Väljavõte minu kirjavahetusest Tallinna linnapeaga

from: eero.rang@gmail.com
to: keskerakond@keskerakond.ee
subject: re: Hea tallinnlane

Hea linnapea,
Käisin hiljuti Maardus ja nägin oma silmaga, kui pungil on bussid Tallinna inimestest. Enamik neist ei sõida aga ostu- ega puhkusereisile. Inimesed käivad bussiga Maardus tööl, sest kodulinn neid enam ei vaja.

27. jaanuar 2011 15:05 kirjutas Edgar Savisaar <keskerakond@keskerakond.ee>:

Hea tallinlane,
käisin hiljuti Soomes ja nägin oma silmaga, kui pungil on laevad Eesti inimestest. Enamik neist ei sõida aga ostu- ega puhkusereisile. Inimesed käivad laevaga Soomes tööl, sest kodumaa neid enam ei vaja.
Tallinnast väljuval laeval on tallinlasi siiski vähem kui mujalt Eestist minejaid. Tallinna rahval on veel tööd ja leiba. Hiljaaegu tõstsime 10 protsenti bussijuhtide palkasid ja ka õpetajate ja lasteaednike töötasu oleme suutnud hoida kõrgemal kui mujal Eestis. Avasime 25. jaanuaril Tallinna tööbüroo ja peatselt on tulemas ka tööbörs, kus jagatakse nii sotsiaalseid kui ka erasektoris linna toetusel asutatud töökohti. Vaatamata valitsuse poolt läbi viidud karistuskärbetele on Tallinnas siiski säilinud ranitsatoetus lastele ja hinnatõuse kompenseerida aitav pensionilisa eakatele. Mitmed omavalitsused, kus võimul Keskerakond, on meist ka eeskuju võtnud – pensionilisa maksab ka näiteks Sindi linn.
Olukord terves Eestis on aga traagiline. Elanike arv kahaneb peale Tallinna ja Harjumaa kõikides maakondades. Eesti ajaloos 1944. aasta „Suure põgenemisena tuntud“ sõja jalust lahkumine viis meilt 60-70 tuhat inimest. Praeguste ränkade majanduskriisi aastatega on Eesti kaotanud umbes samas suurusjärgus rahvast. Täpsemad numbrid on aga praegu kõige hoolikamalt varjatud riigisaladus.
Eestist minnakse eelkõige Soome, kus on astmeline tulumaks; kus kehtib ettevõtete tulumaks; kus toiduainetel on madalam käibemaks, ehk kus on olemas kõik see, mille sisseviimist ka Eestis on Keskerakond kogu aeg taotlenud. Soomes iseenesestmõistetavad asjad on iseenesestmõistetavad ka eestlastele - muide meie inimesed sinna ju ei põgeneks.
Ainult Reformierakonna ja IRLi valitsus soovib vahendeid valimata võimule klammerdudes põlistada meie praegust maksu- ja sotsiaalsüsteemi, mis sarnaneb rohkem Venemaale ning vastandub täielikult Soomele. Selle poliitika tulemuseks on rikaste rikastumine ning vasttärganud keskklassi vaesumine. Ansipi võimu jätkumisel võid olla kindel, et Eesti rahvaarvu langus kiireneb veelgi.
Hea tallinlane! Aitab tööpuudusest! Aitab valitsuse genereeritud hinnatõusudest! Aitab väljarändest!
Aita Keskerakonda üks kord ja Keskerakond aitab Sind ja tervet Eestit järgmised neli aastat!
Edgar Savisaar
Keskerakonna esimees, Tallinna linnapea

P.S. Linnapea kirja lõpus oli siiski väike lohutus ka:

Juhul, kui Te ei soovi edaspidi Keskerakonnalt oma e-mailile teateid saada, vajutage lingile http://www.keskerakond.ee/unsubscribe/?UID=e601a52cd9231d95b9bddbf9e56f38aa
Teid eemaldatakse meie andmebaasist 24 tunni jooksul.

P.P.S Facebooki kommentaar endiselt healt kolleegilt ja alatiselt healt sõbralt Indrekult: “ahjaa, mõni valimine tagasi tuli mulle ka etsilt kiri. Siis see unsubscribe ei toimind, sest täna sain jälle kirja. Kurat, ma pole tallinlanegi...”

