Üks mu tuttavatest loobus sügisel oma suurest BMW-st ning soetas väikese Ford Fiesta. Neli kuud ekspluatatsioonis olnud väikeauto ülalpidamiskuludest on nüüdseks ülevaade olemas ning eile võttis tuttav kätte võrrelda neid ühistranspordi kasutamise maksumusega - konkreetse leibkonna puhul ning üheotsapileteid kasutades on väikeauto pidamine odavam, kuu- või kvartalikaardiga sõites oleks ühistransport olnud veidi soodsam. Selgituseks niipalju, et too tuttav elab Pääskülas ja töötab Peterburi teel, ka külastab ta sageli oma Maardus elavaid vanemaid: ainuüksi tööle ja töölt koju pääsemiseks tuleb tal kaks korda ümber istuda (tõsi küll: ühe ümberistumise saab asendada kahekilomeetrise jalgsimatkaga, tööpäeva peale kokku niisiis neli kilomeetrit). Ning ainuüksi minu tutvusringkonnas ei ole ta ainus, esimesena tuleb meelde kolleeg, kes elab samuti Pääskülas, kuid töötab Irus - ka kaks ümberistumist, ning võimalus ühte bussisõiduotsa jalgsimatkaga asendada puudub: Lasnamäelt Ussimäe peatusest tema töökohani on neli kilomeetrit; suvel ilusa ilmaga oleme selle vahemaa mõnikord meeleldi maha kõmpinud, talvel lumega selline võimalus paraku aga puudub, kuna Vana-Narva maanteel kõnniteid pole ja teepeenra kohal kõrgub praegu lumevall.
Loomulikult kasutame me kolleegiga mõlemad kvartalikaarti, ning oleme viimasel ajal korduvalt arutanud ärevakstegevat uudist kuu- ja kvartalikaartide asendasemisest igakordsel ühissõidukisse sisenemisel märgistatava elektroonilise piletiga - midagi sarnast, nagu näiteks lõunanaabrite juuresja mujalgi juba kasutusel. See tähendaks sõidumugavuse vähenemist, kuna sisenemisel tuleb minna ühissõiduki esiossa sõidu eest tasuma, aga ümberistumistega reiside puhul eeldatavasti ka transpordikulude kasvu pere-eelarves.
Väidetavalt puuduvat praegu statistika ühissõidukite kasutamise koormuste kohta, ning igal sisenemisel registreeritava pileti puhul pidavat see statistika tekkima - no ma ei ole mitte kusagilt leidnud sõnagi sellise pileti puhul reisija ühissõidukist väljumise registreerimise kohta, ning juhul, kui minu sõidu sihtpunkt jääb selgusetuks: mis kasu on teadmisest, et sisenesin mingil kellaajal Viru Keskuse bussiterminaalis liini nr. 18 bussi, kui ei ole teda, kas ma väljusin Vabaduse väljakul või Valdeku peatuses!? Ja veel: masu tulles põhjendati Tallinna ühistranpordigraafikute hõrendamist ja liinide alguse-lõpuaegade piiramist ning liinil olevate ühissõidukite arvu kärpimist reisijate vähesusega: järelikult oli mingi statistika siiski olemas - kuhu see kadus?
Juhul, kui Tallinna transpordiameti kohustusliku üheotsapileti plaan peaks läbi minema ning selle tulemusena pere-eelarve transpordikulude reale uus ja suurem number tekkima... Minu Pääskülas elaval ja Irus töötaval kolleegil autojuhiloa puudumise tõttu alternatiiv paraku puudub, ise aga käisin hiljuti Renault esinduses Dacia Dusterit proovimas - meeldis!
P.S. Masu tulekul tekkis Delfi naljarubriiki negdoot arupidamisest Tallinna transpordiametis: mida ette võtta - piletimüügitulud aina kahanevad:
"Tõstaks piletihinda?"
"Siis hakkavad veel rohkem jänest sõitma"
"Langetaks piletihinda - jääks jäneseid vähemaks?"
"Hinda langetada... Olete te hull või?"
"Nimetaks paar peatust ümber?"
"Milleks?!"
"No masu ju - midagi tuleb ette võtta!"
Kuid midagi suhteliselt sarnast toimus tollal, kui Tallinna Autobussipark moondus Autobussikoondiseks - tolle Koondise esimene tõsisem ettevõtmine oli sinepikollaste Ikaruste ümbervärvimine salatirohelisteks, sekka ka mõni kurgikoore värvi tumedam triip, ja koondise esindaja teatas teleintervjuus uhkusega: "No eks me mõtleme ikka majanduslikult ja ega me peatselt mahakandmisele kuuluvate busside peale värvi kulutama ei hakka!". Vahe vaid selles, et kui postscriptumi alguses kirjeldatu oli anekdoot, siis järgnev oli juba tõestisündinud lugu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
No comments:
Post a Comment