7. nädal

Lõppenud nädalal registreeriti 2518 uut töötut (nädal tagasi 2702), registreeritud töötuid on Tallinnas ja Harjumaal hetkel arvel 37 829 (töötuse osakaal 13,7 protsenti), töökuulutusi pealinna ja selle lähiümbruse vakantside kohta üleval enam-vähem sama palju kui nädal tagasi:

		6. nädal	7. nädal
	ArikoReserv	3	4
	CV-keskus	802	789
	CV-online	792	795
	EkspressJob	186	202
	HR Factory	5	5
	Hyppelaud	41	35
	Manpower	13	14
	M-Partner	1	1
	Personalipunkt	4	3
	Töö24	12	8
	Töötukassa	241	213
	Varumeesteenindus	1	3
	KOKKU	2101	2072

Töökuulutuste arvu vähenemist ei tuleks tõlgendada negatiivsena: järelikult on osa konkursse lihtsalt lõppenud ja võib järeldada, et 29 eelmisel nädalal üleval olnud vaba töökohta on nüüdseks täidetud. Juurde tuleks liita ka 16. veebruaril Tallinna linna korraldatud tööbörs Lauluväljakul, kus oli pakkuda lausa 400 töökohta, samas oli ka konkurents kõva – ühele kalmistuvahi kohale üle 100 kandidaadi. Sotsiaalminister Hanno Pevkuri arvates oleks linn saanud tööd pakkuda palju inimlikumal moel kui sundida inimesi õues järjekorras külmetama, abilinnapea Jüri Pihl küsis “Terevisioonis” seepeale: "Kui asju oleks võimalik mugavalt lahendada, siis miks need inimesed Töötukassa soojadest ruumidest tulevad õue seisma? Oli ju teada, et töökohti ei pakuta rohkem kui 500”. Sotsiaalsed töökohad olid sel nädalal kõneaineks veel teiselegi reformierakondlasele: riigikogu liige Hannes Astok arvas Kuku “Keskpäevatunnis”, et Tallinna ühistranspordi reisisaatjate kui ebavajalikku tööd tegevate inimeste kasutuselevõtt on sotsiaalse töökoha maine ära lörtsinud (Eesti olusid mittetundev inimene võib siit välja lugeda seisukorra, justkui oleks riik varem loonud hulganisti mainekaid sotsiaalseid töökohti, millede imago Tallinn takkajärgi reisisaatjate töölerakendamisega ära on lörtsinud). Astok ei olnud ka nõus BNS-i peatoimetaja Ainar Ruussaare tõdemusega, et uuest töölepingu seadusest pole tolku olnud, töötus kasvab aina edasi – Astoki väitel tuleb seadusele veel aega anda. Pisut liigoptimistlikult kõlab Astoki lootus, et töötukassa asub aktiivsemalt tegutsema, sest on saanud euroliidult raha: ehkki võib eeldada, et see raha leiab kasutamist koolituste ning ümberõppe eesmärgil, ei ole olemas ülevaadet sellest, missugused on praeguste töötute kutseoskused; sedasama tõdes äsja Vikerraadio “Reporteritunnis” ka Indrek Neivelt: “"Kui ma oleksin Rootsi investor ja hakkaksin vaatama, mida siinsed töötud teha tahavad ja oskavad, ning millise raha eest nad on nõus seda tegema, siis sellist informatsiooni mina ei leiaks". Ja tõepoolest: iga pisemagi personaliotsingufirma ankeedis on reeglina sees küsimused palgasoovi kohta, muude oskuste kohta peale põhiameti, samuti selle kohta, kui kaugele kodust ollakse nõus tööle käima, Töötukassa küsib vaid vanust, sugu, viimast töökohta, keeleoskust ja juhilubade olemasolu. Kui käisin ennast möödunud aasta juunis arvele võtmas, oli konsultant kimbatuses: viimases töökohas olin töölepingu järgi töödejuhataja-elektrik-lukksepp-katsetaja, konsultant aga vabandas, et üle ühe ameti ei ole võimalik sisestada. Ehk siis eelkõige on vaja saada ülevaade sellest, missugused on tänaste töötute eeldused ümberõppeks ning milliste kutsealade esindajaid vajatakse enim järgneva 10 aasta jooksul, ning seda mitte ainult eurorahade otstarbekamaks kasutamiseks – ka Töötukassa 15 000-kroonisest koolituskaardist on abi vaid nende ametite puhul, mille oskajal on lootust lähiajal tööd leida: kuna koolituskaart võimaldab täiendõpet ainult juba olemasoleval erialal, ei ole ju mõtet koolitada töötust ketrajast veelgi kvalifitseeritumat töötut ketrajat samal ajal teades, et tekstiilitööstus on enamjaolt kolinud Aasiasse.