Ja ma ei luiska – käin tõepoolest tööl Maardus Finmec AS-is, mis asub aadressil Vana-Narva mnt. 1c, kuhu pääseb liini nr. 30 bussiga.

Me ei saa kunagi jõukaks, kui meie konkurentsieeliseks on vaesus...

1 Kg = 5 EEK, 5 Kg = 2 EUR

Jah, just sellist hinnasilti silmasin eile ühe Tallinna Keskturu kartulimüüja letil, kui käisin lõpuks kaemas, kuidas edeneb euro juurutamine turukaubanduses. Muud laadi kaubanduse-teeninduse edusamme eurole üleminekul läksin puht uudishimust uudistama kohe 1. jaanuaril, ent ega vajadust selle järele tegelikult eriti ei olnudki: ühiskonna valvekoer ajakirjandus pidas mujal kui turgudel toimuval valvsat silma peal (Delfi riputas kohe euro tulles “Rahva Hääle” rubriiki üleskutse anda teada suurematest hinnatõusudest) ning tuleb tõdeda, et valdav osa kaupmehi–teenindajaid mängis fair play reeglite järgi.

OK – too hinnale viiendiku otsa keevitanud kaupmees võib oma teguviisi ehk välja vabandada sellega, et tal ei ole peenraha tagasi anda… või siis sellega, et kuna 2 eurot maksis valmiskaalutud–pakitud viiekilone võrk: kartuli kilohinnale lisandub kaalumisele–pakkimisele kulunud tööjõukulu (kas kroonide ajal kaaluti–pakiti tasuta?). Ja mida kostab too kaupmees, kelle putkas on Folva-Vineta-Princess juba enam kui aasta maksnud 5Kr/kg, nüüd siis 1.8 € (tean täpselt, kuna jalutan Tallinna Keskturult läbi vähemalt korra nädalas)  - et sorry, parasjagu ei ole peenraha tagasi anda ning hinnaks kujuneb seetõttu ikkagi 2€/kg?

Pisikeste hinnanumbrite ning müntide rohkuse tõttu pälvis lühend EUR üsna ruttu tõlgenduse “Eesti uus rubla” (seda ilmselt kelletki, kes veel nõukogude fikseeritud kursiga rubla aegadest 16-kopikalist leivapätsi ja 46-kopikalist piimapudelit mäletavad), täna aga juhtusin kuulma tabavat venekeelset terminit eurosentide kohta (kusjuures termin tuli selle väljaütlejalt täiesti eksprompt, ilma ette väljamõtlemata) - “мелочи” asemel “еврочь”.

P.S. Vabandan, et postituse pealkirjas kirjeldatud hinnasildi kohta ei ole fotot. Kavatsesin küll pildistada, kuid turske kartulimüüja näoilmet märgates hakkas mul kohe ja kole kahju mulle jõuludeks kingitud 5MP kaameraga telefonist, mis kindlasti mitte terveks ei oleks jäänud, minust endast rääkimata, kuna müüja näoilme kõneles selget keelt: “Pildista-pildista… pärast ütlen politseile, et ise ta kukkus kastivirna otsa, kusjuures kaheksateist korda järjest!”.

Läbi nagu Läti raha

Euro on tänaseks täpselt nädala käibel olnud, ning terve selle nädala on mind kummitanud mõte, et miks tunduvad 2011 jaanuari alguspäevadel kauplusekassade ja pangaautomaatide juures nähtud näoilmed nii tuttavad – Déjà vu või?

Lõpuks meenus, et sarnane olukord on tõepoolest korra juba ära nähtud: nimelt Lätis, veidi peale seda, kui seal nõukogude rubla asemel tuli käibele latt, mille kurss krooni suhtes oli tollal ca 1 LVL = 20 EEK.

Olime just Valka jõudnud ja kuna mul oli asja pangakontorisse, andis abikaasa mulle kaasa sajakroonise palvega see kohalikuks vääringuks vahetada; tolleaegsest kursist tingituna sain Koidula eest kohalikku vääringut kõigest pisikese peotäie müntide jagu, mida ma naastes abikaasale üle andma ei kiirustanud. Kui abikaasa lõpuks huvi tundis, et mis siis sajasest sai, sai abikaasa tollesama mündipeotäie kätte koos kommentaariga “Sajane on läbi nagu Läti raha”.

