Tere, talveaeg!

Täna öösel kell neli peame taas kord kinni kenast euroopalikust tavast ning keerame kellaosuteid tund aega tagasi. Alguse sai säärane keeramine ehk teisisõnu üleminek suveajale 1916 a. sõjaaegset ressursipuudust põdevalt Saksamaalt, Eestis mindi esimest korda suveajale üle 1918 a. ning uuesti 1. aprillil 1981. Tookordse ülemineku lõbus kuupäev tõi kaasa muudki muhedat - maainimesel oli samaaegselt kasutusel kolm kella: esimese jäergi lüpsti-talitati loomi, teine näitas autobussi hilinemisi ning kolmas õiget aega.
Kellakeeramise majanduslikku efekti saab numbrites väljendada (energia kokkuhoid 267 tonni naftat aastas), selle mõju elusolenditele nii piltlikult näidata ei saa - kaks korda aastas nädalaks-paariks tekkivat stressi ju liitrites-meetrites ei mõõda. Seda aiman juba ette, et homme hommikul ei taipa mu peni toimuvast tuhkagi: aeg oleks juba õue pissile minna, ent peremees ikka veel põõnab; umbes sama ootab ees ka kevadel: öörahu peaks kestma veel tubli tunni ja kusi pole jõudnud veel õieti põide kogunedagi, kuid peremees on juba jalul ning vilistab kutsuvalt välisukse juures.
Ilmselt hakkab täna öösel nalja saama Soome joogikohtades: alkomüük lõpetatakse kell neli öösel, pool tundi varem antakse sellest tulede vilgutamisega märku - Matti Meikäläinen on õnnelik, et jõudis oma joogi enne kella kukkumist ära tellida, ning kella kukkudes märkab üllatusega, et kiirustamiseks polnudki justkui põhjust, kuna kell on uuesti kolm.