Olukorrast riigis…

… ning seda (no kuidas seda nüüd poliitkorrektselt väljendada?) Eestimaal alaliselt elava eesti keelt emakeelena mitte kõneleva Eesti kodaniku silmade läbi. Ehk siis väljavõte endise hea kolleegi kirjast – avaldatud loomulikult tema loal:

“ …Я в Белоруссию пока не собираюсь, жизненного опыта ещё нужно подкопить чтобы не проиграть от ситуации, я думаю до самого продуктивного опыта = 30-35 лет времени ещё немного есть... Белоруссия - как вариант, мне по менталитету подходит больше, чем какая-либо другая страна, а в Россию не тянет. Да и недвижимость есть в сельской местности, земля, недалеко от Минска, экотуризмом можно, например, заниматься. Чем-то своим в общем и на себя. Единственное что напрягает - сейчас там хоть и "совок", но батьку рано или поздно всё-равно подвинут, начнут разворовывать и делить страну, опять смута настанет, а уже тошнит от этих реформ и перемен:)) Хотя куда от них денешься...

А в Датвеллере (tööandja juures) всё классно, кроме зарплаты. Пока хватает сводить концы с концами, но скоро жена закончит детские "копеечки" получать, там посмотрим. К этому времени я с Робертом (tööandjaga) поговорю, если никаких повышений не планируется, буду искать где-то что-то. А то блин цены поползли вверх будь здоров, а зарплаты стоят. Работодатели снимают сливки, а нам то что от этого:) Пущай тогда снимают дальше, будем поднимать более развитые экономики...:)

Саня в Швеции. Собрал вещи, взял с собой Лёню, ещё какого-то кадра, билет на паром - сели в машину и поехали на удачу. Вроде как уже где-то что-то нашли.

Жена его задолбалась здесь что-то искать в течение года, в Москву свинтила осенью, там работает. Он сам тут хлебнув безработного горя в Швецию ломанулся.

В общем, спасибо Партии за наше светлое будущее, как говорится. Позор! Чтобы жить более-менее в человеческих условиях молодые специалисты должны ездить по заграницам работать. Охренеть, куда страна катится:) Скоро одни пенсионеры останутся...:)… “.

Eriti jäi meelde lause: “будем поднимать более развитые экономики”… Konkreetse kirja saatja kaalub Valgevenes oma ettevõtte püstipanekut, kus praegused kinnisvarahinnad suunavad tema äriideed ökoturismi suunas; sügisel aitasin Venemaale tööle oma endise tööandja endise töötaja – aastavahetusel temalt saadud feedback oli läbinisti positiivne: Baltikumist pärit keevitaja on Loode-Venemaal hinnas, kuna oskab ise joonist lugeda, oma tööd planeerida, tööks vajalikke materjale leida ega vaja selleks meistrit või töödejuhatajat (Venemaal need asjad päris nii, ilma meistrita ei käi). Kolm minu endist Galvex Estonia OÜ kolleegi töötavad juba paar aastat Austraalias: kolm ei ole küll suur number, kuid Galvexi tolleaegsest personalist moodustavad kolm inimest ligi 5%. Ning mulle omalegi tuli hiljuti huvitav tööpakkumine: tööandja oleks küll Soome ettevõte, ent tööobjektid asuvad Marokos, ja – minu üksikisiku tulumaks läheks Verovirastole, mitte Maksuametile. Muide – toda Maroko töökohta pakuti kõigepealt minu ex-kolleegile (kes oleks tõtt tunnistades minust sobivam kandidaat), kuid too vend keeldus, kuna on juba mõnda aega töötanud Oulus ega kavatse sealt ära tulla enne, kui Soome pension on välja teenitud – ja miks ka mitte: peale maksude mahaarvamist talle kättejääv summa on oluliselt suurem kui kodumaal, pensioni erinevust (5x Eesti kahjuks) siinkohal parem võrdlema ei hakkagi. Maailma tööjõuturg ei seisa kolme elevandi seljas: Soome ehitustandrid, Iirimaa kalkunifarmid ja Skype Technologies (see viimane ei olnud asukohana apsakas: CV-onlines on asukohtadena võimalik valida ka Skype`i ja Siemensit… ja Top Connect OÜ-d) – see on oluliselt laiem.

