Viru Keskuse “lilleneiud”

Küllap veab nii mõnegi tallinnlase suu äratundmisrõõmust muigele järgneva situatsiooni kirjeldus: möödud Viru Keskusest, sinu juurde astub tumedat verd lillekimbuga kaunitar ning ulatab sulle roosi koos inglisekeelse selgitusega: “Me ei müü lilli, see on teile kingituseks”, ning kui oled tolle tema ulatatud õie oma kätte võtnud, järgneb selgituste jada: “Aga tegelikult me kogume raha haigete laste jaoks…”.

Kuna täna juhtus tänu puhkepäevale pisut rohkem aega olema, võtsin pakutud õie tõepoolest vastu, ning kui jutt jõudis haigete laste jaoks kogutava rahani, palusin tollel noorikul mulle ulatatud lille senikaua oma käes hoida, kuni hoian vasaku käega hõlma ja võtan paremaga põuetaskust rahakoti… Rahakoti vahelt libistasin tühjaks sahtli, kus on punast värvi sendid (kokku ca 20…30 senti) ning valasin need naeratuse saatel tõmmu nooriku peopesale, üritades samal ajal mulle justkui kingitud lille oma kätte tagasi võtta - sente nähes läks nooriku nägu mossi: “Õu, thätz sou liddl!” ning roosivars püsis kui tangide vahel.

Huvitav, kas kerjustel on ka mingi eetikakoodeks olemas? Tsitaat Delfist: “Täpse silmaga härrasmees näeb lillemüüjate seljataga maas vedelevaid vanu lilli. Vanad nelgid käravad tegelikult küll! Hädas olevale romantikule ulatatigi kolm vana nelki. Lillede varreotsad haisesid nagu üks väga tasuta tualettruum, kuid kääridega lühemaks tehtuna ilutsesid veel paar päeva küll!”. Mul ei ole kahju annetada paari eurot tollele Tammsaare pargi jalgteede ristmikul vahvaid liigutusi–häälitsusi tegevale hõbedasele vennikesele: poiss on hästi läbimõeldud etteaste ettevalmistuse-varustusega tõepoolest vaeva näinud. Ka ei ole mul kahju libistada mõnda eurot tolle kidravenna kitarrikohvrisse, kes hea ilmaga mängib Viru Keskuse Tammsaare pargi poolsel alleel, kehvema ilma korral Kaubamaja ristmiku tunnelis – tõsi küll, seda eelkõige isikliku eelistuse tõttu, kuna too vend esitab peamiselt mulle südamelähedast 70´ndate hard rock`i. Ja ei ole ka kahju tavaliselt samas jalakäijate tunnelis annetada tollele naturaalkitarri saatel suurepärase vokaaliga venekeelseid laule esitavale kaheksa lapse emale … tõsi küll, ma pole teda juba ammu seal üllatavalt hea akustikaga tunnelis kohanud, ent korra või paar kohtasin Tallinki hotelli poolse tunneli otsas vanemapoolset juudi rahvusest ja virtuoosselt klassikat mängivat viiuldajat – tunneli tase püsib!

(Tammsaare pargi indiaanlaste CD-sid ei osta ma omaenda korduva altmineku tõttu: kuulen eemalt, et kõlab justkui Mike Oldfield – ruttan ligi: pilli mängivad mingid sulgedega ehitud tõmmud vennad).

Ehk siis kerjamisega on nii nagu iga teisegi tööga – seda tuleb osata, vajaduse korral tuleb panustada vahenditesse (nagu Tammsaare pargi hõbedane vend) või oskustesse (nagu Kaubamaja jalakäijate tunneli virtuoosid), kuid kui tulemus ei ole oluline, võib ka proovida lillemüüjate poolt äravisatud ja nende selja tagant kokku korjatud roose maha parseldada – vähem vaeva, vähem tulemust.

