Viru Keskuse “lilleneiud”

Küllap veab nii mõnegi tallinnlase suu äratundmisrõõmust muigele järgneva situatsiooni kirjeldus: möödud Viru Keskusest, sinu juurde astub tumedat verd lillekimbuga kaunitar ning ulatab sulle roosi koos inglisekeelse selgitusega: “Me ei müü lilli, see on teile kingituseks”, ning kui oled tolle tema ulatatud õie oma kätte võtnud, järgneb selgituste jada: “Aga tegelikult me kogume raha haigete laste jaoks…”.

Kuna täna juhtus tänu puhkepäevale pisut rohkem aega olema, võtsin pakutud õie tõepoolest vastu, ning kui jutt jõudis haigete laste jaoks kogutava rahani, palusin tollel noorikul mulle ulatatud lille senikaua oma käes hoida, kuni hoian vasaku käega hõlma ja võtan paremaga põuetaskust rahakoti… Rahakoti vahelt libistasin tühjaks sahtli, kus on punast värvi sendid (kokku ca 20…30 senti) ning valasin need naeratuse saatel tõmmu nooriku peopesale, üritades samal ajal mulle justkui kingitud lille oma kätte tagasi võtta - sente nähes läks nooriku nägu mossi: “Õu, thätz sou liddl!” ning roosivars püsis kui tangide vahel.

Huvitav, kas kerjustel on ka mingi eetikakoodeks olemas? Tsitaat Delfist: “Täpse silmaga härrasmees näeb lillemüüjate seljataga maas vedelevaid vanu lilli. Vanad nelgid käravad tegelikult küll! Hädas olevale romantikule ulatatigi kolm vana nelki. Lillede varreotsad haisesid nagu üks väga tasuta tualettruum, kuid kääridega lühemaks tehtuna ilutsesid veel paar päeva küll!”. Mul ei ole kahju annetada paari eurot tollele Tammsaare pargi jalgteede ristmikul vahvaid liigutusi–häälitsusi tegevale hõbedasele vennikesele: poiss on hästi läbimõeldud etteaste ettevalmistuse-varustusega tõepoolest vaeva näinud. Ka ei ole mul kahju libistada mõnda eurot tolle kidravenna kitarrikohvrisse, kes hea ilmaga mängib Viru Keskuse Tammsaare pargi poolsel alleel, kehvema ilma korral Kaubamaja ristmiku tunnelis – tõsi küll, seda eelkõige isikliku eelistuse tõttu, kuna too vend esitab peamiselt mulle südamelähedast 70´ndate hard rock`i. Ja ei ole ka kahju tavaliselt samas jalakäijate tunnelis annetada tollele naturaalkitarri saatel suurepärase vokaaliga venekeelseid laule esitavale kaheksa lapse emale … tõsi küll, ma pole teda juba ammu seal üllatavalt hea akustikaga tunnelis kohanud, ent korra või paar kohtasin Tallinki hotelli poolse tunneli otsas vanemapoolset juudi rahvusest ja virtuoosselt klassikat mängivat viiuldajat – tunneli tase püsib!

(Tammsaare pargi indiaanlaste CD-sid ei osta ma omaenda korduva altmineku tõttu: kuulen eemalt, et kõlab justkui Mike Oldfield – ruttan ligi: pilli mängivad mingid sulgedega ehitud tõmmud vennad).

Ehk siis kerjamisega on nii nagu iga teisegi tööga – seda tuleb osata, vajaduse korral tuleb panustada vahenditesse (nagu Tammsaare pargi hõbedane vend) või oskustesse (nagu Kaubamaja jalakäijate tunneli virtuoosid), kuid kui tulemus ei ole oluline, võib ka proovida lillemüüjate poolt äravisatud ja nende selja tagant kokku korjatud roose maha parseldada – vähem vaeva, vähem tulemust.

Moblaga rooli taga rääkimine: HKI politsei vs TLN bussijuht

Tänahommikusi uudistepealkirju läbi lapates hakkas Oma Kaupunki esikülje teemadest silma kirjutis rooli taga telefoniga rääkivast Soome politseinikust - mis on keelatud härjale, pole keelatud Jupiterile.

Miks ma toda võõramaist uudist tolle pealkirjal klikates üldse lugema läksin: on ju Helsinki politsei eestlase jaoks suhteliselt  kauge teema, ent Tallinna linnaliini bussijuht on juba midagi tunduvalt lähedasemat, ning mul oli meeles värske näide samalaadsest rooli taga telefoniga rääkimisest, kuid pildid sellest jäid paraku tegemata.

