Eero Rang

Viru Keskuse “lilleneiud”

2011-09-03T17:39:00.001+03:00

Küllap veab nii mõnegi tallinnlase suu äratundmisrõõmust muigele järgneva situatsiooni kirjeldus: möödud Viru Keskusest, sinu juurde astub tumedat verd lillekimbuga kaunitar ning ulatab sulle roosi koos inglisekeelse selgitusega: “Me ei müü lilli, see on teile kingituseks”, ning kui oled tolle tema ulatatud õie oma kätte võtnud, järgneb selgituste jada: “Aga tegelikult me kogume raha haigete laste jaoks…”.

Kuna täna juhtus tänu puhkepäevale pisut rohkem aega olema, võtsin pakutud õie tõepoolest vastu, ning kui jutt jõudis haigete laste jaoks kogutava rahani, palusin tollel noorikul mulle ulatatud lille senikaua oma käes hoida, kuni hoian vasaku käega hõlma ja võtan paremaga põuetaskust rahakoti… Rahakoti vahelt libistasin tühjaks sahtli, kus on punast värvi sendid (kokku ca 20…30 senti) ning valasin need naeratuse saatel tõmmu nooriku peopesale, üritades samal ajal mulle justkui kingitud lille oma kätte tagasi võtta - sente nähes läks nooriku nägu mossi: “Õu, thätz sou liddl!” ning roosivars püsis kui tangide vahel.

Huvitav, kas kerjustel on ka mingi eetikakoodeks olemas? Tsitaat Delfist: “Täpse silmaga härrasmees näeb lillemüüjate seljataga maas vedelevaid vanu lilli. Vanad nelgid käravad tegelikult küll! Hädas olevale romantikule ulatatigi kolm vana nelki. Lillede varreotsad haisesid nagu üks väga tasuta tualettruum, kuid kääridega lühemaks tehtuna ilutsesid veel paar päeva küll!”. Mul ei ole kahju annetada paari eurot tollele Tammsaare pargi jalgteede ristmikul vahvaid liigutusi–häälitsusi tegevale hõbedasele vennikesele: poiss on hästi läbimõeldud etteaste ettevalmistuse-varustusega tõepoolest vaeva näinud. Ka ei ole mul kahju libistada mõnda eurot tolle kidravenna kitarrikohvrisse, kes hea ilmaga mängib Viru Keskuse Tammsaare pargi poolsel alleel, kehvema ilma korral Kaubamaja ristmiku tunnelis – tõsi küll, seda eelkõige isikliku eelistuse tõttu, kuna too vend esitab peamiselt mulle südamelähedast 70´ndate hard rock`i. Ja ei ole ka kahju tavaliselt samas jalakäijate tunnelis annetada tollele naturaalkitarri saatel suurepärase vokaaliga venekeelseid laule esitavale kaheksa lapse emale … tõsi küll, ma pole teda juba ammu seal üllatavalt hea akustikaga tunnelis kohanud, ent korra või paar kohtasin Tallinki hotelli poolse tunneli otsas vanemapoolset juudi rahvusest ja virtuoosselt klassikat mängivat viiuldajat – tunneli tase püsib!

(Tammsaare pargi indiaanlaste CD-sid ei osta ma omaenda korduva altmineku tõttu: kuulen eemalt, et kõlab justkui Mike Oldfield – ruttan ligi: pilli mängivad mingid sulgedega ehitud tõmmud vennad).

Ehk siis kerjamisega on nii nagu iga teisegi tööga – seda tuleb osata, vajaduse korral tuleb panustada vahenditesse (nagu Tammsaare pargi hõbedane vend) või oskustesse (nagu Kaubamaja jalakäijate tunneli virtuoosid), kuid kui tulemus ei ole oluline, võib ka proovida lillemüüjate poolt äravisatud ja nende selja tagant kokku korjatud roose maha parseldada – vähem vaeva, vähem tulemust.

Moblaga rooli taga rääkimine: HKI politsei vs TLN bussijuht

2011-09-02T22:25:00.001+03:00

Tänahommikusi uudistepealkirju läbi lapates hakkas Oma Kaupunki esikülje teemadest silma kirjutis rooli taga telefoniga rääkivast Soome politseinikust - mis on keelatud härjale, pole keelatud Jupiterile.

Miks ma toda võõramaist uudist tolle pealkirjal klikates üldse lugema läksin: on ju Helsinki politsei eestlase jaoks suhteliselt kauge teema, ent Tallinna linnaliini bussijuht on juba midagi tunduvalt lähedasemat, ning mul oli meeles värske näide samalaadsest rooli taga telefoniga rääkimisest, kuid pildid sellest jäid paraku tegemata.

Lugu ise oli selline, et eile TAK-i 63 liini lõõtsbussiga õhtupoolikul töölt koju naastes vajutasin kolmsada meetrit enne kodupeatust peatusenupule ning suundusin seejärel ukse juurde. Kuna TAK-i vanemapoolse veeremi peatusenupud alati ei toimi, heitsin pilgu bussi salongi laetabloole (et kas mind ikka märgati) ning seejärel bussijuhi salongi tahavaatepeeglisse, millest vaatas vastu telefoniga rääkiv bussijuht ?! Bussijuhi kõne oli käsil juba peale Lasnamäe-Kesklinna suuna Lauluväljaku peatusest väljasõitmist ja jäi jätkuma peale sellele järgnevat Oru peatust, kus väljusin. Too buss polnud küll kaugeltki ülerahvastatud, hõivatud oli kõigest kolmveerand istekohtadest ja püstiseisvaid reisijaid polnud, ent: tolle, ehkki küll lühikese vahemaa peal on üks fooriga ja üks ilma foorita ülekäigurada, ning usun, et äkkpidurduse korral eelistanuksid nood kolmveerand bussitäit reisijaid näkku saada midagi meeldivamat kui eesmise istme seljatugi.

Kaebust toimunu kohta ma ei saatnud: vastav vorm on Tallinna Autobussikoondise kodulehel küll olemas, ja omadest kogemustest tean, et TAK reageerib laekunud avaldustele-ettepanekutele küllaltki kiiresti, üldjuhul kohe järgmise tööpäeva jooksul, kuid ma ei jätnud meelde ei kellaaega ega bussi “pardanumbrit”, ilma milledeta avalduse esitamisest erilist tolku pole. Pilte salongipeeglist paistvast moblaga lobisevat bussijuhist ma lihtsalt ei julgenud teha: bussijuht oli üsna heas füüsilises vormis ning et tema näeb peeglist mind paremini kui mina teda, ja ehkki olen üsna nobe jooksja – uste avamise nupp on ju tema kabiinis.

Jah, ma mõistan, et bussijuhi elu ei ole kerge: tema tööpäev algab sageli mitu tundi varem, kui mõne teise puhkepäev lõpeb, või jõuab ta töölt koju alles siis, kui tema pere magades juba teist, seejärel kolmandat-neljandat külge keerab. Ta võib saada kaela kriminaalasja, kui mõni reisija bussijuhi süül viga saab. Töögraafiku tõttu veedab ta mõned nädalavahetused mitte pere, vaid reisijate seltsis… Kuid seda, et elu peab kerge olema, ei ole välja öeldud mitte kusagil: ei Piiblis, ei Koraanis, ei Kommunistliku partei manifestis.

Elu on raske jah, ent teisalt – millega võrreldes?

Head (kooli)aasta algust!

2011-09-01T21:25:00.003+03:00

"Koolivaheaja" järel lähevad blogipostitused taas käima, teemad ikka endised:

Olme: hinnad, maksud, hinnavõrdlused, kasulikud viited
Tööturg: tööõigus, statistika, töötamine välismaal
Kodukant: eelkõige Tallinna Kesklinna linnaosa, kitsamalt Kadriorg

Olme osas on huvitavaid tähelepanekuid Tallinna vodkaturistidest, kes viivad siit kohvrite viisi koju kaasa kergeid alkohoolseid jooke ning naasevad samade jookide pandipakenditega Tallinna, enamasti NordeCentrumi panditaara tagastuspunkti (kohalikud parmud on konkurentsi pärast päris pahased: siit kaasaviidud pappkohvriga sama taarat kohvrist tagastav soomlane on pindala poolest tunduvalt tõhusam kui üheksat kilekotti näppude otsas tassiv kohalik, ajaliselt hõivab ta aga tagastusautomaadi tunduvalt pikemaks ajaks).

Tööturu osas on pilt küllaltki kirju: vähemalt metallitööstuse alal on mõnedes ettevõtetes palgatase tõusnud mitte ainult masu-eelsele tasemele, vaid seda juba ületamas. Valdkonniti aga on olukord sedavõrd erinev, et selge pildi saamiseks tuleb kas otsida andmeid Statistikaameti meta-andmetest või oodata Statistikaameti 2011 aastaraamatu üllitamist. Põhjamaade pettekujutus on hämmastavalt püsiv: kohe, kui juttu illegaalsetest võõrtöölistest, assotsieerub teema Eestist pärit ehitajatega... aeg oleks areneda.

Kodukandi ajalugu ja tulevik pakuvad endiselt huvi: Kadrioru Kirdetiik keerati paraku peeti, kuid sellega samal ajal renoveeriti suurepäraselt Fahle aias asuv Kaitseliidu Tallinna Maleva staabihoone. Kaitset vajavaid objekte on teisigi, kasvõi näiteks uhke villa aadressil Narva mnt 108, kus oli kunagi mingi meremeeste hotell, või Narva mnt 77 hobusetall..

Ehk siis head kirjutamisaastat!

Kadrioru Kirdepark

2011-08-14T20:15:00.006+03:00

Nonii, suvevaheaeg on läbi ja uus (elu)kooliaasta on alanud, blogipostitused jätkuvad ning nende teemadeks on endistviisi:

Olme: hinnad, maksud, hinnavõrdlused, kasulikud viited
Tööturg: tööõigus, statistika, töötamine välismaal
Kodukant: eelkõige Tallinna Kesklinna linnaosa, kitsamalt Kadriorg

Ning just tolle viimase teema jätkuks äsja Kadriorus nähtust - Kirdetiigi ümberehitused leidsid kajastamist juba 17. aprilli postituses, pargi praegune olukord on tolleaegsest küll pisut parem, ent tekitab siiski küsimusi.

Kuna üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna, siis allpool mõned:

Ehk siis peale Tuukri tänava nimelist padukat on Hundikuristiku oja taas tööle hakanud, Kadri tee poolne tiik ei meenuta enam kuiva kruusakarjääri ja tollepoolse sissepääsutee sild on tõepoolest jaapanipärane.

Keelumärkidele on olemas mõistetavad põhjendused:

Jalgteede servad on (ilmselt umbrohu eemalhoidmiseks) piiratud servapidi maasse pistetud metall-lehtedega, mis võiksid nendele pealesõidu korral lõhkuda jalgrattarehve.
Pargi kujundaja Masao Sone on rahvuse poolest jaapanlane, kuid kuna keelumärgi paigaldaja teadis vaid seda, et mingis Aasia riigis süüakse koeri, otsustas ta lemmikloomade kaitseks märgi paigaldamise kasuks.

Jah, kuid nii mõnestki vaatest on kahju. Praegune tiigikallas ja saar näevad välja sellised:

…olen valmis vaidlema, ent vähemalt minu meelest oli vanasti pilt parem (see “vanasti” ei tähenda tsaariaega – pildid on pärit käesoleva sajandi esimese kümnendi teisest poolest):

Tsitaat aiakujundaja Masao Sone poolt Postimehele antud intervjuust, mis muudab mu meele pisut kõhedaks: “Jaapani aias pole niivõrd olulised taimed, tähtis on vaimsus”.

Taimed (nagu näiteks tiigisaarel kasvanud puud)… mis läind, see läind, kuid partidest tunnen ma tõepoolest puudust – no see tiik ei ole ilma nende kadunud präägutajateta enam see, mis ta oli varem!

Mõtlemist mõjutavate jookide jae-eksport tõusuteel

2011-05-03T20:50:00.001+03:00

Aasta tagasi tellis Soome Kaubandusliit Innolink Researchilt uuringu Eestit külastavate Soome turistide ostueelistuste kohta (mida põgusalt käsitles ka mo tollane blogipostitus), äsja avaldas Kaubandusliit äsjase uuringu tulemused.

Kokkuvõtlikult on pilt niisiis selline, et viimase aastaga kasvas soomlaste tarbimine Eestis 11 protsenti ehk siis rekordilise 390 000 €uroni, 11 protsenti on ühtlasi käesoleva sajandi seni kiireim kasvutempo. Numbritega ma tüütuks ei muutu: kel tendentside kohta detailsem huvi, saab uuringu tulemuse (pdf, 0,07MB) alla laadida siit.

Kaubagruppidest hoiavad enda käes endiselt esikohta mõtlemist mõjutavad joogid: tunamullu tõi neid Eestist koju kaasa 80, mullu 86 protsenti turistidest. Üldist pilti lahjendavad kas noored või pensionärid või mõlemad, kuid reisilt koju naasejatest, kelle vanus jääb vahemikku 36 kuni 55 eluaastat, võttis jooke Eestist kindlaslt kaasa 93 protsenti külalistest.

Toiduainete väljavedu on paraku paraja põntsu saanud: Kaubandusliit peab selle põntsu peamiseks põhjuseks põhjanaabrite masu-aegset (ning minu meelest täiesti põhjendatud otsust) langetada toiduainete käibemaksu, ent ise eeldan, et mingi osa väljaveo vähenemisel oli ka €esti üleminekul €urole, mis teadupärast ju hinda ei tõsta – toiduainete hinnaralli algas kui mitte kolmveerand, siis igatahes kõva pool aastat enne €uro kasutuselevõttu maksevahendina €estis. Esmatarbekaupade käibemaksu alandamisest oli juttu ka masuaegsel Toompeal ning ka minu meelest on see kõige lihtsam, töökindlam ja ei mingit kontrolli vajav vahend vähemkindlustatud perede toimetuleku tagamiseks rasketel aegadel: emapalga piirmäär osutus tollal tähtsamaks teemaks.

Kaubagruppide asemel tarbijagruppe vaadeldes kipub 36-55 aastaste vodkaturistide kõva tulemus kahvatuma: Eestisse jätavad enim €urosid põhjanaabrid, kelle vanus jääb küll vahemikku 55 kuni 65 eluaastat, kuid kes kasutavad muudest vanuserühmadest rohkem restorani- ja hotelliteenust ja külastavad usinasti kultuuriasutusi. Lastega pered on andnud oma panuse nii täiskasvanute kui laste riiete-jalatsite väljaveo kasvu, kuid lisaks tunnevad nad Eesti teenindust - peamiselt käiakse juuksuri juures, ja saabuvad sagedasti Eestisse enamaks kui üheks päevaks – üksik poissmees leiab ehk öömaja Tallinnas elava tuttava juures, kuid näiteks mulle külla tuleva Pääkaupunkinseutu neljaliikmelise pere saadaksin viisakalt, kuid kindlat hotelli ööbima. Kaubandusliidu peaökonomistile Jaana Kurjenojal teeb muret, et lastega pered on oluliselt kasvatanud ka “inspireerivate” jookide Eestist kaasatoomist; ise arvan, et hinnang tuleneb erinevate mõõtühikute süsteemide paraleelsest kasutamisest: see, kes üldjuhul joob laupäeva õhtul ära ühe pokaali punast veini, ning kui korra kuus teisest pokaalist veel poole juurde joob ning leiab seejärel, et sel nädalal kippus küll joomaks, võiba arvata jah, et kaks 6packi nelja nädala kohta on murettegev kogus.

Igatahes 92 protsenti küsitletutest plaanivad käesoleva aasta jooksul Eesti külastamist, enim peaks küsitlustulemuste põhjal kasvama külalistele osutatud teenuste maht. Ning ega ma eriti imestagi – teeninduse tase on kõrge ning hinnad taskukohased. Ma ei pea siinkohal silmas alatasa võrdlusobjektiks olevat toitlustus-majutusteenust, vaid midagi hoopis praktilisemat, näiteks autohoolduse. Veel enne masu saabumist võttis niigi väga asjalike võrdlustestide poolest tuntud AutoLeht kätte võrrelda viie enimlevinud sõiduauto margiteenindusi Tallinnas ja Helsinkis: testi sisu seisnes selles, et AutoLeht otsis testiks välja 2x5 sarnast sõiduautot, tekitas neile sarnased vead ja saatis ühe viisiku hooldusse Tallinna ja teise Helsinki margiesindustesse. Testitulemuse hinnavõrdlusest rääkida ei taha, ega taha rääkida ka miinuspunktitabelist (masendav); testivõitja oli Mustamäe tee Saksa auto, kes pälvis oma ainsa miinuspunkti hooldusesse toodud auto varuratta rehvirõhu kontrollimata jätmise eest.

Kõikehõlmavat võrdlust Eesti hinnataseme kohta ülejäänud €urotsooni riikidega võrreldes ei näe me ilmselt mitte kunagi, kuna aspektid on liialt erinevad, seda kasvõi äsja kõne all olnud Soomega võrreldes; kolm aastat tagasi küsis üks Satakunta talupidaja minult traktorite hindade kohta Eestis, ning leidis peale “Kuldse Börsi” ja auto24.ee lappamist, et Eestist ostetud traktor ei tasu Soome toomist; aasta enne seda küsis üks Satakunta ettevõtja minult alla 23 jalga pikkade kaatrite hindade kohta ja leidis, et need on sikahalvat… Oma osa mängib ka maksundus: nii, nagu toiduainete käibemaksu langus pärssis meilt Soome turistide poolt kaasaostetud toidukraami väljavedu, ei soodusta sealne maksusüsteem kohe mitte kuidagi näiteks sõiduautode järelturgu. Paar näidet: endine hea kolleeg Ville Järvinen tõi Saksamaalt Mersu (W140) – Soome tollimaks oli tolle auto Saksamaa müügihinnast ca 10% suurem; tuttav Pori taksojuht tõi Saksast suht uue Mondeo (mehel kõigest kolm tingimust: 1) diisel 2) automaat 3) univesaal), auto hind + tollimaks + registreerimine + kindlustus = kokku 23 000 €, Soomes oleks samasuguse sõiduki hinnad alanud 40 000 €-st.

Kõigele vaatamata oli Soome Kaubandusliidu tänavune uuring tänuväärt tegu, kuna põhilised tendentsid on seal enamjaolt esile toodud; kel asja vastu tõsisem huvi, leiab teda huvitavad andmed Statistikaameti meta-andmetest niikuni (vajaliku klassifikaatori koostamine on esimesel korral ehk kole jah, kuid tasub harjutamist – enamiku ÜRO liikmesriikide statistikaametite saitide metaandmete lehe ülesehitus on suures osas sama). Ja kel riikide lõikes päris tõsine võrdlushuvi, võtab võrdlusandmedandmed niikuinii CIA World Factbook`ist.

Hinnatase Tallinnas: Taloussanomate tänase päeva peateema

2011-05-02T20:19:00.002+03:00

Üllatus oli päris suur, kui hommikul Taloussanomate uudiseid kiigates leidsin esilehe peateemana Lasnamäe ja Kannelmäe Prismade hinnavõrdluse: esimeses veerus Tarbijakaitseameti keskmine, teises ja kolmandas vastavalt Lasnamäe ja Kannelmäe hinnad, kolmandas ja neljandas Harju keskmise ja Lasnamäe Prisma edulisus (huom! – mitte alati miinusmärgiga).

Supermarketi-kraamile lisaks olid toodud ka mõned muud soomlase mõistes “imelised” hinnad; võrdlust kahjuks ei pakutud:

Mingit Ameerika avastamist Taloussanomate hinnavõrdlus enesest kindlasti ei kujuta, kuid Tallinna hinnakujunduse pulssi kompab see leht küllaltki sageli, siinkohal mõned näited käesolevast aastast:

07.01.2011 lehes leidis käsitlemist 2010 a. detsembri 5,7% inflatsioon (prognoos oli 5,5%)
17.01.2011 –€uro kasutuselevõtule järgnenud hinnatõusust, seda peamiselt turistidele suunatud teeninduse osas
07.02.2011: “Ehkki €uro tulek hindasid ei tõstnud, on toiduained nüüd 11% kallimad kui aasta tagasi”
18.03.2011 hotellihindadest, sealhulgas päris asjalik hinnang selle kohta, kus suunas võivad majutuse hinnad liikuda järgmisena ning kus suunas peale järgmist ning mis peamine - mis neid liikumisi põhjustab
06.04.2011 – taksoteenuse hinnakujunduse “loomingulisusest”: 3-kilomeetrine sõit võib maksma minna kas kolm või kakskümmend eurot,depends…

Ehk siis keskmiselt korra kuus oleme pildil oma põhjanaabri jaoks ikka veel odavate hindadega, ja arvata võib, et püsime pildil ka edaspidi. Seda mitte ainult seepärast, et Taloussanomat ihkab iga hinna eest edastada oma lugejale värskeimat teavet Tallinna hindadest: seda kindlasti ka, kuid usun (järgnev on vaid minu isiklik arvamus), et Talousssanomat tahab võrrelda inflatsioonitempot peale €uro kasutuselevõttu oma kodumaal ja Eestis.

Ning ehkki siinkohal ei saa meil vaatamata 2010 a. III ja IV kvartali eelkõige esmatarbekaupade hinnatõusuga saavutatud edumaale kerge olema, usun siiski, et meie praeguse valitsuse pikema jätkamise puhul tõuseme inflatsioonitempo osas vähemalt Põhjamaades viie kiireima hulka. Põhjanaabrite tulemus iseenesest on muljetavaldav: kui €uro Soomes käibele tuli, oli algne kurss FIM suhtes 1€=1,94573 FIM. Kuus aastat peale Soome liitumist €urotsooniga tekkis mul Poris (Satakunta) elades vajadus tellida lukksepp korterisse ununenud võtme tõttu ust avama ja too kasseeris sisse 20€, sama päeva õhtul leidsin esikukapi ukse küljest 2001 aastast pärit vajalike telefoninumbrite listi koos lisainfoga – tollal läks ukse valutu avamine maksma 30 FIM-i, ehk siis algne 1:6 kurss kujunes kuue aastaga sujuvalt 1:1,5-ks. Kõva tulemus küll, kuid viimaste aastate kogemus ei tekita minus küll vähimatki kahtlust, et too oleks selline tulemus, mida Eesti ületada ei suudaks.

Lihavõttepühade sümboolikast

2011-04-21T19:01:00.004+03:00

Kord olevat ühes Tallinna lasteaias lähenevatest lihavõttepühadest rääkides ilmsiks tulnud ühe tüdrukukese kindel veendumus, et jänesed munevad. Kasvataja oli alguses selges hämmelduses, kuid jutu käigus taipas tolle veendumuse põhjust: lihavõttepühade kaartidel kujutatakse ju enamasti jäneseid ja mune, ja eks sellest siis tekkiski tüdrukukesel lihavõttepühadega seoses selline seos. Tõtt-öelda hakkab omalgi vaimusilma ette kerkima pilt pesal hauduvast jänkuemast:

HÄID LIHAVÕTTEPÜHI!

Kevad Kadriorus… kole!

2011-04-17T14:14:00.001+03:00

Oma praeguse elukoha valikul mängis minu jaoks mitte just vähetähtsat rolli selle asukoht: ligi pool sajandit oma majas elanuna soovisin, et ka kortermaja asukana oleks loodus lähedal, ning 2003 aastal leidsingi oma unistuste kodu, mille uksest mõnesaja meetri kaugusel avanes selline vaatepilt:

Tiigi paekividest laotud kaldad meenutasid mulle minu lapsepõlvekodu oja, mille kallastele ehitasime koos vanaisaga paekivist mitte päris sarnased püstloodis, vaid astmelised kaldad, kuid põhimõte oli sama – et kaldad oleksid ilusad vaadata ning mis peamine: peaaegu hooldusvabad. Paekiviplaatide omavahel kokkusobitamine nõudis jah teatava arvu töötunde, mille aga hoidsime tulevikus kokku, kuna oja süvendamisele kuluv aeg kahanes drastiliselt ja kallaste korrashoiuks kuluv aeg võrdus edaspidi nulliga. Ent mis peamine: krdi hästi sobis loodusse!

Kadrioru pargi kirdeosas asuvat ala asuti juba paar aastat tagasi retsima; ise polnud ma toimuvaga kursiski (kuna töökoormus oli tollal suur), kuid operatiivset infot sain kojamutilt, kes elab küll Tatari tänaval, kuid kes põlistallinlannana ei ole ükskõikne ka muudes linnaosades toimuva suhtes. Kojamutt käis Vabaduse väljakul küsimas, et mis krdi kruusakarjääri Kadriorgu ehitatakse, ning sai vastuse, et see on Jaapani aia ehituse esimene etapp. Etapp ise näeb välja selline:

Kokkuvõtteks: kaks kidurat kaske ja kruusaauk on Jaapani aed.

Kadrioru pargi direktor Ain Järve: “Kadrioru pargi Kirdetiigi ümberehitustööd käivad juba täie hooga ja aprilli teiseks nädalaks jõutakse mullatöödega ühele poole”. 17 aprilli hommikul oli vaatepilt selline:

EPL: “Eheda aia loomise tarvis Jaapanist eksperdi leidmiseks tuli Kadrioru pargi juhi Ain Järve sõnul olla kindel, et hiljem saadakse aia hooldamisega hakkama. “Jaapan kinkis 1980. aastaks Moskvale Jaapani aia ja see lõppes fiaskoga – viie-kuue aasta pärast oli aed kohutav,” tõi Järve näite kõhkluste põhjustest”.

Minu meelest muu osas poogen, ent sõna “fiasko” tasuks meelde jätta.

Riigifirmade palganumbrid ja minu pikk mälu

2011-04-01T21:30:00.011+03:00

Postitust tahaks meeleldi alustada tänase Delfi juhtkirja alglausega: "Riigifirmade juhtide palgaedetabel on Eestis päris kole lugemine". Anvar Samosti poolt "Ringvaatele" antud intervjuus toodud põhjendused tunduvad ka kuidagi kõhnadena: tõsi ta on, et näiteks strateegilist tähtust omava Eesti Energia juhi töötasu ei tohiks alla jääda erasektori poolt pakutavale, kuid mulle meenuvad paraku siiski Maris Jesse sõnad, mis tema poolt lausutud ajal, mil ta asus juhtima äsjaloodud Keskhaigekassat (mille juhi palk küündis tollal müstilisena tunduva kuuekohalise numbrini): "Kuna Keskhaigekassast käivad läbi väga suured summad, siis peabki juhi palk suur olema, et juhil ei tekiks kiusatust".
Miks Maris Jesse sõnad mulle meenusid? Ikka riigi raha lugemisega seoses: masu alguses otsisin ühele Soome ettevõttele Eestist allhankijat; toode selline, mille hinda arvutati kilohinnaga. Ja just päeval, mil sobiv allhankija leitud, käis lõpuks ometi masu Eestisse saabumist tunnistanud valitsus välja kärpekava; valitsus sai hakkama, mina mitte. Põhjus selles, et kui rahandusminister Jürgen Ligilt küsiti, miks jäi too kärbe tegemat, vastas minister: "Aga ega need mõni miljonit krooni poleks ju niikuinii mitte midagi andnud"; minu poolt vahendatud läbirääkimised lükati reedelt esmaspäevale selleks, et järele mõelda, kas kilohinnaks sobib 2,93€/kg või 2,91€/kg+500€ ettemaks toote teatava etapi valmimisel.
See ajaski kuuli kokku: valitsus väidab, et mida see mõnemilline kärbe ikka annaks, eraettevõtjad saevad 0,02€ üle. Kumb oskab raha lugeda?

Hobujaama nõiapeatus

2011-03-18T20:32:00.003+02:00

Täna, 18. märtsil Tallinnas Hobujaama tänaval Postimaja kõrval asuvast bussipeatusest möödudes tuli esimese asjana pähe paralleel Tuhala nõiakaevuga:

Tuhala nõiakaevu kapasiteeti – kuni 100 liitrit sekundis – Hobujaama nõiapeatus kahjuks ilmselt välja ei kanna, ka on loo puudumise tõttu temast keeruline luua turismimagnetit: rahvapärimuse järgi hakkab nõiakaev keema, kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad, Hobujaama nõiapeatuses polnud näha isegi mõnda leilis bussijänest, kuna tegemist esimese peatusega peale bussiparklat, mistõttu Mupo pisibuss seal ei peatu. Kuid sarnaselt Tuhala nõiakaevuga vajab ka Hobujaama nõiapeatus päästmiseks avalikkuse kiiret sekkumist: vähem kui kaks tundi hiljem nõiapeatusest eemalt mööda sõites märkasin seal oranže vilkureid – nõiapeatus vajab päästmist: kas tõesti laseme torulukkseppadel selle likvideerida?!

€ vs LVL

2011-03-13T15:02:00.007+02:00

Vist hakkan tasapisi taipama, miks Läti ei kiirusta Eurole üleminekuga: krooni puhul oli teatavaks teguriks-piduriks emotsionaalne aspekt (ja mis siin salata - Vladimir Taigeri kujundatud kroonikupüürid olid tõesti maitsekad ja kaunid), Läti puhul ei lähe meelest, et enamik poliitikutest on keskeas meesterahvad, latt siis selline:

Ent teisalt - arenguruumi jätkub:

Vahendaja kimbatus

2011-03-13T13:55:00.005+02:00

Kuna ma ise neid töökindlaid kodumasinaid oma igapäevaelus õnneks ei kasuta, ei oska ma ka valida, kumb on parem (hinnavahe suurema partii puhul ju märkimisväärne) - kas oskab keegi nõu anda või küsin Tallinna linnavalitsuselt (Vitsut ja Õispuu ilmselt asjaga palju paremini kursis kui mina)?

Teravmeelne kampaania

2011-03-03T20:10:00.005+02:00

On teatud-tuntud tõde see, et valimiseelsete välikampaaniate puhul on objekti otsingul otsustavaks teguriks mingit kohta mingis ajaühikus läbivate potentsiaalsete valijate hulk, praegusel jahedal aastaajal soovitavalt kusagil soojas. Ma tõesti ei tea, mis toimub Stocmannis või Maximas, kuid minu stammketis Grossi Toidukaupades on ikka kohal kas IRL või reformarid... koos pole ma neid veel poekampaaniat tegemas kohanud - ilmselt töötavad erinevates vahetustes, ehkki mitte alati: eile olid Paasiku Grossis kohal mõlemad (ju siis vahetusgraafikud kattusid).

Eilse ja tänase poeskäigu võrdlus on aga mõtlemapanev. IRL-ist eilse puhul ei räägiks, kuna nende esindatus oli arvuliselt reformarite omast nõrgem, ehk siis kogu nende inimresurss oli minu möödumise hetkel hõivatud, mis pole üldsegi paha - järelikult oma otsust veel mitte langetanud valjatel, kellega IRL omad hetkel vestlesid, oli, mida küsida - valija järelikult mõtleb! (Fakt, mida sloganite väljamõtlemisel ja plakatite kujundamisel sageli unustama kiputakse).
Ent ega reformaridki üllatanud: peale kassa läbimist ja ostetu kotti ladumist astuti ligi, šokolaad käes, ning tunti huvi, kas olen juba valinud. Kuna ma veel ei ole, sest minu generatsiooni inimestele lihtsalt meeldib valimiste päeval füüsilisele isikuna minna elukohajärgsesse valimisjaoskonda, märkida pastakaga sedelile oma valik ja lasta see oma käega valimiskasti - see loob teatava pidupäevatunde, siis vastasingi, et valimas käinud veel ei ole, ent valik on juba tehtud. Seepeale tunti huvi, et keda nimelt, ning kui kuuldi, et sotse, siis kiideti: "Tark valik!" ja käsi šokolaadiga pöördus hetkega järgmise potentsiaalse valija poole.

IRL toimetas täna Endla tänava Grossis tunduvalt targemini. Olin just jõudnud kassa juurde, keegi "erariides" noor naisterahvas sooritas parasjagu kassas kaardimakset ja kaks IRL särkides tüdrukut ladusid kaupu kotti - no mis seal ikka: IRL-lased ilmselt kampaania pealt tulnud ja õhtuks ju toidukraami vaja. Oma ostude eest tasumise ajal ma kassalindi tagumist otsa loomulikult ei jälginud, ent kui olin ise kassas tasunud ja kavatsesin oma oste pakkima hakata - uups: mulle ulatati naeratuse saatel abivalmilt IRL logoga kott, kus minu õhtusöök (ja IRL kandidaadi ajakiri) juba sees: "Palun - Teie kaup on juba pakitud!".
Mingit moosimist, keda valida, ei toimunud, ega seda ei olnud ju vajagi: kui Teile kaup kotti pakituna kätte ulatakse, ei hakka te ju eeldatavasti seda kas kassast ostetud kilekotti (mis ilmselt sisaldub samas juba pakitud kotis) või õlalolnud seljakotti (nagu mina tegin) ümber laduma, vaid viite selle tollessamas IRL logdega kotis sihtkohani ehk koduni, ning kogu selle teekonna jooksul on logod NÄHTAVAL.

Mingil määral on IRL-i abivalmis tüdrukute mõtteviis sama ühe tuttava tartlasest elektripaigaldusega tegeleva ettevõte omaniku omaga, kes laiendas kümmekond aastat tagasi tegevust areldi Tallinnasse, ent jäigi peamiselt siia pidama, oli pealegi sunnitud töötajaid juurde võtma ja aina otsis töötajaid juurde, kuna tellimusi tuli sellisel määral, et inimressurssi nappis aina... Panin imeks, kuidas on see võimalik - ta pole mitte kunagi kulutanud mitte kroonigi reklaamile!? Tuttav vastas: "Parim müügimees on rahulolev klient!".

Üksikkandidaat?

2011-03-01T21:25:00.003+02:00

Tarandil kõva konkurent (screenshot eilsest Delfist):

Ilmateade… keda uskuda!?

2011-02-15T19:22:00.001+02:00

Mõned täna 15.02.2011 ajavahemikus 18:35 – 18:40 tehtud screenshotid current weatherist, esimesena traditsiooniline ilm.ee:

ning seejärel võrdluseks veel mõned:

Nagu alguseski öeldud – screenshotid on tehtud ca 5 min ajavahemikus.

Ühistranspordi piletihind vs auto ülalpidamiskulud

2011-02-13T11:15:00.022+02:00

Üks mu tuttavatest loobus sügisel oma suurest BMW-st ning soetas väikese Ford Fiesta. Neli kuud ekspluatatsioonis olnud väikeauto ülalpidamiskuludest on nüüdseks ülevaade olemas ning eile võttis tuttav kätte võrrelda neid ühistranspordi kasutamise maksumusega - konkreetse leibkonna puhul ning üheotsapileteid kasutades on väikeauto pidamine odavam, kuu- või kvartalikaardiga sõites oleks ühistransport olnud veidi soodsam. Selgituseks niipalju, et too tuttav elab Pääskülas ja töötab Peterburi teel, ka külastab ta sageli oma Maardus elavaid vanemaid: ainuüksi tööle ja töölt koju pääsemiseks tuleb tal kaks korda ümber istuda (tõsi küll: ühe ümberistumise saab asendada kahekilomeetrise jalgsimatkaga, tööpäeva peale kokku niisiis neli kilomeetrit). Ning ainuüksi minu tutvusringkonnas ei ole ta ainus, esimesena tuleb meelde kolleeg, kes elab samuti Pääskülas, kuid töötab Irus - ka kaks ümberistumist, ning võimalus ühte bussisõiduotsa jalgsimatkaga asendada puudub: Lasnamäelt Ussimäe peatusest tema töökohani on neli kilomeetrit; suvel ilusa ilmaga oleme selle vahemaa mõnikord meeleldi maha kõmpinud, talvel lumega selline võimalus paraku aga puudub, kuna Vana-Narva maanteel kõnniteid pole ja teepeenra kohal kõrgub praegu lumevall.
Loomulikult kasutame me kolleegiga mõlemad kvartalikaarti, ning oleme viimasel ajal korduvalt arutanud ärevakstegevat uudist kuu- ja kvartalikaartide asendasemisest igakordsel ühissõidukisse sisenemisel märgistatava elektroonilise piletiga - midagi sarnast, nagu näiteks lõunanaabrite juuresja mujalgi juba kasutusel. See tähendaks sõidumugavuse vähenemist, kuna sisenemisel tuleb minna ühissõiduki esiossa sõidu eest tasuma, aga ümberistumistega reiside puhul eeldatavasti ka transpordikulude kasvu pere-eelarves.
Väidetavalt puuduvat praegu statistika ühissõidukite kasutamise koormuste kohta, ning igal sisenemisel registreeritava pileti puhul pidavat see statistika tekkima - no ma ei ole mitte kusagilt leidnud sõnagi sellise pileti puhul reisija ühissõidukist väljumise registreerimise kohta, ning juhul, kui minu sõidu sihtpunkt jääb selgusetuks: mis kasu on teadmisest, et sisenesin mingil kellaajal Viru Keskuse bussiterminaalis liini nr. 18 bussi, kui ei ole teda, kas ma väljusin Vabaduse väljakul või Valdeku peatuses!? Ja veel: masu tulles põhjendati Tallinna ühistranpordigraafikute hõrendamist ja liinide alguse-lõpuaegade piiramist ning liinil olevate ühissõidukite arvu kärpimist reisijate vähesusega: järelikult oli mingi statistika siiski olemas - kuhu see kadus?
Juhul, kui Tallinna transpordiameti kohustusliku üheotsapileti plaan peaks läbi minema ning selle tulemusena pere-eelarve transpordikulude reale uus ja suurem number tekkima... Minu Pääskülas elaval ja Irus töötaval kolleegil autojuhiloa puudumise tõttu alternatiiv paraku puudub, ise aga käisin hiljuti Renault esinduses Dacia Dusterit proovimas - meeldis!

P.S. Masu tulekul tekkis Delfi naljarubriiki negdoot arupidamisest Tallinna transpordiametis: mida ette võtta - piletimüügitulud aina kahanevad:
"Tõstaks piletihinda?"
"Siis hakkavad veel rohkem jänest sõitma"
"Langetaks piletihinda - jääks jäneseid vähemaks?"
"Hinda langetada... Olete te hull või?"
"Nimetaks paar peatust ümber?"
"Milleks?!"
"No masu ju - midagi tuleb ette võtta!"