Aasiaga seoses ütles Indrek Neivelt “Reporteritunnis” välja veel teisegi väärt mõtte: uued töökohad tulevad Põhjamaadest, tuleks keskenduda Põhjamaade väikeettevõtetele, mis ei ole oma tegevust veel Aasiasse kolinud. Ja tõepoolest – Eesti soodsast asendist ja sadamatest räägitakse ikka ja alati transiidi kontekstis, tootmise aspekt aga jääb kuidagi varju: Hiinast mingit toodet Euroopasse transportides ei ole palju muid valikuid peal meretranspordi, ehk siis toode oleks teel 5-6 nädalat, kui aga sama toode valmistada Eestis, kulub sama toote transpordiks Euroopasse kõige enam paar kolm nädalat. Kui eelmanitud toode mahub merekonteinerisse, tasub ta ehk koguni Hiinast tellida, kui ta aga on merekonteinerist suurem, siis kujuneb Hiinast toomine oi-kui-kalliks.

Narva volikogu ettepanekust tänase Tallinna tööbörsi kontekstis

Täna toimunud Tallinna tööbörsil oli konkurss kõva: pakutavad 400 vaba töökohta tõid kohale 3000 soovijat, ehk siis 7,5 kandidaati ühe töökoha kohta. 400 on jah vaid piisake meres, kuid siiski parem kui mitte midagi. Lisaks töökohtade loomisele on asjal veel teinegi positiivne külg: lisaks reisisaatjatele, koristajatele ja sotsiaalhoolekandetöötajatele leidsid 162 inimest töö heakorra alal (haljastajad, pargi- ja kalmistuvahid) – seni ostis linn seda teenust sisse.

12. veebruaril saatis Narva linnavolikogu valitsusele ettepaneku luua 1. aprilliks 50 000 riigieelarvelist sotsiaalset töökohta, töölevõetute rakendamisega tegeleksid kohalikud omavalitsused. Ettepaneku järgi makstaks igale sotsiaalsele töökohale võetud töötule 5000 krooni kuus, arvutuste järgi läheks 50 000 sotsiaalse töökoha ülalpidamine riigile maksma 336 miljoni krooni kuus, sellest kolm neljandikku ehk 248 miljonit saaks aga riik maksude ja maksmata jäänud riiklike toetuste näol sisuliselt tagasi. Ehkki sotsiaalsete töökohtade loomisest rääkides riiki enam tegevusetuses süüdistada ei saa – pean siinkohal silmas palgatoetust ettevõtjale uue töökoha loomisel, ei saa ainuüksi eraettevõtjale lootma jääda: tööpuudus hakkab kahanema sageli alles tükk aega pärast SKT numbrite ülespööramist. Ettevõtted vaatavad oma kulud üle, koondavad ja see peaks kokkuvõttes tooma tootlikkuse kasvu, ehk nagu ütles majandusteadlane Andres Arrak: “Kõik majanduslangused on selleks vajalikud, et toimuks majanduses korrektsioon ja struktuuri kaasajastumine. Meeldib see meile või mitte, aga kõik see käib läbi tööpuuduse olulise kasvu”. Narva linnavolikogu esimehe Mihhail Stalnuhhini sõnul on välja pakutud arv 50 000 töökohta üsna tinglik. “Võib-olla on sellise palgaga töösoovijaid ka vähe, kuid asi on põhimõttes. See arv oli võetud selleks, et näidata, millise rahaga saab inimestele töökohti pakkuda. Kuidas ja millega neid hõivata omavalitsustes, teab igaüks ise,” ütles Stalnuhhin ERR uudistele. «Mina isiklikult ei näe mingit probleemi, et Narvas 3000 inimesele tööd anda - kas lumekoristust, haljastust, vanurite toetamist ja nii edasi. Võimalusi on kuhjaga”. Narva linnavolikogu esimehe hinnangul ei oleks sotsiaalsete töökohtade loomiseks vajalik summa riigile mingi probleem «Olemas on stabilisatsioonifond, valitsus kavatseb võtta ca 5 miljardit krooni võlgu,» rääkis Stalnuhhin.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis möödunud aastal koostatud tööjõu vajaduse prognoos näitab tööpuuduse määraks aastal 2016 seitse protsenti ehk 45 000-50 000 töötut. MKM-i majandusanalüüsi talituse eksperdi Mario Lambingu hinnangul on täiendavate töökohtade loomist ette näha eelkõige teenindussektoris, suur vajadus on järgnevatel aastatel õpetajate-õppejõudude, arstide ja sotsiaaltöötajate järele, kaks kolmandikku kogu vajadusest moodustavad oskustööliste ja spetsialistide kategooriasse kuuluvad töötajad, viiendiku teenindajad; juhi kohti jagub igale kümnendale töötajale, lihttöötajaid, kellelt ei nõuta erilist ettevalmistust, vajatakse aga veelgi vähem. Siinkohal pean vabandama, et panin oma üle-eelmises postituses pisut pada: ülevaade perspektiivikamatest ametitest on MKM-l siiski olemas; ka Eesti Panga 12.02 teade ennustab, et lähitulevikus ei taastu hõivatute arv ning jaotus tegevusalade lõikes samasugusena. Vajadus sotsiaalsete töökohtade järele on seega ilmselgelt olemas, seda enam, et statistikaameti andmetel oli eelmise aasta kolmandas kvartalis tööotsingutest loobunud 11 000 inimest, sest nad ei uskunud enam töö leidmise võimalusse, sama palju oli heitunuid ka neljandas kvartalis.