Lugu ise oli selline, et eile TAK-i 63 liini lõõtsbussiga õhtupoolikul töölt koju naastes vajutasin kolmsada meetrit enne kodupeatust peatusenupule ning suundusin seejärel ukse juurde. Kuna TAK-i vanemapoolse veeremi peatusenupud alati ei toimi, heitsin pilgu bussi salongi laetabloole (et kas mind ikka märgati) ning seejärel bussijuhi salongi tahavaatepeeglisse, millest vaatas vastu telefoniga rääkiv bussijuht ?! Bussijuhi kõne oli  käsil juba peale Lasnamäe-Kesklinna suuna Lauluväljaku peatusest väljasõitmist ja jäi jätkuma peale sellele järgnevat Oru peatust, kus väljusin. Too buss polnud küll kaugeltki ülerahvastatud, hõivatud oli kõigest kolmveerand istekohtadest ja püstiseisvaid reisijaid polnud, ent: tolle, ehkki küll lühikese vahemaa peal on üks fooriga ja üks ilma foorita ülekäigurada, ning usun, et äkkpidurduse korral eelistanuksid nood kolmveerand bussitäit reisijaid näkku saada midagi meeldivamat kui eesmise istme seljatugi.

Kaebust toimunu kohta ma ei saatnud: vastav vorm on Tallinna Autobussikoondise kodulehel küll olemas, ja omadest kogemustest tean, et TAK reageerib laekunud avaldustele-ettepanekutele küllaltki kiiresti, üldjuhul kohe järgmise tööpäeva jooksul, kuid ma ei jätnud meelde ei kellaaega ega bussi “pardanumbrit”, ilma milledeta avalduse esitamisest erilist tolku pole. Pilte salongipeeglist paistvast moblaga lobisevat bussijuhist ma lihtsalt ei julgenud teha: bussijuht oli üsna heas füüsilises vormis ning et tema näeb peeglist mind paremini kui mina teda, ja ehkki olen üsna nobe jooksja – uste avamise nupp on ju tema kabiinis.

Jah, ma mõistan, et bussijuhi elu ei ole kerge: tema tööpäev algab sageli mitu tundi varem, kui mõne teise puhkepäev lõpeb, või jõuab ta töölt koju alles siis, kui tema pere magades juba teist, seejärel kolmandat-neljandat külge keerab. Ta võib saada kaela kriminaalasja, kui mõni reisija bussijuhi süül viga saab. Töögraafiku tõttu veedab ta mõned nädalavahetused mitte pere, vaid reisijate seltsis… Kuid seda, et elu peab kerge olema, ei ole välja öeldud mitte kusagil: ei Piiblis, ei Koraanis, ei Kommunistliku partei manifestis.

Elu on raske jah, ent teisalt – millega võrreldes?

Head (kooli)aasta algust!

"Koolivaheaja" järel lähevad blogipostitused taas käima, teemad ikka endised:

• Olme: hinnad, maksud, hinnavõrdlused, kasulikud viited
• Tööturg: tööõigus, statistika, töötamine välismaal
• Kodukant: eelkõige Tallinna Kesklinna linnaosa, kitsamalt Kadriorg

Olme osas on huvitavaid tähelepanekuid Tallinna vodkaturistidest, kes viivad siit kohvrite viisi koju kaasa kergeid alkohoolseid jooke ning naasevad samade jookide pandipakenditega Tallinna, enamasti NordeCentrumi panditaara tagastuspunkti (kohalikud parmud on konkurentsi pärast päris pahased: siit kaasaviidud pappkohvriga sama taarat kohvrist tagastav soomlane on pindala poolest tunduvalt tõhusam kui üheksat kilekotti näppude otsas tassiv kohalik, ajaliselt hõivab ta aga tagastusautomaadi tunduvalt pikemaks ajaks).

Tööturu osas on pilt küllaltki kirju: vähemalt metallitööstuse alal on mõnedes ettevõtetes palgatase tõusnud mitte ainult masu-eelsele tasemele, vaid seda juba ületamas. Valdkonniti aga on olukord sedavõrd erinev, et selge pildi saamiseks tuleb kas otsida andmeid Statistikaameti meta-andmetest või oodata Statistikaameti 2011 aastaraamatu üllitamist. Põhjamaade pettekujutus on hämmastavalt püsiv: kohe, kui juttu illegaalsetest võõrtöölistest, assotsieerub teema Eestist pärit ehitajatega... aeg oleks areneda.

Kodukandi ajalugu ja tulevik pakuvad endiselt huvi: Kadrioru Kirdetiik keerati paraku peeti, kuid sellega samal ajal renoveeriti suurepäraselt Fahle aias asuv Kaitseliidu Tallinna Maleva staabihoone. Kaitset vajavaid objekte on teisigi, kasvõi näiteks uhke villa aadressil Narva mnt 108, kus oli kunagi mingi meremeeste hotell, või Narva mnt 77 hobusetall..

Ehk siis head kirjutamisaastat!