Kartuli hind Tallinna Keskturul

……kasvab ikka hullumeelses tempos: 01 ja 02 nädalal, kui € ja Eesti kroon olid paralleelselt käibel, kippus kartuli hind Corvette`i tempoga kiirendama (tollest lahedast anomaaliast saab lugeda tolleaegsest postitusest), 03 nädalal sai viiekilose võrgu suurt puhast salatikartulit €2.50 eest kätte, 04 nädalal tuli valida: kas viiekilone võrk 3€ eest või endine €2.50 neljakilose võrkkoti eest. Kaupmehi ma ei süüdistaks, kuna kindlasti on hinnatõusule olemas objektiivne põhjendus: näiteks sarnaselt mootorikütusele või kohvile kasvõi kartuli hinnatõus maailmaturul.

Tõtt tõdedes: käin Keskturu hindasid kaemas puht sportlikust huvist – kartuli ostan ammuilma OG Elektra kauplusest (üks neist asub Tallinna Keskturu peavärava kõrval, ehk siis siis otsene konkurent), kuna sealne hind on Keskturu omast soodsam ning olen kindel, et see kartul on kasvanud Eestimaal, mitte leitud kusagilt Poola prügimäelt. Heimar Lenkile oleksin samuti pidanud tema toimetulekueksperimendi ajal Grossi toidupoode soovitama: piisav valik, mõistlikud hinnad, meeldiv teenindus… ning mis peaasi – minu raha jääb kodumaale (= perekonda: meid eestlasi on kõigest 1 miljon, ehk siis eks me peame omavahel väikest viisi Corleoned olema).

Väljavõte minu kirjavahetusest Tallinna linnapeaga

from: eero.rang@gmail.com
to: keskerakond@keskerakond.ee
subject: re: Hea tallinnlane

Hea linnapea,
Käisin hiljuti Maardus ja nägin oma silmaga, kui pungil on bussid Tallinna inimestest. Enamik neist ei sõida aga ostu- ega puhkusereisile. Inimesed käivad bussiga Maardus tööl, sest kodulinn neid enam ei vaja.

27. jaanuar 2011 15:05 kirjutas Edgar Savisaar <keskerakond@keskerakond.ee>:

Hea tallinlane,
käisin hiljuti Soomes ja nägin oma silmaga, kui pungil on laevad Eesti inimestest. Enamik neist ei sõida aga ostu- ega puhkusereisile. Inimesed käivad laevaga Soomes tööl, sest kodumaa neid enam ei vaja.
Tallinnast väljuval laeval on tallinlasi siiski vähem kui mujalt Eestist minejaid. Tallinna rahval on veel tööd ja leiba. Hiljaaegu tõstsime 10 protsenti bussijuhtide palkasid ja ka õpetajate ja lasteaednike töötasu oleme suutnud hoida kõrgemal kui mujal Eestis. Avasime 25. jaanuaril Tallinna tööbüroo ja peatselt on tulemas ka tööbörs, kus jagatakse nii sotsiaalseid kui ka erasektoris linna toetusel asutatud töökohti. Vaatamata valitsuse poolt läbi viidud karistuskärbetele on Tallinnas siiski säilinud ranitsatoetus lastele ja hinnatõuse kompenseerida aitav pensionilisa eakatele. Mitmed omavalitsused, kus võimul Keskerakond, on meist ka eeskuju võtnud – pensionilisa maksab ka näiteks Sindi linn.
Olukord terves Eestis on aga traagiline. Elanike arv kahaneb peale Tallinna ja Harjumaa kõikides maakondades. Eesti ajaloos 1944. aasta „Suure põgenemisena tuntud“ sõja jalust lahkumine viis meilt 60-70 tuhat inimest. Praeguste ränkade majanduskriisi aastatega on Eesti kaotanud umbes samas suurusjärgus rahvast. Täpsemad numbrid on aga praegu kõige hoolikamalt varjatud riigisaladus.
Eestist minnakse eelkõige Soome, kus on astmeline tulumaks; kus kehtib ettevõtete tulumaks; kus toiduainetel on madalam käibemaks, ehk kus on olemas kõik see, mille sisseviimist ka Eestis on Keskerakond kogu aeg taotlenud. Soomes iseenesestmõistetavad asjad on iseenesestmõistetavad ka eestlastele - muide meie inimesed sinna ju ei põgeneks.
Ainult Reformierakonna ja IRLi valitsus soovib vahendeid valimata võimule klammerdudes põlistada meie praegust maksu- ja sotsiaalsüsteemi, mis sarnaneb rohkem Venemaale ning vastandub täielikult Soomele. Selle poliitika tulemuseks on rikaste rikastumine ning vasttärganud keskklassi vaesumine. Ansipi võimu jätkumisel võid olla kindel, et Eesti rahvaarvu langus kiireneb veelgi.
Hea tallinlane! Aitab tööpuudusest! Aitab valitsuse genereeritud hinnatõusudest! Aitab väljarändest!
Aita Keskerakonda üks kord ja Keskerakond aitab Sind ja tervet Eestit järgmised neli aastat!
Edgar Savisaar
Keskerakonna esimees, Tallinna linnapea