 

Mul omal on euro kasutuselevõtt sujunud suht valutult, ning seda sugugi mitte seepärast, et olen mitu head (?) aastat elanud eurotsoonis ja ei pea kupüüride-müntide pealt vääringunumbrit otsima – teatav harjumus juba olemas, vaid hoopis seepärast, et ka krooniajal teadsin Eestis sularahas makstes alati enam-vähem täpselt, kui palju on mul mis münte ja kui palju kuimis kupüüre, ehk siis ei pakkunud laiskusest suurt kupüüri, vaid üritasin võimaluse korral alati tasuda täpse rahaga (pälvides sellega kassapidajatelt tänulikke pilke).

P.S. See ei haaku küll euroteemaga, ent tahaksin siiski mainida, millega veel kassapidajatelt tänulikke pilke välja teenisin ja teenin edaspidigi: esiteks sellega, et asetan ostud kassalindile alati nii, et triipkood oleks võimalikult hõlpsamini skännatav, ning teiseks sellega, et kaon kassa tagant võimalikult kähku – loobin ostud kotti, pistan vahetusraha tasku ja läinud ma olengi = järgmise kliendi jaoks on koht vaba. Mitte et ma kassatšekki ja tagasisaadud raha üle ei kontrolliks ja oste mõistlikult kotti ei paigutaks – seda kahtlemata, ent seda ei pea ilmtingimata tegema kassalindi otsas: ka pisemates poodides on olemas vähemalt aknalaud vms, suuremates keskustes fuajeepingid-kohvikud… No lihtsalt ajab pisut närvi, kui üks klient sorteerib peale kassa läbimist alguses vahetusraha oma tengelpunga sahtlite järgi, seejärel voldib lahti kaasasolnud kilekotid (iseenesest keskkonnasäästlik samm ehk taaskasutus) ning alustab ainult talle teadaoleva logistika-ergonoomika järgi kauba sorteerimist-pakendamist… Üks kunde pole häda, kuid kaks kõrvuti on kõva pidur, mis sunnib kassapidajat kolmanda kliendi kaupa käega lindil pidurdama, kuni emb-kumb eelmainitud bremsedest on oma protseduuriga lõpule jõudnud. Enne 01.01.2011 võtsin asja huumoriga, ent nüüd, kus kassiiride elu ei ole kerge (uus harjumatu valuts, ja veel nädal paralleelselt käibelolevaid pangatähti) – no ajab pisut närvi.

P.P.S. Üldisemas plaanis eelnevat mõtet arendades… OK – mina kliendina mõtlen, mida ma omalt poolt saan teha oma stammtoidupoe kassa läbilaskevõime suurendamiseks, ja seda mitte ainult kassiiri tänuliku pilgu püüdmiseks – pääsen ise kiiremini koju. Ent empaatiat napib kõikjal, lumerohket talve silmas pidades eelkõige liikluses: mõnikord tuleb tuline tahtmine haarata kraest mõnel hange tagant teele tormaval jalakäijal, suruda ta rooli taha ja sundida sõitma – et ta näeks, kuidas tema tekitatud ohuolukord sealtpoolt vaadates välja näeb. Nii mõnegi jalakäija aspektist on suhtumine liikluseskirjadesse hämmastavalt sarnane suhtumisega oma töölepingusse: oma õigused on kui ajusse raiutud, kuid oma kohustustesse suhtutakse kuidagi “loominguliselt”.

Sociaalpoliitika: depends….

New Yorki linnapea Michael Bloombergi ja osariigi kuberneri David Pattersoni plaan jätta toiudabikupongide eest ostetavate kaupade seast välja suhkrut sisaldavad karastusjoogid paneb siinpool Atlandi ookeani mõtlema nii mõnegi paralleeli peale. Toiduabikupongide (või mida me ikka keerutame: ütleme siis otse välja – toidutalongide) majanduslikult vähekindlustatud elanikkonnale esmavajaliku tagamiseks mõeldud talongisüsteem käivitus USA-s 60`ndatel aastatel, tänase seisuga on New Yorgis 1,7 ja osariigis kokku 40 miljonit elanikku, kes esmatarbekaupade eest tasuvad toidutalongidega. Tolle talongisüsteemi algaegadest saati ei saa talongide eest osta ei alkoholi- ja tubakatooteid ega lemmikloomatoitu: limonaad oleks seega esimene toidukaup, millele piirang laieneks.

