Väljavõte minu kirjavahetusest Tallinna linnapeaga

from: eero.rang@gmail.com
to: keskerakond@keskerakond.ee
subject: re: Hea tallinnlane

Hea linnapea,
Käisin hiljuti Maardus ja nägin oma silmaga, kui pungil on bussid Tallinna inimestest. Enamik neist ei sõida aga ostu- ega puhkusereisile. Inimesed käivad bussiga Maardus tööl, sest kodulinn neid enam ei vaja.

27. jaanuar 2011 15:05 kirjutas Edgar Savisaar <keskerakond@keskerakond.ee>:

Hea tallinlane,
käisin hiljuti Soomes ja nägin oma silmaga, kui pungil on laevad Eesti inimestest. Enamik neist ei sõida aga ostu- ega puhkusereisile. Inimesed käivad laevaga Soomes tööl, sest kodumaa neid enam ei vaja.
Tallinnast väljuval laeval on tallinlasi siiski vähem kui mujalt Eestist minejaid. Tallinna rahval on veel tööd ja leiba. Hiljaaegu tõstsime 10 protsenti bussijuhtide palkasid ja ka õpetajate ja lasteaednike töötasu oleme suutnud hoida kõrgemal kui mujal Eestis. Avasime 25. jaanuaril Tallinna tööbüroo ja peatselt on tulemas ka tööbörs, kus jagatakse nii sotsiaalseid kui ka erasektoris linna toetusel asutatud töökohti. Vaatamata valitsuse poolt läbi viidud karistuskärbetele on Tallinnas siiski säilinud ranitsatoetus lastele ja hinnatõuse kompenseerida aitav pensionilisa eakatele. Mitmed omavalitsused, kus võimul Keskerakond, on meist ka eeskuju võtnud – pensionilisa maksab ka näiteks Sindi linn.
Olukord terves Eestis on aga traagiline. Elanike arv kahaneb peale Tallinna ja Harjumaa kõikides maakondades. Eesti ajaloos 1944. aasta „Suure põgenemisena tuntud“ sõja jalust lahkumine viis meilt 60-70 tuhat inimest. Praeguste ränkade majanduskriisi aastatega on Eesti kaotanud umbes samas suurusjärgus rahvast. Täpsemad numbrid on aga praegu kõige hoolikamalt varjatud riigisaladus.
Eestist minnakse eelkõige Soome, kus on astmeline tulumaks; kus kehtib ettevõtete tulumaks; kus toiduainetel on madalam käibemaks, ehk kus on olemas kõik see, mille sisseviimist ka Eestis on Keskerakond kogu aeg taotlenud. Soomes iseenesestmõistetavad asjad on iseenesestmõistetavad ka eestlastele - muide meie inimesed sinna ju ei põgeneks.
Ainult Reformierakonna ja IRLi valitsus soovib vahendeid valimata võimule klammerdudes põlistada meie praegust maksu- ja sotsiaalsüsteemi, mis sarnaneb rohkem Venemaale ning vastandub täielikult Soomele. Selle poliitika tulemuseks on rikaste rikastumine ning vasttärganud keskklassi vaesumine. Ansipi võimu jätkumisel võid olla kindel, et Eesti rahvaarvu langus kiireneb veelgi.
Hea tallinlane! Aitab tööpuudusest! Aitab valitsuse genereeritud hinnatõusudest! Aitab väljarändest!
Aita Keskerakonda üks kord ja Keskerakond aitab Sind ja tervet Eestit järgmised neli aastat!
Edgar Savisaar
Keskerakonna esimees, Tallinna linnapea

P.S. Linnapea kirja lõpus oli siiski väike lohutus ka:

Juhul, kui Te ei soovi edaspidi Keskerakonnalt oma e-mailile teateid saada, vajutage lingile http://www.keskerakond.ee/unsubscribe/?UID=e601a52cd9231d95b9bddbf9e56f38aa
Teid eemaldatakse meie andmebaasist 24 tunni jooksul.

