Tööandja tagant virutamine…

… ei ole sugugi nii üheselt mõistetav tegevus, nagu esmapilgul paistab.

Otsese virutamisega on asi konkreeetselt klaar ja tegemist on üksüheselt varavastase kuriteoga, kuigi see sarnaselt alla 1000-kroonise poevargusega kuriteona justkui ei kvalifitseerugi: kui ikka mõnel mehel kulub päevas kordades enam töökindaid, lõikekettaid jms sarnast stuffi (mis on ka koduses majapidamises, garaažis või suvilas kasutatav) kui temaga samalaadset tööd tegeval kolleegil, siis kerkib küsimus – kuhu kogu see kulumaterjal kaob? Kilost kroonist kallimaid põhivahendeid õnneks näpistada ei juleta, kuna selliste kadumine võib kaasa tuua põhjalikuma juurdluse, kuid: täna paar töökindaid, homme kuuene keermepuur, ülehomme leht liivapaberit – no mida see peremehele ikka teeb! Tjah – aga mis raha eest peremees tema arust töövahendeid ostab? Selle raha eest, mida toote tellija peremehele ei maksa, ent mida peremees on sunnitud välja käima, kuna tema kohustuste hulka kuulub töötajate varustamine töövahenditega.

OK: nõuka-aja taustaga inimeste puhul saaks pisipõssamist välja vabandada halva harjumusega (tollal kuulus kõik ju rahvale), kuid ka tänapäeva säinased on noodsamad nõuka-aegsed мелочи kojunihverdamisnipid omandanud uskumatu kiirusega: milleks peremehele juba avatud poolik segukott või veerand alusetäit plaate – tal pole nende jääkidega ju niikunii mitte midagi peale hakata! Väga häid välimäärajaid koostada oskav Ekspress määratles toda venda nii: ehkki ta vihkab tööandjat kui klassi, saab ta siiski aru tema olemasolu vajalikkusest, kuna tema puudumisel poleks ju kellegi tagant varastada.

Otseste vargustega on asi klaar, kuid kuidas defineerida sellise säinase käitumist, kes läheb pooletunnisele lõunapausile ja jätab selle ajaks valgustuse täiega põlema ja ka kompressor ning tema töökoha ventilatsioon huugavad täiega samal ajal, kuis säinas ise 30 min jutti kollast kaarti saab (vutist on asi kaugel - pean silmas Liptoni teed)? Küsimuse peale “Aga kes elektrikulu kinni plekib?” teatab säinas süüdimatul moel: “Tööandja”. Ja kui küsida, kustkohast see raha tuleb, teatab säinas: “Aga tal on ju”. Ja ei jõua kohale see Henry Fordi põhitõde, et palka ei maksa tööandja – palka maksab toode, lihtsalt toote eest saadud raha liigub läbi tööandja raamatupidamise. Kui see ei ole kuritegelik hoolimatus, siis mis see on?

Veel üks kuriteoliik – kummi venitamine: ehkki enamus minu endisi ja praegusi kolleege tunnistavad, et stabiilne töötegemine väsitab päeva lõikes oluliselt vähem kui pealesunnitud ootepausid (tootmises näiteks detailide või materjali puudumise poolt põhjustatud), leidub siiski säinaseid, kellede peamine eesmärk tundub olevat tehases viibitud aja maksimeerimine ja samal ajal tehtu minimeerimine. Riigikogusse sellised ehk isegi kõlbaksid (kuna usinamad sealsed saalisistujad on pastaka värvi järgi nupuvajutajad, kelledest komisjonides niikuinii mingit tolku poleks), kuid kuna nad kandideerida vaevalt et viitskiskid, sobiksid nad suurepäraselt turvameesteks, kellede töö eesmärk ongi töllerdamine… kuni midagi toimuma hakkab (like intsdent: poes on varas või töökohal: oi, ülemus tuleb). Tegevuse tulemuse kohta selline küsimus: toote tegemiseks kulunud tunnid maksab kinni tellija, tasudes tööandjale toote eest;  kummi venitatud tunnid, millede eest tootja ei maksa, maksab kinni tööandja, kandes palga töötaja arvelduskontole (pluss 30% sotsi, mida töötaja oma palgalehel ei näe): kui see ei ole kelmus, siis mis see on?