Moblaga rooli taga rääkimine: HKI politsei vs TLN bussijuht

Tänahommikusi uudistepealkirju läbi lapates hakkas Oma Kaupunki esikülje teemadest silma kirjutis rooli taga telefoniga rääkivast Soome politseinikust - mis on keelatud härjale, pole keelatud Jupiterile.

Miks ma toda võõramaist uudist tolle pealkirjal klikates üldse lugema läksin: on ju Helsinki politsei eestlase jaoks suhteliselt  kauge teema, ent Tallinna linnaliini bussijuht on juba midagi tunduvalt lähedasemat, ning mul oli meeles värske näide samalaadsest rooli taga telefoniga rääkimisest, kuid pildid sellest jäid paraku tegemata.

Lugu ise oli selline, et eile TAK-i 63 liini lõõtsbussiga õhtupoolikul töölt koju naastes vajutasin kolmsada meetrit enne kodupeatust peatusenupule ning suundusin seejärel ukse juurde. Kuna TAK-i vanemapoolse veeremi peatusenupud alati ei toimi, heitsin pilgu bussi salongi laetabloole (et kas mind ikka märgati) ning seejärel bussijuhi salongi tahavaatepeeglisse, millest vaatas vastu telefoniga rääkiv bussijuht ?! Bussijuhi kõne oli  käsil juba peale Lasnamäe-Kesklinna suuna Lauluväljaku peatusest väljasõitmist ja jäi jätkuma peale sellele järgnevat Oru peatust, kus väljusin. Too buss polnud küll kaugeltki ülerahvastatud, hõivatud oli kõigest kolmveerand istekohtadest ja püstiseisvaid reisijaid polnud, ent: tolle, ehkki küll lühikese vahemaa peal on üks fooriga ja üks ilma foorita ülekäigurada, ning usun, et äkkpidurduse korral eelistanuksid nood kolmveerand bussitäit reisijaid näkku saada midagi meeldivamat kui eesmise istme seljatugi.

Kaebust toimunu kohta ma ei saatnud: vastav vorm on Tallinna Autobussikoondise kodulehel küll olemas, ja omadest kogemustest tean, et TAK reageerib laekunud avaldustele-ettepanekutele küllaltki kiiresti, üldjuhul kohe järgmise tööpäeva jooksul, kuid ma ei jätnud meelde ei kellaaega ega bussi “pardanumbrit”, ilma milledeta avalduse esitamisest erilist tolku pole. Pilte salongipeeglist paistvast moblaga lobisevat bussijuhist ma lihtsalt ei julgenud teha: bussijuht oli üsna heas füüsilises vormis ning et tema näeb peeglist mind paremini kui mina teda, ja ehkki olen üsna nobe jooksja – uste avamise nupp on ju tema kabiinis.

Jah, ma mõistan, et bussijuhi elu ei ole kerge: tema tööpäev algab sageli mitu tundi varem, kui mõne teise puhkepäev lõpeb, või jõuab ta töölt koju alles siis, kui tema pere magades juba teist, seejärel kolmandat-neljandat külge keerab. Ta võib saada kaela kriminaalasja, kui mõni reisija bussijuhi süül viga saab. Töögraafiku tõttu veedab ta mõned nädalavahetused mitte pere, vaid reisijate seltsis… Kuid seda, et elu peab kerge olema, ei ole välja öeldud mitte kusagil: ei Piiblis, ei Koraanis, ei Kommunistliku partei manifestis.

Elu on raske jah, ent teisalt – millega võrreldes?

Head (kooli)aasta algust!

