Tänahommikusi uudistepealkirju läbi lapates hakkas Oma Kaupunki esikülje teemadest silma kirjutis rooli taga telefoniga rääkivast Soome politseinikust - mis on keelatud härjale, pole keelatud Jupiterile.
Miks ma toda võõramaist uudist tolle pealkirjal klikates üldse lugema läksin: on ju Helsinki politsei eestlase jaoks suhteliselt kauge teema, ent Tallinna linnaliini bussijuht on juba midagi tunduvalt lähedasemat, ning mul oli meeles värske näide samalaadsest rooli taga telefoniga rääkimisest, kuid pildid sellest jäid paraku tegemata.
Lugu ise oli selline, et eile TAK-i 63 liini lõõtsbussiga õhtupoolikul töölt koju naastes vajutasin kolmsada meetrit enne kodupeatust peatusenupule ning suundusin seejärel ukse juurde. Kuna TAK-i vanemapoolse veeremi peatusenupud alati ei toimi, heitsin pilgu bussi salongi laetabloole (et kas mind ikka märgati) ning seejärel bussijuhi salongi tahavaatepeeglisse, millest vaatas vastu telefoniga rääkiv bussijuht ?! Bussijuhi kõne oli käsil juba peale Lasnamäe-Kesklinna suuna Lauluväljaku peatusest väljasõitmist ja jäi jätkuma peale sellele järgnevat Oru peatust, kus väljusin. Too buss polnud küll kaugeltki ülerahvastatud, hõivatud oli kõigest kolmveerand istekohtadest ja püstiseisvaid reisijaid polnud, ent: tolle, ehkki küll lühikese vahemaa peal on üks fooriga ja üks ilma foorita ülekäigurada, ning usun, et äkkpidurduse korral eelistanuksid nood kolmveerand bussitäit reisijaid näkku saada midagi meeldivamat kui eesmise istme seljatugi.
Kaebust toimunu kohta ma ei saatnud: vastav vorm on Tallinna Autobussikoondise kodulehel küll olemas, ja omadest kogemustest tean, et TAK reageerib laekunud avaldustele-ettepanekutele küllaltki kiiresti, üldjuhul kohe järgmise tööpäeva jooksul, kuid ma ei jätnud meelde ei kellaaega ega bussi “pardanumbrit”, ilma milledeta avalduse esitamisest erilist tolku pole. Pilte salongipeeglist paistvast moblaga lobisevat bussijuhist ma lihtsalt ei julgenud teha: bussijuht oli üsna heas füüsilises vormis ning et tema näeb peeglist mind paremini kui mina teda, ja ehkki olen üsna nobe jooksja – uste avamise nupp on ju tema kabiinis.
Jah, ma mõistan, et bussijuhi elu ei ole kerge: tema tööpäev algab sageli mitu tundi varem, kui mõne teise puhkepäev lõpeb, või jõuab ta töölt koju alles siis, kui tema pere magades juba teist, seejärel kolmandat-neljandat külge keerab. Ta võib saada kaela kriminaalasja, kui mõni reisija bussijuhi süül viga saab. Töögraafiku tõttu veedab ta mõned nädalavahetused mitte pere, vaid reisijate seltsis… Kuid seda, et elu peab kerge olema, ei ole välja öeldud mitte kusagil: ei Piiblis, ei Koraanis, ei Kommunistliku partei manifestis.
Elu on raske jah, ent teisalt – millega võrreldes?
Posts
No comments:
Post a Comment