CV-de padupostitamise “tulemuslikkus”

13. veebruari “Ekspressis” ilmus Maris Sanderi stoori poolteist aastat töötuna olnud Emmanuelist, kes peab kuus hakkama saama 2009-kroonise töövõimetuspensioniga. Kirjutis on sisukas, sisaldades groteskseid momente nii toimetulekutoetuse taotlemisest kui firma likvideerimise keerukusest – kallidusest, ent see tuli alles loo lõpupoole, lugu ise algas lausega: “Emmanuel (53) on tööd otsides saatnud välja üle tuhande CV” – seega siis pooleteise aasta jooksul keskeltläbi 55 elulookirjeldust kuus?! Ja tõepoolest, Emmanuel (sõprade jaoks Emil) tunnistab, et on vaid mõni harv päev, mil ta ei saada välja ühtegi CV-d, headel päevadel läheb teele kolm-neli–viis kandideerimisavaldust. 2008 a. pani ta päevas teele aga kümme kuni viisteist CV-d.

Emil ise arvab, et üheksal juhul kümnest reklaamitavast ametist on töötegija siseringist juba leitud: “Portaalidest tulevad vastused on automaatvastused, sõna-sõnalt, koma-komalt identsed. Ja kui poolteist aastat tagasi veel kümnele CV saatmisele tuli kaks-kolm eitavat vastust, siis nüüd hea, kui on üks “ei” kahekümne peale.” Kommentaariumis arvatakse, et CV-d rändavad pikema jututa prügikorvi peale 53-aastase mehe sünniaasta nägemist, või siis ambitsioonikusest tuleneva palganumbrini jõudes. Ise aga arvan, et sellise padupostitamise puhul piisab personalitöötajale kandidaadi ees- ja perekonnanime läbilugemisest, kuna nad on omal nahal kogenud CV-keskuse õppevideos kujutatud situtatsiooni halvasti algavast tööintervjuust: “Niisiis soovite meile tööle tulla?” - “Mine tea jah: eks neid CV-sid ole ikka siia-sinna küll ja küll saadetud”.

