Läbi nagu Läti raha

Euro on tänaseks täpselt nädala käibel olnud, ning terve selle nädala on mind kummitanud mõte, et miks tunduvad 2011 jaanuari alguspäevadel kauplusekassade ja pangaautomaatide juures nähtud näoilmed nii tuttavad – Déjà vu või?

Lõpuks meenus, et sarnane olukord on tõepoolest korra juba ära nähtud: nimelt Lätis, veidi peale seda, kui seal nõukogude rubla asemel tuli käibele latt, mille kurss krooni suhtes oli tollal ca 1 LVL = 20 EEK.

Olime just Valka jõudnud ja kuna mul oli asja pangakontorisse, andis abikaasa mulle kaasa sajakroonise palvega see kohalikuks vääringuks vahetada; tolleaegsest kursist tingituna sain Koidula eest kohalikku vääringut kõigest pisikese peotäie müntide jagu, mida ma naastes abikaasale üle andma ei kiirustanud. Kui abikaasa lõpuks huvi tundis, et mis siis sajasest sai, sai abikaasa tollesama mündipeotäie kätte koos kommentaariga “Sajane on läbi nagu Läti raha”.

 

Mul omal on euro kasutuselevõtt sujunud suht valutult, ning seda sugugi mitte seepärast, et olen mitu head (?) aastat elanud eurotsoonis ja ei pea kupüüride-müntide pealt vääringunumbrit otsima – teatav harjumus juba olemas, vaid hoopis seepärast, et ka krooniajal teadsin Eestis sularahas makstes alati enam-vähem täpselt, kui palju on mul mis münte ja kui palju kuimis kupüüre, ehk siis ei pakkunud laiskusest suurt kupüüri, vaid üritasin võimaluse korral alati tasuda täpse rahaga (pälvides sellega kassapidajatelt tänulikke pilke).

P.S. See ei haaku küll euroteemaga, ent tahaksin siiski mainida, millega veel kassapidajatelt tänulikke pilke välja teenisin ja teenin edaspidigi: esiteks sellega, et asetan ostud kassalindile alati nii, et triipkood oleks võimalikult hõlpsamini skännatav, ning teiseks sellega, et kaon kassa tagant võimalikult kähku – loobin ostud kotti, pistan vahetusraha tasku ja läinud ma olengi = järgmise kliendi jaoks on koht vaba. Mitte et ma kassatšekki ja tagasisaadud raha üle ei kontrolliks ja oste mõistlikult kotti ei paigutaks – seda kahtlemata, ent seda ei pea ilmtingimata tegema kassalindi otsas: ka pisemates poodides on olemas vähemalt aknalaud vms, suuremates keskustes fuajeepingid-kohvikud… No lihtsalt ajab pisut närvi, kui üks klient sorteerib peale kassa läbimist alguses vahetusraha oma tengelpunga sahtlite järgi, seejärel voldib lahti kaasasolnud kilekotid (iseenesest keskkonnasäästlik samm ehk taaskasutus) ning alustab ainult talle teadaoleva logistika-ergonoomika järgi kauba sorteerimist-pakendamist… Üks kunde pole häda, kuid kaks kõrvuti on kõva pidur, mis sunnib kassapidajat kolmanda kliendi kaupa käega lindil pidurdama, kuni emb-kumb eelmainitud bremsedest on oma protseduuriga lõpule jõudnud. Enne 01.01.2011 võtsin asja huumoriga, ent nüüd, kus kassiiride elu ei ole kerge (uus harjumatu valuts, ja veel nädal paralleelselt käibelolevaid pangatähti) – no ajab pisut närvi.

P.P.S. Üldisemas plaanis eelnevat mõtet arendades… OK – mina kliendina mõtlen, mida ma omalt poolt saan teha oma stammtoidupoe kassa läbilaskevõime suurendamiseks, ja seda mitte ainult kassiiri tänuliku pilgu püüdmiseks – pääsen ise kiiremini koju. Ent empaatiat napib kõikjal, lumerohket talve silmas pidades eelkõige liikluses: mõnikord tuleb tuline tahtmine haarata kraest mõnel hange tagant teele tormaval jalakäijal, suruda ta rooli taha ja sundida sõitma – et ta näeks, kuidas tema tekitatud ohuolukord sealtpoolt vaadates välja näeb. Nii mõnegi jalakäija aspektist on suhtumine liikluseskirjadesse hämmastavalt sarnane suhtumisega oma töölepingusse: oma õigused on kui ajusse raiutud, kuid oma kohustustesse suhtutakse kuidagi “loominguliselt”.