"Koolivaheaja" järel lähevad blogipostitused taas käima, teemad ikka endised:

• Olme: hinnad, maksud, hinnavõrdlused, kasulikud viited
• Tööturg: tööõigus, statistika, töötamine välismaal
• Kodukant: eelkõige Tallinna Kesklinna linnaosa, kitsamalt Kadriorg

Olme osas on huvitavaid tähelepanekuid Tallinna vodkaturistidest, kes viivad siit kohvrite viisi koju kaasa kergeid alkohoolseid jooke ning naasevad samade jookide pandipakenditega Tallinna, enamasti NordeCentrumi panditaara tagastuspunkti (kohalikud parmud on konkurentsi pärast päris pahased: siit kaasaviidud pappkohvriga sama taarat kohvrist tagastav soomlane on pindala poolest tunduvalt tõhusam kui üheksat kilekotti näppude otsas tassiv kohalik, ajaliselt hõivab ta aga tagastusautomaadi tunduvalt pikemaks ajaks).

Tööturu osas on pilt küllaltki kirju: vähemalt metallitööstuse alal on mõnedes ettevõtetes palgatase tõusnud mitte ainult masu-eelsele tasemele, vaid seda juba ületamas. Valdkonniti aga on olukord sedavõrd erinev, et selge pildi saamiseks tuleb kas otsida andmeid Statistikaameti meta-andmetest või oodata Statistikaameti 2011 aastaraamatu üllitamist. Põhjamaade pettekujutus on hämmastavalt püsiv: kohe, kui juttu illegaalsetest võõrtöölistest, assotsieerub teema Eestist pärit ehitajatega... aeg oleks areneda.

Kodukandi ajalugu ja tulevik pakuvad endiselt huvi: Kadrioru Kirdetiik keerati paraku peeti, kuid sellega samal ajal renoveeriti suurepäraselt Fahle aias asuv Kaitseliidu Tallinna Maleva staabihoone. Kaitset vajavaid objekte on teisigi, kasvõi näiteks uhke villa aadressil Narva mnt 108, kus oli kunagi mingi meremeeste hotell, või Narva mnt 77 hobusetall..

Ehk siis head kirjutamisaastat!

Kadrioru Kirdepark

Nonii, suvevaheaeg on läbi ja uus (elu)kooliaasta on alanud, blogipostitused jätkuvad ning nende teemadeks on endistviisi:

• Olme: hinnad, maksud, hinnavõrdlused, kasulikud viited
• Tööturg: tööõigus, statistika, töötamine välismaal
• Kodukant: eelkõige Tallinna Kesklinna linnaosa, kitsamalt Kadriorg

Ning just tolle viimase teema jätkuks äsja Kadriorus nähtust - Kirdetiigi ümberehitused leidsid kajastamist juba 17. aprilli postituses, pargi praegune olukord on tolleaegsest küll pisut parem, ent tekitab siiski küsimusi.

Kuna üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna, siis allpool mõned:

Ehk siis peale Tuukri tänava nimelist padukat on Hundikuristiku oja taas tööle hakanud, Kadri tee poolne tiik ei meenuta enam kuiva kruusakarjääri ja tollepoolse sissepääsutee sild on tõepoolest jaapanipärane.

Keelumärkidele on olemas mõistetavad põhjendused:

1. Jalgteede servad on (ilmselt umbrohu eemalhoidmiseks) piiratud servapidi maasse pistetud metall-lehtedega, mis võiksid nendele pealesõidu korral lõhkuda jalgrattarehve.
2. Pargi kujundaja Masao Sone on rahvuse poolest jaapanlane, kuid kuna keelumärgi paigaldaja teadis vaid seda, et mingis Aasia riigis süüakse koeri, otsustas ta lemmikloomade kaitseks märgi paigaldamise kasuks.

Jah, kuid nii mõnestki vaatest on kahju. Praegune tiigikallas ja saar näevad välja sellised:

…olen valmis vaidlema, ent vähemalt minu meelest oli vanasti pilt parem (see “vanasti” ei tähenda tsaariaega – pildid on pärit käesoleva sajandi esimese kümnendi teisest poolest):

Tsitaat aiakujundaja Masao Sone poolt Postimehele antud intervjuust, mis muudab mu meele pisut kõhedaks: “Jaapani aias pole niivõrd olulised taimed, tähtis on vaimsus”.