P.S. Linnapea kirja lõpus oli siiski väike lohutus ka:

Juhul, kui Te ei soovi edaspidi Keskerakonnalt oma e-mailile teateid saada, vajutage lingile http://www.keskerakond.ee/unsubscribe/?UID=e601a52cd9231d95b9bddbf9e56f38aa
Teid eemaldatakse meie andmebaasist 24 tunni jooksul.

P.P.S Facebooki kommentaar endiselt healt kolleegilt ja alatiselt healt sõbralt Indrekult: “ahjaa, mõni valimine tagasi tuli mulle ka etsilt kiri. Siis see unsubscribe ei toimind, sest täna sain jälle kirja. Kurat, ma pole tallinlanegi...”

Ja ma ei luiska – käin tõepoolest tööl Maardus Finmec AS-is, mis asub aadressil Vana-Narva mnt. 1c, kuhu pääseb liini nr. 30 bussiga.

Me ei saa kunagi jõukaks, kui meie konkurentsieeliseks on vaesus...

1 Kg = 5 EEK, 5 Kg = 2 EUR

Jah, just sellist hinnasilti silmasin eile ühe Tallinna Keskturu kartulimüüja letil, kui käisin lõpuks kaemas, kuidas edeneb euro juurutamine turukaubanduses. Muud laadi kaubanduse-teeninduse edusamme eurole üleminekul läksin puht uudishimust uudistama kohe 1. jaanuaril, ent ega vajadust selle järele tegelikult eriti ei olnudki: ühiskonna valvekoer ajakirjandus pidas mujal kui turgudel toimuval valvsat silma peal (Delfi riputas kohe euro tulles “Rahva Hääle” rubriiki üleskutse anda teada suurematest hinnatõusudest) ning tuleb tõdeda, et valdav osa kaupmehi–teenindajaid mängis fair play reeglite järgi.

OK – too hinnale viiendiku otsa keevitanud kaupmees võib oma teguviisi ehk välja vabandada sellega, et tal ei ole peenraha tagasi anda… või siis sellega, et kuna 2 eurot maksis valmiskaalutud–pakitud viiekilone võrk: kartuli kilohinnale lisandub kaalumisele–pakkimisele kulunud tööjõukulu (kas kroonide ajal kaaluti–pakiti tasuta?). Ja mida kostab too kaupmees, kelle putkas on Folva-Vineta-Princess juba enam kui aasta maksnud 5Kr/kg, nüüd siis 1.8 € (tean täpselt, kuna jalutan Tallinna Keskturult läbi vähemalt korra nädalas)  - et sorry, parasjagu ei ole peenraha tagasi anda ning hinnaks kujuneb seetõttu ikkagi 2€/kg?

Pisikeste hinnanumbrite ning müntide rohkuse tõttu pälvis lühend EUR üsna ruttu tõlgenduse “Eesti uus rubla” (seda ilmselt kelletki, kes veel nõukogude fikseeritud kursiga rubla aegadest 16-kopikalist leivapätsi ja 46-kopikalist piimapudelit mäletavad), täna aga juhtusin kuulma tabavat venekeelset terminit eurosentide kohta (kusjuures termin tuli selle väljaütlejalt täiesti eksprompt, ilma ette väljamõtlemata) - “мелочи” asemel “еврочь”.

P.S. Vabandan, et postituse pealkirjas kirjeldatud hinnasildi kohta ei ole fotot. Kavatsesin küll pildistada, kuid turske kartulimüüja näoilmet märgates hakkas mul kohe ja kole kahju mulle jõuludeks kingitud 5MP kaameraga telefonist, mis kindlasti mitte terveks ei oleks jäänud, minust endast rääkimata, kuna müüja näoilme kõneles selget keelt: “Pildista-pildista… pärast ütlen politseile, et ise ta kukkus kastivirna otsa, kusjuures kaheksateist korda järjest!”.

