Vajatakse…

Nagu eelmises postituses mainisin, on viimased kuud minu jaoks möödunud tööotsingu tähe all. Kerge see ei ole – on mul ju 100 000 ametlikult arvele võetud konkurenti, ehkki… tean täpselt, et osa nendest saavad töötukindlustust, käies samal ajal mustalt tööl ehk siis ei kiirusta ametlikult tööleasumisega; kardan aga, et sellistest enam on neid, kes käegalöömismeeleolus ei ole mitte kusagil arvel – kui palju neid on, ei julge mõeldagi.

Tööpakkumiskuulutusi vaadates polegi asi justkui kõige hullem: CV-Keskuse eesti saidil on hetkel 704 vakantsi, läti omal 99. Lätlaste lootusetust olukorrast annab aimu detsembrikuine lugu: Biisoni Personalirendi Tallinna esindus otsis Technip Offshore OY-le (Mäntyluoto) kümmet keevitajat, palgaks pakuti 9,5 €/h; mehed olid leitud ja juba valmis teele-tööle asuma, kui tellijalt tuli teade: leidsime lätlased, kes nõus sama tööga 6 €/h (kuna Läti vahendaja korraldas transpordi-majutuse, jäi meestele eeldatavasti kätte veelgi vähem). Tööjõu tellija pakkus Biisonile lahkesti võimalust palganumbrid “üle vaadata”, Biisoni Tallinna esindaja Ever Kelt vastas selle peale: “Meie tegeleme personaliotsingu, mitte orjakaubandusega”.

Töökuulutuste suur hulk ei tähenda muidugi, et kõigil neil ka reaalne kate on. Möödunud aasta keskpaigas hakkas ühtäkki massiliselt ilmuma BLRT erinevate tütarfirmade tööpakkumisi: lõppes konkursi tähtaeg CV-online´s, ilmusid samad kuulutused kohe CV-Keskuse saidile; sai seal kandideerimise täthaeg ymber, kolisid kuulutused Hyppelauda. Kui kuulutused olid mitu kuud siin-seal üleval olnud, ilmus pressis teade hiinlaste tööleasumisest BLRT-s; kes masueelset aega mäletab – samalaadne padukuulutamine käis ka enne ukrainlaste töölevõtmist, ehk teisisõnu olid kuulutused ettekäändeks võõrtööjõu sissetoomiseks: "А мы ведь искали... " Tuttav MIG/MAG/TIG-keevitaja käis ka kohapeal töökohta kaemas – oldi nõus võtma küll, tunnipalgaga 60 krooni (võrdluseks: suht madalapalgalisel Ida-Virumaal saab algaja keevitaja tunnist vähemalt 70 kr), ehk siis ettekääne on täielik: kuulutame küll, aga inimesed ei taha tulla.

Kuulutuste jälgimine on põnev isegi siis, kui ise parasjagu tööd ei otsigi. Enne masu algust jälgisin huviga, millal ükskord lõppevad Victor Stationery, Pipelife`i ja SCA Packaging`i aastatepikkused ponnistused töötajate leidmiseks. Svedbergsi potitehas nii kaua ei piinelnud: kui 2005 a. kevadel tööle võetud kahekümnest töötajast olid katseaja lõpuks alles ainult brigadir ja tõstukijuht, üritati aasta jooksul küll uut meeskonda kokku saada, ent siis tunnistati äriidee ebaõnnestunuks ning koliti tehas mujale; samalaadse äriidee ebaõnnestumise sõnastas suht selgelt HTM Sport Eesti juhtkond: “Tulime Eestisse teadmisega, et siin on odav ja kvaliteetne tööjõud, kuid kohapeal selgus, et siinne kvaliteetne tööjõud polegi nii väga odav, ja siinne odav tööjõud pole üldse kvaliteetne”. Paraku on lihtne leida selliseid statistilisi andmeid nagu Eesti miinimumpalk, kuid mitte seda kui paljud oleksid nõus sellise palga eest tööle hakkama ning mis kontingent see selline üldse oleks. Statistikast lähtudes otsis Galvex Estonia laotöötajaid Kallaverest, kuna kallaverelase keskmine palk olevat tallinlase omast kümnendiku madalam – hihii: kui tol ajal oleks mõni miljonär hetkekapriisi ajel otsustanud Kallaveresse kolida, mis oleks statistikast siis saanud?! Ehk siis vana tõde: kui kolmest naisest üks on kuuendat kuud rase, on statistiliselt igaüks neist poolteist kuud rase, olgu ülejäänud kaks kasvõi süütud.

Viimaste kuude töökuulutustest võis sportliku huviga jälgida Recruitment Estonia OÜ usinat toimetamist töödejuhataja leidmiseks, kronoloogiliselt näeb asi välja nii:

1. kuulutus sisestatud 04.12, kandideerimise tähtaeg 11.12 (CV-online)
2. kuulutus sisestatud 14.12, kandideerimise tähtaeg 20.12 (CV-online)
3. kuulutus sisestatud 30.12, kandideerimise tähtaeg 03.01 (CV-online)
4. kuulutus sisestatud 04.01, kandideerimise tähtaeg 12.01 (CV-Keskus)
5. kuulutus sisestatud 13.01, kandideerimise tähtaeg 17.01 (CV-Keskus)

Esimese kahes kuulutuses oli tööandjaks “elektroonikatööstuse valdkonnas tegutsev tootmisettevõte”, aastavahetusel tunnistati üles, et tegemist on Ericssoniga; ka leiti uuest aastast alates, et keskeriharidusest ei piisa, nõutakse siiski kõrgemat. Kronoloogiliselt tundub tegevus tõmblemisena, iseäranis “otstarbekas” on sisestada tööpakkumine 30. detsembril ning oodata kandideerimiste laekumist enne 4. jaanuari ehk selle aasta esimest tööpäeva: muud põhjendust sellele kui must-valges trükis kalendri kasutamine ma välja mõelda ei mõista. Igatahes on tänaseks viimase konkursi lõpptähtajast möödas kümme päeva; silmas pidades eelmiste konkursside intensiivsust on alust loota, et töödejuhataja on lõpuks siiski leitud.

Igatahes minu tööotsingud jätkuvad, kuid kui neid peaks ka kroonima edu, jääb sõna “töö” selles ajaveebis läbivaks liiniks.