Nonii, suvevaheaeg on läbi ja uus (elu)kooliaasta on alanud, blogipostitused jätkuvad ning nende teemadeks on endistviisi:
- Olme: hinnad, maksud, hinnavõrdlused, kasulikud viited
- Tööturg: tööõigus, statistika, töötamine välismaal
- Kodukant: eelkõige Tallinna Kesklinna linnaosa, kitsamalt Kadriorg
Ning just tolle viimase teema jätkuks äsja Kadriorus nähtust - Kirdetiigi ümberehitused leidsid kajastamist juba 17. aprilli postituses, pargi praegune olukord on tolleaegsest küll pisut parem, ent tekitab siiski küsimusi.
Kuna üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna, siis allpool mõned:
Ehk siis peale Tuukri tänava nimelist padukat on Hundikuristiku oja taas tööle hakanud, Kadri tee poolne tiik ei meenuta enam kuiva kruusakarjääri ja tollepoolse sissepääsutee sild on tõepoolest jaapanipärane.
Keelumärkidele on olemas mõistetavad põhjendused:
- Jalgteede servad on (ilmselt umbrohu eemalhoidmiseks) piiratud servapidi maasse pistetud metall-lehtedega, mis võiksid nendele pealesõidu korral lõhkuda jalgrattarehve.
- Pargi kujundaja Masao Sone on rahvuse poolest jaapanlane, kuid kuna keelumärgi paigaldaja teadis vaid seda, et mingis Aasia riigis süüakse koeri, otsustas ta lemmikloomade kaitseks märgi paigaldamise kasuks.
Jah, kuid nii mõnestki vaatest on kahju. Praegune tiigikallas ja saar näevad välja sellised:
…olen valmis vaidlema, ent vähemalt minu meelest oli vanasti pilt parem (see “vanasti” ei tähenda tsaariaega – pildid on pärit käesoleva sajandi esimese kümnendi teisest poolest):
Tsitaat aiakujundaja Masao Sone poolt Postimehele antud intervjuust, mis muudab mu meele pisut kõhedaks: “Jaapani aias pole niivõrd olulised taimed, tähtis on vaimsus”.
Taimed (nagu näiteks tiigisaarel kasvanud puud)… mis läind, see läind, kuid partidest tunnen ma tõepoolest puudust – no see tiik ei ole ilma nende kadunud präägutajateta enam see, mis ta oli varem!
Posts