Kommentaariumist leiab ka mitu asjalikku soovitust ise kohale minna – see toimib kindlasti: esiteks saab personalitöötaja vestluse käigus esitada täiesti elusuuruses kandideerijale esitada täpsustavaid küsimusi tööandjale huvipakkuvate detailide kohta, mida ehk elulookirjeldusest välja ei loe, teiseks näitab see kandidaadi tõsist huvi pakutava töökoha vastu. Omadest kogemustest tean lisada, et sama efektiivne on ka helistamine või meili saatmine koos motivatsioonikirjaga ning koos ettepanekuga pakkuda välja intervjuuks sobiv aeg – sellisel puhul jääks ära isikliku kohaleilmumisega kaasnev “äkitselt sissesadamise” situatsioon. Mõlemad moodused on head: igatahes on personalitöötaja teadlik sellest, et kandideerija on konkreetsest tööpakkumisest tõepoolest huvitatud, kuna võtab ette midagi enamat kui klikkamine kusagil tööotsinguportaalis tööpakkumise all olevale nupule “soovin kandideerida”. Tõsi – otsekontakt võib anda ka vastupidise efekti: sageli pöördutakse peronaliotsingufirma poole just eelvaliku tegemiseks, s.t. selekteerimaks välja konkreetsele töökohale sobivad kandidaadid, kellega peale personaliotsingu eelvalikut tegeleb juba konkreetse ettevõtte personalijuht.

Selles osas, et et üheksal juhul kümnest reklaamitavast ametist on töötegija siseringist juba leitud, ei saa Emiliga kohe kuidagi nõustuda: eraettevõtja ei saa endale lubada ettevõtte palgafondist sellise “onupoja” poputamist, kes vakantsele ametikohale oma kutseoskuste või muu poolest kohe kuidagi ei sobi, väljaspool erasektorit paneb asjad paika Avaliku teenistuse seadus. Jah – erasektor eelistab tõesti mõnikord tuttavate tuttavaid, ent seda eelkõige riski vähendamiseks, ütleb ju Murphy seaduski, et personali värbamine on lootuse võit kogemuse üle. “Mees tänavalt” võib olla kuitahes sobiv kandidaat, kuna vastab tööintevjuul igale küsimusele: “Jah – just minu rida!”, tuttav oskab aga tuttava kandidaadi kohta juba enne intervjuud anda sedalaadi pealtnäha pealiskaudset lisainfot, kas on tegemist solistiga või meeskonnamängijaga, kas teeb tulevane töötaja meelsasti ületunde või ei ole see näiteks kodustel põhjustel võimalik, kas käib ta vabal ajal kalal või mängib meelsamini malet – ühesõnaga: anda pildi isiksusest tervikuna.

Niipalju siis CV-de saatmisest; CV enda kirjutamise kohta lisan lähiajal mõned sellised soovitused, mida kursustel ei kuule, ent mis on tõestanud oma efektiivsust, ehk siis teisisõnu omal nahal järele proovitud.

Olukord tööjõuturul (Tallinn ja Harjumaa)

Töötute arv jätkab seni veel kasvamist, saavutades Töötukassa juhi Meelis Paaveli arvates kõrgpunkti märtsis – aprillis, samas on tasapisi, kuid siiski kasvama hakanud ka tööpakkumiste hulk. Kui möödud aasta III ja IV kvartali jooksul oli pilt kahes suuremas töövahendusportaalis üsna nutune – CV-online`s kippus Tallinna ja Harjumaa vakantside arv langema alla 300, CV-keskuses püsis napilt üle kahesaja – siis hetkel on pilt juba pisut lootustandvam, tööpakkumiskuulutusi Tallinnas ja Harjumaal 12. veebruari oli üleval järgnevalt:

		5. nädal	6. nädal
	Ametro	1	0
	ArikoReserv	3	3
	CV-keskus	722	802
	CV-online	749	792
	EkspressJob	170	186
	Fontes	3
	HR Factory	3	5
	Hyppelaud	39	41
	jobbXtra	0	0
	Manpower	6	13
	M-Partner	1	1
	Personalipunkt	4	4
	RightHead	0	0
	Töö24	8	12
	Töötukassa	206	241
	vakants.ee	0	0
	Varumeesteenindus	2	1
	KOKKU	1917	2101

Nädalaga on niisiis lisandunud 184 uut tööpakkumiskuulutust, juurde tuleks ilmselt ka arvata 16.02 Tallinna linna poolt korraldataval tööbörsil tööotsijaid ootavad 400 eri valdkonna sotsiaalset töökohta.Täpsusest on eeltoodud tabel muidugi kaugel: Töötukassa ja CV-online`i töökuulutused kattuvad osaliselt, osa pisemate personaliotsingufirmade pakkumisi on üleval suuremate tööotsingusaitide lehekülgede, niisiis ei saa seda pidada mingiks statistikaks, kuid mingi ettekujutuse sealt siiski saab.