Läbi nagu Läti raha

Euro on tänaseks täpselt nädala käibel olnud, ning terve selle nädala on mind kummitanud mõte, et miks tunduvad 2011 jaanuari alguspäevadel kauplusekassade ja pangaautomaatide juures nähtud näoilmed nii tuttavad – Déjà vu või?

Lõpuks meenus, et sarnane olukord on tõepoolest korra juba ära nähtud: nimelt Lätis, veidi peale seda, kui seal nõukogude rubla asemel tuli käibele latt, mille kurss krooni suhtes oli tollal ca 1 LVL = 20 EEK.

Olime just Valka jõudnud ja kuna mul oli asja pangakontorisse, andis abikaasa mulle kaasa sajakroonise palvega see kohalikuks vääringuks vahetada; tolleaegsest kursist tingituna sain Koidula eest kohalikku vääringut kõigest pisikese peotäie müntide jagu, mida ma naastes abikaasale üle andma ei kiirustanud. Kui abikaasa lõpuks huvi tundis, et mis siis sajasest sai, sai abikaasa tollesama mündipeotäie kätte koos kommentaariga “Sajane on läbi nagu Läti raha”.

 

Mul omal on euro kasutuselevõtt sujunud suht valutult, ning seda sugugi mitte seepärast, et olen mitu head (?) aastat elanud eurotsoonis ja ei pea kupüüride-müntide pealt vääringunumbrit otsima – teatav harjumus juba olemas, vaid hoopis seepärast, et ka krooniajal teadsin Eestis sularahas makstes alati enam-vähem täpselt, kui palju on mul mis münte ja kui palju kuimis kupüüre, ehk siis ei pakkunud laiskusest suurt kupüüri, vaid üritasin võimaluse korral alati tasuda täpse rahaga (pälvides sellega kassapidajatelt tänulikke pilke).

P.S. See ei haaku küll euroteemaga, ent tahaksin siiski mainida, millega veel kassapidajatelt tänulikke pilke välja teenisin ja teenin edaspidigi: esiteks sellega, et asetan ostud kassalindile alati nii, et triipkood oleks võimalikult hõlpsamini skännatav, ning teiseks sellega, et kaon kassa tagant võimalikult kähku – loobin ostud kotti, pistan vahetusraha tasku ja läinud ma olengi = järgmise kliendi jaoks on koht vaba. Mitte et ma kassatšekki ja tagasisaadud raha üle ei kontrolliks ja oste mõistlikult kotti ei paigutaks – seda kahtlemata, ent seda ei pea ilmtingimata tegema kassalindi otsas: ka pisemates poodides on olemas vähemalt aknalaud vms, suuremates keskustes fuajeepingid-kohvikud… No lihtsalt ajab pisut närvi, kui üks klient sorteerib peale kassa läbimist alguses vahetusraha oma tengelpunga sahtlite järgi, seejärel voldib lahti kaasasolnud kilekotid (iseenesest keskkonnasäästlik samm ehk taaskasutus) ning alustab ainult talle teadaoleva logistika-ergonoomika järgi kauba sorteerimist-pakendamist… Üks kunde pole häda, kuid kaks kõrvuti on kõva pidur, mis sunnib kassapidajat kolmanda kliendi kaupa käega lindil pidurdama, kuni emb-kumb eelmainitud bremsedest on oma protseduuriga lõpule jõudnud. Enne 01.01.2011 võtsin asja huumoriga, ent nüüd, kus kassiiride elu ei ole kerge (uus harjumatu valuts, ja veel nädal paralleelselt käibelolevaid pangatähti) – no ajab pisut närvi.

P.P.S. Üldisemas plaanis eelnevat mõtet arendades… OK – mina kliendina mõtlen, mida ma omalt poolt saan teha oma stammtoidupoe kassa läbilaskevõime suurendamiseks, ja seda mitte ainult kassiiri tänuliku pilgu püüdmiseks – pääsen ise kiiremini koju. Ent empaatiat napib kõikjal, lumerohket talve silmas pidades eelkõige liikluses: mõnikord tuleb tuline tahtmine haarata kraest mõnel hange tagant teele tormaval jalakäijal, suruda ta rooli taha ja sundida sõitma – et ta näeks, kuidas tema tekitatud ohuolukord sealtpoolt vaadates välja näeb. Nii mõnegi jalakäija aspektist on suhtumine liikluseskirjadesse hämmastavalt sarnane suhtumisega oma töölepingusse: oma õigused on kui ajusse raiutud, kuid oma kohustustesse suhtutakse kuidagi “loominguliselt”.

