Aasta tagasi tellis Soome Kaubandusliit Innolink Researchilt uuringu Eestit külastavate Soome turistide ostueelistuste kohta (mida põgusalt käsitles ka mo tollane blogipostitus), äsja avaldas Kaubandusliit äsjase uuringu tulemused.
Kokkuvõtlikult on pilt niisiis selline, et viimase aastaga kasvas soomlaste tarbimine Eestis 11 protsenti ehk siis rekordilise 390 000 €uroni, 11 protsenti on ühtlasi käesoleva sajandi seni kiireim kasvutempo. Numbritega ma tüütuks ei muutu: kel tendentside kohta detailsem huvi, saab uuringu tulemuse (pdf, 0,07MB) alla laadida siit.
Kaubagruppidest hoiavad enda käes endiselt esikohta mõtlemist mõjutavad joogid: tunamullu tõi neid Eestist koju kaasa 80, mullu 86 protsenti turistidest. Üldist pilti lahjendavad kas noored või pensionärid või mõlemad, kuid reisilt koju naasejatest, kelle vanus jääb vahemikku 36 kuni 55 eluaastat, võttis jooke Eestist kindlaslt kaasa 93 protsenti külalistest.
Toiduainete väljavedu on paraku paraja põntsu saanud: Kaubandusliit peab selle põntsu peamiseks põhjuseks põhjanaabrite masu-aegset (ning minu meelest täiesti põhjendatud otsust) langetada toiduainete käibemaksu, ent ise eeldan, et mingi osa väljaveo vähenemisel oli ka €esti üleminekul €urole, mis teadupärast ju hinda ei tõsta – toiduainete hinnaralli algas kui mitte kolmveerand, siis igatahes kõva pool aastat enne €uro kasutuselevõttu maksevahendina €estis. Esmatarbekaupade käibemaksu alandamisest oli juttu ka masuaegsel Toompeal ning ka minu meelest on see kõige lihtsam, töökindlam ja ei mingit kontrolli vajav vahend vähemkindlustatud perede toimetuleku tagamiseks rasketel aegadel: emapalga piirmäär osutus tollal tähtsamaks teemaks.
Kaubagruppide asemel tarbijagruppe vaadeldes kipub 36-55 aastaste vodkaturistide kõva tulemus kahvatuma: Eestisse jätavad enim €urosid põhjanaabrid, kelle vanus jääb küll vahemikku 55 kuni 65 eluaastat, kuid kes kasutavad muudest vanuserühmadest rohkem restorani- ja hotelliteenust ja külastavad usinasti kultuuriasutusi. Lastega pered on andnud oma panuse nii täiskasvanute kui laste riiete-jalatsite väljaveo kasvu, kuid lisaks tunnevad nad Eesti teenindust - peamiselt käiakse juuksuri juures, ja saabuvad sagedasti Eestisse enamaks kui üheks päevaks – üksik poissmees leiab ehk öömaja Tallinnas elava tuttava juures, kuid näiteks mulle külla tuleva Pääkaupunkinseutu neljaliikmelise pere saadaksin viisakalt, kuid kindlat hotelli ööbima. Kaubandusliidu peaökonomistile Jaana Kurjenojal teeb muret, et lastega pered on oluliselt kasvatanud ka “inspireerivate” jookide Eestist kaasatoomist; ise arvan, et hinnang tuleneb erinevate mõõtühikute süsteemide paraleelsest kasutamisest: see, kes üldjuhul joob laupäeva õhtul ära ühe pokaali punast veini, ning kui korra kuus teisest pokaalist veel poole juurde joob ning leiab seejärel, et sel nädalal kippus küll joomaks, võiba arvata jah, et kaks 6packi nelja nädala kohta on murettegev kogus.
Igatahes 92 protsenti küsitletutest plaanivad käesoleva aasta jooksul Eesti külastamist, enim peaks küsitlustulemuste põhjal kasvama külalistele osutatud teenuste maht. Ning ega ma eriti imestagi – teeninduse tase on kõrge ning hinnad taskukohased. Ma ei pea siinkohal silmas alatasa võrdlusobjektiks olevat toitlustus-majutusteenust, vaid midagi hoopis praktilisemat, näiteks autohoolduse. Veel enne masu saabumist võttis niigi väga asjalike võrdlustestide poolest tuntud AutoLeht kätte võrrelda viie enimlevinud sõiduauto margiteenindusi Tallinnas ja Helsinkis: testi sisu seisnes selles, et AutoLeht otsis testiks välja 2x5 sarnast sõiduautot, tekitas neile sarnased vead ja saatis ühe viisiku hooldusse Tallinna ja teise Helsinki margiesindustesse. Testitulemuse hinnavõrdlusest rääkida ei taha, ega taha rääkida ka miinuspunktitabelist (masendav); testivõitja oli Mustamäe tee Saksa auto, kes pälvis oma ainsa miinuspunkti hooldusesse toodud auto varuratta rehvirõhu kontrollimata jätmise eest.
Kõikehõlmavat võrdlust Eesti hinnataseme kohta ülejäänud €urotsooni riikidega võrreldes ei näe me ilmselt mitte kunagi, kuna aspektid on liialt erinevad, seda kasvõi äsja kõne all olnud Soomega võrreldes; kolm aastat tagasi küsis üks Satakunta talupidaja minult traktorite hindade kohta Eestis, ning leidis peale “Kuldse Börsi” ja auto24.ee lappamist, et Eestist ostetud traktor ei tasu Soome toomist; aasta enne seda küsis üks Satakunta ettevõtja minult alla 23 jalga pikkade kaatrite hindade kohta ja leidis, et need on sikahalvat… Oma osa mängib ka maksundus: nii, nagu toiduainete käibemaksu langus pärssis meilt Soome turistide poolt kaasaostetud toidukraami väljavedu, ei soodusta sealne maksusüsteem kohe mitte kuidagi näiteks sõiduautode järelturgu. Paar näidet: endine hea kolleeg Ville Järvinen tõi Saksamaalt Mersu (W140) – Soome tollimaks oli tolle auto Saksamaa müügihinnast ca 10% suurem; tuttav Pori taksojuht tõi Saksast suht uue Mondeo (mehel kõigest kolm tingimust: 1) diisel 2) automaat 3) univesaal), auto hind + tollimaks + registreerimine + kindlustus = kokku 23 000 €, Soomes oleks samasuguse sõiduki hinnad alanud 40 000 €-st.
Kõigele vaatamata oli Soome Kaubandusliidu tänavune uuring tänuväärt tegu, kuna põhilised tendentsid on seal enamjaolt esile toodud; kel asja vastu tõsisem huvi, leiab teda huvitavad andmed Statistikaameti meta-andmetest niikuni (vajaliku klassifikaatori koostamine on esimesel korral ehk kole jah, kuid tasub harjutamist – enamiku ÜRO liikmesriikide statistikaametite saitide metaandmete lehe ülesehitus on suures osas sama). Ja kel riikide lõikes päris tõsine võrdlushuvi, võtab võrdlusandmedandmed niikuinii CIA World Factbook`ist.
Posts
No comments:
Post a Comment