P.P.S Facebooki kommentaar endiselt healt kolleegilt ja alatiselt healt sõbralt Indrekult: “ahjaa, mõni valimine tagasi tuli mulle ka etsilt kiri. Siis see unsubscribe ei toimind, sest täna sain jälle kirja. Kurat, ma pole tallinlanegi...”

Ja ma ei luiska – käin tõepoolest tööl Maardus Finmec AS-is, mis asub aadressil Vana-Narva mnt. 1c, kuhu pääseb liini nr. 30 bussiga.

Me ei saa kunagi jõukaks, kui meie konkurentsieeliseks on vaesus...

1 Kg = 5 EEK, 5 Kg = 2 EUR

Jah, just sellist hinnasilti silmasin eile ühe Tallinna Keskturu kartulimüüja letil, kui käisin lõpuks kaemas, kuidas edeneb euro juurutamine turukaubanduses. Muud laadi kaubanduse-teeninduse edusamme eurole üleminekul läksin puht uudishimust uudistama kohe 1. jaanuaril, ent ega vajadust selle järele tegelikult eriti ei olnudki: ühiskonna valvekoer ajakirjandus pidas mujal kui turgudel toimuval valvsat silma peal (Delfi riputas kohe euro tulles “Rahva Hääle” rubriiki üleskutse anda teada suurematest hinnatõusudest) ning tuleb tõdeda, et valdav osa kaupmehi–teenindajaid mängis fair play reeglite järgi.

OK – too hinnale viiendiku otsa keevitanud kaupmees võib oma teguviisi ehk välja vabandada sellega, et tal ei ole peenraha tagasi anda… või siis sellega, et kuna 2 eurot maksis valmiskaalutud–pakitud viiekilone võrk: kartuli kilohinnale lisandub kaalumisele–pakkimisele kulunud tööjõukulu (kas kroonide ajal kaaluti–pakiti tasuta?). Ja mida kostab too kaupmees, kelle putkas on Folva-Vineta-Princess juba enam kui aasta maksnud 5Kr/kg, nüüd siis 1.8 € (tean täpselt, kuna jalutan Tallinna Keskturult läbi vähemalt korra nädalas)  - et sorry, parasjagu ei ole peenraha tagasi anda ning hinnaks kujuneb seetõttu ikkagi 2€/kg?

Pisikeste hinnanumbrite ning müntide rohkuse tõttu pälvis lühend EUR üsna ruttu tõlgenduse “Eesti uus rubla” (seda ilmselt kelletki, kes veel nõukogude fikseeritud kursiga rubla aegadest 16-kopikalist leivapätsi ja 46-kopikalist piimapudelit mäletavad), täna aga juhtusin kuulma tabavat venekeelset terminit eurosentide kohta (kusjuures termin tuli selle väljaütlejalt täiesti eksprompt, ilma ette väljamõtlemata) - “мелочи” asemel “еврочь”.

P.S. Vabandan, et postituse pealkirjas kirjeldatud hinnasildi kohta ei ole fotot. Kavatsesin küll pildistada, kuid turske kartulimüüja näoilmet märgates hakkas mul kohe ja kole kahju mulle jõuludeks kingitud 5MP kaameraga telefonist, mis kindlasti mitte terveks ei oleks jäänud, minust endast rääkimata, kuna müüja näoilme kõneles selget keelt: “Pildista-pildista… pärast ütlen politseile, et ise ta kukkus kastivirna otsa, kusjuures kaheksateist korda järjest!”.

Läbi nagu Läti raha

Euro on tänaseks täpselt nädala käibel olnud, ning terve selle nädala on mind kummitanud mõte, et miks tunduvad 2011 jaanuari alguspäevadel kauplusekassade ja pangaautomaatide juures nähtud näoilmed nii tuttavad – Déjà vu või?

Lõpuks meenus, et sarnane olukord on tõepoolest korra juba ära nähtud: nimelt Lätis, veidi peale seda, kui seal nõukogude rubla asemel tuli käibele latt, mille kurss krooni suhtes oli tollal ca 1 LVL = 20 EEK.