Taimed (nagu näiteks tiigisaarel kasvanud puud)… mis läind, see läind, kuid partidest tunnen ma tõepoolest puudust – no see tiik ei ole ilma nende kadunud präägutajateta enam see, mis ta oli varem!

Mõtlemist mõjutavate jookide jae-eksport tõusuteel

Aasta tagasi tellis Soome Kaubandusliit Innolink Researchilt uuringu Eestit külastavate Soome turistide ostueelistuste kohta (mida põgusalt käsitles ka mo tollane blogipostitus), äsja avaldas Kaubandusliit äsjase uuringu tulemused.

Kokkuvõtlikult on pilt niisiis selline, et viimase aastaga kasvas soomlaste tarbimine Eestis 11 protsenti ehk siis rekordilise 390 000 €uroni, 11 protsenti on ühtlasi käesoleva sajandi seni kiireim kasvutempo. Numbritega ma tüütuks ei muutu: kel tendentside kohta  detailsem huvi, saab uuringu tulemuse (pdf, 0,07MB) alla laadida siit.

Kaubagruppidest hoiavad enda käes endiselt esikohta mõtlemist mõjutavad joogid: tunamullu tõi neid Eestist koju kaasa 80, mullu 86 protsenti turistidest. Üldist pilti lahjendavad kas noored või pensionärid või mõlemad, kuid reisilt koju naasejatest, kelle vanus jääb vahemikku 36 kuni 55 eluaastat, võttis jooke Eestist kindlaslt kaasa 93 protsenti külalistest.

Toiduainete väljavedu on paraku paraja põntsu saanud: Kaubandusliit peab selle põntsu peamiseks põhjuseks põhjanaabrite masu-aegset (ning minu meelest täiesti põhjendatud otsust) langetada toiduainete käibemaksu, ent ise eeldan, et mingi osa väljaveo vähenemisel oli ka €esti üleminekul €urole, mis teadupärast ju hinda ei tõsta – toiduainete hinnaralli algas kui mitte kolmveerand, siis igatahes kõva pool aastat enne €uro kasutuselevõttu maksevahendina €estis. Esmatarbekaupade käibemaksu alandamisest oli juttu ka masuaegsel Toompeal ning ka minu meelest on see kõige lihtsam, töökindlam ja ei mingit kontrolli vajav vahend vähemkindlustatud perede toimetuleku tagamiseks rasketel aegadel: emapalga piirmäär osutus tollal tähtsamaks teemaks.

Kaubagruppide asemel tarbijagruppe vaadeldes kipub 36-55 aastaste vodkaturistide kõva tulemus kahvatuma: Eestisse jätavad enim €urosid põhjanaabrid, kelle vanus jääb küll vahemikku 55 kuni 65 eluaastat, kuid kes kasutavad muudest vanuserühmadest rohkem restorani- ja hotelliteenust ja külastavad usinasti kultuuriasutusi. Lastega pered on andnud oma panuse nii täiskasvanute kui laste riiete-jalatsite väljaveo kasvu, kuid lisaks tunnevad nad Eesti teenindust - peamiselt käiakse juuksuri juures, ja saabuvad sagedasti Eestisse enamaks kui üheks päevaks – üksik poissmees leiab ehk öömaja Tallinnas elava tuttava juures, kuid näiteks mulle külla tuleva Pääkaupunkinseutu neljaliikmelise pere saadaksin viisakalt, kuid kindlat hotelli ööbima. Kaubandusliidu peaökonomistile Jaana Kurjenojal teeb muret, et lastega pered on oluliselt kasvatanud ka “inspireerivate” jookide Eestist kaasatoomist; ise arvan, et hinnang tuleneb erinevate mõõtühikute süsteemide paraleelsest  kasutamisest: see, kes üldjuhul  joob laupäeva õhtul ära ühe pokaali punast veini, ning kui korra kuus teisest pokaalist veel poole juurde joob ning leiab seejärel, et sel nädalal kippus küll joomaks, võiba arvata jah, et kaks 6packi nelja nädala kohta on murettegev kogus.