Sociaalpoliitika: depends….

New Yorki linnapea Michael Bloombergi ja osariigi kuberneri David Pattersoni plaan jätta toiudabikupongide eest ostetavate kaupade seast välja suhkrut sisaldavad karastusjoogid paneb siinpool Atlandi ookeani mõtlema nii mõnegi paralleeli peale. Toiduabikupongide (või mida me ikka keerutame: ütleme siis otse välja – toidutalongide) majanduslikult vähekindlustatud elanikkonnale esmavajaliku tagamiseks mõeldud talongisüsteem käivitus USA-s 60`ndatel aastatel, tänase seisuga on New Yorgis 1,7 ja osariigis kokku 40 miljonit elanikku, kes esmatarbekaupade eest tasuvad toidutalongidega. Tolle talongisüsteemi algaegadest saati ei saa talongide eest osta ei alkoholi- ja tubakatooteid ega lemmikloomatoitu: limonaad oleks seega esimene toidukaup, millele piirang laieneks.

Tervislike eluviiside propageerimise poolest tuntud Blomberg toob piirangu peamise põhjusena esile suhkrut sisaldavatest jookidest põhjustatud liigse kehakaalu ja tollest +kaalust tulenevate haiguste ennetamist, ja tõepoolest: enam kui 40-l protsendil New Yorki kooliealistest lastest on probleeme ülekaalulisusega. Iseasi, mis seekordsest põllumajandusministeeriumile esitatud 2-aastase katseajaga kavast saab: oma esimesel linnapea-perioodil läksid läbi nii Bloombergi pakutud piirang suitsetamisele avalikes asutustes ning nõue näidata restoranimenüüdes kalorisisaldust, tema kena kava lisada tervisekahjustusmaksu suhkrut sisaldavate karastusjookide hinnale kahjuks kõrbes. Piiramist on proovitud varemgi: Minnesota KOV arvas kuus aastat tagasi, et abi ei ole eriti otstarbekas, kui toidutalongide eest ostetakse rämpstoitu ja karamellkomme …kuid kõrbes – selline piirang seadvat toidutalongide kasutajad piinlikku olukorda.

Kriitikute meelest ei ole Bloombergil õigust vähekindlustatud elanikkonnale ette kirjutada, mida nad sööma ja jooma peaksid, ent teisalt – lausliberaalselt toiduabi jagades jõuaks Bloombergi juhitud linn ühel “heal” päeval samale tasemele Satakunnas asuva 5000 elanikuga Jämijärvega, kus korterist leiti laip, kelle surma põhjuseks oli näljasurm – too surnud suht priske Soome sotsiaalabi saaja kulutas kogu oma rahas ülekantava abi kärakale, ja kuna Alko oli kodule lähemal kui K-Lähikauppa… nii ta nälga surigi.

Meil õnneks seda muret pole ja toimetulekutoetusega tuleme toime, välja arvatud Hanno Pevkur juhul, kui ta kohtub elanikega, kellele toimetulekutoetus on ainus sissetulekuallikas (ei kadesta – keegi näritaks Koplis kondini puhtaks).

Puht personaalselt: kuitahes õiglane too USA toidutalongisüsteem ka poleks – kui Eestis kunagi midagi sarnast tuleb, jätaksin lemmikloomatoidu siiski esmatarbekaupade hulka: tean memmesid, kes hoiavad oma niigi napi toidulaua pealt kokku, et sõbral (ja võib-olla tema ainsal veel meie pool oleval sõbral, ülejäänuid külastab memm tavaliselt pühapäeviti kalmistul käies) oleks harjumuspärane ninaesine ikka olemas; olen käinud-näinud haamri alla minevas korteris, mille müügikuulutus ammu üleval ja elekter võlgnevuste tõttu ammu väljas, aga head naabrid annavad veel väljakolimata elanikule pikendusjuhtmega voolu, et tema küülik külma kätte ei jääks, ja naaber jääb kasvõi mitu päeva söömata, a talveks tuleb õled osta). Ja parasjagu naljakas ka: tuled koju, peni jookseb sulle vastu, hellitab ning seejärel pistab nina nagu tavaliselt su kotti, seejärel vaatab küsiva pilguga sulle otsa, ning sa selgitad: “Seoses valitsusepoolsest käibemaksu tõstmisest ning Talinna volikogu poolsest müügimaksu kehtestamisest tingitud jaehinna tõusuga… No tule tagasi, kutsa-kutsa-kutsa…”