Selle kohta, millistele erialadele kui palju vakantse on, ei hakanud meelega kokkuvõtet tegema – see kajastanuks kõigest hetkenõudlust, kuna aga mõnedel ametialadel ei pruugi kriisieelne tõõjõuvajadus taastuda enam kunagi, seisab nii mõnelgi töötuksjäänul ees vajadus ümberõppe järele, enne ümberõpet oleks aga hädatarvilik teave selle kohta, milliseid ametimehi läheb vaja lähikümnenditel, ning hetkel küll sellist teavet saadaval ei ole. Teada on ehk vaid niipalju, et vananeva rahvastikuga Euroopas ei kao mitte kuhugi nõudlus tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate järele, muus osas on palju erinevaid ja vastukäivaid prognoose: kriisi alguses ennustati ilusalongidele kadu, kuna salongi asemel püütakse kitsastes oludes hakkama saada koduste vahenditega – samal ajal aga pole nõudlus iluteenidajate järele kadunud; ehitusmeestele soovitati kinnisvarabuumi lõppedes kellu heaga varna riputada, majandusteadlane Heido Vitsur aga leiab, et kuni Eesti elamufond on selline, nagu ta on, ei saa vähegi talutavas majandusolukorras nõudlus elamuehitusele veel niipea alaneda, mis muidugi ei anna ehitustöölisele alust loota, et kunagi tuleb tagas kriisieelne kuldaeg, mida Merko üldehitusdivisjoni direktor Tarmo Pohlak tabavalt kirjeldas: “Saabub ehitusobjekti väravasse tuttuus suuremat sorti Lexus, sealt astub välja tunkedes plaatija, võtab pagasiruumist tööriistad kaasa ja suundub oma tööfrondile“.

Tallinna ja Harjumaa tööjõuturul toimuvaga püüan edaspidigi kursis olla, muude piirkondade kohta ei julge paraku sõna võtta: toimuvast arusaamiseks on teinekord lisaks numbritele tarvis teada ka taustainfot, mida mul aga Tallinna elanikuna muu Eesti kohta napib.

Lumekoristusest NATO kontekstis

Helsinki linnavalitsus kaalub hetkel kaitseväe abi kasutamist, tulemaks toime kesklinna koormava lumeuputusega. Eriolukordades on ajateenijad varemgi tegusid teinud, viimati 2005 üleujutuse ajal sadama kaitsetammide rajamisel, ent praegu on asi pigem siiski selles, et ligikaudu 400 saju algusest lakkamatult töös olevat lumekoristusmasinat ei ole piisav kogus, ja kas labidameestest sellises olukorras masinapargile arvestatavat abi oleks – Kaarti Jäägrirügemendi staabiülem Heikki Saarento: “Mehi meil on, aga kas neile ka labidaid jätkub? Veoautosid meil on, aga kas need ka lume veoks sobivad?” Kui tervet möistust piisab, siis polegi tarvis teada Vene sõjaväe ehituspataljoni baasvalemit: “30 sõdurit = 1 ekskavaator”.

Nujah, ent – neil pole ju NATO liitlasi. Meil on, ja läheb nagu Afganistanis: alguses pikad läbirääkimised, siis annab Läti loa sahkade transiidiks Pärnu-Riia maantee kaudu; vahepeal jääb asi pisut venima (kuna sõduriemad küsivad: “Mille nimel peavad meie poisid Eestis külmetama?”), ja vahepeale pisut actionit ka, kuid see kõik selleks, et vägede ülemjuhataja saaks enne Jaanipäeva raporteerida: “Üldjoontes oleme me oma ülesande täitnud. Jah, me kandsime ka kaotusi, kuid siia saabudes me teadsime, et ei lahku siit enne, kui meie eesmärk on tegelikkuseks saanud, ning see hetk on käes…. “ Ehk siis asfalt on jaanipäevaks nii või teisiti must, kaotustena kirjas kahe traktoristi joobes juhtimise eest läinud load, action´iks 30 km/h liikuvast sahast möödasõitu üritanud Ford Focuse teelt väljarammimine, ja resümeeks sõltumatu ajakirjaniku kommentaar: “Tegelikult agaa… ei lõpe lumesajud Eestis kunagi: NATO võib oma väed välja viia, kuid lumesaju võimalus oli, on, ja jääb”.