Igatahes 92 protsenti küsitletutest plaanivad käesoleva aasta jooksul Eesti külastamist, enim peaks küsitlustulemuste põhjal kasvama külalistele osutatud teenuste maht. Ning ega ma eriti imestagi – teeninduse tase on kõrge ning hinnad taskukohased. Ma ei pea siinkohal silmas alatasa võrdlusobjektiks olevat toitlustus-majutusteenust, vaid midagi hoopis praktilisemat, näiteks autohoolduse. Veel enne masu saabumist võttis niigi väga asjalike võrdlustestide poolest tuntud AutoLeht kätte võrrelda viie enimlevinud sõiduauto margiteenindusi Tallinnas ja Helsinkis: testi sisu seisnes  selles, et AutoLeht otsis testiks välja 2x5 sarnast sõiduautot, tekitas neile sarnased vead ja saatis ühe viisiku hooldusse Tallinna ja teise Helsinki margiesindustesse. Testitulemuse hinnavõrdlusest rääkida ei taha, ega taha rääkida ka miinuspunktitabelist (masendav); testivõitja oli Mustamäe tee Saksa auto, kes pälvis oma ainsa miinuspunkti hooldusesse toodud auto varuratta rehvirõhu kontrollimata jätmise eest.

Kõikehõlmavat võrdlust Eesti hinnataseme kohta ülejäänud €urotsooni riikidega võrreldes ei näe me ilmselt mitte  kunagi, kuna aspektid on liialt erinevad, seda kasvõi äsja kõne all olnud Soomega võrreldes; kolm aastat tagasi küsis üks Satakunta talupidaja minult traktorite hindade kohta Eestis, ning leidis peale “Kuldse Börsi” ja auto24.ee lappamist, et Eestist ostetud traktor ei tasu Soome toomist; aasta enne seda küsis üks Satakunta ettevõtja minult alla 23 jalga pikkade kaatrite hindade kohta ja leidis, et need on sikahalvat… Oma osa mängib ka maksundus: nii, nagu toiduainete käibemaksu langus pärssis meilt Soome turistide poolt kaasaostetud toidukraami väljavedu, ei soodusta sealne maksusüsteem kohe mitte kuidagi näiteks sõiduautode järelturgu. Paar näidet: endine hea kolleeg Ville Järvinen tõi Saksamaalt Mersu (W140) – Soome tollimaks oli tolle auto Saksamaa müügihinnast ca 10% suurem; tuttav Pori taksojuht tõi Saksast suht uue Mondeo (mehel kõigest kolm tingimust: 1) diisel 2) automaat 3) univesaal), auto hind + tollimaks + registreerimine + kindlustus = kokku 23 000 €, Soomes oleks samasuguse sõiduki hinnad alanud 40 000 €-st.

Kõigele vaatamata oli Soome Kaubandusliidu tänavune uuring tänuväärt tegu, kuna põhilised tendentsid on seal enamjaolt esile toodud; kel asja vastu tõsisem huvi, leiab teda huvitavad andmed Statistikaameti meta-andmetest niikuni (vajaliku klassifikaatori koostamine on esimesel korral ehk kole jah, kuid tasub harjutamist – enamiku ÜRO liikmesriikide statistikaametite saitide metaandmete lehe ülesehitus on suures osas sama). Ja kel riikide lõikes päris tõsine võrdlushuvi, võtab võrdlusandmedandmed niikuinii CIA World Factbook`ist.

Hinnatase Tallinnas: Taloussanomate tänase päeva peateema

 

Üllatus oli päris suur, kui hommikul Taloussanomate uudiseid kiigates leidsin esilehe peateemana Lasnamäe ja Kannelmäe Prismade hinnavõrdluse: esimeses veerus Tarbijakaitseameti keskmine, teises ja kolmandas vastavalt Lasnamäe ja Kannelmäe hinnad, kolmandas ja neljandas Harju keskmise ja Lasnamäe Prisma edulisus (huom! – mitte alati miinusmärgiga).

