Tallinnlaste tavad ja reisisaatja tööjuhend

Kui mõni aasta tagasi üks tollastest Tallinna abilinnapeadest endale Nissan Pathfinderi soetas, nenditi kommentaariumites, et auto valikul on ametimehel tavakodanikuga võrreldes teatav eelis: abilinnapea on kursis teede-tänavate remondi kavadega ning seetõttu langeski valik vastupidava veermikuga veoki kasuks. Sõna “veok” ei ole siinkohal sugugi liialdus: Nissan Pathfinder erineb Nissan PickUp-ist vaid kere ja pakutava lisavarustuse poolest, ehk siis mootorivaliku-jõuülekande-veermiku poolest on tolle ametimehe sõiduriist identne PickUp`i kastikaga, mis meie mail on ehk mõnel puhul tillipikendus, kuid Austraalias või Ladina-Ameerika maades on ta samasugune tubli tööhobune nagu meil näiteks Pösö Partner või Citröö Berlingo.

Ma ei tea ega ei tahagi teada, mis autoga sõidab tolle pealkirjas mainitud ametijuhendi koostaja, ent ilmselgelt mitte ühistranspordiga; või kui sõidabki, siis mitte hommiku ja õhtupooliku tipptundidel. Kaitsejõududes on olemas käsklus “Keskele vaat!”; linnaliinisõidkites seersanti pole, kuid pole tarviski, kuna reisijad järgivad ise käsklust “Keskele ist!”, ehk siis tipptundidel avaneb ühissõidukites sageli selline koomiline pilt, et kahel pool ummistunud istmetevahelisi vahekäike on kahes reas kahekohalisi istmeid, milledest aknapoolne vaba ja vahekäigupoolne täidetud ülbe aknast välja vaatava reisijaga. Reisisaatjal pole volitusi sekkuda, kuna ametijuhend näeb ette: Ehk siis puuetega inimestega on OK ja nad istutatakse maha, väikelaste emadega samuti, kuid kui laps kasvab suuremaks ja läheb kooli? 5.8 – kui mitut väikelapse ema sisenemisel ja väljumisel abistama peab?! No ma saan aru, et väikelapse issi on незаконный муж, aga pole mõtet kõiki abielurikkumisi ühe väikelapse kaela ajada; seda enam, et tööjuhendi 5.8 meenutab vanavanavana Delfi negdooti, kus tütar kurdab: “Issi, ma saan lapse” – Issi: “OK, võtame asja rahulikult: esiteks – kas sa oled kindel, et see on sinu laps?”.

Postituse ajendiks oligi Pääskülas elava ja kesklinnas töötava tuttava jutt oma tööle ja kojusõidust: 18. liini bussis on hommikuti ja pärastlõunal vahekäik täis raskete ranitsatega juntsusid, kes aga ei julge vahekäigu pool istuvalt ja aknaaluse istekoha puutumatust oma kehaga kaitsvalt täisealiselt pääsu istekohale paluda, kuna paremal juhul on vastuseks “Möh?”, ent enamasti allameetrimehe ignoreerimine. Teataval määral kuritarvitab too tuttav oma välimust (Pat Benatar Stop using sex as a weapon- nii karm see värk siiski ei ole:) – juntsusid ignoreeritakse, kuid kui alla 30 tüüpiline kesklinnas juhina või spetsialistina töötav, kalleid riideid, ehteid ja aksessuaare kandev naine, kes ilmselt sõidab linnaliinibussis kõigest seetõttu, et kesklinnas pole parkimine lihtne või tahab ta end jalgsi tööle-koju kõndides fitnessile lisaks veelgi paremas vormis hoida, palub läbipääsu tollele vabale istekohale – keeldumisi praktiliselt pole. Ning niipea kui läbipääs olemas, aitab too tuttav vabale istekohale raske ranitsa vahekäigus nügimisi talunud põnni või plika ja läheb järgmise istme juurde… no on ju paras luupainaja?!

Reisisaatjate kiviaeda ma seekord kapsast ei loobi: eelpoolkirjeldatud rivistamine ei kuulu nende ametikohustuste hulka ja pealegi näitavad nad ise sageli istekohta valides eeskuju (mis pole puhtnegatiivne näide: kui reisisaatja istub uksele lähimal istmel, et saaks vajaduse korral kohe abiks tormata. Ja ega neilgi kerge ole: 2003 kõndisin põlengus saadud traumade tõttu neli kuud karkudel, ja ühissõidukisse sisenedes hakkas seal istuv nooremapoolne rahvas enamasti ühtäkki tohutut huvi tundma aknast avanevate Tallinna vaadete vastu, istekohta pakkusid enamasti sellises eas inimesed, kellele oleksin üldjuhul ise istet pakkunud, kui oleksin püsti püsinud ilma karkudeta. Oleks tollal olnud olemas reisisaatjad, oleks ehk mõni ühistranspordi interjööri püstipüsimistoru minu poolt painutamata jäänud.

Ühtlasi luban, et juba niigi läbileierdatud reisisaatjate teemat ma enam ei torgi – loodetavasti pole vajadust. Tsitaat peaministriltTallinna sotsiaalsete töökohtade loomise kohta: “Õige raske on Tallinna linnapeal öelda mingil hetkel nendele inimestele, kes praegu nendele sotsiaalsetele töökohtadele on palgatud, et nüüd on meil majanduskriis läbi ja teie panust enam ei vajata”… Ise näen tulevikku vastupidi: need inimesed, kes olid sotsiaalsetele töökohtadele palgatud, tulevad Tallinna linnapea juurde ja ütlevad: “Kuna nüüd on meil majanduskriis läbi ja olen taas leidnud erialase töö – suur aitäh häda ajal aitamast”.

P.S. Teema ammendamiseks paar postscriptumit:

• Tuttavaga koos sõites möödusime teepervel ratast vahetavast autost; tagaistmelt kostis kohustuslikku helkurvesti kandva rattavahetaja kohta roolis olnud tuttava 5-aastase tütre kommentaar: “Issi, näe – reisisaatja!”
• Juhuslikult pealtkuuldud kõnelus bussis: “Teadsa, ja siis tuli saatejuht ja…” - “Oot: mis saatejuht?!”  - “Sorry; ja siis tuli reisisaatja ja…”