Kuid midagi suhteliselt sarnast toimus tollal, kui Tallinna Autobussipark moondus Autobussikoondiseks - tolle Koondise esimene tõsisem ettevõtmine oli sinepikollaste Ikaruste ümbervärvimine salatirohelisteks, sekka ka mõni kurgikoore värvi tumedam triip, ja koondise esindaja teatas teleintervjuus uhkusega: "No eks me mõtleme ikka majanduslikult ja ega me peatselt mahakandmisele kuuluvate busside peale värvi kulutama ei hakka!". Vahe vaid selles, et kui postscriptumi alguses kirjeldatu oli anekdoot, siis järgnev oli juba tõestisündinud lugu.

Olukorrast riigis…

2011-02-09T21:04:00.002+02:00

… ning seda (no kuidas seda nüüd poliitkorrektselt väljendada?) Eestimaal alaliselt elava eesti keelt emakeelena mitte kõneleva Eesti kodaniku silmade läbi. Ehk siis väljavõte endise hea kolleegi kirjast – avaldatud loomulikult tema loal:

“ …Я в Белоруссию пока не собираюсь, жизненного опыта ещё нужно подкопить чтобы не проиграть от ситуации, я думаю до самого продуктивного опыта = 30-35 лет времени ещё немного есть... Белоруссия - как вариант, мне по менталитету подходит больше, чем какая-либо другая страна, а в Россию не тянет. Да и недвижимость есть в сельской местности, земля, недалеко от Минска, экотуризмом можно, например, заниматься. Чем-то своим в общем и на себя. Единственное что напрягает - сейчас там хоть и "совок", но батьку рано или поздно всё-равно подвинут, начнут разворовывать и делить страну, опять смута настанет, а уже тошнит от этих реформ и перемен:)) Хотя куда от них денешься...

А в Датвеллере (tööandja juures) всё классно, кроме зарплаты. Пока хватает сводить концы с концами, но скоро жена закончит детские "копеечки" получать, там посмотрим. К этому времени я с Робертом (tööandjaga) поговорю, если никаких повышений не планируется, буду искать где-то что-то. А то блин цены поползли вверх будь здоров, а зарплаты стоят. Работодатели снимают сливки, а нам то что от этого:) Пущай тогда снимают дальше, будем поднимать более развитые экономики...:)

Саня в Швеции. Собрал вещи, взял с собой Лёню, ещё какого-то кадра, билет на паром - сели в машину и поехали на удачу. Вроде как уже где-то что-то нашли.

Жена его задолбалась здесь что-то искать в течение года, в Москву свинтила осенью, там работает. Он сам тут хлебнув безработного горя в Швецию ломанулся.

В общем, спасибо Партии за наше светлое будущее, как говорится. Позор! Чтобы жить более-менее в человеческих условиях молодые специалисты должны ездить по заграницам работать. Охренеть, куда страна катится:) Скоро одни пенсионеры останутся...:)… “.

Eriti jäi meelde lause: “будем поднимать более развитые экономики”… Konkreetse kirja saatja kaalub Valgevenes oma ettevõtte püstipanekut, kus praegused kinnisvarahinnad suunavad tema äriideed ökoturismi suunas; sügisel aitasin Venemaale tööle oma endise tööandja endise töötaja – aastavahetusel temalt saadud feedback oli läbinisti positiivne: Baltikumist pärit keevitaja on Loode-Venemaal hinnas, kuna oskab ise joonist lugeda, oma tööd planeerida, tööks vajalikke materjale leida ega vaja selleks meistrit või töödejuhatajat (Venemaal need asjad päris nii, ilma meistrita ei käi). Kolm minu endist Galvex Estonia OÜ kolleegi töötavad juba paar aastat Austraalias: kolm ei ole küll suur number, kuid Galvexi tolleaegsest personalist moodustavad kolm inimest ligi 5%. Ning mulle omalegi tuli hiljuti huvitav tööpakkumine: tööandja oleks küll Soome ettevõte, ent tööobjektid asuvad Marokos, ja – minu üksikisiku tulumaks läheks Verovirastole, mitte Maksuametile. Muide – toda Maroko töökohta pakuti kõigepealt minu ex-kolleegile (kes oleks tõtt tunnistades minust sobivam kandidaat), kuid too vend keeldus, kuna on juba mõnda aega töötanud Oulus ega kavatse sealt ära tulla enne, kui Soome pension on välja teenitud – ja miks ka mitte: peale maksude mahaarvamist talle kättejääv summa on oluliselt suurem kui kodumaal, pensioni erinevust (5x Eesti kahjuks) siinkohal parem võrdlema ei hakkagi. Maailma tööjõuturg ei seisa kolme elevandi seljas: Soome ehitustandrid, Iirimaa kalkunifarmid ja Skype Technologies (see viimane ei olnud asukohana apsakas: CV-onlines on asukohtadena võimalik valida ka Skype`i ja Siemensit… ja Top Connect OÜ-d) – see on oluliselt laiem.

Kartuli hind Tallinna Keskturul

2011-02-06T13:51:00.002+02:00

……kasvab ikka hullumeelses tempos: 01 ja 02 nädalal, kui € ja Eesti kroon olid paralleelselt käibel, kippus kartuli hind Corvette`i tempoga kiirendama (tollest lahedast anomaaliast saab lugeda tolleaegsest postitusest), 03 nädalal sai viiekilose võrgu suurt puhast salatikartulit €2.50 eest kätte, 04 nädalal tuli valida: kas viiekilone võrk 3€ eest või endine €2.50 neljakilose võrkkoti eest. Kaupmehi ma ei süüdistaks, kuna kindlasti on hinnatõusule olemas objektiivne põhjendus: näiteks sarnaselt mootorikütusele või kohvile kasvõi kartuli hinnatõus maailmaturul.

Tõtt tõdedes: käin Keskturu hindasid kaemas puht sportlikust huvist – kartuli ostan ammuilma OG Elektra kauplusest (üks neist asub Tallinna Keskturu peavärava kõrval, ehk siis siis otsene konkurent), kuna sealne hind on Keskturu omast soodsam ning olen kindel, et see kartul on kasvanud Eestimaal, mitte leitud kusagilt Poola prügimäelt. Heimar Lenkile oleksin samuti pidanud tema toimetulekueksperimendi ajal Grossi toidupoode soovitama: piisav valik, mõistlikud hinnad, meeldiv teenindus… ning mis peaasi – minu raha jääb kodumaale (= perekonda: meid eestlasi on kõigest 1 miljon, ehk siis eks me peame omavahel väikest viisi Corleoned olema).

Väljavõte minu kirjavahetusest Tallinna linnapeaga

2011-01-27T18:18:00.007+02:00

from: eero.rang@gmail.com
to: keskerakond@keskerakond.ee
subject: re: Hea tallinnlane

Hea linnapea,
Käisin hiljuti Maardus ja nägin oma silmaga, kui pungil on bussid Tallinna inimestest. Enamik neist ei sõida aga ostu- ega puhkusereisile. Inimesed käivad bussiga Maardus tööl, sest kodulinn neid enam ei vaja.

27. jaanuar 2011 15:05 kirjutas Edgar Savisaar <keskerakond@keskerakond.ee>:

Hea tallinlane,
käisin hiljuti Soomes ja nägin oma silmaga, kui pungil on laevad Eesti inimestest. Enamik neist ei sõida aga ostu- ega puhkusereisile. Inimesed käivad laevaga Soomes tööl, sest kodumaa neid enam ei vaja.
Tallinnast väljuval laeval on tallinlasi siiski vähem kui mujalt Eestist minejaid. Tallinna rahval on veel tööd ja leiba. Hiljaaegu tõstsime 10 protsenti bussijuhtide palkasid ja ka õpetajate ja lasteaednike töötasu oleme suutnud hoida kõrgemal kui mujal Eestis. Avasime 25. jaanuaril Tallinna tööbüroo ja peatselt on tulemas ka tööbörs, kus jagatakse nii sotsiaalseid kui ka erasektoris linna toetusel asutatud töökohti. Vaatamata valitsuse poolt läbi viidud karistuskärbetele on Tallinnas siiski säilinud ranitsatoetus lastele ja hinnatõuse kompenseerida aitav pensionilisa eakatele. Mitmed omavalitsused, kus võimul Keskerakond, on meist ka eeskuju võtnud – pensionilisa maksab ka näiteks Sindi linn.
Olukord terves Eestis on aga traagiline. Elanike arv kahaneb peale Tallinna ja Harjumaa kõikides maakondades. Eesti ajaloos 1944. aasta „Suure põgenemisena tuntud“ sõja jalust lahkumine viis meilt 60-70 tuhat inimest. Praeguste ränkade majanduskriisi aastatega on Eesti kaotanud umbes samas suurusjärgus rahvast. Täpsemad numbrid on aga praegu kõige hoolikamalt varjatud riigisaladus.
Eestist minnakse eelkõige Soome, kus on astmeline tulumaks; kus kehtib ettevõtete tulumaks; kus toiduainetel on madalam käibemaks, ehk kus on olemas kõik see, mille sisseviimist ka Eestis on Keskerakond kogu aeg taotlenud. Soomes iseenesestmõistetavad asjad on iseenesestmõistetavad ka eestlastele - muide meie inimesed sinna ju ei põgeneks.
Ainult Reformierakonna ja IRLi valitsus soovib vahendeid valimata võimule klammerdudes põlistada meie praegust maksu- ja sotsiaalsüsteemi, mis sarnaneb rohkem Venemaale ning vastandub täielikult Soomele. Selle poliitika tulemuseks on rikaste rikastumine ning vasttärganud keskklassi vaesumine. Ansipi võimu jätkumisel võid olla kindel, et Eesti rahvaarvu langus kiireneb veelgi.
Hea tallinlane! Aitab tööpuudusest! Aitab valitsuse genereeritud hinnatõusudest! Aitab väljarändest!
Aita Keskerakonda üks kord ja Keskerakond aitab Sind ja tervet Eestit järgmised neli aastat!
Edgar Savisaar
Keskerakonna esimees, Tallinna linnapea

P.S. Linnapea kirja lõpus oli siiski väike lohutus ka:

Juhul, kui Te ei soovi edaspidi Keskerakonnalt oma e-mailile teateid saada, vajutage lingile http://www.keskerakond.ee/unsubscribe/?UID=e601a52cd9231d95b9bddbf9e56f38aa
Teid eemaldatakse meie andmebaasist 24 tunni jooksul.

P.P.S Facebooki kommentaar endiselt healt kolleegilt ja alatiselt healt sõbralt Indrekult: “ahjaa, mõni valimine tagasi tuli mulle ka etsilt kiri. Siis see unsubscribe ei toimind, sest täna sain jälle kirja. Kurat, ma pole tallinlanegi...”

Ja ma ei luiska – käin tõepoolest tööl Maardus Finmec AS-is, mis asub aadressil Vana-Narva mnt. 1c, kuhu pääseb liini nr. 30 bussiga.

Me ei saa kunagi jõukaks, kui meie konkurentsieeliseks on vaesus...

2011-01-19T18:39:00.004+02:00

1 Kg = 5 EEK, 5 Kg = 2 EUR

2011-01-10T19:43:00.001+02:00

Jah, just sellist hinnasilti silmasin eile ühe Tallinna Keskturu kartulimüüja letil, kui käisin lõpuks kaemas, kuidas edeneb euro juurutamine turukaubanduses. Muud laadi kaubanduse-teeninduse edusamme eurole üleminekul läksin puht uudishimust uudistama kohe 1. jaanuaril, ent ega vajadust selle järele tegelikult eriti ei olnudki: ühiskonna valvekoer ajakirjandus pidas mujal kui turgudel toimuval valvsat silma peal (Delfi riputas kohe euro tulles “Rahva Hääle” rubriiki üleskutse anda teada suurematest hinnatõusudest) ning tuleb tõdeda, et valdav osa kaupmehi–teenindajaid mängis fair play reeglite järgi.

OK – too hinnale viiendiku otsa keevitanud kaupmees võib oma teguviisi ehk välja vabandada sellega, et tal ei ole peenraha tagasi anda… või siis sellega, et kuna 2 eurot maksis valmiskaalutud–pakitud viiekilone võrk: kartuli kilohinnale lisandub kaalumisele–pakkimisele kulunud tööjõukulu (kas kroonide ajal kaaluti–pakiti tasuta?). Ja mida kostab too kaupmees, kelle putkas on Folva-Vineta-Princess juba enam kui aasta maksnud 5Kr/kg, nüüd siis 1.8 € (tean täpselt, kuna jalutan Tallinna Keskturult läbi vähemalt korra nädalas) - et sorry, parasjagu ei ole peenraha tagasi anda ning hinnaks kujuneb seetõttu ikkagi 2€/kg?

Pisikeste hinnanumbrite ning müntide rohkuse tõttu pälvis lühend EUR üsna ruttu tõlgenduse “Eesti uus rubla” (seda ilmselt kelletki, kes veel nõukogude fikseeritud kursiga rubla aegadest 16-kopikalist leivapätsi ja 46-kopikalist piimapudelit mäletavad), täna aga juhtusin kuulma tabavat venekeelset terminit eurosentide kohta (kusjuures termin tuli selle väljaütlejalt täiesti eksprompt, ilma ette väljamõtlemata) - “мелочи” asemel “еврочь”.

P.S. Vabandan, et postituse pealkirjas kirjeldatud hinnasildi kohta ei ole fotot. Kavatsesin küll pildistada, kuid turske kartulimüüja näoilmet märgates hakkas mul kohe ja kole kahju mulle jõuludeks kingitud 5MP kaameraga telefonist, mis kindlasti mitte terveks ei oleks jäänud, minust endast rääkimata, kuna müüja näoilme kõneles selget keelt: “Pildista-pildista… pärast ütlen politseile, et ise ta kukkus kastivirna otsa, kusjuures kaheksateist korda järjest!”.

Läbi nagu Läti raha

2011-01-08T17:00:00.004+02:00

Euro on tänaseks täpselt nädala käibel olnud, ning terve selle nädala on mind kummitanud mõte, et miks tunduvad 2011 jaanuari alguspäevadel kauplusekassade ja pangaautomaatide juures nähtud näoilmed nii tuttavad – Déjà vu või?

Lõpuks meenus, et sarnane olukord on tõepoolest korra juba ära nähtud: nimelt Lätis, veidi peale seda, kui seal nõukogude rubla asemel tuli käibele latt, mille kurss krooni suhtes oli tollal ca 1 LVL = 20 EEK.

Olime just Valka jõudnud ja kuna mul oli asja pangakontorisse, andis abikaasa mulle kaasa sajakroonise palvega see kohalikuks vääringuks vahetada; tolleaegsest kursist tingituna sain Koidula eest kohalikku vääringut kõigest pisikese peotäie müntide jagu, mida ma naastes abikaasale üle andma ei kiirustanud. Kui abikaasa lõpuks huvi tundis, et mis siis sajasest sai, sai abikaasa tollesama mündipeotäie kätte koos kommentaariga “Sajane on läbi nagu Läti raha”.

Mul omal on euro kasutuselevõtt sujunud suht valutult, ning seda sugugi mitte seepärast, et olen mitu head (?) aastat elanud eurotsoonis ja ei pea kupüüride-müntide pealt vääringunumbrit otsima – teatav harjumus juba olemas, vaid hoopis seepärast, et ka krooniajal teadsin Eestis sularahas makstes alati enam-vähem täpselt, kui palju on mul mis münte ja kui palju kuimis kupüüre, ehk siis ei pakkunud laiskusest suurt kupüüri, vaid üritasin võimaluse korral alati tasuda täpse rahaga (pälvides sellega kassapidajatelt tänulikke pilke).

P.S. See ei haaku küll euroteemaga, ent tahaksin siiski mainida, millega veel kassapidajatelt tänulikke pilke välja teenisin ja teenin edaspidigi: esiteks sellega, et asetan ostud kassalindile alati nii, et triipkood oleks võimalikult hõlpsamini skännatav, ning teiseks sellega, et kaon kassa tagant võimalikult kähku – loobin ostud kotti, pistan vahetusraha tasku ja läinud ma olengi = järgmise kliendi jaoks on koht vaba. Mitte et ma kassatšekki ja tagasisaadud raha üle ei kontrolliks ja oste mõistlikult kotti ei paigutaks – seda kahtlemata, ent seda ei pea ilmtingimata tegema kassalindi otsas: ka pisemates poodides on olemas vähemalt aknalaud vms, suuremates keskustes fuajeepingid-kohvikud… No lihtsalt ajab pisut närvi, kui üks klient sorteerib peale kassa läbimist alguses vahetusraha oma tengelpunga sahtlite järgi, seejärel voldib lahti kaasasolnud kilekotid (iseenesest keskkonnasäästlik samm ehk taaskasutus) ning alustab ainult talle teadaoleva logistika-ergonoomika järgi kauba sorteerimist-pakendamist… Üks kunde pole häda, kuid kaks kõrvuti on kõva pidur, mis sunnib kassapidajat kolmanda kliendi kaupa käega lindil pidurdama, kuni emb-kumb eelmainitud bremsedest on oma protseduuriga lõpule jõudnud. Enne 01.01.2011 võtsin asja huumoriga, ent nüüd, kus kassiiride elu ei ole kerge (uus harjumatu valuts, ja veel nädal paralleelselt käibelolevaid pangatähti) – no ajab pisut närvi.

P.P.S. Üldisemas plaanis eelnevat mõtet arendades… OK – mina kliendina mõtlen, mida ma omalt poolt saan teha oma stammtoidupoe kassa läbilaskevõime suurendamiseks, ja seda mitte ainult kassiiri tänuliku pilgu püüdmiseks – pääsen ise kiiremini koju. Ent empaatiat napib kõikjal, lumerohket talve silmas pidades eelkõige liikluses: mõnikord tuleb tuline tahtmine haarata kraest mõnel hange tagant teele tormaval jalakäijal, suruda ta rooli taha ja sundida sõitma – et ta näeks, kuidas tema tekitatud ohuolukord sealtpoolt vaadates välja näeb. Nii mõnegi jalakäija aspektist on suhtumine liikluseskirjadesse hämmastavalt sarnane suhtumisega oma töölepingusse: oma õigused on kui ajusse raiutud, kuid oma kohustustesse suhtutakse kuidagi “loominguliselt”.

Sociaalpoliitika: depends….

2010-10-07T22:15:00.001+03:00

New Yorki linnapea Michael Bloombergi ja osariigi kuberneri David Pattersoni plaan jätta toiudabikupongide eest ostetavate kaupade seast välja suhkrut sisaldavad karastusjoogid paneb siinpool Atlandi ookeani mõtlema nii mõnegi paralleeli peale. Toiduabikupongide (või mida me ikka keerutame: ütleme siis otse välja – toidutalongide) majanduslikult vähekindlustatud elanikkonnale esmavajaliku tagamiseks mõeldud talongisüsteem käivitus USA-s 60`ndatel aastatel, tänase seisuga on New Yorgis 1,7 ja osariigis kokku 40 miljonit elanikku, kes esmatarbekaupade eest tasuvad toidutalongidega. Tolle talongisüsteemi algaegadest saati ei saa talongide eest osta ei alkoholi- ja tubakatooteid ega lemmikloomatoitu: limonaad oleks seega esimene toidukaup, millele piirang laieneks.

Tervislike eluviiside propageerimise poolest tuntud Blomberg toob piirangu peamise põhjusena esile suhkrut sisaldavatest jookidest põhjustatud liigse kehakaalu ja tollest +kaalust tulenevate haiguste ennetamist, ja tõepoolest: enam kui 40-l protsendil New Yorki kooliealistest lastest on probleeme ülekaalulisusega. Iseasi, mis seekordsest põllumajandusministeeriumile esitatud 2-aastase katseajaga kavast saab: oma esimesel linnapea-perioodil läksid läbi nii Bloombergi pakutud piirang suitsetamisele avalikes asutustes ning nõue näidata restoranimenüüdes kalorisisaldust, tema kena kava lisada tervisekahjustusmaksu suhkrut sisaldavate karastusjookide hinnale kahjuks kõrbes. Piiramist on proovitud varemgi: Minnesota KOV arvas kuus aastat tagasi, et abi ei ole eriti otstarbekas, kui toidutalongide eest ostetakse rämpstoitu ja karamellkomme …kuid kõrbes – selline piirang seadvat toidutalongide kasutajad piinlikku olukorda.

Kriitikute meelest ei ole Bloombergil õigust vähekindlustatud elanikkonnale ette kirjutada, mida nad sööma ja jooma peaksid, ent teisalt – lausliberaalselt toiduabi jagades jõuaks Bloombergi juhitud linn ühel “heal” päeval samale tasemele Satakunnas asuva 5000 elanikuga Jämijärvega, kus korterist leiti laip, kelle surma põhjuseks oli näljasurm – too surnud suht priske Soome sotsiaalabi saaja kulutas kogu oma rahas ülekantava abi kärakale, ja kuna Alko oli kodule lähemal kui K-Lähikauppa… nii ta nälga surigi.

Meil õnneks seda muret pole ja toimetulekutoetusega tuleme toime, välja arvatud Hanno Pevkur juhul, kui ta kohtub elanikega, kellele toimetulekutoetus on ainus sissetulekuallikas (ei kadesta – keegi näritaks Koplis kondini puhtaks).

Puht personaalselt: kuitahes õiglane too USA toidutalongisüsteem ka poleks – kui Eestis kunagi midagi sarnast tuleb, jätaksin lemmikloomatoidu siiski esmatarbekaupade hulka: tean memmesid, kes hoiavad oma niigi napi toidulaua pealt kokku, et sõbral (ja võib-olla tema ainsal veel meie pool oleval sõbral, ülejäänuid külastab memm tavaliselt pühapäeviti kalmistul käies) oleks harjumuspärane ninaesine ikka olemas; olen käinud-näinud haamri alla minevas korteris, mille müügikuulutus ammu üleval ja elekter võlgnevuste tõttu ammu väljas, aga head naabrid annavad veel väljakolimata elanikule pikendusjuhtmega voolu, et tema küülik külma kätte ei jääks, ja naaber jääb kasvõi mitu päeva söömata, a talveks tuleb õled osta). Ja parasjagu naljakas ka: tuled koju, peni jookseb sulle vastu, hellitab ning seejärel pistab nina nagu tavaliselt su kotti, seejärel vaatab küsiva pilguga sulle otsa, ning sa selgitad: “Seoses valitsusepoolsest käibemaksu tõstmisest ning Talinna volikogu poolsest müügimaksu kehtestamisest tingitud jaehinna tõusuga… No tule tagasi, kutsa-kutsa-kutsa…”

Tallinna Ettevõtluspäev; praktiline näide

2010-09-23T20:04:00.001+03:00

Soovitan soojalt osaleda: programmiga saab tutvuda siin ja registreeruda just Teile sobivatele seminaridele, foorumitele ja külastustele (ehk siis oma päevakava kokku panna) siin, pealegi – tegemist on külastajale täiesti tasuta üritusega!

Kuna päeva programm on tõepoolest tihe, võib tekkida küsimus: “Aga mida kasulikku ma nende mõne seminaritunniga üldse õppida jõuan?”. Tegelikult jõuab omandada nii mõndagi: näiteks osalesin kevadel Statistikaameti poolt läbiviidud statistiliste andmebaaside kasutamise kolmetunnisel koolitusel (läbiviijaks Statistikaameti teabe ja levi talituse vanemkonsultant Margit Kottise), ja peamine teadmine, mida too kolmetunnine koolitus andis, on veendumus, et ole sa kuitahes kõva surfaja või infoguugeldaja – teatavad eelteadmised võimaldavad eelpoolmainitud tegevustele kuluvat aega kordades kokku hoida. Sellega seoses soovitangi eriti soojalt osaleda Ettevõtluspäeval Statistikaameti poolt 13:30–15:00 korraldataval seminaril “Milleks ettevõtjale statistika?”, registreeruda saab siin.

Praktiline näide: kujutage ette, et Teil on korralikult toimiv autohoolduse- ja remondi väikeettevõte ning nüüdseks on Teil tekkinud soov laieneda ja hakata lisaks pakkuma ka autorendi teenust. Olete leidnud koostööpartnerid Euroopast, kes saabuvad homme Tallinna, kuid soovivad enne väljalendu vastuseid järgnevatele küsimustele:

Kasutatud sõiduautode (sädesüütega, silindrite töömahuga kuni 1000 cm³) import Eestisse riigiti 2009 aastal
Eesti linnade arv ja nimekiri, kus elab üle 20 000 elaniku
Eravalduses olevate sõiduautode arv haldusüksuste kaupa 2008 ja 2009 aastal
Liikluskindlustuse kindlustusnõude väljamaksed 2009 aasal (kuuliselt) kindlustusandjate kaupa
Palgatöötajate kuu keskmine ja saajate arv omavalitsusüksuste kaupa
Keskmine palk maakonniti 2007-2009

Kõike seda guugeldades ei pruugi kõikidele küsimustele vastuseid leiduda ja need, mis leiduvadki, ei pruugi omavahel haakuda, ehk siis vihje vastusele: www.stat.ee / metaandmed; klassifikaator KN 2009 (Intrastat), statistika andmebaasi väljaanded/avaldamiskalender.

Ehk siis osaleda tasub: hea nõu ei jookse kunagi külgi mööda maha, ja kindlasti on minu viimaste aastakümnete karjääri positiivses suunas mõjutanud lähtumine veerand sajandit tagasi minu otsese juhi suust pudenenud tõdemus: “Odavam on küsida tobedaid küsimusi, kui parandada tobedaid vigu”.

- - -

P.S. Spikker ülesandele: alustada tuleb klassifikaatoritest > kombineeritud andmed > Intrastat > otsing koodi järgi; otsingusõna järgi avab kõik grupid; edasi ava grupphaaval:

Kasutatud sõiduautode (sädesüütega, silindrite töömahuga kuni 1000 cm³) import Eestisse riigiti 2009 aastal – otsing klassifikaatoriga

Eesti linnade arv ja nimekiri, kus elab üle 20 000 elaniku – rahvastik ja rahvastikunäitajad

Eravalduses olevate sõiduautode arv haldusüksuste kaupa 2008 ja 2009 aastal - transport

Liikluskindlustuse kindlustusnõude väljamaksed 2009 aasal (kuuliselt) kindlustusandjate kaupa - rahandus

Palgatöötajate kuu keskmine ja saajate arv omavalitsusüksuste kaupa – piirkondlik statistika

Keskmine palk maakonniti 2007-2009 – kuna tegemist KOV andmetega,siis Tooted alt Linnad ja vallad arvudes

Brutopalga leiab Rahanduse alt

Töötute ettevõtlusklubi kolmas tulemine

2010-09-21T21:01:00.001+03:00

Kristel Miljand ja Kadri Ruttas on osanud käesoleva aasta alguses käivitatud Töötute ettevõtlusklubi sellistel pööretel käima saada, et 6. oktoobril koguneb juba klubi kolmas koosseis. Ehkki väljakujunenud tavadest on veel vara rääkida, on uue grupi sissejuhatavaks ürituseks taas nagu järjekorras teisegi grupi puhul ekskursioon Tallinna vanalinnas, mille käigus kuuleb Jüri Kuuskemaalt nii mõndagi põnevat ettevõtlusest keskaegses Tallinnas, ekskursioonile järgneb kokkusaamine endiste klubilastega, järgnevate klubiürituste programmi ja läbiviijate listiga saab tutvuda siin.

“Endiste” kohta niipalju, et esimese grupi lõpetamise ajaks oli üle poole klubilastest n.ö. “välja langenud” – seda mitte puudumiste või korrarikkumiste tõttu: inimesed olid vahepeal kas töö leidnud või omandatud teadmisi kasutades oma ärile aluse pannud, teiste hulgas ka klubi käivitajad Kristel ja Kadri. Kadri puhul on muigamapanevaks asjaoluks veel seegi, et kui ta sai täiesti söödava tööpakkumise, oli ta klubi käigushoidmisega juba sedavõrd vehus, et tunnistab tagantjärele: “Tegelikult olin tollal sedavõrd klubile pühendunud, et ei tahtnudki enam tööle minna!”

Kadri puhul veel üks mõtlemapanev nüanss: ta kandideeris teatavasse linnaametisse (seda öeldes toonitas ta ka kohe, et ei kuulu mitte ühtegi erakonda, iseäranis mitte tollesse töökohti loovasse), kuid tollele konkursil pakutavale vakantsele ametikohale ta ei pääsenudki, kuna kompetentne personalitöötaja leidis peale Kadri CV-ga (ja iseäranis tema tegevusega klubi käivitamisel ja käigushoidmisel) tutvumist, et sedavõrd väärt inimest ei ole otstarbekas poolel koormusel käia lasta, ehk siis – kogemustest ja kutseoskustest lähtudes loodi sellisele inimesele täiesti uus töökoht.

Esimese koosseisu klubilased käivad aga endistviisi koos, vaatamata sellele, et enamus neist on leidnud töö või käivitanud oma ettevõtte, liiatigi loonud koguni uue kovisiooni-teemalise grupi, mille juhtimisega nad niigi hõivatud Kadrit ja Kristelit enam ei kiusa: grupi vedajateks on paar esimese koosseisu klubilist. Kristeli ja Kadri saavutusi on võimatu alahinnata, kuid hea sõnaga tahaks meeles pidada teisigi, kes abiks olnud selle vahva ürituse käivitamisel, milles osalemisest nii mõnigi töötu on hääd nõu ja väärt teavet saanud:

Rahvusraamatukogu
Tallinna ja Harjumaa Töötukassa (eriti teenusejuht Raido Raudnagel )
Statistikaamet (eriti teabe ja levi talituse vanemkonsultant Margit Kottise ja analüütik Siim Krusell)
ESA Kopli ettevõtlusinkubaator (eriti juhataja Peeter Mõistlik)
ESA Alustava ettevõtte division (eriti kliendihaldur Meeli Vaikjärv)
SA Harju Ettevõtlus- ja arenduskeskus (eriti Kaupo Reede)
MTÜ Alustame ettevõtlust (eriti Katrin Gaver)
psühholoog Karin London
WSI Internetiturunduse konsultant Armin Tüll
OÜ Pähkel Kristel Kõrgemaa
arst, psühholoog, kinesoloog dr.Viigi Viil
ning palju teisi ja muidugi Kadri&Kristel

Omadest kogemustest niipalju, et mingi hea aura on tollel klubil küljes suisa algusest saati: esimese koosseisu käivitamise ajal elatusin veel töötuskindlustusest ehk siis kiiret tööle tõtata ei olnud, ent sain Statistikaametist sedavõrd huvitava tähtajalise tööpakkumise, et ei suutnud keelduda, ehk siis esimese koosseisu üritused “magasin” töökoormuse tõttu maha. Teine klubikoosseis paistis perspektiivikas, ja jõudsin suisa viiel klubiüritusel kohal käia, siis aga tuli taas tähtajaline tööpakkumine, mis tundus sedavõrd huvitav, et ei suutnud keelduda. Klubi kolmanda koosseisuga otsustasin kindalt liituda, kuid juba enne tolle otsuse elluviimist pikendas praegune tööandja töölepingut, ehk siis taas olen reeservalt maas.

Ehk siis resümee: tahad tööle pääseda – liitu töötute klubiga! Pean seda silmas täiesti tõsiselt ja ehkki võrdlus anonüümsete alkohoolikute ja eelpoolkajastatud klubi vahel pole vast sobivaim, teatav paralleel neil siiski on: mõlema klubi liikmed on ise aktiivselt huvitatud oma olukorra muutmisest, ehk siis lõppu taas kord mitut eelnevat postitust lõpetav tsitaat Mäejala Vihavallalt: “Küll Jumal aitab, aga kõigepealt muretse omale korralik mõõk”.

Ärikultuurist

2010-09-20T22:09:00.001+03:00

Täpsemalt siiski Soome ärikultuurist (ehk siis taas kord eksitav postituse pealkiri, sorry), mille ettekujutatavale ja tegelikule mainele laupäevane Taloussanomat kolme asjatundja arvamuste abil turmtuld annab. Ettevõtluskoolitaja Jari Sarasvuo hinnangul on soomlaste üle võimust võtnud vastumeelsus töö vastu, ja seda mitte ainult sinikraede tasandil – ka juhtivtöötajad on hakanud tööd vihkama.

Miks seda teemat blogis kajastan? Esiteks muidugi seepärast, et Soomes on niigi tööl kümneid tuhandeid Eesti elanikke ja kuna Eestis on tööpakkumiste ja palgatasemega nigu on, otsib praegu eeldatavasti üksjagu eestlasi ka sealtmaalt tööd: oma SWOT-analüüsi saavad mõlemad (nii juba töötajad kui ka tööotsijad) soomlaste nõrkused oma tugevusteks ehk konkurentsieelisteks kirjutada. Ja teiseks: ehkki need kaks maad on erinevad (kasvõi euro kasutuselevõtu poolest: Soomes hakkasid hinnad tõusma peale eurole üleminekut, meil ei muneta ja hinnad kerkivad juba II kvartalist saati) – leidub ka mõningaid mõtlemapanevaid paralleele.

Taloussanomat küsis ettevõtluskoolitajalt Jari Sarasvuolt, Åbo Akademi majandusteaduste professorilt Alf Rehnilt ja idasuhetes kompetentselt ettevõtjalt Juhani Järvenpäält, mis siis ikkagi on mädä Soome ärikultuuris.

Suisa turmtuld annab 20 aastat Trainer`s House`is ettevõtluskoolitajana töötanud Jari Sarasvuo: “Probleemi selgroog seisneb selles, et 90-ndate keskpaigast saati on tehtud töövastast propagandat, mida meediakanalid on omakorda ülehüsteriseerinud. Käibel on luul, justkui teeksid soomlased kolepalju tööd ja on lausa suremas töötaaga all, kuid võrdlused teiste riikidega tollele teooriale katet ei paku. Meil on ettekujutus, justkui oleks töö karistus millegi eest”; sama ettekujutus on nakatanud ka juhtivtöötajaid, kes püüavad põgeneda tööelust niipea, kui võimalik (eelpensionite süsteem seda tõepoolest ka võimadab). Sarasvuo toonitab, et karjääri alustatakse üldjuhul hilja, töönädalad on lühikesed, kuid nädalalõpud ja puhkused pikad, samuti nagu haiguspuhkused – haiguspuhkus aga võetakse kohe, kui töö juures tuleb kehv tuju. Sarasvuo: “Elu on paraku selline, et ikka tuleb mõnikord paha tuju peale, ja tõhusaim ravim selle ennetamiseks töö juures oleks töötempo tõstmine” (Omalt poolt vahele vanasõna veerevast kivist ja samblast). Sarasvuo arvates on tegemist puhtbioloogilise case`iga: inimesed lihtsalt ei talu sedavõrd madalat põhikoormust – see tekitab masendust. On kujunenud grupp inimesi, kellele toimetulekutoetusest on saanud peamine elatusvahend; suur osa juhtivtöötajatest balansseerib burn-out´i piiril.

Samas rõhutab Sarasvuo, et eelmainitut ei maksaks mitte mingil juhul üldistada, pigem vastupidi: “Ühtlasi on tüüpiline soomlane kahetsusväärselt ülitundlik: see on teine suur ja peamiselt psühholoogiline probleem. Reeglid välistavad mõtlemise – kõik, mis on trükitud, on kohustuslik. Lõpunipõlemise põhjuseks on sageli mõttetu töö – mõttetute nõudmiste peale ei julgeta vilet lasta, nagu mõnel pool mujal Euroopas tavaliselt tehakse”. Näiteks tuleb kusagilt rahvusvahelisest organisatsioonist hunnik tobedaid nõudmisi:näiteks mingi mõttetu Madriidi või Pariisi asjapulk saadab pinu pseudopäringuid või lisaraportite nõudmisi, et mitte nii mõttetuna näida, ning mida teeb soomlane? Vehib kuni hommikuni nõutud raporteid teha. “Soomlased ei peaks keskenduma mitte täiuslikkusele, vaid kliendile – perfektsionism ei võrdu kvaliteediga. Muidugi mõista on reegleid ja nõudmisi, mida tuleb järgida, kuid on ka teistsuguseid reegleid ja nõudmisi”.

Kolmas juhtimisviga seisneb Sarasvuo arvates selles, et soomlane ei usu nähtamatut jõudu: strateegiat ja brändi. “Kui miski ei ole materiaalselt kehastunud, siis ei ole seda soomlase jaoks olemas – seepärast jäämegi allhanke tegijateks. Väärtus sünnib nähtamatust: seda sünnitavad loovus, visioonid ja innovatiivsus; me ei taha uskuda, et emotsioon omab ka kaalu”. Sarasvuo toob taas kord eeskujuks oma “lemmiknaabri” Rootsi, kuid seekord mitte põhjendamatult – per capita on Rootsi loonud enim rahvusvaheliselt tuntud brände. “Tarbijat tõmbavad ligi mängulisus ja meelelahutus – meie lähenemine on aga umbigav”.

Åbo Akademi majandusteaduste professor Alf Rehn ei purustaks Soome managementi per perkele, kuid sooviks siiski selle kahepoolset toimimist: soomlasest juht on jah pädev otsustaja ja hea suunanäitaja, kuid kahjuks napib tal ärakuulamisoskust; liiga tihti tunnevad liiga paljud, et neid lihtsalt ei taheta ära kuulata – juht peaks olema valmis ära kuulama kasvõi kirumist, seda nii klientidelt kui alluvatelt. Rehni arvates on juhtivtöötajad kuidagi liiga keskpärased: kesklassi kuuluvad keskealised, kes valivad enda keskele samasuguseid keskpäraseid tüüpe, kes küll julgevad vastu võtta häid otsuseid, kuid kardavad vastu võtta suurepäraseid otsuseid, ehk siis Rehni sõnul ollakse meeldivalt mõistlikud. Rehn toob näitena Morris Mini ja Google lansseerimise: mõlemad otsused olid omal ajal kõike muud kui mõistlikud, kuna teised ju tollal nii ei teinud (omapoolne täiendus, täpsemalt siiski tsitaat Mark Twainilt: “Inglane teeb asju seepärast, et nii on tehtud varem. Ameeriklane teeb asju seepärast, et nii pole varem tehtud”; btw – BLMC Mini osas on kõik korrektne: selle looja sir Alec Issigonis oli rahvuse poolest kreeklane). Ehk siis – korralikke prahmakaid ei tehta, kuid geniaalseid läbimurdeid ka mitte.