Tervislike eluviiside propageerimise poolest tuntud Blomberg toob piirangu peamise põhjusena esile suhkrut sisaldavatest jookidest põhjustatud liigse kehakaalu ja tollest +kaalust tulenevate haiguste ennetamist, ja tõepoolest: enam kui 40-l protsendil New Yorki kooliealistest lastest on probleeme ülekaalulisusega. Iseasi, mis seekordsest põllumajandusministeeriumile esitatud 2-aastase katseajaga kavast saab: oma esimesel linnapea-perioodil läksid läbi nii Bloombergi pakutud piirang suitsetamisele avalikes asutustes ning nõue näidata restoranimenüüdes kalorisisaldust, tema kena kava lisada tervisekahjustusmaksu suhkrut sisaldavate karastusjookide hinnale kahjuks kõrbes. Piiramist on proovitud varemgi: Minnesota KOV arvas kuus aastat tagasi, et abi ei ole eriti otstarbekas, kui toidutalongide eest ostetakse rämpstoitu ja karamellkomme …kuid kõrbes – selline piirang seadvat toidutalongide kasutajad piinlikku olukorda.

Kriitikute meelest ei ole Bloombergil õigust vähekindlustatud elanikkonnale ette kirjutada, mida nad sööma ja jooma peaksid, ent teisalt – lausliberaalselt toiduabi jagades jõuaks Bloombergi juhitud linn ühel “heal” päeval samale tasemele Satakunnas asuva 5000 elanikuga Jämijärvega, kus korterist leiti laip, kelle surma põhjuseks oli näljasurm – too surnud suht priske Soome sotsiaalabi saaja kulutas kogu oma rahas ülekantava abi kärakale, ja kuna Alko oli kodule lähemal kui K-Lähikauppa… nii ta nälga surigi.

Meil õnneks seda muret pole ja toimetulekutoetusega tuleme toime, välja arvatud Hanno Pevkur juhul, kui ta kohtub elanikega, kellele toimetulekutoetus on ainus sissetulekuallikas (ei kadesta – keegi näritaks Koplis kondini puhtaks).

Puht personaalselt: kuitahes õiglane too USA toidutalongisüsteem ka poleks – kui Eestis kunagi midagi sarnast tuleb, jätaksin lemmikloomatoidu siiski esmatarbekaupade hulka: tean memmesid, kes hoiavad oma niigi napi toidulaua pealt kokku, et sõbral (ja võib-olla tema ainsal veel meie pool oleval sõbral, ülejäänuid külastab memm tavaliselt pühapäeviti kalmistul käies) oleks harjumuspärane ninaesine ikka olemas; olen käinud-näinud haamri alla minevas korteris, mille müügikuulutus ammu üleval ja elekter võlgnevuste tõttu ammu väljas, aga head naabrid annavad veel väljakolimata elanikule pikendusjuhtmega voolu, et tema küülik külma kätte ei jääks, ja naaber jääb kasvõi mitu päeva söömata, a talveks tuleb õled osta). Ja parasjagu naljakas ka: tuled koju, peni jookseb sulle vastu, hellitab ning seejärel pistab nina nagu tavaliselt su kotti, seejärel vaatab küsiva pilguga sulle otsa, ning sa selgitad: “Seoses valitsusepoolsest käibemaksu tõstmisest ning Talinna volikogu poolsest müügimaksu kehtestamisest tingitud jaehinna tõusuga… No tule tagasi, kutsa-kutsa-kutsa…”

Tallinna Ettevõtluspäev; praktiline näide

Soovitan soojalt osaleda: programmiga saab tutvuda siin ja registreeruda just Teile sobivatele seminaridele, foorumitele ja külastustele (ehk siis oma päevakava kokku panna) siin, pealegi – tegemist on külastajale täiesti tasuta üritusega!

Kuna päeva programm on tõepoolest tihe, võib tekkida küsimus: “Aga mida kasulikku ma nende mõne seminaritunniga üldse õppida jõuan?”. Tegelikult jõuab omandada nii mõndagi: näiteks osalesin kevadel Statistikaameti poolt läbiviidud statistiliste andmebaaside kasutamise kolmetunnisel koolitusel (läbiviijaks Statistikaameti teabe ja levi talituse vanemkonsultant Margit Kottise), ja peamine teadmine, mida too kolmetunnine koolitus andis, on veendumus, et ole sa kuitahes kõva surfaja või infoguugeldaja – teatavad eelteadmised võimaldavad eelpoolmainitud tegevustele kuluvat aega kordades kokku hoida. Sellega seoses soovitangi eriti soojalt osaleda Ettevõtluspäeval Statistikaameti poolt 13:30–15:00 korraldataval seminaril “Milleks ettevõtjale statistika?”, registreeruda saab siin.

