Oma praeguse elukoha valikul mängis minu jaoks mitte just vähetähtsat rolli selle asukoht: ligi pool sajandit oma majas elanuna soovisin, et ka kortermaja asukana oleks loodus lähedal, ning 2003 aastal leidsingi oma unistuste kodu, mille uksest mõnesaja meetri kaugusel avanes selline vaatepilt:

Tiigi paekividest laotud kaldad meenutasid mulle minu lapsepõlvekodu oja, mille kallastele ehitasime koos vanaisaga paekivist mitte päris sarnased püstloodis, vaid astmelised kaldad, kuid põhimõte oli sama – et kaldad oleksid ilusad vaadata ning mis peamine: peaaegu hooldusvabad. Paekiviplaatide omavahel kokkusobitamine nõudis jah teatava arvu töötunde, mille aga hoidsime tulevikus kokku, kuna oja süvendamisele kuluv aeg kahanes drastiliselt ja kallaste korrashoiuks kuluv aeg võrdus edaspidi nulliga. Ent mis peamine: krdi hästi sobis loodusse!
Kadrioru pargi kirdeosas asuvat ala asuti juba paar aastat tagasi retsima; ise polnud ma toimuvaga kursiski (kuna töökoormus oli tollal suur), kuid operatiivset infot sain kojamutilt, kes elab küll Tatari tänaval, kuid kes põlistallinlannana ei ole ükskõikne ka muudes linnaosades toimuva suhtes. Kojamutt käis Vabaduse väljakul küsimas, et mis krdi kruusakarjääri Kadriorgu ehitatakse, ning sai vastuse, et see on Jaapani aia ehituse esimene etapp. Etapp ise näeb välja selline:
Kokkuvõtteks: kaks kidurat kaske ja kruusaauk on Jaapani aed.
Kadrioru pargi direktor Ain Järve: “Kadrioru pargi Kirdetiigi ümberehitustööd käivad juba täie hooga ja aprilli teiseks nädalaks jõutakse mullatöödega ühele poole”. 17 aprilli hommikul oli vaatepilt selline:


EPL: “Eheda aia loomise tarvis Jaapanist eksperdi leidmiseks tuli Kadrioru pargi juhi Ain Järve sõnul olla kindel, et hiljem saadakse aia hooldamisega hakkama. “Jaapan kinkis 1980. aastaks Moskvale Jaapani aia ja see lõppes fiaskoga – viie-kuue aasta pärast oli aed kohutav,” tõi Järve näite kõhkluste põhjustest”.
Minu meelest muu osas poogen, ent sõna “fiasko” tasuks meelde jätta.