Viis aastat Sankt-Peterburis Sokose hotelliketti juhtinud Juhani Järvenpää tõdeb, et erinevate kultuuritaustade õppimiseks kulutatakse Soomes liiga vähe aega: Järvenpää tunnistab, et ta tuli ka ise Venemaale täesti ebaadekvaatsete taustateadmistega, mis olid kokku pandud teatmikest, pressist loetu ja stereotüüpide põhjal. Järvenpää meelest on Sankt-Peterburg oluliselt rahvusvahelisem kui Soome, kuna sealses ärielus leidub vägagi erineva kultuuritaustaga inimesi, ja tänu erinevale kultuuritaustale leidub ka valmisolekut leida probleemidele lahendusi erinevatel, mõnikord ka uutel ja harjumuspäratutel viisidel. Kodunt kaasavõetud steeotüüpide põhjal teadis Järvenpää, et Venemaa juhtimine käib ühe juhi ainuisikuliste otsuste põhjal, et venelased on laisad, et venelased ei väärtusta tööd… Nüüd tõdeb ta, et venelased on samasugused maailmakodanikud nagu soomlasedki, sageli soomlastest töökamadki ja oskavad hinnata töö (eriti käsitöö) väärtust. Maailma näinud mees peab soomlaste peamiseks puuduseks seda, et soomlase jaoks on olemas vaid üks tõde korraga; rahvusvahelises keskkonnas ühte ja ainuõiget tõde olemas pole – on erinevad aspektid.

Veel mõned huvitavad tähelepanekud Järvenpää viimase viie aasta Venemaa-kogemustest:

kommunikatsioon: e-post, telefonikonverentsid ja videokõned ei pruugi alati toimida
isiklik kontakt: ilma selleta sealmaal asjad liikuma ei lähe (tähtis on teretades alati silma vaadata)
“perkele!” pendliprintsiip: südamepõhjast kirumise puhul Venmaal küll ette hoiatamata tuld ei avata, kuid vabandus olgu siis kas sama ülevoolav või veel enamgi – vajadusele vastavalt utreeritud komplimendid kasvõi koos õlalepatsutamise või kaisutamisega
juhi kehakeel: halvim on neutraalne, tasakaalukas ja ülikorrektne juht, kes sellise body-language´a külvab ümberringi ebakindlust – tema sõnum ei jõua kohale, seda ei mõisteta
juhi väljenduslaad: juht peab sõnastama oma tahet jõuliselt, kuid sama jõuliselt ka oma emotsioone – see väljendub enamasti kõnedes, kuid vajadusel ka šampanjapokaalide klirinas või lillede kinkimises

Omadele kogemustele tuginedes soovitab Järvenpää välismaal panustada enam kohalike kandidaatide värbamisele kõikidele tasanditele; Rehnile sekundeerides leiab Järvenpää, et Soome juhtimismudelid on lootusetult üheülbased. Soome otsekohesus ei pruugi just alati olla see kiireim tee edasi rebida – oskus kurve lõigata võib osutuda kiiremaks, efektiivsemaks, tasuvamaks ning mõlemale osapoolele sobivamaks. “Meil on kombeks korraga lukku lüüa ainult üks vastus – see tähendabki, et meil on käsil ainult üks tõde korraga. Püstitatud eesmärgini võib jõuda mitut erinevat teed pidi ning nende teede leidmine ongi kompetentne juhtimine”.

Wiikend

2010-09-18T14:39:00.001+03:00

Eelmine postitus tõi meelde juba ligi veerandsajanditaguse aja, mil TTTK-s ühtäkki taibati, et pole ju mõtet trollide-trammide külgedele lasta lausa tasuta pori pritsida – neid saab ju kasutada mobiilsete reklaamipindadena (TAK-i juht Mati Mägi värvis tollal Ikarusi roheliseks), ja Tallinnas hakkasid vurama esimesed reklaamikirevad trollid-trammid.

Minust täna pool peajagu pikem “laps” oli tollal parasjagu eas, mil avastatakse kõike ümbritsevat ja soovitakse hoomatust koheselt teavitada vanemaid ning osatakse lühemaid sõnu tähthaaval väljagi lugeda, ehk siis ligi kahekümne aasta taguse Kadrioru jalutuskäigu soundtrack reklaamtramme jälgides:

“Oi, emme, näe – Fanta!”
“Oi, emme, näe – Sprite!”
“Oi, issi, näe – Saku!”

BTW, tegemist ei ole plagiaadiga à la “emme: näe – veski; emme: näe – lehm; issi: näe – blondiin”… Parimad naljad pole mitte anekdoodid, vaid tõesti aset leidnud sündmused-ütelused, ja nende kommenteerimise osas ei suuda meie, täiskasvanud inimesed, pägalikele vähimatki konkurentsi pakkuda :)

Tallinnlaste tavad ja reisisaatja tööjuhend

2010-09-18T14:07:00.001+03:00

Kui mõni aasta tagasi üks tollastest Tallinna abilinnapeadest endale Nissan Pathfinderi soetas, nenditi kommentaariumites, et auto valikul on ametimehel tavakodanikuga võrreldes teatav eelis: abilinnapea on kursis teede-tänavate remondi kavadega ning seetõttu langeski valik vastupidava veermikuga veoki kasuks. Sõna “veok” ei ole siinkohal sugugi liialdus: Nissan Pathfinder erineb Nissan PickUp-ist vaid kere ja pakutava lisavarustuse poolest, ehk siis mootorivaliku-jõuülekande-veermiku poolest on tolle ametimehe sõiduriist identne PickUp`i kastikaga, mis meie mail on ehk mõnel puhul tillipikendus, kuid Austraalias või Ladina-Ameerika maades on ta samasugune tubli tööhobune nagu meil näiteks Pösö Partner või Citröö Berlingo.

Ma ei tea ega ei tahagi teada, mis autoga sõidab tolle pealkirjas mainitud ametijuhendi koostaja, ent ilmselgelt mitte ühistranspordiga; või kui sõidabki, siis mitte hommiku ja õhtupooliku tipptundidel. Kaitsejõududes on olemas käsklus “Keskele vaat!”; linnaliinisõidkites seersanti pole, kuid pole tarviski, kuna reisijad järgivad ise käsklust “Keskele ist!”, ehk siis tipptundidel avaneb ühissõidukites sageli selline koomiline pilt, et kahel pool ummistunud istmetevahelisi vahekäike on kahes reas kahekohalisi istmeid, milledest aknapoolne vaba ja vahekäigupoolne täidetud ülbe aknast välja vaatava reisijaga. Reisisaatjal pole volitusi sekkuda, kuna ametijuhend näeb ette: Ehk siis puuetega inimestega on OK ja nad istutatakse maha, väikelaste emadega samuti, kuid kui laps kasvab suuremaks ja läheb kooli? 5.8 – kui mitut väikelapse ema sisenemisel ja väljumisel abistama peab?! No ma saan aru, et väikelapse issi on незаконный муж, aga pole mõtet kõiki abielurikkumisi ühe väikelapse kaela ajada; seda enam, et tööjuhendi 5.8 meenutab vanavanavana Delfi negdooti, kus tütar kurdab: “Issi, ma saan lapse” – Issi: “OK, võtame asja rahulikult: esiteks – kas sa oled kindel, et see on sinu laps?”.

Postituse ajendiks oligi Pääskülas elava ja kesklinnas töötava tuttava jutt oma tööle ja kojusõidust: 18. liini bussis on hommikuti ja pärastlõunal vahekäik täis raskete ranitsatega juntsusid, kes aga ei julge vahekäigu pool istuvalt ja aknaaluse istekoha puutumatust oma kehaga kaitsvalt täisealiselt pääsu istekohale paluda, kuna paremal juhul on vastuseks “Möh?”, ent enamasti allameetrimehe ignoreerimine. Teataval määral kuritarvitab too tuttav oma välimust (Pat Benatar Stop using sex as a weapon- nii karm see värk siiski ei ole:) – juntsusid ignoreeritakse, kuid kui alla 30 tüüpiline kesklinnas juhina või spetsialistina töötav, kalleid riideid, ehteid ja aksessuaare kandev naine, kes ilmselt sõidab linnaliinibussis kõigest seetõttu, et kesklinnas pole parkimine lihtne või tahab ta end jalgsi tööle-koju kõndides fitnessile lisaks veelgi paremas vormis hoida, palub läbipääsu tollele vabale istekohale – keeldumisi praktiliselt pole. Ning niipea kui läbipääs olemas, aitab too tuttav vabale istekohale raske ranitsa vahekäigus nügimisi talunud põnni või plika ja läheb järgmise istme juurde… no on ju paras luupainaja?!

Reisisaatjate kiviaeda ma seekord kapsast ei loobi: eelpoolkirjeldatud rivistamine ei kuulu nende ametikohustuste hulka ja pealegi näitavad nad ise sageli istekohta valides eeskuju (mis pole puhtnegatiivne näide: kui reisisaatja istub uksele lähimal istmel, et saaks vajaduse korral kohe abiks tormata. Ja ega neilgi kerge ole: 2003 kõndisin põlengus saadud traumade tõttu neli kuud karkudel, ja ühissõidukisse sisenedes hakkas seal istuv nooremapoolne rahvas enamasti ühtäkki tohutut huvi tundma aknast avanevate Tallinna vaadete vastu, istekohta pakkusid enamasti sellises eas inimesed, kellele oleksin üldjuhul ise istet pakkunud, kui oleksin püsti püsinud ilma karkudeta. Oleks tollal olnud olemas reisisaatjad, oleks ehk mõni ühistranspordi interjööri püstipüsimistoru minu poolt painutamata jäänud.

Ühtlasi luban, et juba niigi läbileierdatud reisisaatjate teemat ma enam ei torgi – loodetavasti pole vajadust. Tsitaat peaministriltTallinna sotsiaalsete töökohtade loomise kohta: “Õige raske on Tallinna linnapeal öelda mingil hetkel nendele inimestele, kes praegu nendele sotsiaalsetele töökohtadele on palgatud, et nüüd on meil majanduskriis läbi ja teie panust enam ei vajata”… Ise näen tulevikku vastupidi: need inimesed, kes olid sotsiaalsetele töökohtadele palgatud, tulevad Tallinna linnapea juurde ja ütlevad: “Kuna nüüd on meil majanduskriis läbi ja olen taas leidnud erialase töö – suur aitäh häda ajal aitamast”.

P.S. Teema ammendamiseks paar postscriptumit:

Tuttavaga koos sõites möödusime teepervel ratast vahetavast autost; tagaistmelt kostis kohustuslikku helkurvesti kandva rattavahetaja kohta roolis olnud tuttava 5-aastase tütre kommentaar: “Issi, näe – reisisaatja!”
Juhuslikult pealtkuuldud kõnelus bussis: “Teadsa, ja siis tuli saatejuht ja…” - “Oot: mis saatejuht?!” - “Sorry; ja siis tuli reisisaatja ja…”

Homses Postimehes…

2010-09-10T20:27:00.001+03:00

… on loodetavasti lugeda nii mõndagi sellist, mis meelt rõõmustab, ehk siis vabandan, et selle postituse pealkiri sai pisut eksitav (ent atraktiivne sellegipoolest, onju!). Ent sellegipoolest: miskit googtsides (koksides?) pakkus otsing muuhulgas homme oma avaldamise kaheaastast juubelit tähistavat Postimehe kirjutist, kus mõned mõtlemapanevad numbrid 2008 aasta esimese veerandi algusest (mitte I kvartali, vaid kooliveerandi):

Augustis lisandus 3170 uut registreeritud töötut
Augusti lõpuks oli registreeritud töötuid kokku 18 775
Võrreldes 2007. aasta sama perioodiga, kasvas töötus 45,2 protsenti

Eelpoolmainitud Postimehe toimetaja Kaire Uuseni kahe aasta vanust kirjutist tööpuuduse kasvu kohta saab lugeda siit; tänast Tallinna abilinnapea Priit Kutseri kirjutist tööpuuduse leevendamise meetmete kohta saab Delfi arvamusterubriigis lugeda siit…

Nood kirjutised on ju kaks täiesti erineva keeduajaga kartulit, kuid miks ma neid samas kastrulis keedan: ehkki Tallinna linna poolt vastuvõetud meetmed tööpuuduse leevendamiseks on propagandistlikud, kunstlikult loodud jne jne jne – no tule rääkima seda inimesele, kes sellel nn. palaganil leidis peale kaks aastat ilma tööta olemist kasvõi reisiaatja töökoha ja võib üle pika aja perele kasvõi paki makarone välja käristada, ja saad sõna “tööturupalagan” peale kindla peale molli.

Ise oleksin kaks aastat tagasi teadmises, et töötus on aastaga kasvanud 45,2%, kiiruga hakanud “voolikuid lahti kerima”, kuid esiteks ei kuulunud ma valitsusse ja teiseks elasin tollal Soomes ja kuulsin vaid päevast-päeva tolle maa uudistest, et on kõigest aja küsimus, millal USA-st alguse saanud kriis jõuab Euroopasse…. Eestis toimuvat iseloomustab kõige paremini Mihkel Raua tõdemus, kes võttis 2008 detsembris aja täiega maha: lendas lõunamaale ja puhkas täiega ja ei jälginud mitte mingeid päevauudiseid (õige tegu – mis puhkus see muidu oleks!); 2009 jaanuaris Eestisse naastes ja hetkeolukorra vastu huvi tundes sai sõpradelt vastuse: “Peaministri arvates on olemas oht, et kriis võib peagi jõuda ka Eestisse”.

Selgituseks eelnevale: ma ei ole kesik ning ma ei arva, et reisisaatjate ametikohtade loomine on hea lahendus tööpuuduse leevendamiseks; samas olen ma veendunud, et s*tt lahendus on oluliselt parem kui lahenduse puudumine.

Kriis tasapisi möödumas?

2010-09-06T20:01:00.001+03:00

Masu mõõnapunkti möödumist ja majaduse tõusulepöördumise väljendamist numbriliste näitajate kaudu laidetakse alatasa maha – nood numbrid ei kajastavat reaalsust, olevat võetud värskeltvõõbatud laest jne jne jne. OK – annan siis omalt mõned puhtsubjektiivsed, visuaalsetel vaatlustel põhinevad, kuid mittenumbrilised näitajad.

Tolle deduktiivse idee iva pudenes peakolu sisse teise ilmasõja eelse perioodi kohta käivast legendist, mille kohaselt olevat Inglise luurel olnud aimu Saksamaa kurikavalate kavatsuste kohta juba ammu enne Saksamaa kallaetungi Poolale, ning seda tänu Saksamaa otsusele tõsta riiklike toetuste jms. abil olulisel määral seakasvatuse mahtu. Smithid imestasid “Milleks?”, kuna Scmidtide toitumisharjumusi teades eeldanuksid britid proportsionaalselt ka hapukapsa kasvatuse kasvu, ning asusid nuputama, et mida nonde lisanduvate schweinedega Saksas peale hakatakse. Lihaga on klaar, kisaga ka, kuna peale seakisa ei tohtivat tapamajas mitte midagi raisku minna (ega ma eriti ei imestakski, kui sakslased on tänaseks oma tuntud teutooni tõhususega litsensi tollele kisale türk… sorry: teistele tublidele Germany kodanikele kahekümneprossase kasumimarginaaliga maha müünud). Sisu ehk liha juurest jõudsid briti luurajad pakendi ehk seanahani, millest saab jah valmistada luksuslikele Horchidele sisepolstrit, ent –uups!- ka sõdurisaapaid.

Tänasesse päeva naastes: ettevõte, kus hetkel töötan, toodab muuhulgas ja (suht suures osas) lastikäsitlemise mehhanismide komponente, ning mitte mingeid laokärusid, vaid sadamates ja transporditerminalides kasutatavate masinate osi – merekonteinerite haaratseid, terminalitraktorite raame, tõstukimaste jne. OK – tegemist on allhankega, kuid mitte odava allhankega: tellijad on eranditult Euroopa tootjad (kelle kvaliteedinõuded oikui kõrged), ning kui keegi postituse lugejatest leiab mõnest Aasia sadamast masina (tõstuki, terminalitraktori vms), mille marginime esimene silp ei ole KOM.. TOY.. DAE.. HYU.. FUJ.. või mistahes mitteAasia tootja oma– saatke palun pilt: vaevatasu lubada ei julge, kuid üritan!

Nagu juba alguses lubatud: numbrilisi näitajaid ei saa ja pealegi pole mul õigust neid avalikustada kaa. Kuid mida tahtsin oma “deduktiivse” meetodiga rõhutada: tellimuste mahud on kasvanud, mõne toote puhul koguni kordades, ehk siis – Euroopa vajab aina enam masinaid, mis teisaldavad suuri kaubakoguseid transporditerminalides ning neid masinaid toodavad Euroopa tootjad. Jah, muidugi laadivad need masinad laevadelt maha ka Aasiast saabunud konteinereid Hiinas toodetud odavkaubaga, kuid siinkohal (vähemalt metallonstruktsioonide osas) jälle ühes varasemas postituses mainitud tõsiasi:

Kui miski allhanke osa-või-asi on suurem kui FEU (40-feet merekonteiner), ei tasu see Euroopa lõpptarnijale üldjuhul Aasiast tellimist (kui tegemist pole just laevatäiega)
Kui miski allhanke osa-või-asja kohaletoimetamistähtaeg on lühem kui 5 nädalat, ei tasu see Euroopa lõpptarnijale üldjuhul Aasiast tellimist (kui tegemist pole just laevatäiega)

Wiikend: avalik teenus

2010-09-03T20:02:00.001+03:00

Pilt Priisle tee 8 trepikoja teadetetahvlil pilku püüdnud teavitusest:

Teatav vastuolu valge raamiga rõhutatud lausel ning sellele eelneval tekstil loomulikult on, ent oma talupojamõistusega saan asjast siiski aru nii, et elanikel ei tasu vaeva püüda oma isiklike sõiduvahenditega blokeerida prügivedu, kuna politsei saab sellega kindlasti palju efektiivsemalt hakkama -ogamattide laotamine läbisõiduteele, prügiveoki rehvidesse tulistamine etc… Niisiis igati positiivne case: nii korteriühistu liikmete kodanikualgatus prügiauto blokeerimisel kui KÜ juhatuse otsus kasutada elanike initsiatiivist tunduvalt tõhusamat avalikku teenust ehk siis politsei abi.

P.S. Blogimisele tuli suve tõttu päris pikk paus vahele… Ei-ei: puhkust mul ei olnud (viimati puhkasin suvel anno 2006), lihtsalt leidsin juuni alguses töökoha, millest olin ammu unistanud – sellise, kus töötajalt oodatakse vähemalt 150% koormusega töötamist: see võib kõlada crazy´na, kuid on inimesi,kellele selline elulaad meeldib, näiteks mina ja minu praegused kolleegid (endistest kolleegidest rääkimata, ehk siis - see on mitte ainult sõltuvust tekitav, vaid ka nakkav… Kes teab: võib-olla just seepärast mind välja valitigi, et oli tarvis inimest, kes ennetab sambla kasvamist ehk siis kiiresti veerevat kivi). Nüüd on kolleegid taas suvepuhkustelt tagasi, koormus pisut leebem ja loodetavasti leian taas piisavalt aega tööväliste tegevuste jaoks: korteriühistu, naabrivalve, erakond, ning muidugi – blogosfäär! Käsi alati put… sorry – pulsil!

Wiikend

2010-07-31T15:11:00.001+03:00

Nagu ütlesid muistsed eestlased: “Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi”…

Asi asub Tallinnas Keskturu juures (Kreutzwaldi tänava pikenduse ja Lastekodu tn. ristmiku loodeservas).

Töötajate täiendkoolitus

2010-07-04T15:47:00.001+03:00

… on samuti nagu uute töötajate väljaõpetamine viimase viisaastaku jooksul paraja matsu saanud, erinevus ehk vaid ajas: enne masu kardeti tööle võtta uusi väljaõpetamata töölisi, kuna peale kvalifikatsiooni omandamist võisid nood tööle siirduda konkurendi juurde või hoopistükkis välismaale, ent olude sunnil seda siiski tehti – tööjõupuudus ja buum.Kuna masu lõpp ei ole proportsioonis töökohtade arvu taastumisega, on selge, et suure osa endiste põhikohaga töötajate ülesannetest teevad ära koondamisest pääsenud väärt vennad, ja siinkohal tekib paariks lähimaks aastaks teatav riskimoment: lisaülesannetega toimetulekuks vajab too väärt vend lisaväljaõpet, kuid kuni pole kindel, kas oleme ikka taas pinnale tõusnud – esimeste peale pinnaletõusmist ahmitud õhusõõmude põhjal on tolle väljaõppe kohta üsna keeruline otsustada, kas tasub ressusrssi raisata: laseme vanaviisi edasi või püüame eksporditellimused siiski Eestis edasi hoida?

Wiikend: pärleid töösisekorraeeskirjadest

2010-07-01T21:36:00.001+03:00

Viikendiks lahedat wahelugemist Tööinspektsiooni juunikuu infokirja nopitud pärlitest, mis korjatud erinevate ettevõtete sisekorraeeskirjadest ning milledest on kas raske aru saada või on nende asjakohasus küsitav või milliseid on kohati äärmiselt keerukas järgida:

Finantsasutus: Töötaja peab vältima ebaharilike häälte tekitamist, mis võiksid segada kaastöötajaid
Remonditöökoda: Töökohal ei tohi olla midagi liigset, et mitte asjata otsida tööajal vajalikku mittevajaliku seest!
Piimafarm: Töötaja võib muuta tööümbruse hubasemaks, kuulata raadiot või muusikat, kui see ei riku töökoha üldilmet ega sega teiste töötajate töötegemist ning ei ohusta loomade heaolu
Finantsasutus: Tööruumides on keelatud alkoholi ja narkootikumide tarbimine, välja arvatud juhtudel, kui seda pakutakse sümboolselt tööandja poolt tööruumes korraldatud ürituste raames
Kinnisvarabüroo: Keelatud on söömine ja joomine arvutile ohtlikult vahetus läheduses
Remonditöökoda: Külmal aastaajal on keelatud väljuda asutuse territooriumile kerges riietuses ja peakatteta
Kaubandusettevõte:Lisaks korrapärasele kontrollile tuleb aastas vähemalt 2 korda teostada pistelist kontrolli
Zookauplus: Loomavaenulikud väljendused nii sõnas kui teos on töölepingu kohese lõpetamise aluseks
Autoremonditöökoda: Tööandja korraldab kõigi töötajate kõigi alaliikide kohta tõepärase arvestuse pidamise
Kohalik omavalitsus: Töötaja on kohustatud tööandjat kirjalikult kõigist altkäemaksu pakkumistest, andmistest javõtmistest informeerima
Hambaravi:Töötaja on kohustatud teostama meditsiinilisi protseduure optimaalsel arvul, tekitades patsiendile minimaliseeritud hulgal ebameeldivusi
Lillekauplus: Töötaja peab täitma hügieeninõudeid kaastöötajatele vastuvõetavas ulatuses

Hügieeninõuetega on praegusel aastaajal paraku nigu on; meenub Anti Kontori ammune kirjutis EPL-s, ehk siis sedalaadi kirjavahetus:

Janek to Marek – sa saad bossuga paremini läbi kysi kas ta meile suveks kontorisse kui mitte konti siis vähemalt ventikaid soetada ei soovi
Marek Fwd to boss: Kuna töötajatelt on seoses suviste ilmade saabumise ning eriti tööruumide ebapiisava ventilatsiooniga seoses laekunud laekunud kaebusi töökeskkonna temperatuuri kohta, siis kas oleks võimalik paigaldada kontorisse kui mitte konditsioneer, siis vähemalt kohtventilaatorid?
Re from boss to Marek: Kliimaseadmete hinnapakkumised on tulnud ja juhatus leidis, et konditsioneeride või ventilaatorite soetamine kolmeks kuuks ei ole otstarbekas – alternatiivina võib lubada töötajatel töökohal kergema riietuse kandmist ja külmade karastusjookide tarbimist
Fwd from Marek to Janek: venti ei saa – boss soovitas, et jäta pintsak koju ja joo pepsit
Re from Janek to Marek: M
boss to crew: Seoses suve saabumisega, mida me kõik oleme pikisilmi oodanud, otsustas meie ettevõtte juhtkond sisekorraeeskirjadesse sisse viia mõned sesoonsed muudatused, mis eeldatavasti annavad oma olulise panuse Teie töökeskkonna veelgi paremaks muutmisele: pintsaku ja lipsu kandmine on kohustuslik kõigest kohtumistel klientidega, muul ajal võib töökohal viibida päevasärgi väel; 0,3L plastpudelis karastusjooke võib juua töökohal tingimusel, et neist tekkivad plekid ei sattu paberkandjal dokumentide peale.
Janek Fwd to Marek: krt – sul on osakonnas selline Linda, kelle top kui midagi üldse varjab, siis ainult südamelööke ja kelle seelik on kitsam kui minu püksirihm, ja mina pean viigipükstes iga päev kui saunas käima – kui see ei ole sooline diskrimineerimine, siis mis see on?!
Marek Re to Janek: marks – erinevalt sinust raseerib linda oma sääri ja kaenlaaluseid iga päev ja kui ta ajaks habet, siis ilmselt mitte ülepäeva nagu sina; erinevalt sinust kasutab linda higilõhna peitmiseks peent prantsuse parfyymi, mitte saku originaali six-pack`i nagu sina
Janek: puhkusevastaja – out of office

Tööandja tagant virutamine…

2010-06-27T16:31:00.001+03:00

… ei ole sugugi nii üheselt mõistetav tegevus, nagu esmapilgul paistab.

Otsese virutamisega on asi konkreeetselt klaar ja tegemist on üksüheselt varavastase kuriteoga, kuigi see sarnaselt alla 1000-kroonise poevargusega kuriteona justkui ei kvalifitseerugi: kui ikka mõnel mehel kulub päevas kordades enam töökindaid, lõikekettaid jms sarnast stuffi (mis on ka koduses majapidamises, garaažis või suvilas kasutatav) kui temaga samalaadset tööd tegeval kolleegil, siis kerkib küsimus – kuhu kogu see kulumaterjal kaob? Kilost kroonist kallimaid põhivahendeid õnneks näpistada ei juleta, kuna selliste kadumine võib kaasa tuua põhjalikuma juurdluse, kuid: täna paar töökindaid, homme kuuene keermepuur, ülehomme leht liivapaberit – no mida see peremehele ikka teeb! Tjah – aga mis raha eest peremees tema arust töövahendeid ostab? Selle raha eest, mida toote tellija peremehele ei maksa, ent mida peremees on sunnitud välja käima, kuna tema kohustuste hulka kuulub töötajate varustamine töövahenditega.

OK: nõuka-aja taustaga inimeste puhul saaks pisipõssamist välja vabandada halva harjumusega (tollal kuulus kõik ju rahvale), kuid ka tänapäeva säinased on noodsamad nõuka-aegsed мелочи kojunihverdamisnipid omandanud uskumatu kiirusega: milleks peremehele juba avatud poolik segukott või veerand alusetäit plaate – tal pole nende jääkidega ju niikunii mitte midagi peale hakata! Väga häid välimäärajaid koostada oskav Ekspress määratles toda venda nii: ehkki ta vihkab tööandjat kui klassi, saab ta siiski aru tema olemasolu vajalikkusest, kuna tema puudumisel poleks ju kellegi tagant varastada.

Otseste vargustega on asi klaar, kuid kuidas defineerida sellise säinase käitumist, kes läheb pooletunnisele lõunapausile ja jätab selle ajaks valgustuse täiega põlema ja ka kompressor ning tema töökoha ventilatsioon huugavad täiega samal ajal, kuis säinas ise 30 min jutti kollast kaarti saab (vutist on asi kaugel - pean silmas Liptoni teed)? Küsimuse peale “Aga kes elektrikulu kinni plekib?” teatab säinas süüdimatul moel: “Tööandja”. Ja kui küsida, kustkohast see raha tuleb, teatab säinas: “Aga tal on ju”. Ja ei jõua kohale see Henry Fordi põhitõde, et palka ei maksa tööandja – palka maksab toode, lihtsalt toote eest saadud raha liigub läbi tööandja raamatupidamise. Kui see ei ole kuritegelik hoolimatus, siis mis see on?

Veel üks kuriteoliik – kummi venitamine: ehkki enamus minu endisi ja praegusi kolleege tunnistavad, et stabiilne töötegemine väsitab päeva lõikes oluliselt vähem kui pealesunnitud ootepausid (tootmises näiteks detailide või materjali puudumise poolt põhjustatud), leidub siiski säinaseid, kellede peamine eesmärk tundub olevat tehases viibitud aja maksimeerimine ja samal ajal tehtu minimeerimine. Riigikogusse sellised ehk isegi kõlbaksid (kuna usinamad sealsed saalisistujad on pastaka värvi järgi nupuvajutajad, kelledest komisjonides niikuinii mingit tolku poleks), kuid kuna nad kandideerida vaevalt et viitskiskid, sobiksid nad suurepäraselt turvameesteks, kellede töö eesmärk ongi töllerdamine… kuni midagi toimuma hakkab (like intsdent: poes on varas või töökohal: oi, ülemus tuleb). Tegevuse tulemuse kohta selline küsimus: toote tegemiseks kulunud tunnid maksab kinni tellija, tasudes tööandjale toote eest; kummi venitatud tunnid, millede eest tootja ei maksa, maksab kinni tööandja, kandes palga töötaja arvelduskontole (pluss 30% sotsi, mida töötaja oma palgalehel ei näe): kui see ei ole kelmus, siis mis see on?

Wiikend: Pikker

2010-06-26T23:16:00.002+03:00

Ei-ei:mitte piirivalve patrulllaev PVL-103 Pikker, vaid ikka see stagnaaegne ajakiri… No lihtsalt tuli puhtjuhuslikult meelde tolle laheda ajakirja miski kuuekümnedate aastakäigu numbri koomuskis kujutatud telefonimäng: algul käratab tehase direktor peainsenerile: “PLAANI PRAAGIGA EI TOETATA – TEHA LÕPP SELLELE!”, ja subordinatsiooni pidi peainsenerilt tsehhijuhatajate ja etc-hierarhia kaudu rohujuuretasandini jõudnud sõnum oli lõpuks meistrilt töölisele selline: “PLAANI PRAAGIGA TOETADA- MUIDU LÕPP TEHASELE!”

Krdi kahju, et mul tolle väljaande kuuekümnedate sulaaastate hoolega alleshoitud aastakäigud 2003 tulekahjus hävisid – jupike ajalugu korstnasse tahmana kaduma lennanud, aga tippaegadel 80 000 tiraažis ilmununa on “Pikker” tükike ajalugu ikkagi:

kuni 60-ndateni sotsrealism koos kõige sellega kaasnevaga (mille kaks aastakümmet hiljem üldistas Vladislav Koržets aka Ülev Suurmõlk aka kodanik Männike: “On nigu on. Need, kes oma vaimupimeduses selle vastu võidelda püüavad, lihtsalt ei mõista, et on, nigu on. Ent sellegipoolest teeb eesrindlik kodanik omalt poolt kõik, et oleks veelgi enam”).
kuuekümnendatel oli jah tagakaanel alati Stanislav Malahhovi kohutuslik karikatuur à la käepigistus, kus ühel mansetinööbiks aatomipommid ja teisel dollarimärgid… OK, tollal õpetati lasteaias luuletusi like “Дядя Труман вяка, атомная бомба кака!” ja rahutuvi pasandas nn. arengumaadesse nii kuis jaksas, aga millegipärast arvan, et siinmaal läksid hoopis paremini peale kasvõi Kohila poisi Roman Ohlau kolhoositeemalised karikatuurid: pealesattunud agronoom käratab erasektorisse sõnnikukoorma kärutanud traktoristile: “See koorem oli kolhoosi põllule mõeldud!” - “Mina olen traktorist, mitte mõtete lugeja”.
seitsmekümnendate ridade vahele peitmisest saab põhjalikumalt lugeda tolleaegse peatoimetaja pihtumusest Õhtulehele; omapoolseid mälestusi vaid niipalju, et peamine plagieerimine keskendati keskmisele lehele (Padavere; lehe sisuga täitjateks Boleslav Boržets aka Vladislav Koržets, John Kaplinn-Johannesburgsky aka Jaan Kaplinski, Änn Bläkk aka Ann Must ja palju teisi tolleaegsele vaimu sumbumisele vaatamata siiski elus olevaid inimesi).

Nu ma ei tea, kas on Õhtulehes ilmunud viimase tõsise toimetaja Kaido Liiva jutt kolmekordest tsensuurist tõega bullshit, kuid kaldun pigem arvama, et tsensorid lasid masstootmiseprahmaka tollal lihtsalt hooletusest läbi: iga väljaande ISSN all pidi olema olema rahvastevahelise suhtlemise keele arusaadav selgitus, millega tegu, ja ühes seitsmekümndetate “Pikris” oligi üldjuhul avaldatava ISSN all “журнал сатиры и юмора в эстонском языке” asemel “zhurnal sätiry i ymora v östonskom äzyke”

Jaanibäe

2010-06-23T16:03:00.001+03:00

Õnneks on Eesti Tuletõrje- ja Päästeameti järelkokkuvõte Jaanipäeva tähistamisest juba üsna mitu viimast aastat alanud lausega: “Sel aastal erilisi intsidente ei olnud…”. Mõtlemist mõjutavaid jooke pruugitakse jaanipäeval niikunii, laipu loetakse aga pärastpoole ja seda iga maa spetsiifkast lähtudes: Eesti Politsei arvutab puhutud promillide keskmist, põhjanaabrid arvutavad, kui mitmel järvest leitud uppunul on püksilukk lahti – praktikas on selleks põhjendus olemas: õõtsuv ja mõtlemist mõjutavat jooki tarbinud jaanipäevaline läheb tolle joogi jääke üle samuti õõtsuva paadi parda siristama, satub kusemise ajal oma ja paadi õõtsumisega resonantsi ja ongi ots – tuhande järve maa spetsiifika (tegelikult on järvi üle 5000, kuid “tuhat” kõlab kenamalt).

5 rikkaima hulgas, aga igamees meepotti ei pääse

2010-06-21T22:33:00.001+03:00

Kui Eesti tõepoolest trügiks 15 aastaga 5 rikkama EU riigi hulka, siis ei tähendaks see sugugi, et iga meie mats meepoti ligi pääseb, tahtjaid on teisigi: isegi kui mett noolima ei pääse, on heaoluriigi rasvaplekiselt laudlinalt pudenenud raasud kolmanda maailma kodaniku mõistes ju parajad porgandid.

23.02.2010: Aamulehti andmetel on Pirkanmaal ligi 1000 töötut õde: hooldusõdede tööpuudus on aastaga kasvanud 34%, tööd otsivaid põetajaid on 49% rohkem kui aasta tagasi. Statistikaeksperdi Juha Salmise sõnul on asi selles, et aastavahetusega lõppenud tähtajaliste töölepingute asemel uusi ei sõlmita.
13.04.2010: Radio957 andmetel asuvad 19.04 Hatanpääl (Tamperes, Pirkanmaa südames) ametisse viis Filipiinidelt Pirkanmaa tööjõupuuduse leevendamiseks palgatud hooldajat. Hooldusõekoolituse on nad kodumaal juba saanud, samuti ka soome keele algõppe, täiendkoolitus käib kohapeal.
22.04.2010: Radio 957 teatel asuvad Filipiinidelt saabunud hooldajad lõpuks tööle – algne plaan alustada tööd Hatanpää haiglas juba esmaspäeval 19.04 takerdus reisi&piletiprobleemide taha. Filipiinlased on tööle võetud personaliotsingufirma OpTeam Oy kaudu.

Taustaks tiba vanem uudis:

19.01.2008 Hesari: juhul, kui personaliotsinguettevõtte OpTeam´i plaanid realiseeruvad, tuleb aastaks 2015 Filipiinidelt Soome tööle kümneid tuhandeid väljaõppinud ja kvalifitseeritud töötajaid – eeskätt hooldusõdesid, kuid ka keevitajaid, koristajaid ning toitlustustöötajaid.

OK: Filipiinide 91 983 000 elanikust ligi 9 000 000 töötab välismaal ja näiteks kevadel Soome saabunud ning varem USA-s ja Austraalias töötanud Circe Brillantes´e välismaal teenitud palga eest on tema kodumaal korda tehtud kuueliikmelise pere kodu, kuid – Finlandisse veab teda eeskätt ikka 10 korda kõrgem palk kui kusagil kodumaal.

Btw – siin need viis Hatanpää hooldajat ongi:

See teooria, et ega neeger Eestisse tööle tule, kuna talle on kliima külm, on täielik jura: Soome kliima kohta küsisin üle Satakunnas juba mitu aastat ühes elektrotehnikaettevõttes töötanud itaallase käest, ja hea kolleeg Antonio arvas, et ei ole see soome talv hull midagi – lihtsalt tuleb soojalt riidesse panna ja boonusena saab mootorkelguga tasuta sõita, soome suvi aga on lausa ideaalne – just sobivalt soe! Kollegi kodumaa (ehkki Põhja-Itaalia) suvi on Antonio meelest pisut liiast plusskraadides…

Alkoholism Venemaal…

2010-06-20T20:22:00.001+03:00

…on teadagi tõsine probleem, mille vastu võitlemiseks on riiklikul tasandil vastu võetud mitmeidki meetmeid, võetakse praegugi ja jäädaksegi võtma, aga igapäevaelu illustratsiooniks paar värsket pilti Doni-äärsest Rostovist, esimene neist selline ehtvenelikult temperamentne крик души:

Teine näide on aga päris asjalik: tegemist on Rostovis üsna populaarse kohaga, kuhu ei tulda mitte sõpradega jõmisema ja koos nendega jalgpalli MM-i või F1 ülekandeid kommenteerima, vaid tõepoolest kiirustamata külma õlle ja hea raamatu seltsis end harima (ehk siis see on minu meelest meie päevalehtedega varustatud pubikultuurist pügalajagu üle):

btw: see naeratav õlle- ja kirjandusehuviline daam on mu abikaasa

Weel wiikendi: A Negdoot

2010-06-20T14:09:00.001+03:00

Kriis hakkab tasapisi üle minema ja allhanke tellimusi hakkab taas meie kanti tilkuma - selline konkreetne Soome ettevõtja nagu Ruokokoinen leidis äsja äripartneri Põhja-Ameerikast, ning et hinnas ja muudes tarnetingimustes sai nädala jooksul kokkulepe kokku, helises äsja kojujõudnud ja allhankelepingu teksti koostav USA-s elav ukrainlane Ruokokoiselle: “I need your name for composing the subcontracting order – could you spell it?” Ruokokoinen kui koolitatud mees hääldaski tähthaaval oma nime: “Aar-juu-ou-kei-ou-kei-oor-ai… “ Vastus kostis: “Thank you and don`t worry - I´m fine. But could you spell your name now, please?”