 

Supermarketi-kraamile lisaks olid toodud ka mõned muud soomlase mõistes “imelised” hinnad; võrdlust kahjuks ei pakutud:

Mingit Ameerika avastamist Taloussanomate hinnavõrdlus enesest kindlasti ei kujuta, kuid Tallinna hinnakujunduse pulssi kompab see leht küllaltki sageli, siinkohal mõned näited käesolevast aastast:

• 07.01.2011 lehes leidis käsitlemist 2010 a. detsembri 5,7% inflatsioon (prognoos oli 5,5%)
• 17.01.2011 –€uro kasutuselevõtule järgnenud hinnatõusust, seda peamiselt turistidele suunatud teeninduse osas
• 07.02.2011: “Ehkki €uro tulek hindasid ei tõstnud, on toiduained nüüd 11% kallimad kui aasta tagasi”
• 18.03.2011 hotellihindadest, sealhulgas päris asjalik hinnang selle kohta, kus suunas võivad majutuse hinnad liikuda järgmisena ning kus suunas peale järgmist ning mis peamine - mis neid liikumisi põhjustab
• 06.04.2011 – taksoteenuse hinnakujunduse “loomingulisusest”: 3-kilomeetrine sõit võib maksma minna kas kolm või kakskümmend eurot,depends…

Ehk siis keskmiselt korra kuus oleme pildil oma põhjanaabri jaoks ikka veel odavate hindadega, ja arvata võib, et püsime pildil ka edaspidi. Seda mitte ainult seepärast, et Taloussanomat ihkab iga hinna eest edastada oma lugejale värskeimat teavet Tallinna hindadest: seda kindlasti ka, kuid usun (järgnev on vaid minu isiklik arvamus), et Talousssanomat tahab võrrelda inflatsioonitempot peale €uro kasutuselevõttu oma kodumaal ja Eestis.

Ning ehkki siinkohal ei saa meil vaatamata 2010 a. III ja IV kvartali eelkõige esmatarbekaupade hinnatõusuga saavutatud edumaale kerge olema, usun siiski, et meie praeguse valitsuse pikema jätkamise puhul tõuseme inflatsioonitempo osas vähemalt Põhjamaades viie kiireima hulka. Põhjanaabrite tulemus iseenesest on muljetavaldav: kui €uro Soomes käibele tuli, oli algne kurss FIM suhtes 1€=1,94573 FIM. Kuus aastat peale Soome liitumist €urotsooniga tekkis mul Poris (Satakunta) elades vajadus tellida lukksepp korterisse ununenud võtme tõttu ust avama ja too kasseeris sisse 20€, sama päeva õhtul leidsin esikukapi ukse küljest 2001 aastast pärit vajalike telefoninumbrite listi koos lisainfoga – tollal läks ukse valutu avamine maksma 30 FIM-i, ehk siis algne 1:6 kurss kujunes kuue aastaga sujuvalt 1:1,5-ks. Kõva tulemus küll, kuid viimaste aastate kogemus ei tekita minus küll vähimatki kahtlust, et too oleks selline tulemus, mida Eesti ületada ei suudaks.

Lihavõttepühade sümboolikast

Kord olevat ühes Tallinna lasteaias lähenevatest lihavõttepühadest rääkides ilmsiks tulnud ühe tüdrukukese kindel veendumus, et jänesed munevad. Kasvataja oli alguses selges hämmelduses, kuid jutu käigus taipas tolle veendumuse põhjust: lihavõttepühade kaartidel kujutatakse ju enamasti jäneseid ja mune, ja eks sellest siis tekkiski tüdrukukesel lihavõttepühadega seoses selline seos. Tõtt-öelda hakkab omalgi vaimusilma ette kerkima pilt pesal hauduvast jänkuemast:

HÄID LIHAVÕTTEPÜHI!