Olime just Valka jõudnud ja kuna mul oli asja pangakontorisse, andis abikaasa mulle kaasa sajakroonise palvega see kohalikuks vääringuks vahetada; tolleaegsest kursist tingituna sain Koidula eest kohalikku vääringut kõigest pisikese peotäie müntide jagu, mida ma naastes abikaasale üle andma ei kiirustanud. Kui abikaasa lõpuks huvi tundis, et mis siis sajasest sai, sai abikaasa tollesama mündipeotäie kätte koos kommentaariga “Sajane on läbi nagu Läti raha”.

 

Mul omal on euro kasutuselevõtt sujunud suht valutult, ning seda sugugi mitte seepärast, et olen mitu head (?) aastat elanud eurotsoonis ja ei pea kupüüride-müntide pealt vääringunumbrit otsima – teatav harjumus juba olemas, vaid hoopis seepärast, et ka krooniajal teadsin Eestis sularahas makstes alati enam-vähem täpselt, kui palju on mul mis münte ja kui palju kuimis kupüüre, ehk siis ei pakkunud laiskusest suurt kupüüri, vaid üritasin võimaluse korral alati tasuda täpse rahaga (pälvides sellega kassapidajatelt tänulikke pilke).

P.S. See ei haaku küll euroteemaga, ent tahaksin siiski mainida, millega veel kassapidajatelt tänulikke pilke välja teenisin ja teenin edaspidigi: esiteks sellega, et asetan ostud kassalindile alati nii, et triipkood oleks võimalikult hõlpsamini skännatav, ning teiseks sellega, et kaon kassa tagant võimalikult kähku – loobin ostud kotti, pistan vahetusraha tasku ja läinud ma olengi = järgmise kliendi jaoks on koht vaba. Mitte et ma kassatšekki ja tagasisaadud raha üle ei kontrolliks ja oste mõistlikult kotti ei paigutaks – seda kahtlemata, ent seda ei pea ilmtingimata tegema kassalindi otsas: ka pisemates poodides on olemas vähemalt aknalaud vms, suuremates keskustes fuajeepingid-kohvikud… No lihtsalt ajab pisut närvi, kui üks klient sorteerib peale kassa läbimist alguses vahetusraha oma tengelpunga sahtlite järgi, seejärel voldib lahti kaasasolnud kilekotid (iseenesest keskkonnasäästlik samm ehk taaskasutus) ning alustab ainult talle teadaoleva logistika-ergonoomika järgi kauba sorteerimist-pakendamist… Üks kunde pole häda, kuid kaks kõrvuti on kõva pidur, mis sunnib kassapidajat kolmanda kliendi kaupa käega lindil pidurdama, kuni emb-kumb eelmainitud bremsedest on oma protseduuriga lõpule jõudnud. Enne 01.01.2011 võtsin asja huumoriga, ent nüüd, kus kassiiride elu ei ole kerge (uus harjumatu valuts, ja veel nädal paralleelselt käibelolevaid pangatähti) – no ajab pisut närvi.

P.P.S. Üldisemas plaanis eelnevat mõtet arendades… OK – mina kliendina mõtlen, mida ma omalt poolt saan teha oma stammtoidupoe kassa läbilaskevõime suurendamiseks, ja seda mitte ainult kassiiri tänuliku pilgu püüdmiseks – pääsen ise kiiremini koju. Ent empaatiat napib kõikjal, lumerohket talve silmas pidades eelkõige liikluses: mõnikord tuleb tuline tahtmine haarata kraest mõnel hange tagant teele tormaval jalakäijal, suruda ta rooli taha ja sundida sõitma – et ta näeks, kuidas tema tekitatud ohuolukord sealtpoolt vaadates välja näeb. Nii mõnegi jalakäija aspektist on suhtumine liikluseskirjadesse hämmastavalt sarnane suhtumisega oma töölepingusse: oma õigused on kui ajusse raiutud, kuid oma kohustustesse suhtutakse kuidagi “loominguliselt”.