Ruokokoinen on ok, aga ega eestlastega lihtsam ole: Croonika ja Kosmopolitani fotograafid soovitavad laia ja laheda naeratuse pildile saamiseks: “Say – cheese!”, kuid eestlane kui keeli oskav rahvas transliidib sellise soovituse ajus automaatselt, ajab huuled torusse ja kostab fotsi plõksu ajal: “Juuuust”.

Kamuflaaž: omamoodi moodus motiveerida

2010-06-18T21:54:00.002+03:00

Tuttav ettevõtja oli hädas: tellimusi vaatamata kriisile tasapisi ikka tilgub, ent tähtaegadega on pidev piin, kuna tema koostajad & keevitajad, kelle töö tootlikkusest sõltub tähtaegade järgimine, venivad kui tatt, maksa palka palju tahad. Masu ajal on 90 – 110 krooni vahele mahtuv tunnipalk paras präänik, ja mehed on tegelikult tänu kõrgele kvalifikatsioonile oma palka väärt, ent: tellija maksab reaalselt töötatud tundide eest, tööloldud nn. tagumikutunnid hinnakalkulatsiooni ei mahu: paraku mõnele mehele kohale ei jõua, et kui tellija ettevõttelt krooniliste hilinemiste pärast tellimustevaiba jalge alt ära tõmbab, on kirdõkk nii ettevõttel endal kui ka selle töötajate töökohtadel.

Too tuttav ettevõtja tutvus mingis bensukas kohvi juues kahe Poola rekkamehega ning sõlmis nendega tunniks sellise suulise töölepingu:

Töötajate ülesanne on imiteerida Poolast pärit tööd otsivaid keevitajaid
Töötajate töötasu on 5€/h
Töötajad kohustuvad jätma oma rekka tehase nägemisulatusest välja

Poolakad said antud asjaga auga hakkama, ja kuna peremees oli ise ka kunagi samas keeles suhelnud, siis tuuri ajal kuulsid end parasjagu kohvipausile sättivad venivillemid fraase à la: “Potrzebna jest za cztery spawaczi, a muszą być do sześć osoby: głównie spawanie, a ogólnie oprócz i czyszczenie. Ot spawaczy potrzebne kwalifikacija: czarny stal ponieważ ot osiemi mm, w drodze odstępstwa również nierdzewnej, pod warunkiem ale doświadczenij mało – następnie to nie mieszać…”.

Nagu ikka sedasorti visiitide puhul, kerkis kohe pärast pausi töötajate poolt esile küsimus: “А кто эти такие были?", peremees seletas: “Poola keevitajad – kaua me kummi venitame: nood vennad võtavad 3€ tunnist, tööd teevad 14 tundi päevas: ilma nendeta peaksime poe kinni panema”. Järgmine küsimus oli otse loomulikult: “ А с нами как?!”. Peale sõna VALLANDAMINE kuulmist paranes töötempo kohe samal päeval lausa suurusjärgu võrra.

Vaesuse mõõdupuud

2010-06-16T20:30:00.001+03:00

Kas võid endale võimaldada vähemalt ülepäeva liha või kala söömist? Kui ei, oled varsti ametlikult vaene.

Euroopa Liidu liikmesmaade sotsiaalministrid leppisid 7. juunil Luxemburgis kokku, et 20 miljonit EU kodanikku tuleb vaesusest välja tõsta, kuid kuna on iseasi, kuidas seda vaesust mõõta, pandi paika 9 kriteeriumit, millede hulgast iga liikmesriik valib vähemalt neli. Siiamaani oli jah mugav seada vaesuspiiri vaid sissetulekupõhiselt, ehk siis enamikus Euroopa liidu liikmesriikides oli vaene see, kelle sissetulek oli väiksem kui 60% mediaanpalgast, nood just seatud kriteeriumid on vast pisut objektiivsemad, ehkki mitte päris:

Maksehäired (Eurostati andmetel ei suuda iga kümnes EU elanik oma arveid tähtajaks tasuda; Kreekas on asi kusisem: arvetega on probleeme igal neljandal leibkonnal)
Küte – kütmata või alatemperatuuriga eluruumis elamist loetakse nüüdsest vaesuse tunnusmärgiks
Ootamatud väljaminekud (trauma terveks ravinud arst esitab kirvearve või mõni kodumasin annab saba: see lööks pere-eelarve rööbastelt välja ligi kolmandikul küsitletutest)
Ülepäevane ports liha, kala või muud proteiini sisaldavat toitu (9% eurooplastest sellist luksust endale lubada ei saa)
Võimalus vähemalt nädalaks kodunt kaugemale puhkuseresile sõita (kolm neljandikku rumeenlastest on selle puudumise tõttu kodu külge aheldatud)
Sõiduauto (seda ei saa soetada 9% EU elanikest)
Pesumasin (ju vist tarvilik asi – 98% ostaks selle iga kell)
Telekas (veelgi levinum kui pesumasin – kõigest 1% saab ilma selleta hakkama)
Telefon (kuidas kusagil: Eestis ja Soomes on mõnel mitu tükki taskus, 4% bulgaarlasi helistab kirjutuslaualt või tänavataksofonist)

Nali ongi nondes neljas kohustuslikult valitud kriteeriumis (pealegi oli algse plaani järgi kriteeriume kõigest kolm): no ma tahaks ette kujutada Eesti talupidajat, kes ei saa oma elamut kütta ning kellel pole ei autot ega telefoni ega tagataskus mõndasadat krooni ootamatult lõhki läinud uue hüdraulikavooliku ostmiseks traktorile – ei saanud pilti ette! Telekat tal tarvis pole, kuna tema arvutis on TV-kaart, nädalaks ära sõita ta ei mõtlegi, kuna ei paremat pole kuskil maal kui suisel ajal Saaremaal – mis ta on nüüd siis vaene või ?!

Müügimaks: saab ka kõrvale nihverdada

2010-06-16T18:36:00.001+03:00

Tuttav raamatupidaja saatis vihje, kuidas sooritada oma ostud ilma Tallinna müügimaksu maksmata:

Müügimaks kehtib teadupärast eraisikutest ostjatele, mitte juriidilistele kehadele. Nii-et kui järgmine kord rosinasaia või muud "luksuskaupa" ostad, palu tšekk vormistada näiteks Eesti Keskerakonna kui Tallinna müügimaksu “autori” nimele. Sinult küsitakse selle jaoks reg numbrit/aadressi, see on 80053370, Toom-Rüütli 3/5, Tallinn, 10130. Ja voilà, oled 1% kokku hoidnud. Ei ole vahet, kas maksad sulas või isikliku pangakaardiga - loeb see, kellele ost kassasüsteemis vormistatud on.

Motivatsioonist & mõttelaadist

2010-06-13T03:29:00.001+03:00

Mõnikord nädalavahetustel mõtlen, et mis imemoel on mul õnnestunud masu ajal mitte ainult töökohta säilitada, vaid ka karjääriredelil ülespoole trügida… Vastuse leidsin Jack Higginsi vanast thrillerist “Kotkas on laskunud” (eesti keeles: Kupar 1995), kus üks spioon imestab: “Kuidas te nii kaua elus olete püsinud?”, ning teine spioon vastab: “Tänu sellele, et ma ei võta mitte kunagi mitte midagi liiga tõsiselt!”. Pohhuismiga siinkohal siiski pistmist pole, pigem on asi stambi&krambivabas mõttelaadis, millele andis Corvette`i kiirenduse ühe ammuse tööandja lausutud vastus minu puhtsüdamlikule tõdemusele: “Ma ei ole kindel, kas ma saan sellega hakkama” - “Sina ei peagi kindel olema: mina olen kindel, et sa saad sellega hakkama - sina aga anna minna!”

Statistika: lahja pahteldamine vs väärt mört

2010-06-12T14:15:00.001+03:00

Registreeritud töötute arv aina kahaneb ja kahaneb – hurraa. Kui viitsiks, siis võtaks kätte ja arvutaks välja daatumi, mil registreeritud töötute arv jõuab nullini, ent ei viitsi – tegelikus elus ei ole nende numbritega mitte midagi peale hakata, kuna nii väikeseks ei kahane isegi regatud töötute arv mitte kunagi, et kuue viimase nädala kahanejate arvu võiks kasutada Viking-Loto pileti märkimisel.

Eesti Töötukassa igareedene registreeritud töötute arvu vähenemine on tegeliku olukorra silumise aspektist nagu lahja pahteldamine, sakslased ammutavad Agenda 2010-tüüpi segumasinast rammusaid kellutäisi ja mätsivad statistikat echtsa teutooni põhjalikkusega. Saksamaa Majandusinstituudi hinnangul oleks töötute arv ilma Agenda 2010-ta praeguse 3,5 miljoni asemel 5 miljonit, kuid – millega need poolteist justkui töökoha säilitanud miljonit praegu tegelevad? Tööbürood on sadu tuhandeid töötuid suunanud nn. 1 €/h töökohtadele, mis on suht sarnased meie sotsiaalsetele töökohtadele: peamiselt abitööd riigihanke ehitusobjektidel, hoolduskodudes ja koolides, raamatukogudes ja arhiivides, tänavate ja parkide heakorra tagamisel. Kui töötu keeldub sedalaadi töökohast, lõigatakse tema sotsiaalabist 30% maha, ja alla 25-aastane ei saaks äraütlemise puhul enam kottigi (kuigi tööbüroo maksab tema korteriüüri ja toidu kinni, toiduraha ostutšekkide näol). Sellist sotsiaaltööd võib teha kõige rohkem 15 tundi nädalas, ja siin see iva ongi: erinevalt meie reisisaatjatest säilivad 1€/h-töötajal kõik töötutoetused, kuid käib ta ju justkui tööl ja tööpuuduse statistikas ta enam ei kajastu.

Wiikend: globaliseerumine

2010-06-11T21:56:00.001+03:00

Nädalalõpul oma pildikogu sirvides sattus ette vana, ent tabav Hesaris avaldatud karikatuur… näe – siin see ongi!

Maakeeli niisiis:

VAREM: soome müüja müüb Soomes tehtud särke
PRAEGU: soome müüja müüb veerandi hinna eest Taimaal või muulmaal tehtud särke
TULEVIKUS: Taimaa või muumaa müüja müüb veerandi palga eest ja veerandi hinna eest särke soome töötutele.

Tööandja – ekspluataator?

2010-06-06T12:53:00.001+03:00

Eurobaromeetri uuringu tulemused toovad välja naljaka vastuolu (eestikeelset kokkuvõtet saab lugeda siit):

72 protsenti Eesti elanikke nõustub väitega, et ettevõtjad ekspluateerivad teiste inimeste tööd
Samas möönab 90 protsenti eestimaalastest, et ettevõtjad loovad uusi töökohti

Parem siinkohal pikemalt arutlema ei hakka, et misasi see ettevõtlus üldse on: paljud näevad temas lehma, keda lüpsta, paljud ulukit, keda lasta, ja vähesed seda hobust, kes vankrit veab… Oma osa on stereotüüpidel: tööandja on inimene, kelle peamiseks eesmärgiks on armukesele kalli Lexuse kinkimine ja igal avaneval võimalusel töötaja peedistamine ja Havaile puhkama putkamine ning kes on vajalik vaid selleks, et kellegi juures tuleb ju täis istuda 40h nädalas tasutud tagumikutunde ja kodusesse majapidamisse tööriistade-materjalide soetamiseks on samuti tarvis kedagi, kelle tagant neid virutada.

Ekspluateerimise kohta mõned killud Postimehe kommentaariumist:

töötu: ekspluateerimisest veelgi hullem on see, kui keegi tahagi sind enam ekspluateerida
imf: Kui neid k---di tööandjaid ei oleks, küll oleks hea tööd teha :)
k2: Loomulikult ekspluateerib ettevõtja oma töötajate tööd, teisiti ei saaks ta ju midagi teenida ning tegu poleks mitte ettevõtluse, vaid heategevusega
lunar: lõpetan ekspluaterimise, tahan näha kuidas nad ise hakkama saavad ....

P.S. (lisatud peale teema esialgset postitamist): Üheksakümnendate aastate algul said oma ennesõjaaegse nime tagasi mitmed tänavad ja linnaosad, aga ka mõned eesti ajal populaarsed kauplused ja kohvikud, sealhulgas Kaarmanni kauplus, mille nime kohta tuli tollal Maalehe toimetuses töötanud Nasta Pino juurde arvamust avaldama nördinud lugeja:

“Kuidas Te suhtute sellesse, et kauplusele ennistati ekspluataatori nimi?”
“Mis mõttes ekspluataatori?”
“No Kaarmann oli ju kapitalist, vereimeja, ta ekspluateeris töölisi”
“Kuidas ekspluateeris – kas ta ei maksnud palka?”
“Miks ei maksnud, ikka maksis – ja hästi maksis! Mis tal viga maksta, omal miljonid pangas”
“Aga mis moodi ta siis ekspluateeris?”
“No kuidas Te siis ei mõista?! Ta ju nõudis tööd!”

Kirjeldatud sündmus leidis aset vahetult peale nõuka-aja lõppu: tol perioodil püüdis tööline jätta muljet, et teeb tööd, kuna tööandja ehk riik üritas jätta muljet, et maksab selle eest palka. Masueelse perioodiga seda üks-ühele võrrelda ei saa, kuid teatav sarnasus siiski on: tööjõupuudus võimaldas ehituse ämbrikandjal kruvida oma tunnihinna 200 krooni tasemele ja vegeteerida nii mõnelgi kaheldava kasuteguriga töötajal tänu tööandja lootusele, et midagi ta ehk ikkagi teeb – tänaseks on nii ämbrikandja kui vegeteerija töötud, ent (oma arust õigustatult) nördinud: krt, kas palga eest peab veel tööd ka tegema?!

Klient on kuningas ja kassapidaja on keiser?

2010-06-06T11:56:00.001+03:00

Ma ei ole mingi viriseja ja olen alati lähtunud printsiibist, et kui klient on kuningas, peab ta ka vastavalt käituma, kuid mõnikord lihtsalt muidu ei saa, kui esmaemotsooni ajel postitada kaebus tarbija.24 kaebusteraamatusse, postitust ennast saab lugeda siit (või kliki pildil):

Vahejuhtumi iroonia seisneb selles, et olen ise olnud ligi aasta töötu ja endal hinge sees ja katust pea kohal hoidnud ajutiste tööotstega, milledest ühte olingi just tegema minemas ja Keskturu Grossist põikasin lihtsalt tee peal läbi: Grossil oleks nibin-nabin saamata jäänud minu 46 krooni, ise läksin koostama kahte erinevat kalkulatsiooni kilohinnaga toodetavatele metallkonstruktsioonidele – 2.95€/kg või 2.92€/kg + 500 € ettemakse iga toote eest, ehk siis olukorras, kus ühe Eesti ettevõtte ekspordivõimalus oleneb sellest, kas tellija aktsepteerib 46 sendi võrra kallimat kilohinda, laseb teise Eesti ettevõtte töötaja sama numbri, kuid kroonides, lahinal minema.

Erinevad uuringud on näidanud, et töötajate töökultuur ja töödistsipliin on kriisi käigus paranenud, kuid ma ei arva, et selle põhjuseks on ainuüksi koondamishirm: kriis ja tööandja nibin-nabin omadega toimetulek näitavad selgemalt, kui suur on iga töötaja osa lisaväärtuse loomisel ning teadvustavad töötajale teravamalt, et palka ei maksa tööandja – palka maksab toode, lihtsalt raha liigub tööandja kaudu.

Vestmann ja Piibeleht müügimaksu kallal

2010-06-01T13:21:00.001+03:00

Müügimaksust endast siinkohal rääkima ei hakkagi, kuna sellest on juba piisavalt räägitud ja jõutakse kuni järgmise aasta jaanuarini veel piisavalt vaielda, kuid valitsuse äsjase otsuse kohta ei saa kohe kuidagi ütlemata jätta, et asjal on ikka kange kemplemise maik man. Tallinna ja Toompea vahelises kemplemises ei ole mitte midagi uut, selline kemplemine kestab ju juba keskajast saati: kumbas suunas on all-linna ja Toompea vahelise linnamüüri laskeavad? Ehk siis juba tollal kujutas Toompea all-linnale suuremat ohtu kui välisvaenlane.

Järgmine kord on linn sedalaadi asjade planeerimisel lihtsalt ettenägelikum ja võtab ette midagi sellist, millele Stenbocki majast oleks võimalikult keerulisem kaigast kodarasse susata, üks idee oleks selline:

Valitsusel oleks sellise asja elluviimisesse sekkuda sama raske kui näiteks Tallinnas tasulise parkimise ala laiendamisesse Kalamajja (primitiivsest pelgalt sirkli abil parkimisala planeerimisest ilmus eilses Eesti Päevalehes väga hea arvamuslugu arhitekt Indrek Saarepera sulest). Ja pealegi – mis võiks reformaritel olla tasulise tänavaületamise vastu? See ei puudutaks ju autoomanikke, kelle hulgas on majanduslikult paremini toimetulevaid kodanikke enam kui jalakäijate seas, hea demagoog oskaks vastupidi - serveerida tasu kui igati õiglast. Alguses oleks asja korraldamine ehk jah pisut keeruline ning tooks enesega kaasa lisatööd MuPo-le, kuna tasumata tänavat ületavad jalakäijad tuleb ju paigaldada tasulisse parklasse, uuest aastast saabuv euro tooks kaasa lihtsa võimaluse lahendata nupuga ülekäigukohtadel asi samasuguse mündikogumismasina abil, mida saab lisavarustusena paigaldada näiteks kohviautomaatidele – kakskümmend eurosenti pilusse ja veerandiks tunniks roheline ees!

Ent seda arvas peaminister küll ilmaasjata, et müügimaksu kulutamine mädanud kartulite ja puuhalgude peale on propaganda; lätlased eksperimenteerisid seemnekartuliga, kuid kukkusid haledalt läbi: Cēsise rajooni Vaivese vald pakkus vähekindlustatud elanikele seemnekartulit ja maatükki, et omale ise talvekartul mulda panna – eelmisel aastal tundis kartulikasvatuse vastu huvi üheksa leibkonda, käesoleval aastal mitte ühtegi, Tallinna kartulid võeti aga vastu – ju siis järelikult oli vajadus nende järele olemas.

Jälle see reisisaatja! Seekoord Aaviksoo hammaste vahel

2010-05-31T17:12:00.002+03:00

Kui Tallinna ühistransporti ilmusid esimesed reisisaatjad, ei saanud peaminister neid mainimata mitte kordagi tööpuudusega tegelemisest rääkida: et selline lahendus ei ole õige, investeerima peab haridusse ja teadusesse ning valitsus küll kunagi neoonveste jagama ei hakka. Viimasel ajal pole aga Ansip reisisaatjate teemat enam puudutanud: võib-olla seepärast, et neoonveste kannavad nüüd ka pargivahid, kellede tööl on silmaganähtav tulemus täiesti olemas, võib-olla aga oletatava võimaluse tõttu, et viimases hädas reisisaatjaks pääsenu jättis andmata omapoolse panuse nende hulgale, keda Eestis oli 2009 aastal 242, 2009 aastal 280 ning tänavuse aasta esimeses kvartalis 57 – enesetapu sooritanutele.

Seekord ei saanud reisisaatjast oma blogis üle ega ümber kaitseminister Jaak Aaviksoo: “Muidugi, eksisteerib ka ahvatlev võimalus tööpuudust kiirkorras leevendada avaliku sektori tööhõive suurendamise teel kas siis reisisaatjaid palgates või muul moel (palga)raha laiali jagades. Sellist lähenemist ei saa küll sotsiaalseid argumente arvestades hukka mõista, ent tootliku tööhõive kasvatamisele see küll kuidagi kaasa ei aita, pigem pärsib tegelike töökohtade loomist ja tarvilist tööviljakuse kasvu”. Aaviksoo arvab ka, et avaliku sektori tööhõive kasvatamine kasvatab tegelikult eelkõige riigi kulusid ja seeläbi riigivõlga ning viib lõpuks paratamatult Kreeka arenguteele.

Kas asi lausa nii hull on, et toob kaasa Kreeka stsenaariumi kordumise, kuid ilmselt ilma sotsiaalsete töökohtadeta hakkama ei saa, seda juba ainuüksi silmas pidades pikaajaliste töötute tohutu suurt osakaalu – lihtsalt liiga palju on inimesi, kellel ei ole juba hommepäev leiba lauale panna ning keda seetõttu jutud haridusse investeerimisest ja tööjõu kvaliteedi tõstmisest täiesti külmaks jätavad. Loo alguses mainitud enesetappude teema oli ehk liiga julm: ehkki nende kasvus võib tööpuudusel ja lootusetusel oma osa olla, ent eks neid ole tehtud ka jõukaimatel aegadel – näiteks õnnetu armastus majanduskasvu kohta ei küsi. Muret teevad hoopis välismaale tööelmineku põhjused – ehkki sellekohane statistika puudub, saab arvamuslugudes ja kasvõi netikommentaariumites mingigi pildi. Masueelsel ajal mindi enamasti kas uusi kogemusi omandama või head palka teenima või ka mõlemat korraga, ning kuna kojujäänud pereema palk võimaldas pere ära majandada, oli välismaal töötaval pereisal kindel plaan kunagi koju naasta, pealegi ei pidanud palga pärast ilmtingimata kaugele sõitmagi: palgaerinevus pealinna ja Lõuna-Eesti või Ida-Virumaa oli üsna tuntav, ning ehkki Tallinna all enam Ivo Schenkenbergi ootamas ei olnud, ei olnud Tallinn ka kaugel. Nüüdseks on koju jäänud pereema koondatud, tallinlastel ei ole omalgi tööd, ehk siis lihtalt ei jää muud üle kui CV EURESE saidile riputada või hakata vakantse guugeldama. Kuna välismaal töötajad on üsna usinad netikommenteerijad, saab mingi ettekujutuse ka kojunaasmisplaanide kohta, ning seal on kahjuks vähemuses soovid esimesel võimalusel kodumaale naasta (välismaal ei olnudki meepotte ees ootamas) ja märgatavas enamuses veendunud kinnitused tagasitulekuplaanide kohta mitte varem kui pensile jäädes (uups –ei olegi nii hull, kui alguses kartsin!).

Kui vajadus sotsiaalsete töökohtade järele välja arvata, siis midagi sellist küll Jaak Aaviksoo kirjutisest ei leia, mille üle lausa vaidlema kipuks (lugeda saab siit), samast teemast annab ülevaate ka Delfi (soovitan soojalt kiigata ka sealsesse kommentaariumisse). Lõpetuseks aga ei saa ma kohe kuidagi jätta meelde tuletamata Aaviksoo erakonnakaaslase Mart Laari poolt mõned aastad tagasi väljaöeldud lauset; ehkki lausutud enne masu saabumist, on see jätkuvalt aktuaalne ka täna: “Tänu üheksakümnendatel vastu võetud otsustele olemegi me tänaseks välja jõudnud sinna, kus me oleme”.

Põlevkivi – Eesti Nogia?

2010-05-30T15:32:00.001+03:00

Kriisist oli siiski kasu kah: ei küsita enam “Kui palju see maksab?” vaid “Kui kaua see niipalju maksab?”. Positiivne on see, et tarbijal on tekkinud on huvi (ehitades tegelt sigakalliste) passiivmajade vastu, ehk siis põllule püstitatud gyprok-karbid on loodetavasti möödanik, ja paratamatu tundub seegi, et tuumajaamast pole pääsu: minu tänase seisuga 48-aastased silmad seda näha ei pruugi, kuid varem või hiljem ta Pakrile tuleb… (võib-olla ka mujale, kuid kindlasti mitte Caprile, ikka kuhugi siia).

Naftavarude kahanemine on andnud põlevkiviõlile hoopis uue väärtuse, ja ehkki Eesti energiakandjate osas Bahreiniks kunagi ei saa, pühime me oma põlevkivivarudega näiteks Belgiast sama pikalt üle, kui viimati Wehrmacht:

USA - 72,0%
Brasiilia - 5,4%
Jordaania – 4,7%
Maroko – 3,5%
jne kuni Eestini – 1,1%

Ehk siis: mida vähem seda elektrienergia tootmiseks ahju aetakse, seda enam seda alles jääb, ja pooleteise aasta pärast hakkab teda oi-kui-palju tarvis minema: Outoteci ja Eesti Energia loodava põlevkiviõlitehase algne planeeritud aastane tootmismaht on kaks miljonit barrelit ja ettevõttel on kavas see tulevikus kahekordistada.

Erinevalt pruuni kulla kasutamisest elektri saamiseks ei reosta põlevkiviõli tootmine ei atmosfääri ega põhjavett, ent mis peamine: 72% maailma põlevkivivarusid omava USA ukse vahele on Outoteci/Eesti Energia jalg juba pistetud: Eestis investeeritakse tehasesse-tootmisse, mujale maailma kavatsetakse müüa eelkõige Eesti ja Soome inseneride väljatöötatud tootmistehnoloogiat. EE Jordaania-projekti on pressis pekstud piisavalt, mis pole ka ime: väidetavalt on eestlased ainus teadaolev rahvus, kelle kadedus on sugutungist suurem.

Väliseestlasest ettevõtja Lembit Soots: “Mis täna tehtud, see homme hooleta ja maksab kaks korda rohkem”.

Dr. Kabel ja tohtrite keeleoskus

2010-05-30T13:59:00.001+03:00

Reedene Delfi juhtkiri käsitleb tohtrite kehva keeleoskust: Tallinna ülikooli ja osaühingu MindPark korraldatud meditsiinitöötajate riigikeele oskuse uuringus osalenud 80-le arstile ja 159-le õele esitati ülesandeks testpilt, kus pidi ära tundma ja märkima viis kehaosa ja elundit; eesti keeles esitatud sõnadeks olid pimesool, pahkluu, näpp, otsmik ja kaenlaalune. Üllataval kombel suutis ülesande veatult lahendada kõigest 52,5 protsenti arstidest.

Tohtri umbkeelsuse eluohtlikkusest on omast tutvusringkonnast tuua kolmekümne aasta tagune näide: nädalavahetusel suvilas toimetades lõi linnas elav vanahärra põlve vastu mingit piiret ära ning et valu pakitses põlves ka uue nädala alguses, otsustas papi pahema ennetamiseks elukohajärgses polikliinikus põlve näitamas käia. Noor, viks ja just äsja peale mingi oblasti meditsiinilise instituudi lõpetamist Eesti NSV-sse tööle suuntud arst kuulas vanahärra kurtmised viisakalt ära ning kirjutas välja retsepti, ja kui mees apteegis küsis, kui mitu korda päevas seda retseptirohtu põlvele määrima peab, sai ta teada, et määrida pole siin midagi, kuna tegemist on südameravimiga. Tavaliselt terve paki suitsu päevas tõmmanud papi pani end hirmunult kuni järgmise päevani tervisedieedile ning naases kohe hommikul koos vene keelt oskava tütrega rajooniarsti juurde – too tunnistas, et kuna ta vanahärra jutust peale “Тэрэ пяеваст” mõhkugi ei mõiganud, oletas ta, et mida sellises vanuses inimesel muud ikka viga saab olla, kui et süda jukerdab, ning kirjutas vastavalt oma oletusele välja ka retsepti.

Mõnikord olen mõelnud, kui keeruline on veterinaari töö võrreldes perearsti omaga: erinevalt loomast ei ole inimene arsti juurde tulles stressis, mida tekitavad võõras ümbruskond ja eriti võõrad inimesed, kes üritavad kombata just valu tegevat kohta ning keda seetõttu paratamatult tuleb enesekaitseks hammustada – inimene räägib tohtrile ise, kustkohast ja kuidas tal valutab ja vajadusel näitab valutava koha ka ette, kui aga tohter põlvel ja südamel vahet ei tee, on ehk kindlam tee minna hea veterinaari juurde, kes oskab looma piinade põhjuse kasvõi tema silmadest välja lugeda.

Tohtrite umbkeelsuse teema kerkis päevakorrale kohe peale taasiseseisvumist, kuna osa arste arvasid, et kui on olemas krdi kõva arstidiplom, siis on riigikeele oskuse nõue lausa liiast – huvitav, kuidas nad oma tööd ette kujutavad? No näiteks ei ole ma kohanud sedalaadi tööpakkumist: “Vajatakse autojuhti, soovitav on suunatulede sisse-väljalülitamise oskus”… Mõned iseenesestmõistetavad asjad ei ole mõnedele iseenesestmõistetavad.

Postituse pealkirjast kah ehk siis lõppu ka lõbusam toon: kuuekümnendatel oli Kohila ambulatooriumi peaarstiks dr. Kabel, ning mida pidi arvama patsient sellist arupidamist kuuldes: “Mida tolle tõvega teha?” - “Mis muud kui Kabeli juurde!”

Kõvalt kiire tööpakkumine

2010-05-28T19:35:00.001+03:00

No mõnel on puuduva töötaja leidmisega ikka sedavõrd tuli takus, et pakutakse ka sedalaadi konkursi lõpptähtaegu:

Konkursi lõpu kellaaeg küll puudub, kuid võiks siiski olla, et mitte sattuda peale hoolikat kandideerimisavalduse koostamist taas kord teate peale “Konkurss on aegunud”.

Loodetavasti on tegemist mingi personaliosakonna tibina näpukaga rippmenüüst või kalendrist kuupäevade valimisel kuulutuse sisestamise ajal, või on tõepoolest potentsiaalne tööandja taibanud, et töötud ja kohe-kohe lootust kaotavad tööotsijad ei lappa suuremaid töövahendussaite mitte ainult iga päev, vaid lausa iga tund? Omalt poolt julgen otsimiskogemust juba omavana sedasorti sirvimist soovitada: olukord muutub online`s hetkedega ja suitsupausi asemel tasuks parem kiigata CV-Keskuse “värsked” – rubriiki või valida CV-online vasakust menüüst (peale “Tööpakkumiste” alt eriala või asukoha valimist) filter “Periood” – ööpäev.

Muidugi eeldab sedasorti sirvimine ja kiire reageerimine tugeva CV olemasolu mainitud keskkondades – see peaks olema sama laskevalmis kui Clint Eastwoodi kolt, täpsemalt siis sama saatmisvalmis, et võiks vajaduse korral kasvõi puusalt tulistada. OK- tema kehastatud kangelaste kasutada oli kõigest kolt ja teadmine, et taskukohased tulitervad võrdustavad võimalusi , meil on keskaegseid kogemusi rohkem (Raeapteegis uhmerdati pulbreid juba sajand enne seda, kui Kolumbus tõstis purjed) ja lähtume me esi-isade õpetustest: “Küll jumal aitab, aga kõigepealt muretse omale korralik mõõk” – ehk siis kõigepealt koosta omale läbilöögivõimeline elulookirjeldus.

Juurovižn sonng gonntesst…

2010-05-26T13:45:00.001+03:00

…jättis seekord täiesti külmaks – latt on liiga madalale langenud (sorry, lõunanaabrid – pidasin silmas kõrgushüpet, mitte LVL kurssi!) ja seepärast pole seekordne tulemus teab kui pozoorne: kõvas konkurentsis kõva koha saavutamine oli auasi (Padari-Bentoni võit, Ivo Linna – Maarja-Liis Ilusa kauni “Kaelakee hääle” nibin-nabin võidust ilmajäämine), ent aeg on astunud edasi ja kuna enam pole osalemas endisel tasemel tegijaid, võrdunuks võit võrreldes endiste aegadega Giacomo Agostini etapivõiduga 125-stel või vormel3-s, kuhu vanameister üle kolis, kuna ei suutnud või ei osanud oma karjääri väärikalt lõpetada – minu meelest pole see pingutamist väärt.

Eriti kahju on aga sellest, et juerooplased ei oska enam irvitada: Guildo Stern ja Stefan Raab kogusid ju omal ajal üksjagu punkte, “Leto Svet” jäi juba ajastusse, mida kirjeldab Andrus Kivirähk: “On selge, et tulevikus pole enam mingit mõtet investeerida laulu või muusikavideosse. Neil pole mingit tähtsust. Oluline on võita telefonihääletus! Selleks tuleb aga teha koostööd naabritega. Näiteks leppida kokku, et kõik Soome estofiilid hääletavad meie laulu poolt, samuti osta viinakohvrite abil ära võimalikult palju tavalisi soomlasi. Seda kampaaniat võiks koordineerida näiteks Tuglase Selts Helsingis. Vastutasuks lubame meie hääletada soomlaste poolt. Samasuguse diili võib teha ka lätlastega – näiteks sundida kõik Valka linna elanikud hääletama Eesti poolt ja kõik valgalased Läti poolt. Juhan Paadam viibiks isiklikult kohal nagu külvivolinik ja hoiaks häältekogumisel silma peal. Ma usun, et sel kombel suudaksime me finaali suruda mis tahes mõmina!” Ja tõepoolest: milleks korraldada kolm tundi kestvat gala-kontserti - kuulutatakse hääletuse algus välja: Eesti annab hääled Soomele ja vastupidi, ex-Jugoslaavia arveldab isekeskis, Rootsi ei saa sittagi… veerand tundi ja tulemused teada!

Huvi on mul muidugi endiselt olemas (uncoclypedia väitel on ju Eesti kolm peamist religiooni striitreiss, rate.ee ja Eurovisiooni fan-clubide fännklubi), kuid pöialt pidama ei hakka ma enne, kui lavale tuleb taas midagi sama lahedat kui LT-United.

Kilulinna turismindus

2010-05-25T13:01:00.001+03:00

Möödunud suvel olin parajas plindris: küllasaabunud kanadalanna soovis osta eesti rahvariides nukku ja mõtlesime selle käigupealt vanalinnast kaasa haarata, käik vanalinna venis aga kolmetunniseks – no mida pole, seda pole: laias valikus leidub kõiksugu jõuluvanasid-päkapikke-HagarHirmsaid, ent eesti rahvariides nukke võid vanalinnas leida vaid kolmest kauplusest. OK: mõistan, et autorinuku valmistamine on töömahukas ja kallis; siinkohal idee Töötute Ettevõtlusklubile – omal ajal Kalevipoegi ja saarepiigasid treinud Salvo mahtu taastada ei ilmselt õnnestu (kuna tolle tootmiskoondise puidutöötlemisseadmed erastati kuidagi sujuvalt – isegi nii sujuvalt, et seadmed erastanud ettevõtja sai eelnevalt Salvo arvelt tehtud omandatavate seadmete täishoolduse kuni höövliterade teritamiseni välja; toda teritamistööd tegin 1989 ise, krrt!), kuid pisemaid pöidlapikkusi Lindasid valmistas ka nikerdajate ühing “Uku” (ukerdajate ühing “N…”) – nõudlust ju oleks?

Kuna kõik turistid eeldatavasti puukalevipoegi-lõikelaudu koju klobistada ei soovi, oleks nõudlust ka muud laadi toodetele, ent eelduseks oleks siiski, et Tallinna teema võetaks koju kaasa - turisminduses nagu muudelgi aladel kehtib paraku reegel, et sinu parim müügimees on sinu rahulolev klient: kas tahame me erineda Rostockist ja Poznanist või oleme edasi üks pärameri kõik?

Tuttav klaasikunstnik teeb päris huvitavaid Tallinna siluetiga külmkapimagneteid: meeldivalt õhulised (klaasist; sobivad suurepäraselt stainlessi külge), kena kujundusega… peagi paneb plika piznessi kinni, kuna:

kaupmees ostab vidina 35 krooni eest ja laob selle välja 105-kroonise letihinnaga
kaupmehe tagatasku on parempoolselt õhuke (vasak tegelt samasugune)– kunstnik saab tasu siis, kui vidin müüdud

P.S. Vihje FIE Valeri Sepale: minu endisel koostööpartneril Jouko Jukkolal on “kohustus” saata ämmale igast komandeeringu sihtkohast postkaart – kena Tallinna vaatega kaardi leidsime, kuid postmargi järel käisime Kallaveres (mis polnud probleem, kuna Jokke Saabil oli Soomes paak täis tangitud ja diiselkütus on seal tänase seisuga odavam kui Eestis).

Tööpuudus juunis

2010-05-25T11:54:00.001+03:00

Pidevalt tööpakkumiskuulutusi jälginuna võin väita, et talvised ennustused tööpuuduse leevenemisest suvel tänu hooajatöödele on jama: pakkumisi on vähe ning mõnedel on ilmselt mingi kala sees – miks muidu ei suuda FIE Valeri Sepp juba kolmandat kuud leida vanalinna postkaardimüüjat. Iseäranis väike tundub hooajaliste tööpakkumiste arv aga siis, kui seda võrrelda kohe-kohe tööturule tulevate uute tegijate armaadaga – pean siinkohal silmas tänavu kooli lõpetavaid noori. Kuna vanade kaladega võrreldes puudub sel kontingendil konkurentsieelis eelneva töökogemuse näol, siis mis oleksid nende tugevad küljed? Eelkõige mudugi õppimisvõime - kool ju just äsja lõpetatud ja hoog veel sees. Eelneva töökogemuse puudumisel tasuks kindlasti CV-sse sisse kirjutada lõputöö teema, veelgi parem oleks aga tavapärase kronoloogilise elulookirjelduse asemel kandideerida funktsionaalse CV-ga (asjaliku näidise leiab siit): tundub jah harjumuspäratu ja uus, ent CV-Online`i värbamisspetsalisti Ivika Borni kinnitusel läheb personalitöötajatele päris hästi peale.