Praktiline näide: kujutage ette, et Teil on korralikult toimiv autohoolduse- ja remondi väikeettevõte ning nüüdseks on Teil tekkinud soov laieneda ja hakata lisaks pakkuma ka autorendi teenust. Olete leidnud koostööpartnerid Euroopast, kes saabuvad homme Tallinna, kuid soovivad enne väljalendu vastuseid järgnevatele küsimustele:

1. Kasutatud sõiduautode (sädesüütega, silindrite töömahuga kuni 1000 cm³) import Eestisse riigiti 2009 aastal
2. Eesti linnade arv ja nimekiri, kus elab üle 20 000 elaniku
3. Eravalduses olevate sõiduautode arv haldusüksuste kaupa 2008 ja 2009 aastal
4. Liikluskindlustuse kindlustusnõude väljamaksed 2009 aasal (kuuliselt) kindlustusandjate kaupa
5. Palgatöötajate kuu keskmine ja saajate arv omavalitsusüksuste kaupa
6. Keskmine palk maakonniti 2007-2009

Kõike seda guugeldades ei pruugi kõikidele küsimustele vastuseid leiduda ja need, mis leiduvadki, ei pruugi omavahel haakuda, ehk siis vihje vastusele: www.stat.ee / metaandmed; klassifikaator KN 2009 (Intrastat), statistika andmebaasi väljaanded/avaldamiskalender.

Ehk siis osaleda tasub: hea nõu ei jookse kunagi külgi mööda maha, ja kindlasti on minu viimaste aastakümnete karjääri positiivses suunas mõjutanud lähtumine veerand sajandit tagasi minu otsese juhi suust pudenenud tõdemus: “Odavam on küsida tobedaid küsimusi, kui parandada tobedaid vigu”.

- - -

P.S. Spikker ülesandele: alustada tuleb klassifikaatoritest > kombineeritud andmed > Intrastat > otsing koodi järgi; otsingusõna järgi avab kõik grupid; edasi ava grupphaaval:

Kasutatud sõiduautode (sädesüütega, silindrite töömahuga kuni 1000 cm³) import Eestisse riigiti 2009 aastal – otsing klassifikaatoriga

Eesti linnade arv ja nimekiri, kus elab üle 20 000 elaniku – rahvastik ja rahvastikunäitajad

Eravalduses olevate sõiduautode arv haldusüksuste kaupa 2008 ja 2009 aastal - transport

Liikluskindlustuse kindlustusnõude väljamaksed 2009 aasal (kuuliselt) kindlustusandjate kaupa - rahandus

Palgatöötajate kuu keskmine ja saajate arv omavalitsusüksuste kaupa – piirkondlik statistika

Keskmine palk maakonniti 2007-2009 – kuna tegemist KOV andmetega,siis Tooted alt Linnad ja vallad arvudes

Brutopalga leiab Rahanduse alt

Töötute ettevõtlusklubi kolmas tulemine

Kristel Miljand ja Kadri Ruttas on osanud käesoleva aasta alguses käivitatud Töötute ettevõtlusklubi  sellistel pööretel käima saada, et 6. oktoobril koguneb juba klubi kolmas koosseis. Ehkki väljakujunenud tavadest on veel vara rääkida, on uue grupi sissejuhatavaks ürituseks taas nagu järjekorras teisegi grupi puhul ekskursioon Tallinna vanalinnas, mille käigus kuuleb Jüri Kuuskemaalt nii mõndagi põnevat ettevõtlusest keskaegses Tallinnas, ekskursioonile järgneb kokkusaamine endiste klubilastega, järgnevate klubiürituste programmi ja läbiviijate listiga saab tutvuda siin.