Foto: Helsinkin Sanomat

Vajatakse…

Nagu eelmises postituses mainisin, on viimased kuud minu jaoks möödunud tööotsingu tähe all. Kerge see ei ole – on mul ju 100 000 ametlikult arvele võetud konkurenti, ehkki… tean täpselt, et osa nendest saavad töötukindlustust, käies samal ajal mustalt tööl ehk siis ei kiirusta ametlikult tööleasumisega; kardan aga, et sellistest enam on neid, kes käegalöömismeeleolus ei ole mitte kusagil arvel – kui palju neid on, ei julge mõeldagi.

Tööpakkumiskuulutusi vaadates polegi asi justkui kõige hullem: CV-Keskuse eesti saidil on hetkel 704 vakantsi, läti omal 99. Lätlaste lootusetust olukorrast annab aimu detsembrikuine lugu: Biisoni Personalirendi Tallinna esindus otsis Technip Offshore OY-le (Mäntyluoto) kümmet keevitajat, palgaks pakuti 9,5 €/h; mehed olid leitud ja juba valmis teele-tööle asuma, kui tellijalt tuli teade: leidsime lätlased, kes nõus sama tööga 6 €/h (kuna Läti vahendaja korraldas transpordi-majutuse, jäi meestele eeldatavasti kätte veelgi vähem). Tööjõu tellija pakkus Biisonile lahkesti võimalust palganumbrid “üle vaadata”, Biisoni Tallinna esindaja Ever Kelt vastas selle peale: “Meie tegeleme personaliotsingu, mitte orjakaubandusega”.

Töökuulutuste suur hulk ei tähenda muidugi, et kõigil neil ka reaalne kate on. Möödunud aasta keskpaigas hakkas ühtäkki massiliselt ilmuma BLRT erinevate tütarfirmade tööpakkumisi: lõppes konkursi tähtaeg CV-online´s, ilmusid samad kuulutused kohe CV-Keskuse saidile; sai seal kandideerimise täthaeg ymber, kolisid kuulutused Hyppelauda. Kui kuulutused olid mitu kuud siin-seal üleval olnud, ilmus pressis teade hiinlaste tööleasumisest BLRT-s; kes masueelset aega mäletab – samalaadne padukuulutamine käis ka enne ukrainlaste töölevõtmist, ehk teisisõnu olid kuulutused ettekäändeks võõrtööjõu sissetoomiseks: "А мы ведь искали... " Tuttav MIG/MAG/TIG-keevitaja käis ka kohapeal töökohta kaemas – oldi nõus võtma küll, tunnipalgaga 60 krooni (võrdluseks: suht madalapalgalisel Ida-Virumaal saab algaja keevitaja tunnist vähemalt 70 kr), ehk siis ettekääne on täielik: kuulutame küll, aga inimesed ei taha tulla.

Kuulutuste jälgimine on põnev isegi siis, kui ise parasjagu tööd ei otsigi. Enne masu algust jälgisin huviga, millal ükskord lõppevad Victor Stationery, Pipelife`i ja SCA Packaging`i aastatepikkused ponnistused töötajate leidmiseks. Svedbergsi potitehas nii kaua ei piinelnud: kui 2005 a. kevadel tööle võetud kahekümnest töötajast olid katseaja lõpuks alles ainult brigadir ja tõstukijuht, üritati aasta jooksul küll uut meeskonda kokku saada, ent siis tunnistati äriidee ebaõnnestunuks ning koliti tehas mujale; samalaadse äriidee ebaõnnestumise sõnastas suht selgelt HTM Sport Eesti juhtkond: “Tulime Eestisse teadmisega, et siin on odav ja kvaliteetne tööjõud, kuid kohapeal selgus, et siinne kvaliteetne tööjõud polegi nii väga odav, ja siinne odav tööjõud pole üldse kvaliteetne”. Paraku on lihtne leida selliseid statistilisi andmeid nagu Eesti miinimumpalk, kuid mitte seda kui paljud oleksid nõus sellise palga eest tööle hakkama ning mis kontingent see selline üldse oleks. Statistikast lähtudes otsis Galvex Estonia laotöötajaid Kallaverest, kuna kallaverelase keskmine palk olevat tallinlase omast kümnendiku madalam – hihii: kui tol ajal oleks mõni miljonär hetkekapriisi ajel otsustanud Kallaveresse kolida, mis oleks statistikast siis saanud?! Ehk siis vana tõde: kui kolmest naisest üks on kuuendat kuud rase, on statistiliselt igaüks neist poolteist kuud rase, olgu ülejäänud kaks kasvõi süütud.