Asi, mida tasuks ilmtingimata kohe peale kooli lõppu teha (seda muidugi juhul, kui töökohta silmapiiril terendamas pole) – end töötukassas arvele võtta: erinevalt minuvanuste kändude kuue kuu pikkusest vindumisperioodist saab 16 – 24aastase töötu palgatoetusega tööle võtta, kui ta on olnud töötuna arvel järjest vähemalt kolm kuud – septembris lisanduks seega juba teatav konkurentsieelis. Igareedeste regatud töötute arvu kahanemise raportite bravuuri abiturientide arvelevõtmine paraku jah kahandaks, kuid numbrid numbriteks:olen ise möödunud aasta juunist saati töötu ja ma ei taha oma konkurentsieelist kahandada sellega, et trükin välja tolle igareedese raporti ja saadan selle koos vabandusega arve tasumata jätmise pärast korteriühistule, Eesti Energiale, Tallinna Veele, Tele2-le jne-jne-jne: tulemuseks oleks minu hullumajja pistmine, kuid sealt on juba krdi keeruline tööintervjuudele pääseda.

Müüt mustalt töötavast Eesti ehitajast

2010-05-24T17:10:00.001+03:00

Soome ehitustöölite ametiühing (Rakennusliitto) tegi eelmise nädala neljapäeval arappi riigi ergutustoetusega rajatavatele ehitusobjektidele (sama teemat kajastasid ka Delfi ja Hesari): välismaalt pärit töötajate osakaal on 64%, enamus neist on pärit Eestist, juhuslikult jäi hambusse 600€ kuupalgaga tellingupaigaldaja ja müüt elab edasi – Eestist pärit tööjõud on mingi hämar värk, kes kollektiivlepingust pole kuulnudki ja maksavad makse krt teab kuhu riiki (kui üldse maksavad) ja Eesti ehitaja võtab töö ära 20 000–lt töötult Soome ehitajalt.

Pilti laiendab pisut Hesari kommentaariumi sirvimine: pooled arvamuse avaldajatest pole teemaga lihtsalt kursis (näiteks arvavad, et kuni 6 kuud saab Soomes töötada makse maksmata – selline luksus lõppes juba 01.01.2007, kusjuures maistraatti esitas poliitiliselt korrektse põhjenduse, kuid politsei ütles oma kodukal häbenemata välja: “Seadusemuudatus on vajalik Soome tööjõuturu kaitsmiseks”).

Ylevaade Hesari kommentidest:

Valitettavasti suurin osa suomalaisista rakennusmiehistä osaa irroittaa vain nosturinkoukun elementistä uudisrakennuksella
Ensinnäkin, jos uutista ei olisi kirjoitettu rakennusliiton tovereitten tilaustyönä, toimittaja olisi voinut todeta, että kaikesta rasistisesta mölötyksestä huolimatta suurin osa raksalla työskentelevistä on Suomessa rekisteröityjen yrityksen palveluksessa.
Telineasentajalle maksettava 2500 euron palkka on kyllä jo niin kohtuuton, että ei semmoista pidäkään maksaa. Se on ryöstämistä. Yhtään valtion elvytysrahaa ei tuommoiseen pidä panna. Toisekseen, suomalaiset rakentajat eivät suostu töihin työehtosopimuksen hinnoilla, vaan vaativat ylikuumenneen markkinan palkkoja. Nyt on lama, joten suomalaisten hintataso on kohtuuton
Lisäksi toimittaja olisi voinut ilmaista iloa siitä, että tämän ulkomaisen työvoiman avulla pidetään Suomen rattaat pyörimässä. Rakentamisessahan ei ole kyse vain raksalaisten työllistämisestä, vaan myös oheisalojen työllisyydestä.Ulmainen työvoima ei tässäkään vie yhtään kenenkään duunia. Päinvastoin. Jos suomalaisia käytettäisiin rakentaminen olisi jo kuivunut ja niin olisivat myös työttäminä monet siitä leipänsä saavat palvelualan, teollisuuden, kuljetuksen, kaupan ja suunnittelun alan töissä olevat suomalaiset.Niin kuin Saksassa ja Englannissa on todettu ulkomainen työvoima ei vie työpaikkoja. Monia niistä työpaikoista nimittäin ei edes olisi ilman niitä ulkomaalaisia, vaan toiminta olisi lopetettu, ja samoin niiden työpaikkojen avulla pyörivät monet muutkin työpaikatKiitämme rakennusalaa sopeutumisesta vallitsevaan markkinaan ja sen panoksesta suomalaistenkin työllistäjänä järkevän toiminnan avulla
1. Suomalainen ei tule minimipalkalla. Työttömyysturva on ruhtinaallinen. Lamassa ei mikään yritys pysty kilpailemaan sen kanssa.
2. Hoitajia toki riittää vientiin. Olet niellyt TEHYn valheet. TEHYon ihan itse tehnyt tutkimuksen ulkomaille muuttaneista hoitajista. Sen tutkimuksen mukaan syy ei ollut raha, vaan yksinkertaisesti nuorten ihmisten halu nähdä maailmaa. Jos eivät sattuneet rakastumaan kunnon mieheen, suurin osa palasi. Merkittävä ryhmä olivat myös ns. ruovat, jotka muuttivat ulkomaille vain ja ainoastaan puolisonsa työn vuoksi. Tarkoituskaan ei ollut mennä hoitajaksi yhtään mihinkään, vaan vähän pelailla golfia ja hoidella kotia.
3. Pääkaupunkiseudulla tarvitaan ehdottomasti ulkomaisia bussikuskeja. Suomalaisista työttömistä ei hommaan ole. Siinä vaaditaan sosiaalisia taitoja, kykyä ottaa vastuuta ja pitää itsensä siedettävässä kunnossa. Alkoholisteja ei voida edes ajatella
Kuten moni muukin ammattiliitto, rakennusalan ammattiliittokaan, ei ole vuosikymmeniin ajanut jäsentensä etua. Tietysti siltä tuntuu että on, kun pyritään lakkoilulla joka vuosi nostamaan palkkaa epärealistiselle tasolle, hetaan lisää "pekkas ja pakkaspäiviä" pyritään vaikeuttamaan irtisanomista vaikka työntekijä olisi ollut päissään kuukausi kaupalla. Edellä mainittujen "etujen" hakeminen jäsenistölle on heikentänyt Suomalaisen työmiehen mahdollisuutta saada töitä. Paperilliitto on onnistunut jo ajamaan työttömäksi suuren osan jäsenistään ja rakennusliitto tulee perässä.
Ammattiliittojen sinänsä tärkeä työ oli tehty 1970 luvun lopussa, sitten ne olisi pitänyt lakkauttaa.
Lisäksi toimittaja olisi voinut ilmaista iloa siitä, että tämän ulkomaisen työvoiman avulla pidetään Suomen rattaat pyörimässä. Rakentamisessahan ei ole kyse vain raksalaisten työllistämisestä, vaan myös oheisalojen työllisyydestä.
Ulmainen työvoima ei tässäkään vie yhtään kenenkään duunia. Päinvastoin. Jos suomalaisia käytettäisiin rakentaminen olisi jo kuivunut ja niin olisivat myös työttäminä monet siitä leipänsä saavat palvelualan, teollisuuden, kuljetuksen, kaupan ja suunnittelun alan töissä olevat suomalaiset.
Niin kuin Saksassa ja Englannissa on todettu ulkomainen työvoima ei vie työpaikkoja. Monia niistä työpaikoista nimittäin ei edes olisi ilman niitä ulkomaalaisia, vaan toiminta olisi lopetettu, ja samoin niiden työpaikkojen avulla pyörivät monet muutkin työpaikat
Kiitämme rakennusalaa sopeutumisesta vallitsevaan markkinaan ja sen panoksesta suomalaistenkin työllistäjänä järkevän toiminnan avulla
Rakennusmies on Suomen yleisin ammattinimike. Se tarkoittaa puhtaasti sitä, ettei henkilöllä todellisuudessa ole minkäänmoista ammattitaitoa. Olisikin syytä siivota nämä ns rakennusmiehet siitä työttömien suomalaisten tilastosta.
Täällä oletetaan lähtökohtaisesti, että suomalaiset tekevät laatua ja ulkomaiset sutta ja sekundaa. Ei kokemukseni mukaan pidä paikkaansa. Suomalaisten alihankintafirmojen (aliurakoinahan nuo työt pääsääntöisesti tehdään) kanssa on enemmän sääntönä, että mallityöt tehdään miten sattuu, ja millä materiaaleilla edelliseltä työmaalta on sattunut jäämään. Ja sitten jähnätään jokaisesta työdetaljista, että saisiko tämän kuitenkin tehtyä huonommin ja halvemmalla kuin mihin on urakkasopimuksessa sitouduttu. Kyllähän sen tavallaan ymmärtää, että kun urakka on saatu tinkimällä hinta niin alas kuin suinkin, katteet pitää yrittää ottaa tinkimällä laadusta.
Virolaisille taas Suomen urakkapalkkiot ovat niin hyviä, että niillä voi tehdä työt asiallisesti ilman vedättämistä
Suomalaiset vanhemmat rakennusäijät ovat ihan samanlaisia. Olen nähnyt kypärättömän, valjaattoman miehen museorakennuksen pärekatolla, kuumana päivänä tupakka suussa.
Työkaveri taas kertoi rakennusmies- isästään, joka teippasi repsottavan peukalon paikalleen ja teki töitä vaikka väkisin.Olen täysin samaa mieltä kanssasi! Suuri ongelma on myös rakennusalansuomalaisten työntekijöiden suuri alkoholiongelmaisuus. Eivät ole luotettavia, tule töihin ajoissa tai ollenkaan, jne. Moni kyllästyy siihen ja olenpa tavannut jopa rakennasalalla sellaisia, jotka haluavat palkata muslimeja kun näistä todennäköisesti harvemmin löytyy alkoholin suurkuluttajia
Hienoa, että elvytysrahalla saadaan valmista aikaan. Jos käytettäisiin kohtuuttoman hintaisia suomalaisia, vain murto-osa rakennustyömaista olisi olemassa. Nyt saadaan enemmän samalla rahalla ja työllistettyä useampia suomalaisia rakennustyömaiden kuljetuksissa, palveluissa, matkailussa, kennustarviketeollisuudessa, suunnittelussa, kaupassa jne.
Ulkomainen työvoima ei vie kenenkään työpaikkaa, koska niitä työpaikkoja ei edes olisi ilman näitä ulkomaisia työntekijöitä. Ulkomainen työvoima lisää suomalaisia työpaikkoja, kuten edellä selitin rakennustarviketeollisuudessa, kaupassa, palveluissa....
Rahaa rakentamiseen on rajallisesti. Nyt se optimoidaan. Saadaan useampia rakennustyömaita, kun käytetään ulkomaista työvoimaa suomalaisen ohella. Siis, jos yksi raksatyömaa ylläpitää x työpaikkaa raksojen ulkopuolella, kymmenen ylläpitää 10-kertaisen määrän. Eli jos suomalaisia käyttäen saadaan aikaan vain 1 rakennustyömaa käytettävissä olevalla rahalla, mutta ulkomaista työvoimaa käyttäen 10 työmaata, työllistetään rakennustyömaan ulkopuolella 10kertaa enemmän ihmisiä kuin suomalaisia rakentajia käyttäen. Tämä on hienoa, koska on kohtuullista, että elvytysraha luo mahdollisimman paljon hyvinvointia ja taloudellista toimintaa koko yhteiskuntaan. Näin saadaan todella työttömyyttä torjuttua. Valtion rahoja ei pidäkään lahjoittaa pienen ryhmän ylipalkkaukseen

So – meite mehed on niisiis töötegijatena endistviisi hinnatud ja mis puudutab ametiühinguid: Hollming Works Oy ammattiliitto pomo laual on ENSV kilukarbisiluetiga lipp ja tema raamaturiiulis on nähtavale kohale seatud Karl Vaino väljaanne “Eesti NSV 1978-1988” – sapienti sat.

Kui kodumaal kohe kuidagi tööd ei leia…

2010-05-22T16:55:00.001+03:00

Kui lootus kodumaal tööd leida on pärast pikki otsinguid läinud ja olude sunnil tuleb otsiv pilk pöörata kaugemale, satub esimesena fookusesse Soome kui lähim alternatiiv nii geograafiliselt kui kultuuriliselt. Parimat inffi Soome töölesiirdumise kohta saab kahtlemata seal töötanud-töötavatelt tuttavatelt, nende puudumise pärast ei pea aga püssi veel põõsasse viskama, täiesti pädeva plaani saab paika panna Soome Tööturu Infokeskuse ja EURES-e poolt pakutava põhjal: ühisele Euroopale ja tööjõu vabale liikumisele vaatamata ei ole asi sama lihtne kui Saaremaalt praamiga Tallinnasse tööle tulek – esmakordse tööleaasumisega kaasnevatele registreerumistele-arvelevõtmistele lisaks tuleb arvestada ka teatava omapoolse investeeringuga, ehk siis arvestada tuleb vähemalt 1000-eurose tagatasku-tagavaraga (mis võib asukohast olenevalt olla ka oluliselt suurem: näiteks Helsinki ümbruskonnas ei kata too 1000 € korteri üürimise puhul tarvilikku 3 kuu üüri ettemaksu, s.o. 1 kuu üür + 2 kuu üüritagatis, mis üürilepingu lõppemisel tagastatakse… või võetakse lagastamiskompensatsiooniks, ent see oleneb juba üürnikust endast).

Naaberriikides tööleasumisest rääkides pole aga peaaegu üldse puudutatud Venemaa teemat (kui, siis vaid Ust-Luga kontekstis), mis on aga eeskätt Vene kodakondsusega Eesti elanike jaoks täiesti tõsiseltvõetav alternatiiv. Statistikast lähtudes ei kannata sealne palgatase võrdlust Soome omaga kohe kuidagi välja, ent pelgast statistikast ei saa siinkohal lähtuda eeskätt seetõttu, et regiooniti ja ettevõtete lõikes on Venemaal palgakäärid väga suured, kuid peamiselt seepärast, et kui Soomes on Eestist pärit tööjõu trumbiks selle hind, siis Venemaal vastupidi – kvaliteet. Eestist pärit töötajate puhul osatakse hinnata nende euroopalikku töökultuuri ja töödistsipliini, algatusvõimet, keelteoskust, tänapäevaste tehnoloogiate tundmist, ehk siis lõppkokkuvõttes tuleb odavam maksta kohalikust säinasest kõrgemat palka Eestist pärit töötajale, kuna:

teda ei tule promillide tõttu juba enne tööpäeva algust tehase väravast tagasi saata ning ta ei hiline, kuna ta on võimeline ka vara hommikul autot juhtima
tema tõttu pole tarvis palgal pidada üleliia palju meistreid-töödejuhatajaid, kes tööpäeva lõppedes longates koju lähevad, kuna meistri jalg on valus, kuna mõni mees muidu ei liiguta, kui pidevalt ja permanetselt jalaga p***sse tagudes – ta ei tule töökohale vaid seal viibimiseks, ta tuleb tööle
samuti pole “valvemeister” vajalik seetõttu, et töötaja oskab ise jooniselt välja lugeda, mis pulk kuhu auku käib, ja kui paberkandjal joonist polegi, pole tarvis töötajale kätte näidata AutoCAD´i või SolidWorks`i stardinuppu – ta teab niigi, kus see asub
küsitavusi joonistel või dokumentatsioonis ei lahenda ta fraasiga “Раз уж так нарисован – сделаем”
kvaliteediprobleeme ei lahenda ta fraasiga “Эх – зайдёт!”

Bürokraatiat tööleasumisel piisab, seda ka Vene kodakondsust omavate Eesti elanike puhul – piiriületamine on jah lihtsam, ent alaline elukoht väljaspool föderatsiooni toob kaasa parasjagu jahmerdamist, ja igasse ametisse seepärast paraku ei pääsegi: kaks kuud tagasi oli üks Moskva turvafirma vägagi huvitunud tööjõu värbamisest Eestist, kuid kuna selgus, et vajalike litsentside vormistamine on välisriigi elaniku jaoks pea võimatu, jäi asi soiku.

Keelebarjääriga on, nigu on, ehk siis Venemaale töölemineku puhul on too barjäär venekeelse elanikkonna jaoks olenemata generatsioonist olematu, noorematele eestlastele aga paraku pärssiv, kuna (seda küll olenevalt elukohast) igapäevapraktiseerimise võimalused on ahtad. Samas materdaks meeleldi müüti, et eestlane saab Soomes keelt oskamata hakkama, kuna üks ugri-mugri puha: OK – kui paki peal on kirjas “Piimä” ja sees ei olegi maito, siis paneb see lihtsalt pettunult sülitama, kui aga pultti pää alla pannakse korilaatta ja jousiprikka… mida krdit selle poldi pea alla siis pistma peab?!

Julgustuseks minuvanustel kändudele: me ei ole ex-sovjetid ja meie vene keele argitasandi oskus ei ole miinus, vaid pluss, mida kursustelt ei saa parimagi raha eest, kuid meie “kõikki on korrassa!” – tase ei ole põhjanaabri pool iseseisvaks töötamiseks piisav… kui just ei soovi sattuda sama pozoorsesse situatsiooni (paras wiikendi-vitsi): brigaad eestlasi oli Soomes kuu aega töötanud, esimese palga kätte saanud ja suundunud linna peale seda maha raiskama, tööandjale teadmiseks jäeti uksele sõnum: “lähdettiin linnaan raiskamaan”.

Nõudmised kandidaadile:

2010-05-20T23:07:00.001+03:00

Ehkki need ajad on möödas, mil töölesoovijalt oodati vanust mitte üle 25 aasta ja samas vähemalt 15 aasta pikkust töökogemust, tundub mõni tööandja arvavat, et mida rohkem nõudmisi kandidaadile esitada, seda parem töötaja leitakse, illustratsiooniks cvok-st leitud näide:

Kui leidubki terve ja tugev mees,kes ei karda kõrgust ja tunneb tänapäevaseid põrandakattematerjale, siis nelja keele oskuse nõudeni jõudes võib võimalik kandidaat põnnama lüüa ja asjaajamiseni jõudes hoopis käega lüüa. Tööta ta õnneks siiski ei jää, kuna tema kutseoskustele sobiv vakants on üleval CV-Online`s:

Mantrat, et tööjõud on kaup nagu iga teinegi, on korrutatud turumajanduse tulekust saati, kuid teiste kaupade puhul teatakse hästi, et liigkõrgete nõudmiste puhul ei pruugi otsitavat leiduda või kui leidubki, on selle hind vastavuses nõudmistega ehk siis vastuvõetamatu.

Äripäev: tööpuudus kõrge, töötajat leida aga raske

2010-05-19T22:32:00.002+03:00

Tänane Äripäev edastab mitme tööandja tõdemuse, et hirmkõrgele tööpuudusele vaatamata pole vajalikku töötajat kerge leida. Majandusteadlane Leev Kuum toob olukorra kohta tabava võrdluse kaubandusega - käies kaubamajas ringi tundub, et see on kaupa täis, kuid otsides konkreetset asja või õiget numbrit, ei pruugi seda üldse leiduda: tööturu probleemidest rääkides unustatakse ära, et see 137 000 töötut on laiali üle Eesti, need mehed ja naised on 100-200 erineva elukutse kandjad, mis kitsendab veelgi valikut.

Tööpakkumiskuulutusi vaadates tekib tõesti mulje, et mõni tööandja loodab 137 000 töötu hulgast leida inimest, kes kohe esimesest töötunnist alates uues ametis hakkama saab: väiksemates asulates on tööandjad juba ammu harjunud sellega, et kuna väikese rahvaarvu tõttu on eelneva töökogemusega töötaja leidmine vähetõenäoline, tuleb ta nullist alates tööandjal endal välja koolitada, Põhjamaades peetakse sageli eelnevast töökogemusest olulisemaks õppimisvõimet – kuna kahte täiest ühesugust töökohta ei ole olemas, on otstarbekam leida sobivate eeldustega kandidaat ning ta välja koolitada just konkreetse ametikoha jaoks.

Ehkki leidub veel tööotsijaid, kes kandideerimisankeeti buumiaegseid palganumbreid kirjutavad, on latt ilmselgelt allapoole nihkunud – sellest annavad tunnistust nii veebruarikuine järjekord Lauluväljakul kui ka tööpakkumiste jälgimine: mitme Tallinna ja Harjumaa ettevõtte (näiteks PipeLife, SCA Packaging) vakantsid rippusid enne masu pidevalt üleval, kuid kadusid kriisi saabudes. Teisalt ei maksa toda palgalatti absolutiseerida – olen enne masu käinud paljudes ettevõtetes ning näinud rahulolevaid töötajaid nii seal, kus töötingimused kehvad, ent palk korralik, kui ka seal, kus palk ehk polegi suurem asi, kuid laekub tõrgeteta ja töötingimused on eeskujulikud.

Töötajate leidmise üks probleem võib töötukassa Tartumaa osakonna juhataja Jane Väli väitel olla seotud ka ettevõtte nimega: praktika näitab, et on kohti, kuhu kas eelneva kogemuse või muu põhjuse tõttu tööle ei minda. Eelpoolmainitud Äripäeva kirjutises kurtis tööjõupuuduse probleemide üle teiste hulgas ka Tartu jalatsitootja Samelini juht Leida Kikka, kel töötajate leidmine ja hoidmine mureks juba aastaid: 2004 aasta teisel poolel oli Samelinis tööl üle 400 inimese, järgmise aasta jaanuaris oli neist järel 368, 2008 aasta oktoobris oodati pealseõmblejate põuda leevendama kaheksat inimest Ukrainast, kellele 2009 aastal pidid Inglismaal tegutseva vahendusbüroo kaudu lisanduma paarkümmend inimest Sri Lankalt (kelle elupaigaks renoveeriti Samelini kontorihoone kolmas korrus). Kergemaks ei läinud ka kriisi ajal: möödunud aasta detsembri esimese nädala seisuga oli Tartumaal arvel üle 7000 töötu (neist 3 pealseõmblejat), töö vastu Samelinis tundis nädala jooksul huvi seitse helistajat, kelledest vaid kaks käisid kohapeal pakutava ametikohaga lähemalt tutvumas.

Muidugi ei ole palk ka ja töötingimused ainsateks kriteeriumiteks, mis mõne tööandja rohkem ja mõne vähematraktiivseks muudavad: tolsamal Samelinil on tänase seisuga kokku 3 234 851 krooni suurune maksuvõlg (sellest sotsiaalmaks 1 767 057 krooni) – ei kõla kuigi optimistlikult.

Tegeliku töötuse numbrid ehk mis saab inimestest, kes enam töötuna arvel ei ole

2010-05-10T18:49:00.001+03:00

Ju sai Töötukassal villand: iga nädala lõpul avalikustas Töötukassa töötuse hetkeseisu ning kuna see leidis alati avaldamist peamistes meediaväljaannetes, järgnes mürgiste kommentide laviin à la “need numbrid ei vasta tegelikkusele” koos kalkulatsioonidega, millede järgi on Eestis tegelikke töötuid 200 000 kuni pool miljonit. Teemale kommentide kribamine käib sama kiiresti kui registreeritud töötute arvu avaldamine - piisab klikist; täpsema töötute arvu kindlaksmääramine eeldab teistlaadi ja hoopis aeganõudvamat metoodikat, mida sarnaselt Statistikaametiga ei saa Töötukassa anda (kommentaatorite arvates) statistika kaunistamiseks.

Seis on seega siis selline, et erinevalt kommentides mainitud “väljalangemise aja tõttu kadunutest” kaotavad registreeritud töötu staatuse need, kes kokkulepitud ajal konsultatsioonile ei ilmu, ning et pöördumata jätmise tõttu arvelt maha minejatest elab linnas 72% ja maal 28% ja seejuures on 75% neist mehed ja vaid 25% naised; sel põhjusel arvelt maha läinud inimeste hulgas on suurem 20. aastates inimeste osakaal ning nende haridustase on keskmiselt madalam - seega võib öelda, et suur osa pöördumata jätmise tõttu arvelt maha läinud inimestest on noored linnas elavad mehed, kellel on pigem madalam haridus ja vähem töökogemust kui teistel registreeritud töötusest väljujatel (allikas: Töötukassa).

Soovimata siinkohal väita, et minu eelnevad postitused maapiirkondades elavate töötute kohustusliku “nägude kontrolli” transpordikuludest on mõttetud – jah: pika vahemaa puhul saaks ehk e-Eestis füüsilise kohalkäimise tõepoolest asendada nii tööotsijale kui Töötukassale otstarbekama alternatiiviga - nood statistika põhjal madala hariduse ja vähese töökogemusega isased linlased: no kes saaks santi sundida, kui sant ei taha kõndida konsultandi juurde nägude kontrolli; muidugi välistades juhtu, et see sant on ammuilma Soomes või Norras või Iirimaal tööl: selle kohta paraku numbreid pole.

Ajutise tööotsaga kaasnev oht

2010-05-10T17:46:00.003+03:00

Aeg selline, et huvi tähtajaliste töökohtade vastu on kasvab. Märksõnaks on stabiilsus: enne masu tähendas see tähtajatut töölepingut, täna aga tähendab see pikaajalise töötu jaoks võimalust tasuda vähemalt tänaseks kirjutuslauale kuhjunud arved, ennetamaks esiteks kuuse alla kolimist, teiseks aga ka telefoninumbri või internetiühenduse sulgemist, mis muudab keeruliseks kommunikatsiooni võimaliku tööpakkujaga.

Pikemas perspektiivis on hooajatöö aga õhukene jää: ok – töötuskindlustus ja tööturutoetus jooksevad peale tähtajalise tööotsa lõppemist edasi, ent kuna töötustaaži arvestatakse alates viimasest arvelevõtmise kuupäevast, on too tähtajalise töö tegija tööandja palgatoetusega töökohtadele kandideerijate seast kuueks kuuks konkurentsist väljas (vanusevahemikus 16-24 kolmeks kuuks). Stabiilsuse aspekt panebki mõtlema: kuigi palgatoetust saab nii tähtajatu kui tähtajalise töölepingu sõlmimisel, kuid tähtajaline tööleping peab olema sõlmitud vähemalt kuueks kuuks – kas võtta kohemaid vastu hooajatöö kolmeks kuuks või püsida konkurentsis, lootuses leida töösuhe pikemaks ajaks? Tõsi: palgatoetusega töökohti ei ole tänase seisuga loodud teab kui palju – sel aastal kokku 3014, kuid kuna tänaseks on palgatoetuse taotlemine tehtud Töötukassa poolt tööandjale võimalikult lihtsaks (selle saab esitada ka veebis, vastus Töötukassalt tuleb kolme päeva jooksul), on alust eeldada sedalaadi tööpakkumiste arvu kasvamist: näiteks Eestisse 700 uut töökohta loov ComPlus Consulting näebki oma potentsiaalsete töötajatena eelkõige pikaajalisi töötuid, mis on ju pigem positiivne – uute töökohtade loomine ei ole tööandjale väga valus ning kuna ettevõte pakub täielikku ametialast koolitust, saavad võimaluse ka need, kes on seni kesiste keelte- või arvutioskuste tõttu tööturul teisejärgulised tegijad olnud.

Muidugi ei tähenda kõik eelnev seda, et hooajatööst tuleks pikemat perspektiivi silmas pidades loobuda: kui ikka tööga asi sedavõrd k*sine (mitte kesine, aga ikka tõega k*sine, pean siinkohal silmas pissi), et hetkel sissetulek puudub, siis pole mõtet pikalt mõelda: esmatähtis on võlgnevuste ennetamine. Siinkohal minu hea sõbra (endise sotsiaaltöötaja, tänase võlanõustaja) nõuanne: “Eero: vaata, et sul koduga seoses mingeid võlgnevusi ei oleks – sellest veerevad lumepallina välja kõik järgmised”.

Korduma kippuvad kuulutused (täpsemalt töökuulutused)

2010-05-06T22:32:00.001+03:00

Korduma kippuvaid tööpakkumisi riputati ridamisi üles juba enne masu, kordamise põhjuseks oli tollal enamasti põud töötegijatest: eeskätt ehitusfirmad, kes ei saanud endale lubada luksust võtta tööle 200 kr tunnipalgaga abitöölisest ämbritassijat, teiseks BLRT-sugused hiinlaste tööletoomiseks ettekäände tekitajad (a мы ведь искали и здесь, в Эстоний!).

Tööpuuduse kasvuga tööjõuturule värsket verd lisav masu pani vast nii mõnegi tööandja mõttes mõmisema Chalice`i “Minu inimesi” - (“ …koos-koos-koos: koos vallandame tolguseid, koos palkame spetsialistid… ”) ja meelest ununes Murphy seadus (personali värbamine on lootuse võit kogemuse üle): kummalisel kombel kukkus nii välja, et vallandatud kõrgepalgalise spetsialisti kohale kandideerisidki tolgused, kuna vallandatud spetsialistid olid juba mujal ametis ja pakutav palk muud kontingenti ei köitnud, kui tolguseid. Töökuulutuste puhul torkab silma ka selline reegel, et mida madalamat kvalifikatsiooni nõuab tõotatav amet, seda tõenäolisemalt on pakutavaks palganumbriks “kokkuleppel”, “motiveeriv” või mida iganes mittekonkreetset. Siinkohal positiivse näitena AS Rigual, kes ei paku komplekteerijaks kandideerijale küll kullamägesid, ent ütleb tööpakkumiskuulutuses otse välja, et 6000 brutoga saab tööle küll, kui nupp vähemalt mingil määral nokib ja parema käe pöial ei asu peopesas.

Juu - tööhõive on Statistikaameti andmetel kukkumas s*temasse seisu kui eelmise kriisi ajal, palk pole sama perioodi jooksul küll samapalju kukkunud:

Ent mõned ikka otsivad edasi, leidmaks vastutavale töökohale по-дешёвку kedagi; näide viimase kolme nädala jooksul kolmandat korda ilmunud tööpakkumisest (wärnung: kontaktisik Konstantin ei reageeri korduvatele kandideerimistele):

Surnud saarlane Soomes kaubalifti platvormi all

2010-05-01T12:12:00.001+03:00

Tuleb välja, et Turku Länsikeskuse Tarjoustalo tagahoovist hüdraulilise kaubalifti alt elutuna leitud Saaremaa mees oli paha peal väljas: uurija Veli-Matti Soikkeli sõnul leiti sündmuspaigalt tööriistu, millega tulevane laip oli üritanud lifti mootorit kätte saada. Eestis ei tuleks keegi selle peale, et süüdistada alajaama pugenud kaablikrati kärssamaminekus Eesti Energiat, soomlased ei paneks aga senise praktika põhjal sugugi imeks, kui Länsikeskus saaks kaela keissi ohutusnõuete eiramise eest, à la lifti platvormi all puudusid hoiatussildid: “Kui kavatsed varastada tõstuki mootorit – enne varguse sooritamist toesta tõstuki platvorm”.

Vastuolu volbriöö joogimüügipiirangu põhjenduses

2010-04-30T09:45:00.003+03:00

Nagu juba tavaks, andis Harju maavanem korralduse peatada alkohoolsete jookidega kauplemine maakonnas alates 30. aprilli kella 14.00-st kuni 1. mai hommikuni kella 10.00-ni, ettepaneku korralduse väljaandmiseks tegid maavanemale Tallinna Linnavalitsus ja Põhja Prefektuur, ning politseipoolne ettepanek on täiesti põhjendatud: varasemate aastate praktika põhjal on joogimüügipiirang piiranud ka õigusrikkumiste arvu. Kummaline on aga Põhja prefektuuri pressiesindaja Puusepa põhjendus müügipiirangule Delfile antud intervjuus: “Et alkoholi kättesaadavus oleks alaealistele võimalikult raske” – kas vahepeal on vanuseline piirang kehtetuks muutunud ning mina olen ainus, kellel see märkamata on jäänud? Varude soetamist politsei pressiesindaja ei välista: “Need, kellel on vaba aja veetmiseks alkoholi vaja, saavad selle varakult varuda ja siis ei teki sellist viimase minutil alkoholi järele sõitmist, ise eelnevalt seda tarbinud olles” - kui alaealistel on ehkki raske, ent siiski võimalik alkoholi kätte saada, on neil ju samamoodi võimalik seda ka volbriööks varuda. Kui juba varumiseks läks, võib varumisplaani koostamisega vabalt kaasneda selline dialoog:

“Palju me seekord võtame?”
“A kui palju me eelmisel aastal ostsime?”
“Kaks kasti”
“Nujah, aga tookord jäi ju väheks…”
“No võtame siis kolm kasti”
“Ah, võtame kohe viis ära”

Niisiis on koju varumisel küll omad miinused (mis on olemas, see tuleb ka ära hävitada!), kuid siiski ka plussid: ei minda avalikku kohta johmas töllerdama (millega seatakse ohtu eelkõige iseennast) ja jäävad ära igasugused viinarallid (millega lisaks iseendale seatakse ohtu ka teiste liiklejate elu ja tervis).

Alaealistele peaks aga alkohol kättesaamatu olema mitte ainult volbriööl, vaid iga päev kuni täisealiseks saamiseni, siis poleks vaja ka sedasorti piiranguid: pressiesindaja Puusepa öeldut võib ju mõista nii, et kui keegi ei saa jooki osta, siis ei saa seda ka alaealised teha… Aga kui keegi “hea onu” enne kella kahte nolkidele liitrise noti poest välja toob – siis pole piirangust ju kasu tuhkagi? Samal põhjusel ei usu ma, et kiiruse piiramine Tallinnas liiklusõnnetuste arvu märgatavalt vähendaks: 40 km/h ehk 11 m/sek sõitev auto ei ole oluliselt ohutum kui 50 km/h ehk 13 m/sek sõitev, ohtlik on aga kvartalisiseses 30 km/h alas 80 km/h kimav pohhuist, kes teab, et vahelejäämise võimalus on minimaalne. Nii alaealistele alkomüügi kui liiklusohutuse puhul pole niivõrd tolku piiramisest ja karistuste karmistamisest – kõige tõhusamalt toimib teadmine vahelejäämise tõenäosusest; liikluse puhul ei oska kahjuks muud retsepti välja pakkuda kui politseid igale tänavanurgale või teede totaalset kaameratega katmist, alkomüügiga oleks asi pisut lihtsam – mida vähem müügikohti, seda lihtsam on nendes toimuvat jälgida.

Varuks soetamise kohta vast veel niipalju, et kuna volbriöö on igal aastal ühel ja samal kuupäeval, ei keela keegi kasvõi kuu aega varem oma jooki keldrisse valmis osta, ning kui keegi väidab, et jook ei seisa kuu aega keldris – just selliste tõttu kehtestataksegi piiranguid.

Näe – leidsidki lõpuks ettekäände!

2010-04-28T00:18:00.001+03:00

Ehk siis ettekäände hoida kõrvaloleval pildil kujutatud hoone ehituselt eemal 40 Eestist pärit betoneerijat.

Hoone ise on Rovaniemisse ehitatav riigi infotehnoloogia halduskeskus (Haltik), eesti ehitajate kaasamisest sellele objektile sai kuum teema täpselt kuu aega tagasi ja nende kõrvalejäämise ametlikuks ettekäändeks ajanappus riigiobjektile esitatavate turvanõuete täitmiseks. Turvanõuetest pole kogu selle kuu jooksul siiski kuigivõrd räägitud: ehkki vaidlusi jagus nii pressi kui parlamenti, oli kõneaineks peamiselt võõrtööjõu kasutamine tänase tööpuuduse tingimustes.

Lärm eesti betoonerijate ümber läks lahti peale 26. märtsil eetris olnud Yleisradio Lapimaa toimetuse saadet: objekti peatöövõtja Skanska Talonrakennus Oy otsus tuua osa tööjõudu kontserni Eesti tütarfirmast Skanska EMV AS-ist poleks puhtmatemaatiliselt ehk lärmiks põhjust andnudki (40 eesti betoneerijat vs 400 töötut Rovaniemi ehitajat), et aga ametiliit leidis Skanska piirkonnajuhi jutu ridade vahelt vihje soome tööjõu kehvale kvaliteedile (kuna kibeda graafiku tõttu pole praagi parandamiseks aega, tuleb töö kohe korralikult teha), süüdistas ta Skanskat lisaks tööturu solkimisele soome töölise solvamises ning korraldas 9. aprillil kõikidel Rovaniemi ja osadel Oulu ehitusobjektidel protestiks võõrtööjõu kasutamise vastu väikese vahva tööseisaku.

Kuna tööseisaku korraldamine vajab mingitki aega ja kirjutamine käib kiiremini, esitas Vasakliidu parlamendisaadik Esko-Juhani Tennilä 1. aprillil Eduskunnale arupärimise, milles nõudis valitsuse sekkumist Skanska värbamisplaanidesse (muidugi mõista sisaldas arupärimine toda traditsioonilist võrdusmärki eesti ehitaja = odavtööjõud) ning pidas lubamatuks võõrtööjõu kasutamist riigihanke objektidel. Skanskalt tuli selleteemaline pressiteade 14. aprillil, tegevjuht Juha Hetemäki avaldus kergitab pisut toda kaalukaussi, kus ametiühingu argumendid, ja eks mingil määral on õigus mõlemal osapoolel: arusaadavalt ei soovi Skanska raha perekonnast välja anda ja rakendab eeskätt oma tööjõudu, samuti nagu ametiühing ei saa lasta objektile välismaalasi oma töötute plangu taha jäämise hinnaga; eripära ehk niipalju, et sel korral on osa Skanska tööjõust pärit Eestist ning et mitte kõigi soome ehitusmeeste tase ei ole enam sama kõrge kui Viru hotelli ehitamise ajal.

15. aprillil jõudis vaidlus Haltiki ehitusel välismaalt pärit tööjõu üle otsaga parlamenti ehk teisisõnu toimus sõnasõda tööministri Anni Sinnemäe ja eelpoolmainitud arupärimise esitanud parldamendisaadiku Esko-Juhani Tennilä vahel. Sinnemäe arvates puudub vajadus piirata välismaalaste tööletulekut - olemas on tellijavastutuse seadus, eriti ehitussektoril hoiavad silma peal nii maksu- kui konkurentsiamet, Tennila arvates on trahvid tolle seaduse eiramise eest liiga väikesed ning ehitusobjekte kontrollivaid inspektoreid on vaid kümmekond kogu riigi kohta, 20 000 soomlasest ehitajatat on töötud ja samal ajal töötab riigis 30 000 välismaa ehitajat. Immigratsiooni kriitiliselt suhtuvasse Põlissoomlaste Parteisse kuuluv parlamendisaadik Pietari Jääskeläinen nõudis soomlaste tööhõivega kindustamiseks piiri sulgemist võõrtöölistele, ent juhtis ühtlas tähelepanu sellele, et eestlased töötavad Soomes täiesti seaduslikult, ehk siis piirang ei peaks laienema EL kodanikele.