“Endiste” kohta niipalju, et esimese grupi lõpetamise ajaks oli üle poole klubilastest n.ö. “välja langenud” – seda mitte puudumiste või korrarikkumiste tõttu: inimesed olid vahepeal kas töö leidnud või omandatud teadmisi kasutades oma ärile aluse pannud, teiste hulgas ka klubi käivitajad Kristel ja Kadri. Kadri puhul on muigamapanevaks asjaoluks veel seegi, et kui ta sai täiesti söödava tööpakkumise, oli ta klubi käigushoidmisega juba sedavõrd vehus, et tunnistab tagantjärele: “Tegelikult olin tollal sedavõrd klubile pühendunud, et ei tahtnudki enam tööle minna!”

Kadri puhul veel üks mõtlemapanev nüanss: ta kandideeris teatavasse linnaametisse (seda öeldes toonitas ta ka kohe, et ei kuulu mitte ühtegi erakonda, iseäranis mitte tollesse töökohti loovasse), kuid tollele konkursil pakutavale vakantsele ametikohale ta ei pääsenudki, kuna kompetentne personalitöötaja leidis peale Kadri CV-ga (ja iseäranis tema tegevusega klubi käivitamisel ja käigushoidmisel) tutvumist, et sedavõrd väärt inimest ei ole otstarbekas poolel koormusel käia lasta, ehk siis – kogemustest ja kutseoskustest lähtudes loodi sellisele inimesele täiesti uus töökoht.

Esimese koosseisu klubilased käivad aga endistviisi koos, vaatamata sellele, et enamus neist on leidnud töö või käivitanud oma ettevõtte, liiatigi loonud koguni uue kovisiooni-teemalise grupi, mille juhtimisega nad niigi hõivatud Kadrit ja Kristelit enam ei kiusa: grupi vedajateks on paar esimese koosseisu klubilist. Kristeli ja Kadri saavutusi on võimatu alahinnata, kuid hea sõnaga tahaks meeles pidada teisigi, kes abiks olnud selle vahva ürituse käivitamisel, milles osalemisest nii mõnigi töötu on hääd nõu ja väärt teavet saanud:

• Rahvusraamatukogu
• Tallinna ja Harjumaa Töötukassa (eriti teenusejuht Raido Raudnagel )
• Statistikaamet (eriti teabe ja levi talituse vanemkonsultant Margit Kottise ja analüütik Siim Krusell)
• ESA Kopli ettevõtlusinkubaator (eriti juhataja Peeter Mõistlik)
• ESA Alustava ettevõtte division (eriti kliendihaldur Meeli Vaikjärv)
• SA Harju Ettevõtlus- ja arenduskeskus (eriti Kaupo Reede)
• MTÜ Alustame ettevõtlust (eriti Katrin Gaver)
• psühholoog Karin London
• WSI Internetiturunduse konsultant Armin Tüll
• OÜ Pähkel  Kristel Kõrgemaa
• arst, psühholoog, kinesoloog dr.Viigi Viil
• ning palju teisi ja muidugi Kadri&Kristel

Omadest kogemustest niipalju, et mingi hea aura on tollel klubil küljes suisa algusest saati: esimese koosseisu käivitamise ajal elatusin veel töötuskindlustusest ehk siis kiiret tööle tõtata ei olnud, ent sain Statistikaametist sedavõrd huvitava tähtajalise tööpakkumise, et ei suutnud keelduda, ehk siis esimese koosseisu üritused “magasin” töökoormuse tõttu maha. Teine klubikoosseis paistis perspektiivikas, ja jõudsin suisa viiel klubiüritusel kohal käia, siis aga tuli taas tähtajaline tööpakkumine, mis tundus sedavõrd huvitav, et ei suutnud keelduda. Klubi kolmanda koosseisuga otsustasin kindalt liituda, kuid juba enne tolle otsuse elluviimist pikendas praegune tööandja töölepingut, ehk siis taas olen reeservalt maas.

Ehk siis resümee: tahad tööle pääseda – liitu töötute klubiga! Pean seda silmas täiesti tõsiselt ja ehkki võrdlus anonüümsete alkohoolikute ja eelpoolkajastatud klubi vahel pole vast sobivaim, teatav paralleel neil siiski on: mõlema klubi liikmed on ise aktiivselt huvitatud oma olukorra muutmisest, ehk siis lõppu taas kord mitut eelnevat postitust lõpetav tsitaat Mäejala Vihavallalt: “Küll Jumal aitab, aga kõigepealt muretse omale korralik mõõk”.