Viimaste kuude töökuulutustest võis sportliku huviga jälgida Recruitment Estonia OÜ usinat toimetamist töödejuhataja leidmiseks, kronoloogiliselt näeb asi välja nii:

1. kuulutus sisestatud 04.12, kandideerimise tähtaeg 11.12 (CV-online)
2. kuulutus sisestatud 14.12, kandideerimise tähtaeg 20.12 (CV-online)
3. kuulutus sisestatud 30.12, kandideerimise tähtaeg 03.01 (CV-online)
4. kuulutus sisestatud 04.01, kandideerimise tähtaeg 12.01 (CV-Keskus)
5. kuulutus sisestatud 13.01, kandideerimise tähtaeg 17.01 (CV-Keskus)

Esimese kahes kuulutuses oli tööandjaks “elektroonikatööstuse valdkonnas tegutsev tootmisettevõte”, aastavahetusel tunnistati üles, et tegemist on Ericssoniga; ka leiti uuest aastast alates, et keskeriharidusest ei piisa, nõutakse siiski kõrgemat. Kronoloogiliselt tundub tegevus tõmblemisena, iseäranis “otstarbekas” on sisestada tööpakkumine 30. detsembril ning oodata kandideerimiste laekumist enne 4. jaanuari ehk selle aasta esimest tööpäeva: muud põhjendust sellele kui must-valges trükis kalendri kasutamine ma välja mõelda ei mõista. Igatahes on tänaseks viimase konkursi lõpptähtajast möödas kümme päeva; silmas pidades eelmiste konkursside intensiivsust on alust loota, et töödejuhataja on lõpuks siiski leitud.

Igatahes minu tööotsingud jätkuvad, kuid kui neid peaks ka kroonima edu, jääb sõna “töö” selles ajaveebis läbivaks liiniks.

Töötukassa meened

Blogimisel on vahepeal paarikuine paus tekkinud, kuna tegemist tuli teha tunduvalt elulisema ettevõtmisega - töökoha otsimisega. Loomulikult tuli tegemist teha ka töötukassaga, ning selle käigus jäi näppu üks pressis elavat vastukaja tekitanud miljonihanke eest soetatud meenetest - pastakas. Kuigi Töötukassa avalike suhete juht Erko Vanatalu nimetab pastakat infokandjaks - telefoninumber on ju peal - ei paista praktilist kasu ei kusagilt: need viis numbrit ei tohiks olla ülejõukäivad meelde jätta, ja kui kohe kuidagi meelde ei jää, siis võib need ju kasvõi kusagile kirja panna... jah, ent mitte sama pastakaga: esinduslikule väljanägemisele vaatamata on pastakasüdamiku kvaliteet kehva, aeg-ajalt jätab see pasta emiteerimise lihtsalt järgi ning siis tuleb lehe serval ringikesi joonistada, et pasta taas voolama saada. Vaimusilmas näen teabepäevalt koju naasvat töötut, helkur sabas helkimas ja taskus uhke pastakas, mida teabepäeval tarvis ei läinudki, kuna seda on juba kuuldud küllaga, kuidas koostada atraktiivset CV-d ja esineda esinduslikult töövestlusel... Kuna esimene veebruar peagi käes, asub töötu kui vähekindlustatud elanik täitma avaldust soojusenergia hinnatõusu kompenseerimiseks, kuid et täitmine läheb puhttehnilistel põhjustel üsna vaevaliselt, kostab peagi: "Krdi töötukassa - töö leidmisel neist abi pole, ja mida sa säärastelt ootadki, kes peale odava mittetoimiva nänni jagamise muud teha ei mõista!" Avaldus jääb pooleli ja töötu läheb esikusse veenduma, kas tund tagasi teabepäeval jope külge kinnitatud helkuril on ikka tähis EN 13356.

P.S. Eks ma siis kunagi helistan pastakale kui infokandjale kantud numbril: teatamaks, et "Tuub on tühi - vaja uut!"