Korra oli kogu selle aja jooksul tõepoolest ka riigihankeobjekti turvanõuetest juttu: 9. aprillil ehk siis ehitajate tööseisakuga samal päeval Pohjolan Sanomatele antud usutluses tuletas Haltiki juht Tuija Kuusisto meelde, et valitsusasutuste töötajate puhul kohustuslik taustauuring kehtib ka tollesama infotehnoloogia halduskeskuse betoneerijate puhul – kes kriteeriumitele ei vasta, see karkassi valama ei pääse.

Teist ja viimast korda tulid turvanõuded jutuks täna: Haltiki hanke eest vastutava Pekka Rautio väitel oleks Eestist pärit ehitaja taustauuringuks kulunud kuni kolm kuud, soomlase tausta saab selgeks nädalaga, seega siis ei jäänud Skanskal ajaliselt valikuvõimalust ning tuli eestlastele ära öelda. Taustauuringutega tegeleb SuPo (meie KaPo analoog), lisaks kriminaal- ja luureregistrile tuntakse huvi ka majandusliku olukorra vastu… Huvitav, kes uurib Olkiluoto aatomielektrijaama ehitajate tausta? Kuna tolle ehitise puhul on personali osas tegemist paraja Paabeli torniga, uurib ehitajate tausta ilmselt TüRa (Türgi Ratsapolitsei).

Ehkki toda ehitist, mille karkassi ilma laitmatu taustata valama ei pääse, nimetatakse kõnekeeles Haltikiks ehk riigi infotehnoloogia halduskeskuseks, on see asutus siiski vaid 2011. aasta novembris valmiva maja allrentnik, vaherentnikuks ja Haltiki esindajaks on Riigi Kinnisvara (Senaatti-kiinteistöt), kes võtab ehitise 15 aastaks rendile selle omanikult, Austria pangakontserni kuuluvalt RL-Nordic (Raiffeisen Leasing) Oy-lt.

Kas on turvanõuded tõepoolest nõnda karmid või on tegemist kõigest ettekäändega välismaise tööjõu tõrjumiseks, igatahes kaks korda on kogu selle eesti ehitajate ümber keerenud kammajaa jooksul turvanõuded juba üsna mugava ettekäändena kasutamist leidnud: Vasakliitu ei saa süüdistada protektsionismis (ikkagi EU ja tööjõu vaba liikumine) ning Skanskale anti võimalus Eesti ehitajatele viisakalt ära öelda.

Kasutatud allikad: YLE, Helsinkin Sanomat, Pohjolan Sanomat, Skanska Oy, RL-Nordic Oy, Senaatti-kiinteistöt

Mis nad siis tulevad meie õuele töötama!

2010-04-26T08:37:00.001+03:00

Et Eestis on tööga, nagu on, ehk siis põlegi teist õieti, tuleb välismaal töötamise puhul esimesena meelde Soome: kultuuritaust ju suht tuttav, keelt arvatakse ka oskavat (“Kõikki on korrassa!”), ning nagu näitas 21. aprillil Töötukassa/EURES-e korraldatud teabepäev, kus keskenduti eeskätt Soomele, on huvi täiesti olemas. Iseasi aga, kas Eestist pärit töömeest sealmail praegu oodatakse – ametlikke töötuid on üle 400 000, koos registreerumata ja varjatud töötutega pakutakse mittetöötavate koguarvuks koguni pool miljonit. 30 000 töötut ehitajat oli ehitajate ametiühingule kolm nädalat tagasi piisavaks põhjuseks korraldada tööseisak protestiks Skanska plaanile tuua Eestist Rovaniemi riigi infotehnoloogia halduskeskuse ehitusele 40 betoneerijat ja see toimis – tööle võeti kohalikud.

Esmapilgul paistab Soome tööotsija jaoks külalislahke riigina: parlamendis on parasjagu töös välismaalaste seaduse muudatused, mis edendadaksid võõrtööjõu immigratsiooni ja muudaksid Soome tööotsijaile veelgi atraktiivsemaks. Silmas pidades tuleva aasta 17. aprillil toimuvaid parlamendivalimisi ei pruugi külalislahkust kauaks jätkuda: üleeile hindas sotsiaaldemokraatide parlamendifraktsiooni esimees Eero Heinäluoma Hufvudstadsbladetile antud intervjuus valitsuse tööjõupõhist immigratsioonipoliitikat praeguses olukorras ohtlikuks - kuna võõramaalased hõivavad töökohti, jättes sellega osa soomlasi töötuteks, toob sellise poliitika jätkamine enesega kaasa võõraviha kasvu. Heinäluoma arvates puudub tööjõupõhise migratsiooni suurendamise järele vajadus mitte ainult enne järgmisi, vaid ka enne ülejärgmisi valimisi. Kokkuvõtte samast intervjuust avaldas ka Hesari, ning kohe sellele otsa peaminister Matti Vanhaneni arvamuse, et just selline vastandamine ja “ridade vahelt” – poliitika põhjustabki võõraviha. Välisminister Alexander Stubb möönab küll, et kriisil on teatav mõju üldisele tööjõuvajadusele, kuid peab Heinäluoma arvamust võõrtööliste poolt hõivatavatest soomlaste töökohtadest kummaliseks. Karmimat immigratsioonipoliitikat pooldava Põlissoomlaste partei (Perussuomalaiset, kõnekeeles PerSu) esimees Timo Soini usub, et üldiselt üsna liberaalset immigratsioonipoliitikat pooldavate sotside esimehe arvamuse tingis see, et immigratsiooniga kaasnev probleemistik on muutunud sedavõrd silmnähtavaks, et sunnib teisigi parteisid peale PerSu võtma immigratsiooni osas selget seisukohta. Soini ei ole sotside siiruses siiski päris kindel ning pelgab, kas ei olnud Heinäluoma arvamus ehk proov noolida perussuomalaiste toetajate hääli.

Toosama seadusemuudatus, millest kogu poleemika alguse sai, hõlbustaks Soome tööle pääsemist väljastpoolt Euroopa Liitu tulijatele, ehk siis kui see läbi ei lähegi, ei muutu eestlase jaoks midagi. Ja väljastpoolt EL-i pole võõrtööjõudu tõepoolest lisaks tarvis: juba olemasolevate immigrantide tööpuudus on selline:

Venemaalt tulnutel 30%
Vietnamist tulnutel 40%
Serbiast tulnutel 40%
Iraanist tulnutel 47%
Afganistanist tulnutel 55%
Somaaliast tulnutel 55%
Iraagist tulnutel 62%

(allikas: vasakliitu kuuluva parlamendisaadiku, tööelu- ja võrdõiguslikkuse komisjoni liikme Jyrki Yrttiaho arvamusartikkel Turun Sanomates)

Paksu verd tekitab peamiselt immigrantide koormus sotsiaalsüsteemile: hooldusõdede aina kasvavat nappust leevendav somaallanna oleks ju teretulnud, ent sageli kaasneb temaga kuus last ja kari kirjaoskamatuid sugulasi. Ehk siis Eestist tulnud tööline peaks patust justkui puhas olema, kuna ta ei koorma Soome sotsiaalsüsteemi mitte mingil moel, aga ei ole, kuna visalt püsib käibel müüt kriminaalse taustaga vahendusfirma kaudu tööle tulnud kollektiivlepingus seatust poole pisema palga eest töötavast baltlasest, kes maksab makse kurat teab kuhu, kui üldse maksab. Vasakliidu esimees Paavo Arhinmäki tuletab meelde (ikka sealsamas 24. kuupäeva Hesaris), et kuna suurem osa välismaisest tööjõust tuleb teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest, tuleks tähelepanu pöörata hoopis ettevõtetele, mis kasutavad ebaseaduslikult välismaist odavtööjõudu: “On vale, et välismaist tööjõudu kasutatakse ära palkasid alla lüües ja maksudest kõrvale hiilides. Seda saaks ära hoida tellija vastutuse seaduse tõhustamise, korraliku järelevalve ja sanktsioonidega. Immigrantide süüdistamine tööpuuduses ei paranda olukorda mitte kuidagi”. Ehk siis nagu ikka, tekib võrdusmärk võõrtööjõu, odavtööjõu ja illegaalse tööjõu vahele kuidagi iseenesest.

Eduskunna valimisteni on veel terve aasta ja aeg ennustamiseks varajane, ent sellegipoolest tasub jälgida, kuidas tööpuuduse ja võõrtööjõu teema valijale peale läheb, kuna sellest oleneb ka ametlik seisukoht välismaalt pärit tööjõusse valimistejärgsel perioodil. Tööjõupõhise immigratsiooni piiramine looks võimalusi neile, kel plaanis Soome tööle minna, sest vaatamata suurele töötute arvule on ka praegu olemas vabu töökohti, kuhu soomlane kas tema arust madala palga tõttu või mingil muul põhjusel tööle minna ei taha, ning nendele töökohtadele kandideerides on Eesti elanikul lätlase või poolaka ees teatavad konkurentsieelised täiesti olemas.

16. nädal tööturul

2010-04-25T22:30:00.001+03:00

Registreeritud töötute arv vähenes juba neljandat nädalat järjest; kevadist töötute arvu kahanemist ennustati ette juba IV kvartalis, ent siis seostati tööhõive tõusu hooajatööde algusega – ma ei tea, kuidas mujal, kuid Tallinna ja Harjumaa tööpakkumiskuulutuste hulgas hooajatöid küll eriti silma hakanud ei ole. Töötukassale edastatud vabade töökohtade arv jätkab samuti kasvu, Tallinna ja Harjumaa vakantside arv püsib aga aprilli algusest saati suht stabiilne, nädalane kõikumine püsib ±50 piires, lõppenud nädala +50 tähendab niisiis seda, et arvuliselt on pakkumisi sama palju kui kaks nädalat tagasi. Arv iseenesest ei ütle muidugi midagi: osa vakantse on paralleelselt üleval mitmes portaalis (Manpower OÜ: kontaktikeskuse töötaja jm), osa konkursse lõpevad ning algavad peagi uuesti (Temp Team: oskustööline turvavõrke valmistavasse ettevõttesse – eelmise konkursi lõpptähtaeg oli 19.04, järgmine algas 22.04 ja kestab kuni 22.05). Arvu järgi vaadates on CV-Online´s Tallinna / Harjumaale üleval oi kui palju tööpakkumisi - 935, kui aga sealt maha arvata töötukassale edastatud pakkumised, ei jää just palju järele – 333. Seda siiski öelda ei saa, et hooajatööd ei ole tööpakkumiste arvu kasvatanud – on küll, iseasi kus: reedese seisuga oli töötukassal vahendada 2373 töökohta, neist Eestis 1891, välismaistest vakantsidest valdav osa aga oligi turismi-hotellinduse alalt.

Viimase aja trendina olen tähele pannud tööpakkumiste lisandumist osalise koormusega töökohtadele, mida masu-eelsel ajal peeti pelgalt lisateenimisvõimaluseks, kuid praegusel ajal võiks ju täiesti tõsiselt kaaluda töötamist ühe täiskoormusega koha asemel kahel või enamal 0,5-koormusega kohal. See eeldab muidugi teatavat ajaplaneerimise oskust, miinusena lisandub ka sõiduaeg: kodunt tööle – sealt teisele tööle – sealt koju tagasi.

Sügisest saati kadunud olnud BLRT erinevate tütarfirmade tööpakkumised on tagasi, tingimused täpselt samad mis pool aastat tagasi: palk 16 100 krooni ja kontaktisik Jelena Ojala… Esimest korda hakkas BLRT massiliselt töökuulutusi avaldama enne ukraina keevitajate saabumist, järgmine kord enne hiinlaste värbamist: keda siis seekord oodata on?

Tööpakkumisi lapates hakkas silma ka üks huvitav (mitte töö)–pakkumine: M-Partner pakub koolitust, kuidas koostada CV-d, kuidas kandideerida, kuidas käituda tööontervjuul (ühesõnaga seda, mida vähemalt korra kuus tasuta täiesti kvaliteetsel kujul saab: töötute klubid, omavalitsuste ja erinevate sihtasutuste korraldatud infopäevad jpm.), kolmetunnise koolituse hinnaks on 275 krooni. Millegagi peab M-Partner ju tegelema, kuna nende põhitöö ehk personaliotsing piirdub praegu vaid ühe vakantsiga - rubriigis “Värsked tööpakkumised” juba kolmandat kuud ülevalrippuva välisturgude müügijuhi omaga. Erinevatel CV-kirjutamise koolitustel tasub aga käia: julgen omadest kogemustest kinnitada, et vähemalt ühe uue nipi õpib iga kord juurde ning “silmatorkav CV” ei ole enam paljas sõnakõlks – kolm aastat tagasi oli ühe tööotsija kohta kaks vakantsi, kaks aasta tagasi ühe vakantsi kohta kaks tööotsijat, praegust olukorda parem arvutama ei hakka.

Авоська - arvestatav alternatiiv kilekotile

2010-04-24T22:54:00.001+03:00

Tarbija jaoks jääb kilekotiaktsiis mõneti mõistetamatuks: kas kahtlustatakse teda tõesti selles, et kui ta on kilesse pakitud toiduained kassast saadud kilekotis koju viinud ja ära tarbinud, viskab ta ülejäänud kilepakendid kohusetundlikult vastavasse konteinerisse, koti aga pistab hõlma alla ning viib selle õelalt irvitades kuhugi põlismetsa tuhandeks aastaks lagunema? Veel on vara ennustada, kuidas hakkab aktsiisistamine praktikas välja nägema: kas lajatatakse poolteist krooni maksva kilekoti hinnale kaks korda sama palju maksuna otsa või hajutatakse aktsiis muude kaupade hindadele (mis annab “loominguliselt” mõtlevale kaupmehele teatavaid lisavõimalusi). Rahandusminister Jürgen Ligi arvas valitsuse pressikonverentsil 22. aprillil, et eraldi seadus on natuke palju, „kilekotimaksu“ asemel oleks piisanud pakendiaktsiisi muudatusest. Maksust saadav 30 miljonit pole pole riigieelarve mõttes märkimisväärne, ent nagu leiab 25. märtsi EPL juhtkiri, toob see natukenegi tagasi sellest 86 miljonist, mille rohelised said riigieelarvest energiaagentuuri tarbeks, ehkki samu eesmärke võinuks täita ka senised asutused. Kilekotte puudutavat keskkonnateadlikku mõtteviisi saab harjutada juba praegu: koerakaka koristamise kotti ostes võid valida tavalise ja biolaguneva vahel, hinnavahe ca 17-kordne.

Olgu muude pakenditega kuidas on – konkreetse kotimaksu mõte on muuta igapäevane poekott korduvkasutatavaks, ja korduvkasutamist eeldava vastupidavuse osas jääb kilekott riidekotile tõepoolest alla: näiteks sisult õhukesed, ent vormilt tugevas teravate nurkadega kiles fileepakendid võivad kilekoti lõhkuda juba esimesel kasutamisel, riidest kott kestab (kuigi narmendavana) kauem. Korduvkasutatavast poekotist rääkides nähakse kilekoti ainsa alternatiivina riidest kotti (kuna paberkoti tootmiskulud ja tootmise mõju keskkonnale jätavad selle pakendiliigi paraku konkurentsist välja), kuid jäetakse põhjendamatult tähelepanuta selline klassikaline pakend nagu авоська: vastupidavuselt annab ta riidest kotile silmad ette ega jää alla ka hügieeni osas (kuna enamus tavaari pistetakse sinna niikuinii pakendatud kujul), korduvkasutuse-kaasaskandmise osas trumpab üle ka kilekoti (kuna kokkupanduna pole ta teab kui palju suurem kui bussisistme alla kleebitud nätsulärakas).

Hinna kohta ei oska paraku midagi kosta: kuna авоська`sid valmistatakse vaid koduturu tarbeks (peamiselt Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja mingil määral ka Kasahstanis) ega ekspordita üldjuhul, on võimatu öelda, kui konkurentsivõimelised oleksid need hinna poolest – ei saa välistada, et meie tänaseid tekstiilist poekotte traageldaksid usinad hiinlased kokku tunduvalt odavamalt.

Tööpuudusele Tallinnas lahendus lähedal?

2010-04-23T07:55:00.001+03:00

Töötusega Tallinnas on asunud otsustavalt võitlema turvateenuseid pakkuv Grifs OÜ: tänase seisuga üle Baltikumi pea 800 turvatöötajale tööd andev ettevõte pakub üleeile ülespandud töökuulutuses tööd tervele pealinnale. Totaalset tööhõivet pakkumine esialgu veel ei taga, teatavad piirangud siiski on:

laitmatu minevik
riigikeele valdamine vähemalt (B2)kesktasemel, nõutav tunnistuseesitamine
inglise keele oskus suhlustasandil
töötervishoiuarsti luba tööks II gr. turvatöötajana (esitada peale tööpakkumise saamist)
turvatöötaja kutsetunnistuse olemasolu

ent eesmärgi nimel tasub pingutada: investeering keeleõppesse ja koolitusse turvatöötaja kutsetunistuse saamiseks tasub end tulevikus – vastutasuks pakutakse paindlikku vahetustega tööaega, täiendavat ametialast väljaõpet ja firmasisest karjääri. Pakkumine ise on selline:

100 000 töötut = 100 000 valijat 06.03.2011

2010-04-21T19:06:00.001+03:00

Tallinna tööbörsi järjekorda kujutavatest poliitplakatitest tegi osavate käte ring üsna kähku valmis vahva plagiaadi (üks näidis kohe siinsamas kõrval, ülejäänute vaatamiseks kliki pildil). Tolle järjekorra kokkukogumine pelgalt reklaamiotstarbelise pildi tegemiseks polnud ehk päris eetiline (Tallinna ettevõtlusameti juhi Kairi Teniste sõnul märkisid paljud kohaletulnud kandideerimise eesmärgina ankeeti “lihtsalt leida tööd, nõus igasuguse tööga”), kuid ma ei suuda kohe mitte kuidagi uskuda, et nonde enam kui 100 000 registreeritud töötu hääled enne XII Riigikogu valimisi Keski konkurentidel suud vett jooskma ei aja (lihtsalt seekord sai Kesk esimesena paugu lahti). Mida edasi, seda huvitavam: valitsusliidu kõmisemine haridusse investeerimisest tähendab tänasele töötule keevitajale seda, et viie aasta pärast on ta töötu insener, seni Tallinna poolt pensionäridele enne jõuluid pakutud präänik aga on konkreetselt kontol nähtav & taskus tuntav: ma ei imestaks, kui sel aastal peaksid pensionärid ses osas käppa imema, kuna töötud on samuti valimisõigusega kontingent. Kuid kõmistamine ei pruugi kriisi tingimustes teab kui efektiivselt peale minna ka nendele, kes ei kuulu kahe eelmainitud kontingendi hulka: enam ei pea ju rabama ja on aega arvutada seda, mida andis Indrek Neivelt projekti “Noored kooli” raames 11. klassi matemaatikatunnis ülesandeks (õpilastel oli järg parasjagu logaritmi arvutamise ja eksponentvõrrandite juures): kui Euroopa neljanda ja viienda riigi nominaalne SKT inimese kohta on 40 700 eurot ja Eestis 9500 ning nendes riikides kasvab nominaalmajandus keskeltläbi 4,6 protsenti, siis kui kiiresti peab kasvama Eesti majandus, et jõuda 15 aastaga viie jõukama riigi hulka – nominaalkasvult? Õpilased lahendasid ülesande ära ning said teada, et Eesti majandus peaks igal aastal kasvama üle 15 protsendi ja niiviisi viisteist aastat järjest.

Järjekord Tallinna tööbörsil kui korduvkasutatav poliitreklaami komponent

2010-04-19T18:27:00.002+03:00

Milleks veebruarikuist Tallinna tööbörsi tegelikult vaja oli - vastuse leiab Gerd Tarandi blogist (ja mitte ainult äsjasest, vaid ka ühest varasemast, veebruarikuisest postitusest): kõigest kaks kuud peale tööbörsi leidis pilt kõleda tuule käes sadade meetrite pikkuselt loogelnud töölesoovijate sabast poliitreklaamis kasutamist – oleks sama üritus korraldatud kusagil katuse all, poleks saanud ligilähedaseltki nii efektseid pilte kui lumisel Lauluväljakul. Tööbörs oli niigi ajastatud samale päevale, mil toimus tööpuuduse arutelu Riigikogus, järjekord on aga nii võimas pilt, et oleks patt jätta see korduvkasutusest välja.

Ühe asjaga on kõrvatoodud plakatil aga vint pisut üle keeratud, nimelt lausega: “Uusi töökohti loome meie!”. Mis tuleb esimesena meelde seoses Keskerakonna ja töökohtade loomisega – kes muu kui reisisaatja! Tõsi ta ju on, et reisisaatja töölevõtmine oli tollal kõige kiirem ja lihtsam moodus sotsiaalse töökoha loomiseks, kuna erinevalt näiteks pargivahist ei vaja ta ei lumelabidat ega luuda, ning alguses oli suhtumine reisisaatjasse umbes sama, nagu lemmikseriaali vahele näidatavasse reklaamipausi – võiks ju olemata olla, ent suurt tüli ta ei tee ja ju on ta millekski vajalik; nüüdseks on seis paraku selline, et 1. märtsist kärbiti koondamiste vältimiseks 10% võrra bussijuhtide palka, 1. aprillist hõrendati bussigraafikuid, ehk siis teisisõnu kärbitakse kust vaid saab, ainult reisisaatja on endiselt alles.

Läbinisti mõttetu mehega reisisaatja näol siiski tegemist ei ole: reisisaatja tööjuhendis on kokku 12 punktist koosnev tööülesannete loetelu, iseasi aga, kas kõiki neid ülesandeid alati täidetakse, ehk siis mõttetu mehe kuvandi kujundamisse on teatava panuse oma tööjuhendi järgimisega andnud ka reisiaatjad ise. Tööjuhend on selline:

15. nädal Tallinna ja Harjumaa tööturul

2010-04-19T15:26:00.001+03:00

15. nädala lõpuks oli töökuulutuste arv suuremates töövahendusportaalides järgmine: CV-Online – 886 (nädal tagasi 877), Töötukassa - 644 (nädal tagasi 621), CV-keskus – 510 (nädal tagasi 581), EkspressJob – 131 (nädal tagasi 143) ning Hyppelaud 44 (nädal tagasi 43). Nagu näha, on paari suurema töökuulutuste vahendaja pakutavate vakantside arv nädala lõikes vähenenud, mis aga ei pruugi sugugi tähendada seda,et töö otsa on saanud – lihtsalt on samaegselt lõppenud mitu konkurssi ehk siis nii mõnedki töökohad on järelikult täidetud.

Teist nädalat järjest langes registreeritud töötute arv: selle kohta avaldab Töötukassa iga nädala lõpul kokkuvõtte ja igale sellisele kokkuvõttele järgneb veebis reeglina rida kommentaare, milledes tegelikuks töötute arvuks pakutakse müstilisi numbreid vahemikus 150 000 – 300 000 ning väidetakse tegelikku töötute arvu registreeritud töötu staatusest “väljalangemise” tõttu hoopis suurenevat; “väljalangemine” tähendavat seda, et mingi perioodi järel registreeritud töötu lihtsalt kustutatakse. Ehkki tegelik töötute arv on tõenäoliselt tõepoolest suurem registreeritud töötute arvust – ajaliselt on siiski piiratud vaid periood, mille jooksul saadakse töötuskindlustust või töötutoetust (ehk siis päris pinsini toetusega välja ei purjeta) ning kui kord kuus kokkulepitud ajal konsultandiga kohtumas käia, ei ole ainsamatki alust kedagi arvelt maha arvata. Maapiirkondades ei ole igakuine “nägude kontroll” ehk tõepoolest kõige otstarbekam lahendus, kuna sellega võib kaasneda Tallinnaga võrreldamatu sõidukulu, Tallinnas aga on kohalkäimine niivõrd lihtne, et pidades silmas sedalaadi kommentaaride rohkust nagu “raha enam ei maksta – mida ma enam kohal käin!” ollakse ilmselt sageli töötuna arvel vaid seni, kuni Töötukassalt on saada midagi sellist, mis kohe varsti pangakontole laekub. Isegi kui toetust enam ei saagi, tasub Töötukassas arvel olla kasvõi seepärast, et palgatoetusega töökohale pääsemine eeldab vähemalt 6 kuu pikkust töötaolekut. Vähetähtis ei ole ka ravikindlustus – sageli tuleb see meelde alles siis, kui teda tõega tarvis; umbes sama lugu on tulekustutiga, mille peamine otstarve arvatakse sageli olevat tema puudumise eest määratava trahvi ennetamine, kes aga korra elus on kustutit kasutanud tema tegelikul otstarbel, need vaatavad seda punast ballooni hoopis teise pilguga. Eelpoolmainitud kommentaariumites süüdistatakse valitsust sageli tegeliku töötute arvu varjamises: tõde on teada, kuid valitsus varjab tõde… no kui asi tõepoolest nii X-files`iks kipub, siis tehakse ju ennast registreerimata jätmisega tõe varjamine valitsuse jaoks veelgi lihtsamaks.

Küsitlus: kas 16-aastaselt valima?

2010-04-18T16:41:00.002+03:00

Oma hea kamraadi Gerd Tarandi palvel edastan viite küsimustikule, mille vastused leiavad kasutamist sellise teema arutelus, mis tõenäoliselt tõuseb oluliseks enne järgmisi Riigikogu valimisi: kas 16-aastastele tuleks anda otsustusõigus (s.t. valimisõigus)? Kuigi küsitlus on suunatud eelkõige noortele, on vastama oodatud kõik, kellel selle teema kohta enda arvamus olemas: et tulemus saaks sisukam ja arvestaks võimalikult paljude arvamustega.

Küsitlusele saab vastata siin, aega vastamiseks kulub kõige enam kümme minutit. Küsimusi ei ole palju, nad ei ole keerulised, ning – kui sul on juba olemas kasvõi mingi seisukoht valimisea langetamise osas, siis saad hakkama vaid paari-kolme minutiga, kuna mõtlemise = oma seisukoha kujundamise peale sel juhul ju aega ei kulu!

Eestis on valimisea langetamist tugevalt toetanud Eesti Noorteühenduste Liit, pealegi on Eestis pretsedent olemas: hiljuti 20. aastapäeva tähistanud Eesti Kongressi valimisel oli vanusepiir samuti seatud just 16-eluaasta juurde - juba siis leiti, et tegelikult oleme me selleks valmis. Euroopas me sel alal läbimurret enam ei saavuta: 2007. aastal langetas Austria esimese Euroopa Liidu riigina valimisea piiri 16. eluaastani nii kohalikel, regionaalsetel, riiklikel kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Ning ehkki elektoraadi laienemine 16-17 aastaste võrra võib tunduda marginaalsena: kui valimisvanuse alampiiri langetada 2013. aasta kohalikeks valimisteks, puudutaks see otseselt ligikaudu 25 000 noort.

Präänikut kah: küsitlusele vastanute vahel loositakse välja reis Brüsselisse, tutvuma Euroopa Parlamendiga. Auhinna on välja pannud MEP Ivari Padar ning peale küsitluse lõppu loosib auhinna välja endine Noorte Sotsiaaldemokraatide president ning tänane Ivari Padari nõunik Euroopa Parlamendis Jörgen Siil.

Ehk siis ei muud kui oma arvamus (ja ka selle puudumine) ja vastama!

Osa soomlase eurodest voolab edaspidigi Eestisse

2010-04-15T21:01:00.003+03:00

Sarnaselt Eesti uudisteportaalidele on Helsinkin Sanomates samuti pidevalt üleval mõni küsitlus, eile ülesriputatud teemaks oli: “Kas Eestisse kaubareisile sõitmine tasub end ära?”

Teema tõstatamine ei olnud juhuslik: äsja viis Innolink Research Kaubaliidu tellimusel läbi samateemalise uuringu, mille käigus küsitleti ligikaudu tuhandelt üle 18-aastaselt Lõuna-Soome elanikult viimase kahe aasta Eesti-reiside kohta, samuti järgneva kahe aasta kavatsuste kohta. Eelneva kahe aasta jooksul on 75% küsitletutest käinud Eestis ühe korra ning 38% kaks korda, pensioniealistest on 43% käinud kaks või enam korda; järgneva kahe aasta jooksul kavatseb kindlasti Eestit külastada 35% küsitletutest, võimalikuks hindab visiiti 80% vastanutest.

Magneediks on endistviisi mõtlemist mõjutavad joogid, mida on koju kaasa ostnud 80% siinkäinutest; pensionärid viivad üldjuhul alkot kaasa koguseliselt vähem, kuid reisivad sagedamini, lastega pered külastavad Eestit harvemini, ent see-eest on kaasaostetavad kogused suuremad, kuna oma sõiduvahendit kasutatakse teistest reisijatest enam. Toidukaupu ja täiskasvanute riideid toob Eesti-reisilt kaasa üle 40% põhjanaabritest, ravimeid ligi viiendik; lastega peredest toob toidukaupu ja täiskasvanute riideid reisilt 60%, sellel lisaks ligi kolmandik ka lasteriideid. Pensioniealised külastavad teistest turistidest enam Eesti sanatooriume, prillipoode ja apteeke ning käivad sagedamini teatrites ja muudes kultuuriasutustes, ka kasutavad eakamad meelsasti reisikorraldajate ja alkomüüjate poolt pakutavat kaasaostetud kauba transporditeenust; Kaubaliidu peaökonomist Jaana Kurjenoja hinnagul püsib Eesti pensionäride jaoks jätkuvalt atraktiivne tänu valmiskorraldatud sanatooriumi- ja kultuurireisidele. Ostuturismi kahanemist Kurjenoja ei prognoosi: “Soomes ei ole puudust ei toidukaupadest, riietest ega ravimitest ja nii ühekülgne meie kaubavalik küll ei ole, et sisseostud tuleks just Eestis teha – Eesti võistleb hindadega ja siin on meil raske midagi vastu seada”. Omalt poolt lisaksin veel laevapileti taskukohase hinna ning asjaolu, et Helsingi kesklinnast on Tallinna sõita sama lihtne kui Järvenpää Prismasse.

Helsinkin Sanomate päevaküsimuse kohta lisaks niipalju, et Tallinna ostureisi hindas tasuvaks 41% 8731-st vastanust, ehkki… Eile, kui küsimus üles riputati, pidas Tallinna-reisi tasuvaks vaid 37% vastanutest, täna hommikul kahanes tasuvuses kahtlejate osa paari protsendi võrra, ent umbes kella 11 paiku, kui uuringu tulemused Hesaris avaldati, kerkis ostosreissu toetajate osa kiiresti 41%-ni. Vastanute arv – 8731 – on üsna kõva keskmine, võrdluseks: küsimusele toiduainetetööstuse streigi mõjust argielule võttis vaevaks vastata 6642 inimest, Soome liitumise kohta NATO-ga avaldas oma arvamuse 12 168 inimest, ehkki jah – gallup “Kas oled kunagi vaadanud netipornot?” sai 16 738 vastust.

P.S. Logistika aspektist näeb asi päris vahva välja: 80% Eestit väisanutest väidab ju, et ilma jooki varumata nad naljalt koju tagasi ei pöördu, sadamas ja laeval võib aga märgata, et üsna suure osa kaasaostetud jookidest moodustab Soome toodang – pilt niisiis selline, et osa Sinebrychoffi või Hartwalli toodangust veetakse Soomest laevaga Eestisse, seejärel veetakse laevaga Eestisse teatav hulk soomlasi, kes osa tollest toodangust kasthaaval taas laevaga tagasi Soome veavad. Nõuka-ajal imestati selle üle, et mingi vidin transporditi kohale tuhandete kilomeetrite kauguselt selle asemel, et see vidin kohapeal valmis nikerdada; tänapäeva globaliseeruvas maailmas on iseenesestmõistetav, et kui tolle vidina Hiinast ostmine tuleb lihtsam ja odavam, siis sedasi edaspidi ka tehakse. Tõsi, ka tollal esines kurioosumeid: kord vajas Narva mnt 9 asuv tehas “Punane RET” mingit spetsiifilist juhet, mille ainus valmistaja NL-s oli Narva mnt 11 asuv tehas “Eesti Kaabel” (mõlemat ettevõtet lahutas ca 50m laiune Jõe tänav) – juhtmerull tehti “Eesti Kaablis” valmis, veeti Kopli kaubajaama, kust see kulges kaubarongiga Moskvasse ning peale mingi sealse kesklao läbimist teise kaubarongiga tagasi Tallinna Kopli kaubajaama ja sealt siis lõpuks lõpptellija ehk “Punase RET”-i hoovile. Miks ei saanud toda juhtmerulli viia kasvõi kaenla all üle Jõe tänava? Kuna ettevõtted kuulusid erinevate ametkondade alluvusse.

Kingakarp vs tossukott (s.h. maksustamist ootav kilekott)

2010-04-14T15:27:00.002+03:00

Nike ja Adi järel maailma kolme kõvema tegija hulka kuuluv Puma tuleva aasta suvest alates tossusid enam karpi ei paki – ostja viib tuttuued tossud koju korduvkasutavas kotis. Peale paberi 8500-tonnise säästu aitab otsus kärpida tootja kulusid elektri ja vee osas ligi 60% – lühemas perspektiivis kokkuhoidu tulla ehk ei pruugi (pigem on efekt vastupidine), kuid ettevõtte juhi Jochen Zeitz`i arvates ei saa valitsuste järele ootama jääda: ettevõtted peavad olema valitsustele teejuhiks ja selles osas ei kavatse Puma pidur olla.

Esimese hooga on kott karbist mugavam kasvõi juba seeepärast, et ostu on mugavam koju tuua,edasi aga… Kuna ise kaalun enne iga eseme äraviskamist puhteestlaslikult “Aga äkki läheb taris?”, leiab kasutatud kott korduvkastamist tunduvalt suurema tõenäosusega kui tühi kingakarp (nõuka-ajal leidsid kingakarbid koduses arhiivnduses tõepoolest kasutamist, nüüd on selleks otstarbeks sobivamad asjad saadaval): polegi ju vahet, kas sisaldab ta olmeprahti või kassikakat – tühjalt ei lahku minust ükski kilekott! Ja ma ei ole ainus selline – üsna asjalikku mõtisklust tarbimisharjumuste kohta saab lugeda siit.

Ligi 100 000 töötut – millest nad elatuvad?!

2010-04-13T23:58:00.003+03:00

Pealkirjas esitatud (ja sugugi mitte retoorilist) küsimust olen viimasel ajal endamisi aina enam ja enam esitanud (tänagi – lugedes e24.ee-st rahanduminimster Jürgen Ligi lootusest, et sügisel jõuab pärale tööturu fundamentaalne paranemine): tööpuudus hakkab stabiliseeruma jah ja sada tuhat töötut jääb ehk saavutamata, ent et teisalt ei ole töötuse kiiret kahanemist lähiajal kah oodata, siis tahaks taibata, mis sissetulek neid alla-sadat-tuhandet hinges hoiab.

Märtsi lõpu seisuga 95 087 registreerunud töötu vahel jagunesid Töötukassa poolt makstavad toetused järgmiselt:

31 549 inimest said töötuskindlustust (keskmine täiskalendrikuu eest makstud hüvitis oli 4747 krooni)
19 211 inimest said töötutoetust (ligikaudu 1000 krooni)
933 inimest said kindlustushüvitist koondamise korral (keskmine märtsis määratud koondamishüvitis oli 17 373 krooni)
508 inimest said tööandja maksejõuetuse hüvitist (keskmine märtsis määratud hüvitis oli 29 330 krooni)

Teisisõnu siis sai arvelolnutest kolmandik töötuskindlustushüvitist ning viiendik töötutoetust, ühtekokku sai märtsis Töötukassalt tuge 52 201 töötut ja eks eeldatavasti lisavad ülejäänud 42 886-st vähemalt osa oma panuse toimetulekutoetuse vajajate hulgale, mis on Tallinnas aastaga niigi kolmekordistunud: mulluse aasta märtsis oli toimetulekutoetuse saajaist töötuid 712, tänavu märtsis 2317 (veebruaris 2187 – juurdekasv kuuga niisiis 130). Tallinna uudistes kajastatud toimetulekutoetuse saajate igakusele hüppelisele kasvule ei pruugi tööpuuduse stabiliseerumine leevendust tuua: ok – uusi töötuid enam ei lisandu, aga selles ei julgeks ma kah veendunud olla, et 270 päeva jooksul leiavad uue töökoha need, kes seni veel elatuvad töötuskindlustusest või töötutoetusest (märtsis kokku 50 760 inimest). Statistikaameti analüütik Mai Luuk tuletab Statistikablogis meelde tõsiasja, et tööturg reageerib majanduse elavnemisele teatud viitajaga, see tähendab, et majandustõusu esimesed ilmingud ei too kaasa olulist vabade töökohtade pakkumist: esmajärjekorras taastatakse ettevõtetes tavapärane töörežiim — kaotatakse töötajate sundpuhkused, vähendatakse sunnitud osaajatöö osatähtsust ja lahendatakse muid töötajate vaeghõivega seonduvaid probleeme, alles pärast selliseid ümberkorraldusi hakkavad tööandjad mõtlema uute töökohtade loomisele. Ja ehkki pikaajalisi töötuid ehk siis 12 kuud või kauem ilma tööta olnud inimesi ei ole veel sama palju kui 2001 aastal (peale Venemaa kriisi), on praeguse tendetsi jätkudes tollase taseme saavutamine täiesti tõenäoline: viimase aasta jooksul on pikaajaliste töötute arv Tallinnas ja Ida-Virumaa linnades kasvanud 2,4 korda.

