Teravmeelne kampaania

On teatud-tuntud tõde see, et valimiseelsete välikampaaniate puhul on objekti otsingul otsustavaks teguriks mingit kohta mingis ajaühikus läbivate potentsiaalsete valijate hulk, praegusel jahedal aastaajal soovitavalt kusagil soojas. Ma tõesti ei tea, mis toimub Stocmannis või Maximas, kuid minu stammketis Grossi Toidukaupades on ikka kohal kas IRL või reformarid... koos pole ma neid veel poekampaaniat tegemas kohanud - ilmselt töötavad erinevates vahetustes, ehkki mitte alati: eile olid Paasiku Grossis kohal mõlemad (ju siis vahetusgraafikud kattusid).

Eilse ja tänase poeskäigu võrdlus on aga mõtlemapanev. IRL-ist eilse puhul ei räägiks, kuna nende esindatus oli arvuliselt reformarite omast nõrgem, ehk siis kogu nende inimresurss oli minu möödumise hetkel hõivatud, mis pole üldsegi paha - järelikult oma otsust veel mitte langetanud valjatel, kellega IRL omad hetkel vestlesid, oli, mida küsida - valija järelikult mõtleb! (Fakt, mida sloganite väljamõtlemisel ja plakatite kujundamisel sageli unustama kiputakse).
Ent ega reformaridki üllatanud: peale kassa läbimist ja ostetu kotti ladumist astuti ligi, šokolaad käes, ning tunti huvi, kas olen juba valinud. Kuna ma veel ei ole, sest minu generatsiooni inimestele lihtsalt meeldib valimiste päeval füüsilisele isikuna minna elukohajärgsesse valimisjaoskonda, märkida pastakaga sedelile oma valik ja lasta see oma käega valimiskasti - see loob teatava pidupäevatunde, siis vastasingi, et valimas käinud veel ei ole, ent valik on juba tehtud. Seepeale tunti huvi, et keda nimelt, ning kui kuuldi, et sotse, siis kiideti: "Tark valik!" ja käsi šokolaadiga pöördus hetkega järgmise potentsiaalse valija poole.

IRL toimetas täna Endla tänava Grossis tunduvalt targemini. Olin just jõudnud kassa juurde, keegi "erariides" noor naisterahvas sooritas parasjagu kassas kaardimakset ja kaks IRL särkides tüdrukut ladusid kaupu kotti - no mis seal ikka: IRL-lased ilmselt kampaania pealt tulnud ja õhtuks ju toidukraami vaja. Oma ostude eest tasumise ajal ma kassalindi tagumist otsa loomulikult ei jälginud, ent kui olin ise kassas tasunud ja kavatsesin oma oste pakkima hakata - uups: mulle ulatati naeratuse saatel abivalmilt IRL logoga kott, kus minu õhtusöök (ja IRL kandidaadi ajakiri) juba sees: "Palun - Teie kaup on juba pakitud!".
Mingit moosimist, keda valida, ei toimunud, ega seda ei olnud ju vajagi: kui Teile kaup kotti pakituna kätte ulatakse, ei hakka te ju eeldatavasti seda kas kassast ostetud kilekotti (mis ilmselt sisaldub samas juba pakitud kotis) või õlalolnud seljakotti (nagu mina tegin) ümber laduma, vaid viite selle tollessamas IRL logdega kotis sihtkohani ehk koduni, ning kogu selle teekonna jooksul on logod NÄHTAVAL.

Mingil määral on IRL-i abivalmis tüdrukute mõtteviis sama ühe tuttava tartlasest elektripaigaldusega tegeleva ettevõte omaniku omaga, kes laiendas kümmekond aastat tagasi tegevust areldi Tallinnasse, ent jäigi peamiselt siia pidama, oli pealegi sunnitud töötajaid juurde võtma ja aina otsis töötajaid juurde, kuna tellimusi tuli sellisel määral, et inimressurssi nappis aina... Panin imeks, kuidas on see võimalik - ta pole mitte kunagi kulutanud mitte kroonigi reklaamile!? Tuttav vastas: "Parim müügimees on rahulolev klient!".