Tahtes loota, et Rahandusministeeriumi kevadine prognoos töötuse määra kohta täide läheb -tänavu 15,5 protsenti, kahanedes tuleval aastal 13,9 protsendini ning 2014. aastal 7 protsendini, ei kao ikkagi kuhugi see pealkirjas küsitud küsimus – kuidas kahanemiseni hinge sees hoida? Haridusse investeerimise ja spetsialistide koolitamise (neid napib juba nüüdki) vilju maitseme kaugemas tulevikus, et aga kohe kolmapäeval keevitaja Koljale (elukoht Kohtla-Järvel, erilise keeleoskuseta, keskealine, töötu olnud kokku kolmeteist kuud) töötutoetuse asemel tööhõivet pakkuda, pole vähemalt esialgu eriti muud valikut kui püüda Eestisse tuua see Euroopa tellija töö, mis muul juhul oleks tehtud Hiinas.

Töötute arv Lätis kahanes

2010-04-12T18:46:00.001+03:00

Olukorraga Eesti tööturul on kerge kursis püsida tänu Töötukassa ja erinevate meediakanalite operatiivsusele värskete andmete avaldamisel, ent vaataks vahelduseks, kuidas on lood lõunanaabrite pool.

Aprill tõi lõunanaabritele kauaoodatud uudise: viimased kaks aastat kasvanud registreeritud töötute arv kahanes – seda küll kogu Läti lõikes kõigest 0,1%, ehk siis hetkeseisuga on arvele võetud töötuid siiski rohkem, kui neid oli märtsi alguses. Märtsis kasvas tööpuudus 0,2% - lisandus 2221 töötut, peale aprillikuist kahanemist on registreeritud töötuid Lätis kokku 192 950 inimest, see on 17,2% töövõimelisest elanikkonnast. Nagu tööpuuduse jaotumine, nii on ka selle kahanemine piirkondade (novads) lõikes erinev: Dobele piirkonnas -0,5%, Salduse, Liepāja, Alūksne ja Krāslava piirkondades –0,4%, Riia linnas –0,1%. Endiselt on tööpuuduse tase madalaim Riia piirkonnas (14,1%) ja kõrgeim Latgale piirkonnas (22,9%, piirkonda iseloomustavad põllumajanduse suur osakaal majanduses, eakate suur osakaal (noored on asunud Riiga) ning keskmisest väiksem lätlaste osakaal rahvastikus). Piirkondadele lisaks ka töötuse määra võrdlus mõnedes suuremates linnades: Rēzekne 25,0%, Liepāja 19,2%, Jūrmala 15,3%, Ventspils 14,7%, Daugavpils 14,2%, Jelgava 14,1%, Riia 12,8%. Riikliku Tööhõiveagentuuri juhi Baiba Paševitsa hinnangul on tööpuuduse kahanemine seotud hooajatööde algusega, agentuuri andmebaasis on hetkel 1850 tööpakkumist. Madal tööhõive ja sissetulekute vähenemine on avaldanud mõju ka maksude laekumisele: käesoleva aasta kahel esimesel kuul on mullusega võrreldes vähem laekunud üksikisiku tulumaksu 15,7%, aktsiisi 22,2% ning sotsiaalkindustusmakseid 24,6%.

Tallinna ühistransport erakätesse?

2010-04-12T08:28:00.002+03:00

Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni juht Remo Holsmer arvab Postimehele antud usutluses, et Tallinna busside-trollide-trammide haisu- ja mustuseprobleemi lahendaks ühistranspordi erastamine: “Tallinna ühistranspordis tuleks luua konkurents. Saamaks teada, kui palju tegelikult maksab liinikilomeeter, või teisisõnu, kui odavalt saaks Tallinnas sõita, tuleks panna liinid avalikule konkursile. Seeläbi saaks linn odavama, puhtama ja kvaliteetsema ühistransporditeenuse”. Samas Postimehes laidab Tallinna abilinnapea Taavi Aas Tartut näitena tuues selle mõtte maha: “Teatavasti on Holsmeri koduerakonna, Reformierakonna juhitud Tartu linnas ühistransport antud eraettevõtte korraldada. Paraku on lood nii, et nüüd kaalub Tartu linn ühistranspordi munitsipaliseerimist ehk nn. Tallinna mudeli kasutuselevõttu”. Aasa arvates võiks Holsmer rääkida parem sellest, kui palju on kallinenud kütus ja elekter tänu tema erakonnakaaslasest peaminister Ansipi aktsiisi- ja käibemaksutõusule, ja kui palju kallineb elekter veelgi tulenevalt elektrituru avanemisest.

Tartu kohta meenub niipalju, et Tartu linnavalitsus sai 30. septembril 2008 AS-ilt GoBus liiniveolepingu ülesütlemise avalduse:Go Bus soovis alates 01.01.2009 lõpetada ettevõttele kahjuliku liiniveolepingu Tartu linnaga, mis on bussifirmale toonud 27 miljonit krooni kahjumit (tõsi –GoBus võttis avalduse novembri lõpus tagasi, kuna jõudis läbirääkimistel linnaga dotatsiooni osas kokkuleppele).

Liinide avalik konkurss Tallinnas ei ole jalgratta leiutamine: seda lenksu hoiab MRP juba alates aastast 1994, mil Tallinnas alustas tegevust MRP Liinid AS, erafirma teenindada oli teiste hulgas tollal veomahust 7% moodustanud 35. liin; 1997 jaanuaris lõpetas Tallinna transpordiamet lepingu 35. liini teenindamiseks, kuna erafirma ei pidanud sellest kinni, kuu aega hiljem lõpetas MRP Liinid AS Lasnamäe kaugemasse lõppu sõitva 97. bussiliini töö. 1997 aasta märtsi alguses plaanisid MRP Liinide bussijuhid saamata palga tõttu tunniajalist hoiatusstreiki, mis jäi ära, kuna pooled leppisid kokku tähtajad palgavõlgnevuste likvideerimiseks ning läbirääkimiste alustamiseks palgatõusu üle, 2001 aasta juunis ähvardasid streigiga omakorda TAK-i bussijuhid, liikluskorraldajad ning busside remondi ja hooldusega tegelevad töötajad, põhjuseks palgatõus – MRP kippus mööda sõitma. Peale AS MRP Liinid likvideerimist loodi AS MRP Tallinna Liinid, mis pankrotistus 1998 a. AS MRP Linna Liinid alustas tegevust 1998 aasta novembris, ettevõtte põhiomanikud on kaks Rootsi ärimeest, kaks eelmist MRP nime kandvat firmat jäid riigile ja kütusefirmadele võlgu kokku umbes 15 miljonit krooni. Peamised nagistamised TAK ja MRP vahel jäävad siiski põhiliselt eelmisesse aastakümnesse, ning tänastes oludes on tollaste kogemuste kasutamisest Tallinna ühistranspordi korraldamisel kasu sama vähe kui Väägvere koori vankritega laulupeolkäigu kirjeldusest.

Tänane seis on niisiis selline, et algselt ambitsioonikalt alustanud MRP Liinid (mõnda aega MRP teenindada olnud 35. liinile lisaks soovis sama vedaja endale ka 50. liini – tollal moodustasid nood kaks liini Lasnamäe tuiksoone) on leidnud oma niši: ümberistumisteta sõit Õismäelt otse Lasnamäe taguotsa nagu 12. ja 13. liinid, võimalus kesklinnas käimata pääseda Pinnast Piritale tänu 49. liinile, lisaks linnulennult lühike, ent geograafiliselt komplitseeritud 65. liin, tänu millele võib TAK-i poolt hõredalt sõidetavast Suur-Sõjamäe kandist pääseda kui mitte sihtkohta, siis vähemalt ümberistumiskohta viiva ühistranspordivahendi peatusesse. Pilet mõlema vedaja teenuse paralleelset kasutamist ei pärsi (ühtne piletisüsteem, ID-pilet, tunnipilet), ka ei tohiks tänaseks enam-vähem võrdsustunud veokipargi vanus reisijalt vedaja valiku osas enam otsustamist eeldada (kollaste Ikaruste salongi küte projekteeriti ilmselt `80 kevadel, kui konstruktoritel oli pilk küll veel vatmanil, ent silme ees eelseisev suvepuhkus perega Balatoni ääres; Lennujaama vahet sõitsid enamjaolt soliidsed Skannid, eksootilise erandina esines 90`ndate lõpul buss, mille disain tuttav Spede Pasaneni paroodiatest ning kuna tolle kuuekümnendatel konstrueeritud transpordivahendi sünnihetkel ei olnud kütusekulu ja keskkonnasääst teab kui aktuaalsed teemad: no ikka päris vingelt rebis see zelluloosi mäest üles!

Eesti ehitajat Lapimaale ei oodata

2010-04-11T19:02:00.001+03:00

Soome ehitajate ametiühingu rahulolematusest Skanska plaaniga kaasata 40 Eestist pärit betoneerijat riigi infotehnoloogia halduskeskuse Haltiki ehitusele Rovaniemisse oli juttu ka meie meedias (lugeda saab siit, siit ja siit), Ehitusliidule vamistas meelehärmi võõrtööjõu kasutamine riigi laenuraha eest tellitud objektil olukorras, kus Lapimaal on ilma tööta 1071 ehitajat, neist Rovaniemis 392. Protestiks korraldas Ehitusliit tööseisaku: kõigil Rovaniemis ja osadel Oulus asuvatel ehitusobjektidel peatati reedel 11:30 töö. Ehitusliidu Lapimaa piirkonna usaldusmees Jarmo Alatarvas pelgab tööjõuvahenduskettide levikut Lõuna-Soomest Lapimaale ning küsib, kas on Haltik kõigest avalöögiks: järgmise objektina on Skanskal kavas ehitusmahult veelgi suurem Valionranna spaa-hotell. Skanska Talonrakennus Oy Põhja-Soome piirkonna juhataja Sakari Jämsä sõnul ei ole Eesti ehitajate kaasamine juba äraotsustatud lahendus, eeskätt püütakse rakendust leida oma töötajatele, sama kontserni Eesti tütarettevõtte Skanska EMV tööjõu kasutamisest on juttu olnud vaid kui ühest võimalikust variandist, kuna tähtajad on üsnagi lühikesed. Skanska juht Juha Hetemäki toob põhjuseks ka eestlaste töö kvaliteedi: Lapimaal ei jätku nõutava kvalifikatsiooniga ehitusmehi – väide, mis Ehitusliidu esimehe Matti Harjuniemi meelest on kummaline, lausa solvav: “Soomes on puidust ja betoonist osatud ehitada aastakümneid, isegi aastasadu!” (mille kohta Hesari kommentaariumis omakorda küsis tundmatuks jääda soovinud ehituse töödejuhataja: “Kui need nelisada töötut ehitajat nii kõvad spetsialistid on, siis miks on nad töötud?”). Päris selge siiski pole, kes ehitusel ikkagi betoneerima hakkab: Ehitusliidu Lapimaa piirkonna usaldusmehe Jarmo Alatarvase väitel olevat Skanska EMV andnud allhanke omakorda edasi kolmandale, samuti Eestist pärit allhankijale. Kuid ehkki ametiühingute kõnepruugis tekib võrdusmärks sõnade “võõrtööjõud” ja “odav tööjõud” vahele kuidagi iseenesest, ei saa ehituse maksumust päris teisejärguliseks hinnata: kui soomlasest ehitusmees teenib 12 -20 €/h ja eestlane 7-10 €/h, siis kujuneb sedavõrd mahuka objekti puhul vahe märgatavaks. Kvaliteedi ja tähtaegade sidumist Skanska juhtide jutus tuleb mõista nii, et kuna tähtajad on lühikesed, siis ei ole aega praagi parandamiseks – töö tuleb teha kohe korralikult, pealegi on praktika näidanud, et eestlasest ehitusmees teeb vajaduse korral meelsasti ületunnitööd, soomlane aga küsib: “Miks ma peaksin rohkem teenima – siis maksaksin ju maksu ka rohkem?!” Lähinädalate jooksul peaks selguma, kes Haltiki ehitusel betoneerima hakkab: Ehitusliidu Lapimaa piirkonna juht Heimo Lahtela annab mõista, et ametiühing võib ettevõtete suhtes, kes ei pea kinni reeglitest, kasutada igati seaduslikke sanktsioone, sealhulgas objektide blokeerimine, Skanska Põhja-Soome piirkonna juhataja Sakari Jämsä ütles aga juba enne reedest tööseisakut, et juhul, kui töövaidlusega kaasneb otsene kahju, käsitletakse seda juba Eesti ehitajate töölevõtmisest eraldiseisva teemana. Kuid kui ka sellel konkreetsel objektil otsustab Skanska Talonrakennus Oy loobuda Skanska EMV meestest – välismaalt pärit tööjõudu on Soomest üsna keeruline eemal hoida: esiteks teavad kinisvara- ja ehitusala otsustajad hästi, et soomlasest ehitusmehe tase ei ole enam sama, mis Viru hotelli ehitamise ajal, teisalt tuletab vabakutseline ajakirjanik Jouko Kämäräinen konkreetse tööseisakuga seoses meelde seda, et liigkõrged tööjõukulud olid Soome konkurentsivõimest rääkides päevakorral juba kaheksakümnendatel aastatel, kuid kuna vabatahtlikult keegi juba saavutatud hüvedest naljalt loobuda ei soovi, kestis too status quo kuni kriisini (erandiks ehk end hüvede säilitamise nimel töötuteks streikinud paberitööstuse töötajad – tootmine koliti lihtsalt mujale ja poolakad on tööhõive tõstmise eest soomlaste arvelt tänulikud), ning kui Soome ei soovi, et lähitulevikus oleksid kolm peamist ühiskonnagruppi töötud, pensionärid ja pensonäridele tugiteenuseid osutavad sotsiaaltöötajad, siis tuleks ehk mõneks ajaks loobuda sellistest sisseharjunud hüvedest nagu kollektiivlepinguga tagatud iga-aastane palgatõus, üle mõistuse kollossaalsed koondamishüvitised… Kämäräinen peab siinkohal silmas just seda, et eelised jaotuvad valdkondade lõikes erinevalt, olenedes vastava ala ametiühingu aktiivsusest: sadamatööline on suht muretu, kuna ta teab, et koondamise puhul saab ta hüvitisena aastapalga; koristaja on ka rõõmus, kuna tal on stabiilne töökoht – koondamise puhul saab ta hüvitisena küll kõigest vaid kahe kuu palga, kuid kuna tal koondamist karta ei ole, siis on see teisejärguline. Sadamatööliste aastapalga mahus koondamiskompensatsioon on üsna uus asi: seni sai dokker teerahaks 6 kuu palga, äsjalõppenud streik tõstis hüvitise aastapalga tasemele, ning seda läks ka kohe tarvis: kohe peale sadamatööliste streigi lõppu koondas Finnsteve 100 töötajat. Omaette teema on tööjõu vaba liikuvus: Eesti ja Lapimaa on mõlemad Euroopa Liidus, ehk siis oma töötuid kaitsev Ehitusliit kipub minema pahuksisse protektsionismiga; EU-st välja jäävatel Norra naftaplatvormidel ja Venemaa naftaväljadel töötavad Lapi tundra töömehed meelsasti (muidugi mitte need, kes hetkel Lapimaal töötud ja kes teevad vahete-vahel Lõuna-Soomes alampalga eest lühiajalisi tööotsi, kindlustamaks oma abiraha laekumiste jätkumist). Ehkki Vasakliidu parlamendisaadik Esko-Juhani Tennilä on esitanud Skanska tegevuse kohta järelepärimise: Tennilä arvates on sobimatu, et riiklikule objektile värvatakse odavtööjõudu, seetõttu peaks ehituse tellija sekkuma, loodan siiski, et Eesti ehitusmeest osatakse Soomes edaspidigi hinnata – kui lama tõttu hakkas ehitustegevus Soomes tasapisi soikuma ja Eesti ehitusmehed sättisid koju sõitma, arvas tuttav ehitusala väike-ettevõtja, et kõiki eestlasi ei saa kodumaale lasta – vähemalt keegi peaks jääma näitamaks soomlastele, kuidas tuleb tegelikult töölepingujärgset tööd teha ja tööaega kasutada (P.S. Ei ole ei Lapimaa ega Lõuna-Soome ettevõtja: tegutseb Kankaanpää-Ikaalisten-Jämijärvi kandis, ehk siis täiesti objektiivne hinnang); näited siis sellised:

kui töönädala pikkus on 40 tundi, siis eestlane teeb 40 tundi tööd – soomlasel on liukumat, pekkaspäivät jms
kui kohvipausi pikkus on 15 min, siis eestlase kohvipaus on 15 min pikk, soomlase omale lisandub teine 15 min tupakkatauko ja kolmas 15 min lörpöttelytauko
kui tööpäeva lõpu kell kukub, siis kukub ka soomlase haamer samasse kohta, kuhu viimane nael löödi – eestlane korjab tööpäeva lõppedes tööriistad kokku ja korrastab töökoha
kui reedene tööpäev on 8-tunnine, siis teeb eestlane ka kaheksa tundi tööd – soomlase arvates on piisav põhjus enne kella kahte töölt lahkumiseks see, et nädalavahetuse õlled on juba neljapäevast saati külmkapis – no ei saa ju jääda!

14. nädal Harjumaa tööturul

2010-04-10T20:30:00.001+03:00

Kui I kvartalis oli olukord pealinnas ja selle lähiümbruses tööpakkumiste osas nukralt stabiilne ja nädalane kõikumine kõigi avaldatud vakantside lõikes püsis pluss-miinus mõnikümmend, siis II kvartal on kaasa toonud elavnemise. Pisemaid portaale seekord kõrvale jättes on nädalane muutus järgmine: Töötukassa – 621 vakantsi (nädal tagasi 580), CV-online – 877 vakantsi (nädal tagasi 811), CV-keskus – 581 vakantsi; siinkohal selgituseks sedavõrd, et mõlema viimatimainitud töövahendusportaali tööpakkumiskuulutuste hulk on tegelikkuses nagu alati suht suveräänselt enam-vähem võrdne, CV-online`i suurem number tuleneb selles portaalis avaldatud Töötukassale edastatud tööpakkumiste avaldamisest, ehk siis teisisõnu on oluline osa Töötukassa ja CV-online´i kuulutustest kattuvad. Veel tasub mainimist EkspressJob`i tööpakkumiste arvu kasv – täna 143, nädal tagasi 131; pisemaid portaale (nagu juba alguses öeldud) seekord suurde katlasse segama ei hakka – üldist numbrit nad oluliselt ei mõjuta, mis aga ei tähenda sugugi, et neile ei maksaks tähelepanu pöörata: mahud ehk väiksemad, ent suhtumine sellevõrra kliendikesksem, seda nii tööotsija kui ka tööandja aspektist. EkspressJob pääses seekord suuremate tegijate loendisse päris põhjendatult, sama põhjendatult jäi välja Hyppelaud, kes on langemas pigem Töö24-kaalukategooriasse: millegipärast loetakse hyppelaud.ee kõiksugustel tööotsingu- ja kandideerimiskoolitustel alailma Eesti kolme suurima hulka, ise ma muud põhjust peale inertsi selle kohta välja mõelda ei mõista. Kasvutendents loodetavasti jätkub: suvi jõuab iga päevaga lähemale ning eeldatavasti läheb vähemalt teeninduse-toitlustuse-turismi-hotellinduse-suvetuurinduse-jne alal suveperioodil tarvis hooajalist tööjõudu: koos koolide lõpuaktustega on kohe-kohe tööjõuturule sisenemas päris palju ilma igasuguse töökogemuseta noori, ja suvi on sobiv aeg esimese töökogemuse omandamiseks – mingi bändi suvetuuri turvamees või eliitrestorani väliterrassiteenindaja ei teeni ju palju palka jah, kuid töö iseenesest võib osutuda oodatust meeldivamaks (ei olegi kole kohustus: on hoopis mõnusad kolleegid ja enamjaolt viisakad kliendid) ja kahtlemata on kasvõi hooajatöö kogemus CV-s kõvem sõna kui töökogemuse puudumine. Tasapisi on hooajatöö pakkumisi hakanud laekuma ka välismaalt, kuid kvalifikatsiooni eeldavate pakkumiste aeg on ümber: üldjuhul algab suvise puhkuseperioodi ajaks asendustöötajate otsing kui mitte veebruaris (JAT-Asennus Oy), siis vähemalt märtsis (Hollming Works Oy) – lühema ajaga lihtsalt ei ole võimalik kasvõi kvalifikatsiooni omavat töötajat harjutada ettevõtte nõuetega, sisekorraga jms-ga, olemaks kompetentne ja täieõiguslik (s.h. vastutus) asendaja.

Wiikend: kas Maxima kärbib palka?

2010-04-10T10:42:00.002+03:00

Nädalapäevad tagasi hakkasid Maxima töötajad kandma rinnamärke kirjaga “Hakkame vähem maksma. Maxima”. Esimene pähetulev tõlgendus oli, et tööandja on otsustanud hakata vähem palka maksma, ja kui uus töölepinguseadus võimaldab koondamisteadet kätte toimetada tekstisõnumi teel, siis miks mitte kasutada palgakärpest teavitamiseks rinnamärke.

Õnneks mõistsin sõnumit siiski valesti – kassapidajate palka keegi kärpima ei kipu ning tegemist on hoopis kauplusteketi imagokampaania uue aktiivse juhtlausega. Maxima kommunikatsioonijuhi Ty Lehtmäe sõnul on juhtlauseid, mis kutsuvad inimesi konkreetsele tegevusele, Eestis kasutusel väga vähe. Lehtmäe: „Uus slogan kutsub tarbijaid aktiivselt üles säästma, tuletab meelde meie hinnaliidrirolli turul, on lihtne ja meeldejääv ning lisaks hästi riimuv ka Maximaga – hakkame vähem maksma, hakkame Maxima!“

Igatahes vahva slogan, kuid veelgi vahvam oleks olukord kassa juures, kui mõni klient otsustaks uut juhtlauset sõna-sõnalt võtta: "Hakkame vähem maksma!"

EPL värskeneb ja koondab

2010-04-08T09:36:00.003+03:00

Eile pärastlõunal rõõmustas Eesti Päevaleht lugejat järgneva sõnumiga:

Eesti Päevaleht värskendab Laupäeva ja toob turule uue toote. Juba sellel laupäeval leiavad lugejad oma postkastist värskenduse läbi teinud Eesti Päevalehe laupäevalehe. Muudetud on sisulist ülesehitust ja leht ilmub kompaktsena ühes köites. Kõik senised lugejate poolt armastatud rubriigid ja sisuelemendid jäävad uuenenud laupäevases lehes ilmuma. Lugeja leiab lehest nii suure persooniloo, kui ka laupäevased kultuuriküljed, reisilood, restoraniarvustuse kui ka TV kava. Andrus Kiviräha rubriik saab tagasi oma ajaloolise koha lehe tagaküljel.

Sama päeva “Aktuaalne Kaamera” valgustas lisaks ka laupäevalehe värskenemise tagamaid:

Eesti Päevaleht koondab kümmekond töötajat. Majanduslanguse tõttu juba varem koondamisi ja suuri palgakärpeid läbi elanud Eesti Päevalehes kaotab töö veel kümmekond inimest.Juba kaheksa protsenti töötajate palku kärpinud ning osad töötajad koondanud Eesti Päevaleht võttis hiljaaegu veel viiendiku palgast töötajail, kes teenisid üle 20 000 krooni kuus ning koondab lähipäevil veel kümmekond ajakirjanikku, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Väljaande peadirektor Mihkel Reinsalu kinnitas ajalehe omaniku Jaan Manitski sõnu, et struktuuri muudatused Eesti Päevalehes ei ole seotud lehe püsima või mitte püsima jäämisega. "Muutsime sisu ja töökorraldust laupäevase väljaande juures ning lugejate jaoks ei lähe midagi seejuures kaduma," kinnitas Reinsalu.

Tööpuudusest tööjõupuudusse

2010-04-07T16:58:00.002+03:00

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts tabas täna Eesti Infotehnoloogia Kolledžis toimunud rakenduskõrghariduse koostöökonverentsil kümnesse, öeldes: “Täna on töötus meie probleem number üks, nelja aasta pärast on aga tööjõupuudus probleem number üks”. Minister pidas sellega silmas asjaolu, et et kui täna astub 70% edasiõppijatest Eestis edasi ülikooli, siis rakenduskõrgkooli kasuks otsustab edasiõppijatest vaid 30% – näitajad, mis näiteks Soomes ja Austrias on vastupidised. Konverentsi päevajuhi Raivo Vare tõdemusele, et juba täna on Eestis puudu vajalikest spetsialistidest, on kinnitust leida lihtne – piisab põgusast pilgust mistahes töövahendusportaali vakantside loendile: lihttöölisi otsitakse harva ja lühidalt, tööpakkumised spetsialistidele ripuvad aga üleval pikalt ja pidevalt. Vare sõnul ongi välisinvestorite silmis üheks olulisemaks tingimuseks turule sisenedes olemasolevate töötajate kvaliteet, ning siinkohal ei maksaks enam loota, et Eestisse täna töökohti loov välisinvestor kordab samu vigu, mida tegid mütsiga lööjad kakskümmend aastat tagasi – näiteks nii, nagu HTM Sport GmbH erastas Eestis tehase pealiskaudses teadmises, et Ida-Euroopas on odav ja kvalifitseeritud tööjõud, ning lõpetas tootmise Eestis, kuna siinne kvalifitseeritud tööjõud ei olnudki nii odav, nagu oodati, ja odav tööjõud polnud niigipalju kvalifitseeritud, nagu peale Eestis tehase erastamist sama ettevõtte Türgis ja Sloveenias suletud tehaste oma. Kvantiteeti siinkohal parem ei mainigi: kvantitatiivsest aspektist pakuks Eesti huvi vast Šveitsi investorile juhul, kui kõik 1 300 000 kohalikku elanikku oleksid kellassepad; lokaalsema näitena 15-aasta tagune Robert Lepiksoni plaan rajada Otepää kanti ettevõte, mis toonuks kaasa vähemalt kolmsada töökohta, ehk siis kohalike kommentaarid: “Hea, kui leiad kolmkümmend säinast – needki kuni esimese palgapäevani”.

Eestit homme kollitama hakkav tööjõupuudus on Lõuna-Hiinas tänane teema – ligi 2.000.000 vakantsi, hädas on eelkõige madalat lisaväärtust tootvad, seni ressursimahukat tootmist viljelenud ettevõtted. Varem oli mugav kasutada tööotsinguil regioonist-regiooni reisivaid töölisi Hiina vaesematest piirkondadest, kuid tänu valitsuse poolt eelmisel aastal käivitatud infrastruktuuride rajamise stimuleerimispaketile on see kontigent leidnud kodukandis töö teede, sildade ja lennuväljade ehitustel ega ole enam reisimisest huvitatud. Ka omab iga järgnev tööjõuturule tulev põlvkond eelmisest paremat haridust, kõrgemaid nõudmisi palga ja töötingimuste osas ning põhjalikumaid teadmisi töötaja õigustest. Hiina tööandja on seega sunnitud ümber orienteeruma: ressursimahukas, madalat lisaväärtust loov tootmine enam ellu ei jäta – tootmise moderniseerimine ja tootlikkuse tõstmine on ellujäämiseks hädavajalik. Mis jääb meie nišiks: meie geograafiline asukoht või meie odav tööjõud (Hiina kontekstis kaheldav)?

Registreeritud töötute arv vähenes

2010-04-06T17:51:00.005+03:00

1. aprilli seisuga oli Eestis ühtekokku töötuna arvel 95 086 inimest, mis tähendab, et registreeritud töötute arv vähenes 158 inimese võrra, ka töötuse protsent on püsinud juba viimased viis nädalat 14.6 protsenti. Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul on uudis registreeritud töötuse vähenemisest igati postitiivne, minister avaldas lootust, et tööturu seis on tõesti paremaks muutunud, kuna juba viimased viis nädalat on näidanud madalat ja vähenevat registreeritud töötute arvu. Sõna “registreeritud” toob paraku meelde mälestused ajast, mil miilitsa palk olenes sellest, kui palju õnnestus tal lahendada registreeritud kuritegusid, ning et registreerimata kuritegu ei olnud tarvis lahendada, kaasnesid jalgrattavarguste või sahvrisse sissemurdmiste kohta kuriteoavalduse kirjutamisega alailma miilitsapoolsed manitsussõnad: “Mis sellest avaldusest ikka kirjutada, niikunii neid pätte kätte ei saada: meil tööd niigi palju, mehi vähe ja masinaid väljasõitudeks ei jätku”, ehk siis kuriteo registreeris miilits meeleldi vaid juhul, kui selle lahendamine enam-vähem kindel. Miilitsa tolleaegseid kinnimätsimisi pole tagantjärele võimalik mõõta - kui palju pisipättusi registreerimata jäi, tänapäeva töötute puhul aga oleks üsna huvitav teada, kui suure osa töövõimelise elanikkonna eest ei ole tööandja tasunud sotsiaal- ja töötuskindlustusmaksu või ei ole isiku sissetulekust maha arvatud üksikisiku tulumaksu, kuna sissetulek puudub – millegipärast kaldun arvama, et selliseid isikuid on rohkem, kui registreeritud töötuid. Iseasi, kas keegi seda teada tahaks: samalaadselt miilitsa tolleaegsele süsteemile, mille järgi ei olnud registreerimata kuritegu lahendada tarvis, kuna seda polnud ju justkui sooritutatud, pole registreerimata töötut samuti ju justkui olemas.

Kriis Lätis: kas kuldne aeg second-hand`i jaoks?

2010-04-05T19:29:00.003+03:00

Ehkki Eesti täiturukaubanduses ei ole masust tingitud tarbija ostujõu langus silmaga märgatavaid muutusi kaasa toonud, on lätlased kindlad, et kriis kujutab endast kuldaega kasutatud riiete-jalatsitega kauplejatele: varem peamiselt äärelinnas asunud барахолкa-poed on ümber kolinud parematesse piirkondadesse, tänu turule tulnud uutele tegijatele on sedalaadi kaupluste arv kasvanud, pakutava kauba valik laienenud…

Kaupmehed sama arvamust ei jaga: SIA Teksa juhatuse esimehe Aleksander Lauberti hinnangul langes nõudlus 2009 aasta jooksul ligi poole võrra, mistõttu ettevõtte jaoks lõppes eelnev aasta kasumita. SIA R.D.A. on küll kiiresti kasvanud, kuid ettevõtte esindaja Jonass Nauris nendib, et nõudlus erineb oluliselt regioonide lõikes. SIA Degas kommertsjuht Renars Strazdins peab arvamust kriisi poolt kaltsukaupmeestele kingitud kuldajast müüdiks: 2009 a. lõpuga võrreldes langes jaanuari käive 15%, veebruari käive jaanuariga võrreldes 10%, märtsikuine kummikubuum on erandiks (loodetavasti – sedavõrd lumerikkad talved ei ole siinkandis õnneks reegliks), elavnemist toob ehk kaasa soojema sesooni algus. Tarbimisharjumused seega siis muutunud ei ole, Renars Strazdinsi arvates tahab tarbija endistviisi riietuda kenalt, vahet vast niipalju, et kui varem lähtuti ostetava eseme valikul enam emotsioonidest, siis nüüd rohkem ratsionaalsusest. Korduvkasutuskaubanduse laienemise ja uute tegijate turule tulemise kohta on Strazdinsil olemas täiesti ratsionaalne selgitus: vabade rendipindade lisandumine ja kaubaunduspindade rendihindade langus, seega siis eeskätt kinnisvaraturust tingitud tegur – kõlab ju usutavalt? Ning miks ka mitte: ehkki detsember on jõulusid pidava ja Hiina horoskoopi vaid huvi pärast lugeva õhtumaailma kaubandusele üldjuhul ikka kuldne kuu, kasvas Läti jaekaubanduse käive jaanuaris võrreldes detsembriga 4% (toidukaupade osas 1,7% ning tööstuskaupade osas 5,3%): kui see on kriis, siis just sellises Lätis tahaksin ma elada.

13. nädal

2010-04-05T09:12:00.002+03:00

Tallinna ja Harjumaa tööturu jälgimises jäi sisse kuu aja pikkune lünk, ent seda huvitavam on varem nädalakaupa võrreldud tööpakkumiste arvu kasvu-kahanemist sedapuhku võrrelda kuu aja taguse ajaga, pilt 14. nädala hakul siis selline:

	8. nädal	13. nädal

ArikoReserv	4	3
CV-keskus	816	871
CV-online	861	801
EkspressJob	176	131
Fontes		3
HR Factory	4	6
Hyppelaud	39	41
Manpower	9
M-Partner	1	1
Personalipunkt	2	2
Töö24	7	15
Töötukassa	219	580
vakants.ee	0	7
Varumeesteenindus	2	5
KOKKU	2140	2466

Tabelis esinevate lünkade kohta niipalju, et kuu aega tagasi oli Fontese Talendipanga kodulehekülg uuendamisel (tänase seisuga see toimib) ning Manpower viib ajavahemikus 2-5 aprill läbi serveri hooldustöid. Tegelik tööpakkumiste arv on muidugi mõista väiksem, eeskätt seetõttu, et suur osa Eesti Töötukassale edastatud tööpakkumistest on üleval ka CV-online keskkonnas. Töötukassa pakkumiste äkiline kasv on selgitatav senise vigase metoodikaga: erinevalt teistest tööpakkujatest sisaldas tabel Töötukassa puhul seni vaid Tallinnas leiduvaid vakantse, korrektsuse huvides on neile nüüdsest lisandunud ka Harjumaa omad. Olulisi muutusi niisiis toimunud ei ole, küll on neid aga oodata lähiajal: ühest küljest peaks aastaajast tulenevalt peatselt hakkama lisanduma tööpakkumisi hooajatöödele, teisalt siseneb õppeasutustes suvevaheaja saabudes tööjõuturule hulk uusi tööotsijaid, kelledest paljudel paraku varasem töökogemus puudub.

REL 2011 prooviloenduse küsitlusloendus 5.–31. märts 2010

2010-04-04T17:11:00.007+03:00

Viimane postitus sai ajaveebi lisatud kuu aega tagasi, põhjuseks hõivatus – osalesin loendajana 2011 rahva ja eluruumide loenduse peaproovil, täpsemalt siis 5. kuni 31. märtsini kestnud küsitlusloendusel, mille käigus loendaja külastas neid leibkondi, kes ei olnud kasutanud võimalust loendada end ise e-loendusel, mis toimus 31. detsembrist 2009 kuni 21. veebruarini 2010 või olid täitnud e-küsimustiku puudulikult.

Prooviloenduse kohta leiab asjast huvitatu piisavalt materjali siit, 2011 aasta rahva ja eluruumide loenduse kohta saab samuti täpseimat teavet loenduse läbiviija ehk siis Statistikaameti saidilt, kus on üleval ka loendusel esitatavad küsimused. Siinkohal võiks ju kirjeldada seda, kuidas näeb prooviloendus välja loendaja silme läbi nähtuna, kuid ei saa – minu loendusjaoskond oli üks 24-st üle terve Eesti valitud piirkonnast, ning prooviloenduse eesmärk oligi testida loenduse korraldust ja loendaja poolt kasutatavaid rakendusi võimalikult erineivamates tingimustes; prooviloenduse piirkondadest saab ülevaate siit. Eesmärk on saavutatud ja 2011 rahva ja eluruumide loendusel äsjase prooviloenduse käigus ilmnenud pisiviperusi enam ei esine – seda mitte ainult tänu alates 2005 aastast loenduse eeltööga tegelenud REL 2011 tiimile, kelle osa prooviloenduse läbiviimisel ei ole võimalik alahinnata, vaid vähemalt sama suures osas tänu prooviloenduspiirkondade elanike mõistvale suhtumisele ja koostööle. Tõsi, tuli ette ka küsitlusest keeldumisi, kuid enamjaolt olid keeldumised tingitud ajapuudusest tiheda töögraafiku, aktiivse pere-elu või muu sarnase (sisult ju positiivse) takistuse tõttu, üldiselt oli aga loenduspiirkonna elanike suhtumine asjalik ja toetav, ning mitte ainult elanike: kuna loendatakse ka eluruume, tuli loenduse läbiviimiseks tõhus tugi korteriühistutelt, kinnisvarafirmadelt ja kinnisvaraarendajatelt, kes aitasid loendust ladusamalt läbi viia asustamata eluruumide osas.

Ehkki haruharva, küsiti loendajalt ka sedalaadi küsimusi: “Milleks seda loendust üldse tarvis on?”, vastuseks sobiks järgnev lugu (mille kohta ei ole täpselt teada, kas on tegemist tõestisündinud loo või linnalegendiga). Lugu ise siis selline: teadupärast oli Nõukogude Liidu Kaitseministeerium omaette riik riigis, kes kohalike omavalitsuste peale (eriti endistes liiduvabariikides) pikka vilet lasi: ei kottinud militaare ei detailplaneeringud ega looduskaitsealad (tolle viimase sai nimetada polügooniks, seejärel sõjaväeringkonna “jahimajandiks”). Militaariehitajad (стройбат) askeldasid Astangu kandis Vaino ajal usinasti Venemaalt sisseveetud paneelide ja kohaliku kruusa-killustikuga, ja ühtäkki hakkasid linnavalitsusse (tolleaegse nimega Tallinna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee) laekuma kaebused transprordikorralduse kohta: buss käib kõigest kaks korda päevas, a vaja sagedamini. Rahvasaadikud vaatasid kaarti ja vangutasid päid: nonde paari hajaasustusega maja juurde sõidab kollane “Ikarus” asustust silmas pidades liigagi tihti, kuid kuna töö on töö, tuli minna kohapeale olukorraga tutvuma: Täitevkomitee töötajad leidsid mõne maja asemel eest mikrorajooni jagu viiekorruseliseid korterelamuid, mitu kilomeetrit kvartalisiseseid teid ning terve polgu jagu juba keskpäevaks purjus praporštšikke… Tänapäeval sellised eksklusiivsed lood õnneks kõne alla ei tule, kuid loendus on kahtlemata tarvilik: kui palju on loendusjaoskonnas tegelikult elanikke ning kas nad vajavad elukoha ligidale enam lasteaeda, kooli, või hoopis bensukat või parklat; kas käib ühistransport piisavalt sagedasti või saaks graafikut parandada vastavalt tegelikule koormusele.

Igatahes loodan, et minu töö prooviloenduse loendajana ei läinud tühja, ning olen väga tänulik vastajatele: Teie tagasiside, täpsustavad küsimused, viitamine võimalikele probleemidele küsitluse käigus võimaldavad esimese elektroonse loenduse loodetavasti läbi viia probleemideta: suur aitäh Teile, kes aega leidsite!

Mil moel mõjutab streik Matti Meikäläise argielu

2010-03-02T10:34:00.001+02:00

Kuni kestsid veel läbirääkimised Auto- ja Transpordiala Töötajate Liidu ja Autotranspordi Tööandjate Liidu vahel ja oli lootust kokkuleppe saavutamiseks, räägiti rohkem streigi üldisest mõjust, kui aga kokkuleppest asja ei saanud, hakkas Matti Meikäläinen mõtteid mõlgutama selle üle, mis muutub lähiajal argielus.

Esimesed viljad saavad küpseks juba täna õhtul – kuna streik algab 18:00, räägib rahvasuu, et enne kella kuut bussi istudes võib juhtuda, et kella kukkudes peatab bussijuht sõiduki ja palub reisijatel väljuda. Homne töölepääsemine on samuti problemaatiline: senine ühistranspordi kasutaja, kel oma autot pole ning kelle kodu lähedal pole raudteejaama, saab loota vaid selle peale, et autoga naabrimees sõidab saas suunas, või siis selle peale, et ehk õnnestub takso tellida, või siis proovida pöidlaküüti, või siis tõdeda – ei tea… Autoga naabrimees või takso on tegelikult ajutine lahendus: streigiga on liitunud ka kütusevedajad, ning ehkki enne streiki pumpasid tanklad oma mahutid silmini täis, ei pruugi varudest tuleva nädalani jätkuda. Toidukauplustes annab streik esmajärjekorras tunda lühikese sälivusajaga tooterühmade osas, nagu piimatooted ning puu- ja juurviljad, olukord erineb piirkonniti, aga ka kauplusekettide lõikes: Kesko kauplusi varustava Keslogi tegevjuhi Jorma Mika Salmijärvi sõnul on kaupu laiali veetud nii, et Kesko ketti kuuluvates kauplustes on nädala lõpuni kõik kliendi poolt nõutav olemas, S-ryhma poodidesse kaupa laiali vedava Inex Partnersi juht Jorma Vehviläinen aga pelgab, et värske kraam saab poodidest otsa juba paari-kolme päevaga. Võimalik ka, et veel enne kaubavaliku hõrenemist kaupluseriiulitel hakkavad pilku riivama ülekuhjatud prügikonteinerid: ametiühingusse mitte kuuluvad prügivedajad suudavad ära vedada vaid viiendiku, paremal juhul veerandi tekkivast prügist; prioriteedid on juba paika pandud – esmajärjekorras sellised asutused nagu koolid, haiglad jne, seejärel tiheda asustusega kortermajade piirkonnad ja muud sedalaadi kohad, kuhu võivad lühikese ajaga tekkida kuhilad, hõredama asustusega rajoonide elanikel ei jää aga üle muud, kui varuda kannatust (prügi varuda ei ole vaja – see koguneb ise).

Tööstust-tootmist hakkab streik mõjutama kohe homme hommikust alates – osa töötajatest ei pääse lihtsalt tööle, kuid kõigest paari päevaga läheb asi tõsiseks otseselt toorainevoogudest sõltuvates ettevõtetes – tooraine puudumisel töö lihtsalt seiskub. Juba ainuüksi maanteetransporditöötajate streik on osa puidutööstuse tellimustest viinud välismaal, kui aga sadamatööliste osas reedeks kokkuleppet ei tule ning lossimine-lastimine seiskub, siis kipub asi kriitiliseks: läbi sadamate liigub 90% Soome eskpordist ja 70% impordist, ehk siis sisuliselt jääb Soome seisma.

Viimati nimetatu on määrav tegur ka Matti Meikäläise arvamuse kujunemisel: kui suhtumine bussijuhtude streiki on mõneti mõistev – reisijate ja teiste liiklejate turvalisuse eest vastutav pikki vahetusi sõitev mees ei tohiks olla alamakstud, siis rekkameeste ja eriti sadamtöötajate mainimine ajab harja turri: Saksamaal valitseb konsensus, et kuni majanduslangus ei ole tõusule pööranud, seni sabotaažiga ei tegelda; eestlane on nõus 15% väiksema palgaga, peaasi, et töökoht säiliks ja tootmist Hiinasse üle ei viidaks… Kummalisel kombel on uudistes küll suures koguses detaile streigis osalejate arvu, alguse kuupäeva ja kellaaja jms. kohta, läbirääkimiste rappajooksmise põhjuseid puudutatakse vaid põgusalt; oluliselt suuremat tähelepanu pööratakse läbirääkimistele ja ametiühingu nõudmistele aga netikommentaariumites, ja need ongi need põhjused, miks Matti Meikäläinen kurjaks saab. Maantetransporditöötajate puhul ei olnud ametiühing rahul liiga väikese palgatõusuga: parematel aegadel sõlmitud kollektiivlepingus seisab sees üsnagi priske palgatõus – 2 aasta jooksul 6%, praeguse vähenenud vedude mahu tõttu aga ei ole see number enam reaalne, ega ka põhjendatud: olematu inflatsiooni tõttu ei ole hinnad tõusnud iidamast-aadamast saati. Sadamatöötajate puhul on asjad segasemad ning vaidlus käib sisuliselt selle üle, mida kumbki osapool kaks aastat tagasi kollektiivlepingut sõlmides ütles või mõtles. Ametiühingu esimees Timo Räty apelleerib nüüd juba lõppeva kollektiivlepingu 21. punktile, mis käsitleb sihtotstarbelise fondi loomist, kust töölt vabastatud saaksid toetust uue töökoha otsimiseks või ümberõppeks ning mis kindlustaks seniks nende toimetuleku, ning nõuab tollele punktile viidates töölt vabastatuile aastapalga suurust kompensatsiooni, tööandjad viitavad sellele, et fondi osas ei ole lepingus nimetatud ainsamatki summat kompensatsiooni suuruse kohta; Timo Räty möönab, et ega seda summat seal ei ole jah, ning arvab, et tulevikus oleks kindlam sellised asjad kirja panna. Tolle 2008 a. sõlmitud kollektiivlepingu peamine puudus tundub aga olevat see, et leping sõlmiti ajal, mil vajadus sadamatöölise töölepingu lõpetamise järele tundus äärmiselt ebatõenäoline. Teisisõnu siis – Soome eksport ähvardab seiskuda seetõttu, et kaks aastat tagasi sai keegi millestki valesti aru, unustas midagi või väänab läbirääkimiiste strateegiast lähtudes tõtt. Juba on liikvel sahinaid, et Eduskunna kuluaarides arutatakse, milline seaduslik vahend oleks sadamatöötajate kohustamiseks tööd jätkata etem: kas selline, nagu 2007 a. spetsiaalselt tervishoiutöötajate streigi puhuks vastu võetud seadusemuudatus, või oleks otstarbekam kasutada taktitat, mida Urho Kaleva Kekkonen seitsmekümnendatel vedurijuhtide streigi puhul praktiseeris: saata streikijad kordusõppustele.

Illustratsiooniks mõned nopped netikommentaaridest:

Streigi pooldajatele: kui palju te oleksite nõus rohkem maksma bussipileti eest, prügiveo eest, kaupade eest poes? Palgatõus toob paratamatult kaasa transpordikulude tõusu.
Paberitootjad juba streikisid ennast töötuteks – ok, alguses sai 500 päeva kõva kompensatsiooni, aga pärast ?! Nii mõnigi Valkeakoskel või Kemijärvel istub praegu “ümberõppekoolitusel”, kuigi teeks parema meelega tööd, kasvõi 10% endisest pisema palga eest.
Sadamatöölistel on kindlasti uhke tunne omada sellist võimu, millega saaks terve Soome selili… Sellise võimuga peaks aga kaasas käima ka vastutustunne
Ärge siis imestage, kui statistikaameti järgmine aruanne näitab, et majandus ei pöörandki tõusule, et ekspordiettevõtted kukuvad kokku, et tellimused voolavad välismaale, et tööpuudus süveneb..
Majanduslanguses on ilmselt põhi käes ja loodetavasti peaks asi pöörduma tõusule – mida teeb soomlane sellises olukorras? Hakkab streikima.

Soome: streigioht püsib

2010-02-28T23:47:00.001+02:00

Autotranspordi ja bussiliikluse streigi osas tänastel läbirääkimistel Auto- ja Transpordiala Töötajate Liidu ja Autotranspordi Tööandjate Liidu vahel leppeni ei jõutud, veidi enne kella kaheksat õhtul jättis riiklik lepitaja Esa Lonka osapooltele ettepanekud, millele ootab vastust esmaspäeval hiljemalt 17:00-ks, ning kui ka siis kompromissi ei sünni, algab teisipäeval 18:00 streik.

Bussikiikluse osas peataks streik kaks kolmandikku kogu bussiliiklusest. Linnadevahelistel liinidel jääks tänu juhtkonna töölerakendamisele käiku vaid mõned üksikud bussid, linnalähiliinidel oleks olukord linnade lõikes erinev: Helsinki ja Tampere kohalikele omavalitsustele kuuluvad bussifirmad ei ole streigiga liitunud ning sõidavad vastavalt graafikule, paljudes linnades on aga linnalähiliiklus eraettevõtete käes ja jääks niisiis täieikult seisma. Raudtee, kes alles lõppeval nädalal sai taas tõrgetete toimima tugeva lumesaju poolt segipööratud linnalähiliikluse, olulist abi osutada ei saa, vaest vaid mõne lisavaguniga, samas – kui bussid ei käi, siis kuidas jaama pääseda? Autotranspordi seiskumine seab otsese löögi alla need ettevõtted, kelle tegevus on otseselt seotud tooraine pideva juurdevooluga, mõnedes sellistest võib tootmine seiskuda suisa päev-paar peale streigi algust. Kuna streigis osaleksid ka kütusevedajad, tekib probleeme ka lennufirmadel; Finnair ja Blue1 teatasid, et lühemad lennud toimuvad – lennukeid tangitaks sihtkohas, kaug- ja charterlende ära ei jäeta, kuid Soome-siseste ja Euroopa siseliinide lendude puhul on hilinemised tõenäolised ja võimalik on ka mõnede lendude ärajätmine.

Jäälõhkujate streik jääb tänu eile saavutatud mõlemale osapoolele sobivale kompromissile ära, sadamatööliste streik on seni veel lahtine – läbirääkimiste järgmine voor toimub teisipäeval 2. märtsil kell 10:00.

Euro omaksvõtmisest maksevahendina

2010-02-28T10:59:00.001+02:00

Eile Tartus toimunud Reformierakonna volikogul ütles peaminister Andrus Ansip: “Eesti huvides on tugev eurotsoon ja me peame rahanduslikult tugeva eurotsooni eest seisma ka selle liikmena”, paljude tolle tugeva eurotsooni riikide elanike jaoks on aga euro ikka veel võõras raha: Eurobaromeetri 2008 a. uuringu põhjal arvutab suuremate ostude puhul üle kahe kolmandiku prantslastest ja belglastest ning ligi kolmandik soomlastest hinda endises rahvuslikus valuutas, iga kümnes soomlane konverteerib hinnad mõttes markadeks ka igapäevaostude puhul. Eurole ülemineku otstarbekuse kohta arvasid tagantjärele ligi pooled sakslatest ning kaks kolmandikku küsitletud itaallastest ja hispaanlastest, et parem oleks olnud jääda oma raha juurde. Hinda mõttes markadeks arvutades lähtub soomlane harjumuse tõttu algsest kursist 1:6, kuna aga kaheksa aasta jooksul on inflatsioon kahandanud ka euro väärtust, arvab Statistikakeskuse aktuaar Juhani Pekkarinen, et kaupade ja teenuste hinda aluseks võttes oleks algse 1:5,94573 asemel tänase seisuga täpsem 1:5,29. Statistika statistikaks: kaks aastat tagasi Poris elades unustasin kord võtmed korterisse ning ukse avamine läks maksma 20 eurot, esikukapi uksel rippus aastast 2000 sinna ununenud sedel, kus kirjas lukksepa telefoninumber koos hoiatusega, et ukse avamine maksab 30 marka – kursiks tuleb seega 1:1,5. Eurole üleminekuga kaasnenud hinnatõusu kohta arvavad soomlased, et kõik on ok: kui varem maksis tass kohvi 1FIM, siis nüüd 1€ - kus siin see hinnatõus on ?! Eestil on õnneks veel kümme kuud aega arvesse võtta ülejäänud eurotsooni kogemusi ning seda ka tehakse: ettevalmistamisel on ausa hinna kokkulepe erasektoriga, mis takistab kunstlikke hinnatõuse, tarbijakaitseamet alustab lähikuudel aktiivset hinnaseiret ning seda praktikat on kavas jätkata ka pärast euro kasutuselevõttu.

Soome streigid – mis on nädala jooksul muutunud

2010-02-27T23:42:00.002+02:00

Selle nädala esmaspäevases postituses põgusalt kajastatud Soome streigilaine leidis täna vähemalt jäälõhkujate osas lahenduse: õhtuni kestnud läbirääkimiste käigus sai valmis mõlemale osapoolele sobiv kompromiss, seega siis ei alga 2. märtsil streik, mis oleks praktiliselt peatanud kogu meretranspordi, välja arvatud suuremat sorti reisiparvlaevad. Riikliku lepitaja Esa Lonka poolt veetud läbirääkimiste tulemusega on rahul nii Meremeeste Liidu esimees Simo Zitting kui ka tavatarbija, kes oleks streigi puhul import-toidukaupade puudumist kaupluses märganud juba nädal-paar peale streigi algust.

Homme ootavad Esa Lonkat ees juba uued läbirääkimised – samuti 2. märtsiks kavandatud maanteetransporditöötajate streigi alustamise või ärajäämise üle. Autotranspordi Tööandjate Liit ja Auto- ja Transpordiala Töötajate Liit (AKT) pidasid ühe läbirääkimiste vooru maha üleeile, 25. veebruaril, ent kokkuleppele ei jõutud. Juhul, kui ka homme kokkuleppele ei jõuta, alustavad teisipäeval streiki kokku neljakümne maanteetranspordiettevõtte töötajad; streik pärsiks nii tavakaupade vedusid, kui ka näiteks külmutatud või jahutatud toidukaupade kohaletoimetamist ja bussiliiklust.

Jäälõhkujate streigi ärajäämine ei tähenda paraku aga, et olukord oleks leevenenud: neljapäeval 25.02 andis Posti- ja Logistikaliit PAU streigihoiatuse, põhjuseks tööandja taganemine kollektiivlepingust; Posti- ja Logistikaliidu esimees Esa Vilkuna selgitab: “Kui postivedu läks Itellalt üle DHL-i omanduses olevale Kelpo Kuljetusele, siis lepiti kokku, et töötajad saavad logistika-ala keskmisest 4% kõrgemat palka pluss kuus puhkuse lisapäeva – nüüd nõuab tööandja, et need tingimused tuleb lepingust välja jätta”. Rahul ei ole ka ehitajad –esmaspäevast jõustub ületunnitöökeeld; lisaks on Ehitusliit nõudnud 1,9…2,1% palgatõusu, Ehitustööstus ry on omalt poolt pakkunud nulli – ehk on peale Ehitusliidu 11. märtsil toimuvat koosolekut sealtki uudiseid oodata. Ületunnitöökeeld teeb kurja mujalgi kui ehituses: selle tulemusena on StoraEnsol kodusadamas Kotkas kinni tuhandeid tonne metsamaterjali, StoraEnso regioonijuht Juha Vanhainen arvab, et "Suomen maine on mennyt - Suomen läpi ei tavaraa saada", sama meelt on Metsäteollisuus ry tegevjuht Timo Jaatinen – kui jäälõhkujate, maanteetranspordi ja stividoride streigid tõepoolest algaksid, ei oleks Soome enam usaldusväärne tarnija, lepingud läheksid mujale ning kaotus ekspordis oleks 30.000.000 € päevas.

Peaminister Matti Vanhanen avaldas üleeile arvamust, et eelmainitud streigid on “majanduskriisi süvendamine kodus tehtud vahenditega”, netikommentijatel on paraku asjast oma arvamus, ehk siis kriisi süvendamine on näiteks täiesti toimivate ettevõtete ülekolimine välismaale (seda maksumaksja raha eest ja ilma sanktsioone kartmata), 5€ tunnipalgaga bulgaarlase palkamine läbi tööjõurendifirma, mille peamine tegevusala on maksude “optimeerimine” jne, negatiivseid näiteid leidub: Turus tehakse praegi viimast kruiisilaeva – järgmised tellimused täidab STX Korea, NSN Hatanpää tootearendus kolib kahe järgneva aasta jooksul Indiasse, Kalmar Oy knowhow-keskus on tasapisi Indiasse kolimas, tootmine aga juba Poolasse ja Slovakkiasse üle viidud jne jne jne… Ise siinkohal kommentima ei hakka, kuid leian siiski, et vähemalt sel korral oli peaministril õigus: ok – tööandja peab kollektiivlepingust kinni ja sa saad ühe kuu lepinguga määratud palgatõusu võrra rohkem raha; mida saad sa aga järgmisel kuul? Pankrotihüvitist.

Wiikend

2010-02-27T00:28:00.004+02:00

Öudne möelda, kuid siiski – mis juhtuks, kui alkohol oleks töökohal vabalt saadaval:

Oleks olemas motivatsioon tööle mitte hilineda
Pohmelli pärast ei pea töölt puuduma
Tööle tullakse ühistranspordiga – keskkonnasäästlik mõtteviis ja kokkuhoid parkimiskulude arvelt
Kokkuhoid küttekulude arvelt
Stressi ja rutiini teke töökohal on ennetatud
Rahulolu töökohaga kasvab, palgatõusu kohta küsimusi ei esitata
Kolleegid on muhedamad
Kommunikatsioon on ausam
Koosolekud on huvitavamad
Omi ideid pakutakse välja julgemini ning need on loomingulisemad
Ületunnitööga nõustutakse meeleldi, kuna puudub vajadus kohe peale tööpäeva lõppu pubisse tormata
Puhkuseavaldusi laekub vähem, kuna töö on sama lahe kui puhkus
Kvaliteediprobleemid kaovad tööpäeva edenedes kuidagi iseenesest

Teisalt: just selline aasta otsa töötuna olnud säinas käis poolteist nädalat Tallinna korraldatud tööbörsil, ning mis oli tema töövestluse tulemus? Vastuse leiad siit.

8. nädal

2010-02-27T00:02:00.002+02:00

Tallinnas ja Harjumaal on nädalaga lisandunud 68 uut tööpakkumist, veebruari esimese nädalaga võrreldes aga kokku lausa 223, kokkuvõttes on kohe lõppeva kuu pilt pealinnas ja lähiümbruses pakutavate vakantside osas siis selline:

	5. nädal	6. nädal	7. nädal	8. nädal
ArikoReserv	3	3	4	4
CV-keskus	722	802	789	816
CV-online	749	792	795	861
EkspressJob	170	186	202	176
HR Factory	3	5	5	4
Hyppelaud	39	41	35	39
Manpower	6	13	14	9
M-Partner	1	1	1	1
Personalipunkt	4	4	3	2
Töö24	8	12	8	7
Töötukassa	206	241	213	219
Varumeesteenindus	2	1	3	2
KOKKU	1913	2101	2072	2140

Ühtlasi on tööjõuturg muutunud paindlikumaks: raskused uue töökoha leidmisel on toonud kaasa ka suurenenud huvi Eesti tööturu jaoks ebatüüpiliste töökohtade vastu; tüüpiliseks Eesti puhul saab pidada seda, et väga vähe on ajutise iseloomuga töökohti ning see ei ole muutunud ka majanduslanguse tingimustes, samal ajal on oluliselt kasvanud tööotsingul olevate inimeste valmisolek võtta vastu ka ajutise iseloomuga tööd. Statistikaameti tänases pressiteates toodud andmete põhjal otsis 2007. aasta IV kvartalis ainult alalist tööd 57% töötutest ning neid, kes otsisid küll alalist tööd, kuid oleksid nõus olnud vastu võtma ka ajutist tööd oli 39%. 2009. aasta IV kvartalis otsis ainult alalist tööd 32% töötutest ning 63% oli neid, kes otsisid küll alalist tööd, kuid oleksid nõus vastu võtma ka ajutise töö – ehk siis paljude perede majanduslik olukord on sedavõrd raskeks muutunud, et ollakse nõus ükskõik millist tööd vastu võtma, et pere majanduslikku olukorda parandada.

Kui kodumaalt tööd kohe mitte kuidagi ei leia, on esimene päästev mõte suunata otsiv pilk kaugemale, kuid selles osas on lõunanaabrid meist juba ette jõudnud, ehk siis lätlased-leedukad on asunud ohustama tüüpilise Ida-Euroopa võõrtöölise musternäidisena tuntud “Poola torumehe” positsiooni: 2009 a. IV kvartalis registreerus Inglismaale tööle 5035 Lätist saabunut (aasta tagasi 1965), möödunud aasta jooksul võttis end saareriigis töötajana arvele 15 385 lätlast (aastal 2008 – 6980); Leedust saabus möödunud aasta IV kavrtalis 4250 immigranti ja aasta jooksul kokku 14 720. Nüüdseks on lätlaste ja leedukate osakaal tööloataotlustest 35 protsenti, poolakate vastav näitaja on 45 protsenti. Lätlastele väljastatud töölubade arv on möödunud aastaga enam kui kahekordistunud, leedukaid lubati tööle 30 protsenti rohkem. Põhjamaades on lätlased samuti turgu solkinud, nõustudes tegema tööd, mille eest Eesti elanik on harjunud küsima 9€ tunnist, 5€ eest: keeleoskuse puudumine ja kohaliku töökultuuri mittetundmine on muidugi lätlase miinusteks, ent ilmselt kaalub renditööjõu tellija jaoks 30% kokkuhoid kohanemisraskused uute töötajatega üles. Teisalt: kuna eestlane on põhjanaabri jaoks siiski suht tuttav nähtus, kes ehkki leeduka-poolakaga võrreldes mitte just kõige odavam tööjõud, kuid see-eest töökultuuri ja üldist kultuuritausta tundvana turvaline valik – äkki koidab meile miskit Olkiluoto3 tuumaelektrijaama ehituselt? Seni töötasid sellel vastutusrikkal objektil poolakad-ukrainlased-jne, sõna otseses mõttes kirjaoskamatutest portugalist pärit töödejuhatajatest oli juttu Delfis: täna sahistati ju sellest, et Nicolas Sarkozy annab Olkiluoto3 peatöövõtja Areva tegevjuhile Anne Lauvergeonile kinga, kuna tellimusgraafik on kolm aastat plaanist maas ja Areva kahjum konkreetse projektiga seoses küünib kahe miljardi euroni – ehk muutub ka personalipoliitika ja koidab midagi meilegi? Leedu ehitusmeestel on perspektiiv olemas – Valgevene Ostrovetski rajooni Mihailiški küla kohale rajatav tuumajaam, mille esimese bloki käivitamine on planeeritud aastasse 2016, teine blokk käivituks 2018; ehitajate palgad oleksid Leedu mõistes astronoomilised: 5700 litti (25 830 kr) kuus ja töölkäimine käepärane – 20 km Leedu piirist, 55 km Vilniusest.

Taliolümpia köögipoolelt, seda sõna otseses mõttes

2010-02-26T11:34:00.005+02:00

Vancouveri taliolümpamängude ametliku toitlustaja, sporti sadade tuhandete Kanada dollaritega spondeeriva McDonaldsi poolt omadele töötajatele makstav palk on miinumumpalgast madalam.

Briti Kolumbia kaheksaks aastaks külmutatud miinimumpalk on niigi riigi madalaim – 8 Kanada dollarit tunnis, Lower Mainlandi McDonalds´i töötajad aga teenivad tunnis kõigest 6.35, kuna tööandja kasutab ära seaduse poolt pakutavat võimalust maksta uutele töötajatele ja immigrantidele nn. “koolituspalka”, mis on veerandi võrra väiksem miinimumpalgast. Briti Kolumbia Tööföderatsiooni president Jim Sinclair vestles mitmete McDonaldsi töötajatega, kes teenivad alla seitsme dollarit tunnis ja ei ole oma tööandjast just vaimustuses, ning arvab, et need inimesed on väärt lugupidamist ja õiglast palka – see oleks kooskõlas olümpiaideedega. Sinclair: “Neile, kes vaatavad McDonaldsi olümpiavaimust kantud telereklaame, on kindlasti üllatav, et üks maailma suurimaid kiirtoidurestoranide kette maksab oma töötajatele Kanada madalaimat palka”. McDonaldsi asepresident globaalse turunduse alal Dean Barrett väidab küll, et tunnustus rasket tööd tegevale ja suurepäraseid tulemusi saavutavale restoranide personalile ongi üks osa ettevõtte olümpiasponsorluse programmist, Sinclair kutsub siiski McDonaldsit üles väidetut väljendama ka muus kui sõnades: Sinclairi sõnul ei tohiks täiskohaga töötaja tunnipalk toimetulekupiiril püsimiseks jääda alla kümne Kanada dollari.

Lumekoristusest naabrite õuel

2010-02-24T13:47:00.003+02:00

Juba neljandat nädalat kestvast lumeuputusest jagu saamiseks on mitmel pool kaalutud mitmeid erinevaid võimalusi, esimesena tuleb muidugi mõttesse töötute rakendamine lumekoristusel; Helsinki linnavalitsus kaalus veebruari esimestel päevadel koguni kaitsejõudude abi kasutamist, mõistis aga kohe, et ehkki mehi on piisavalt, läheb neile tarvis ka lumelabidaid, ka ei sobi sõjaväe veoautod lume äraveoks. Riia linn, mille tänavaid lisaks 2000 kojamehele koristavad ka 200 töötut, on hädas sellega, et koristatud lund lihtsalt ei ole mitte kuhugi panna. Probleemid lume äraveoga on tekitanud absurdse olukorra Leedus 35 400 elanikuga Biržai rajoonis: läbi raskuste leidis kohalik omavalitsus 250-le lumekoristusel rakendatud töötule labidad, töökindad ja helkurvestid pimedal ajal töötamiseks, et aga puudub raha lume äraveoks, tõstavad töötud lund sisuliselt ühest kohast teise, saades selle eest tunnipalgana 10 litti (45.31 kr). Rahapuudus kummitab ka Vilniust – kojamehed ei ole palka saanud oktoobrist saati (välja arvatud 90-litine ühekordne avanss), ent töökoha kaotamise hirmus jätkavad tööd lootuses, et kunagi saavad nad väljateenitud palga siiski kätte: siis, kui linn likvideerib oma võla kahele suuremale heakorraettevõttele – hetkel kokku 36 milj. litti (163 milj. kr).

Töötukassa vastuväide Indrek Neivelti kriitikale

2010-02-23T12:15:00.010+02:00

Täna üritas Töötukassa ümber lükata majandusekspert Indrek Neivelti poolt möödunudnädalases Vikerraadio “Reporteritunnis” väljaöeldud väidet, et Eestis puudub korralik statistika selle kohta, mida töötud teha oskavad ja millised on nende ootused – tõepoolest, Töötukassa lehelt leiab exceli tabeli registreeritud töötutest maakonniti viimase ametiala järgi, teisisõnu siis vaid statistika selle kohta, mis kutsealal on kus maakonnas kui palju inimesi tööta jäänud, muud teavet Töötukassal paraku pakkuda pole. Töötukassa teenuste osakonna juhataja Kadri Lühiste selgitas küll Delfile, et kui tööandjal on konkreetsem huvi Eestis ettevõtlusega alustada või seda laiendada, aitavad teda töötukassa tööandjate konsultandid, ka antakse infot töötukassa klientide oskuste kohta EASile, et EAS saaks sellest vajadusel investoreid teavitada ning välisinvestori suunata sobivate kandidaatide leidmiseks meie tööandjate konsultandi poole – kuna võtsin end 01.06.2009 ehk siis kõigest kuu peale Tööturuameti ja Töötukassa ühendamist töötuna arvele, tean omadest kogemustest öelda, et vähemalt tol ajal piirdus teave töötu kohta järgnevaga:

ees- ja perekonnanimi
elukoht
vanus
sugu
viimane ametikoht enne töötuks jäämist
millisel kutsealal soovib töötada (sinna läks kirja viimane ametikoht enne töötuna arvelevõtmist)
keelteoskus (suulist ja kirjalikku eraldi ei küsitud, taset samuti mitte)
autojuhiload
kontaktandmed

Teisisõnu siis on Töötukassa tabelist potentsiaalsele tööandjale tolku vähe: tabelist võib küll teada saada, et hetkel on Tartumaal 16 töötut treialit, ent seda sealt teada ei saa, et üks neist treialitest loeb taanikeelseid tööjooniseid, teine on osav tõstuki kasutamises, kolmas oskab gaaskeevitust, neljas nikerdab vabal ajal omakonstrueeritud radaridetektoreid, viies on eelmise valmistatud illegaalsete seadmete turustamiseks loonud internetipõhise müügivõrgu Põhja-Ameerikas jne jne jne…

Tolle puhtstatistilise tabeliga võrreldes on Töötukassale edastatud tööpakkumiste leht vägagi asjalik: peaaegu kõikide pakkumiste kohta on olemas pakutava töö kirjeldus, nõudmised kandidaadile, teave väljaõppe kohta jne. ning seda mõnel puhul koguni detailsemalt kui mõnes personaliotsinguportaalis, ainsaks miinuseks on exceli tabeli kasutamismugavus: ebamugav sirvida ning mõni sobiv pakkumine võib kogemata kahe silma vahele jääda – miks ei võiks kogu see teave saadaval olla samal moel nagu personaliotsinguportaalides, kus lisaks peamistele kriteriumitele nagu asukoht ja valdkond olemas ka rida muid otsimist hõlbustavaid filtreid: tööpakkumise aeg, pakutav positsioon, praktika või hooajatöö.. Ja siit järgmise mõtte juurde: kuna eeldatavasti tunnevad vaba tööjõu vastu huvi ka personaliotsingufirmad, siis ei tohiks ju Töötukassa, personaliotsingufirmade ja tööpakkujate koostööna olla teab kui keeruline luua lehte, kus üleval kõik hetkel Eestis saada olevad vabad töökohad, eeskuju ei ole vaja kaugelt otsida (kliki pildil):Kui selline asi kord valmis peaks saama ja koostöö toimib, oleks sealt vaid väike samm edasi sellise töötute ja nende kutseoskuste andmebaasi loomine, mille puudumise üle tundis rahulolematust Indrek Neivelt ning kust investor või tööandja leiaks talle vajalikku teavet ise, ilma Töötukassa konsultandi abita, ehk siis selline keskkond teeks sisuliselt Töötukassa tööd: aitaks kokku viia tööotsija ja tööandja.

Tegelikult ongi Sotsiaalministeeriumil kavandatud sellise iseteenindusportaali avamine - sotsiaalminister Hanno Pevkur: “Plaanis on teises kvartalis avada iseteenindusportaal, mille eesmärgiks on kokku viia tööturu osapooled — portaaliga jõuab töötukassa peamine teenus, töövahendus, tehniliselt kaasaega”. Järelikult oli Indrek Neiveltil tänase seisuga paraku siiski õigus ning Töötukassa vastuväited ei ole põhjendatud.

P.S. Eelnevaga ei tahtnud ma mitte mingil moel kritiseerida Töötukassa tegevust tervikuna, vaid kõigest konkreetset Töötukassa teenuste osakonna (mis siin salata -pisut eksitavat) vastust konkreetsele Indrek Neivelti konstanteeringule, Töötukassat ennast küll tegevusetuses süüdistada ei saa - möödunud aasta 1. maist Tööturuameti ja Töötukassa ühendamise tulemusena loodud institutsioon on vähem kui aastaga toime tulnud kõige sellega, millega Tööturuamet ei saanud hakkama 10 aasta jooksul (kusjuures olud olid tollal hoopis leebemad).

Streigilaine Soomes

2010-02-22T09:02:00.007+02:00

Alanud nädal tuleb põhjanaabritele pingeline – samaaegselt on ähvardamas kokku kolm transpordiala streiki. Täna peetakse läbirääkimisi jäälõhkujate tulevaks nädalaks plaanitud streigi üle, homme on kord maanteetranspordi töötajate ning ülehomme sadamatööliste käes.

Kui riikliku lepitaja Esa Lonka eestvedamisel kulgevad läbirääkimised Meremeeste Liidu esindajatega tulemusi ei anna, jäävad jäälõhkujad alates 2. märtsist seisma. Samal kuupäeval algaks ka maanteetranspordi töötajate streik juhul, kui homsed läbirääkimised lõpevad tulemusteta – see peataks suure osa kauba, sealhulgas kütuse kohaletoimetamise ning raskendaks bussiliiklust. Stividorifirmade töötajate streik peataks kaubalaevade lossimise-lastimise alates 4. märtsist.

Olukorrast riigis

2010-02-22T00:58:00.005+02:00

Ajakirjanik Anvar Samost jõudis läinudnädalases Raadio2 saates “Olukorrast riigis” tööpuudusest rääkides taas kord hariduse juurde: “Minul puudub usk sellesse, et riigi funktsioonide hulka võiks kuuluda vahetult töökohtade loomine. Mõistlik oleks, et riik looks töökohtade loomiseks tingimusi.Riigi asi peaks olema haridusega tegelemine, et pikaajaliselt Eestis oleksid töökohad, mis on kõrgepalgalised ja püsivad”. Tema sõnul aitaks just selline tegutsemine vältida olukorda, kus mitusada kui mitte mitu tuhat inimest jääb korraga tööta, sest näiteks Venemaa keeldub ühel hetkel meie sprotte ostmast. Samost küll möönis, et paljude taolises ettevõttes töötanud inimeste jaoks ei oleks ümberõpe ilmselt enam kuigi lihtne. “Seda enam tuleks mõelda inimeste peale, kes saaksid õppida ja õpivad praegu ja kelle haridus ei oleks Eestis mitte ainult tööhõive tagatiseks, vaid ka üldise majandusarengu tagatiseks”.

Täpselt sedasama rääkis peaminister Andrus Ansip juba mullu septembris riigikogu ees arupärimistele vastates – et töökohtade loomise asemel tuleb panustada hoopis haridusse: “Rasketel aegadel riik kasutab kas oma varem kogutud reserve või võtab ka laenu selleks, et suurendada õppekohtade arvu tasulistel õppekohtadel. Ehk siis leitakse, et kui inimene keerulistel aegadel isiksuse kujunemisjärgus viibib intelligentses ülikooliseltskonnas või omandab kutseharidust, siis see on märksa parem, kui ta on jäänud kuskile töötuna tänavale”. Kuigi ülikoolis kraadi omandanud inimesed ei pruugi hiljem kõik vastavat rakendust leida, on see siiski Ansipi sõnul ühiskonnale kasulik.

Mitte et ma siinkohal haridust alavääristaks (väidetavalt pidavat Eesti olema magistrite tootmises Euroopas esikohal), kuid kujutagem ette reaktsiooni, kui minna toda hariduse-juttu rääkima Kohtla-Järvel elavale vanemas keskeas keevitajale Koljale, kelle elektri- ja küttearved pikaajalise töötuse tõttu juba kolmandat kuud maksmata: paremal juhul jätab see jutt Kolja külmaks, kehvemal juhul reageerib Kolja adekvaatselt ning tema kommentaar lõpeb sõnadega: “…твою мать!” Ehk siis tolle Kolja jaoks on jutt haridusest hetkeolukorras sama õõnes nagu “õhukese riigi” algusaegadest tuttav õpetus näljasele kala asemel õnge andmisest – samas õpetamata, mida praeguses kõrbes selle õngega peale hakata.

Nõuanne hinnatundlikule tarbijale

2010-02-21T13:10:00.003+02:00

10. veebruaril TNS Emori poolt läbiviidud hinnaseire järgi oli selle kuu soodsaim ostukorv Prismas, järgnesid Säästumarket, Maxima, Rimi ja Selver. Hinnaseire aluseks on pere ühe kuu ostukorv, mis hõlmab pere-eelarves olulisema kaaluga tooterühmi. Võrreldes aastatagusega on enamik kaupu Tallinna viies suuremas jaeketis müügil soodsama hinnaga, eelmise aasta sügisega võrreldes on hinnad püsinud samal tasemel. Kallinenud on piima ja mõningate piimatoodete hinnad, mis septembrikuus toimunud piimasõja käigus kauplustes alla lasti. Poodide lõikes erinevad hinnad enim juustu, liha ja lihatoodete ning köögi- ja puuviljade osas, piima ja saia-leiva tooterühmas on erinevus vaevumärgatav.

Toidukorvi hinnavõrdlus on kahtlemata asjalik teave nende tarbijate jaoks, kes sooritavad oma igapäevaostud alati ühest ja samast kauplusest, samas on üsna palju ka neid, kes erinevate tooterühmade hinnaerinevuste tõttu kaupluste lõikes ostavad erinevatesse tooterühmadesse kuuluvaid kaupu erinevatest kauplustest. Nii ühed kui teised leiavad asjalikku nõu leheküljelt www.kriisis.ee – kindla “kodupoe” kliendid näevad, millised tooted on hetkel saadaval soodushinnaga; mitme eri kaupluse külastajatel on soodsam otsustada, kus suunas seekord sammud seada. Lehel on väga mugav navigeerida: otsida võib nii kaupluste kui tooterühmade järgi; üleval ei ole mitte ainult praeguse hetke sooduspakkumised, vaid ka lähinädalate omad; eraldi on välja tootud käimasolevad kampaaniad; kuna soodustusi saab ka 5-pallisüsteemis hinnata, on kohe avalehel alede rating – lühidalt: üsnagi asjalik sait. Tjah, kuna mistahes teo kohta kostab alati laitev arvamus (mida sa ka ei teeks – kritiseerijaid leidub ju alati): saaks ju vinguda selle üle, et saidi kujundus võiks vingem olla, et eesti keel on kohati konarlik jne, kuid mina seda ei tee: kui olen leidnud mulle vajaliku teabe, on mulle sügavalt suva, kas sidesõnana on kasutusel “ja” või “ning”.