Wiikend: Pikker

Ei-ei:mitte piirivalve patrulllaev PVL-103 Pikker, vaid ikka see stagnaaegne ajakiri… No lihtsalt tuli puhtjuhuslikult meelde tolle laheda ajakirja miski kuuekümnedate aastakäigu numbri koomuskis kujutatud telefonimäng: algul käratab tehase direktor peainsenerile: “PLAANI PRAAGIGA EI TOETATA – TEHA LÕPP SELLELE!”, ja subordinatsiooni pidi peainsenerilt tsehhijuhatajate ja etc-hierarhia kaudu rohujuuretasandini jõudnud sõnum oli lõpuks meistrilt töölisele selline: “PLAANI PRAAGIGA TOETADA- MUIDU LÕPP TEHASELE!”

Krdi kahju, et mul tolle väljaande kuuekümnedate sulaaastate hoolega alleshoitud aastakäigud 2003 tulekahjus hävisid – jupike ajalugu korstnasse tahmana kaduma lennanud, aga tippaegadel 80 000 tiraažis ilmununa on “Pikker” tükike ajalugu ikkagi:

• kuni 60-ndateni sotsrealism koos kõige sellega kaasnevaga (mille kaks aastakümmet hiljem üldistas Vladislav Koržets aka Ülev Suurmõlk aka kodanik Männike: “On nigu on. Need, kes oma vaimupimeduses selle vastu võidelda püüavad, lihtsalt ei mõista, et on, nigu on. Ent sellegipoolest teeb eesrindlik kodanik omalt poolt kõik, et oleks veelgi enam”).
• kuuekümnendatel oli jah tagakaanel alati Stanislav Malahhovi kohutuslik karikatuur à la käepigistus, kus ühel mansetinööbiks aatomipommid ja teisel dollarimärgid… OK, tollal õpetati lasteaias luuletusi like “Дядя Труман вяка, атомная бомба кака!” ja rahutuvi pasandas nn. arengumaadesse nii kuis jaksas, aga millegipärast arvan, et siinmaal läksid hoopis paremini peale kasvõi Kohila poisi Roman Ohlau kolhoositeemalised karikatuurid: pealesattunud agronoom käratab erasektorisse sõnnikukoorma kärutanud traktoristile: “See koorem oli kolhoosi põllule mõeldud!” - “Mina olen traktorist, mitte mõtete lugeja”.
• seitsmekümnendate ridade vahele peitmisest saab põhjalikumalt lugeda tolleaegse peatoimetaja pihtumusest Õhtulehele;  omapoolseid mälestusi vaid niipalju, et peamine plagieerimine keskendati keskmisele lehele (Padavere; lehe sisuga täitjateks Boleslav Boržets aka Vladislav Koržets, John Kaplinn-Johannesburgsky aka Jaan Kaplinski, Änn Bläkk aka Ann Must ja palju teisi tolleaegsele vaimu sumbumisele vaatamata siiski elus olevaid inimesi).

Nu ma ei tea, kas on Õhtulehes ilmunud viimase tõsise toimetaja Kaido Liiva jutt kolmekordest tsensuurist tõega bullshit, kuid kaldun pigem arvama, et tsensorid lasid masstootmiseprahmaka tollal lihtsalt hooletusest läbi: iga väljaande ISSN all pidi olema  olema rahvastevahelise suhtlemise keele arusaadav selgitus, millega tegu, ja ühes seitsmekümndetate “Pikris” oligi üldjuhul avaldatava ISSN all “журнал сатиры и юмора в эстонском языке” asemel “zhurnal sätiry i ymora v östonskom äzyke”

Jaanibäe

Õnneks on Eesti Tuletõrje- ja Päästeameti järelkokkuvõte Jaanipäeva tähistamisest juba üsna mitu viimast aastat alanud lausega: “Sel aastal erilisi intsidente ei olnud…”. Mõtlemist mõjutavaid jooke pruugitakse jaanipäeval niikunii, laipu loetakse aga pärastpoole ja seda iga maa spetsiifkast lähtudes: Eesti Politsei arvutab puhutud promillide keskmist, põhjanaabrid arvutavad, kui mitmel järvest leitud uppunul on püksilukk lahti – praktikas on selleks põhjendus olemas: õõtsuv ja mõtlemist mõjutavat jooki tarbinud jaanipäevaline läheb tolle joogi jääke üle samuti õõtsuva paadi parda siristama, satub kusemise ajal oma ja paadi õõtsumisega resonantsi ja ongi ots – tuhande järve maa spetsiifika (tegelikult on järvi üle 5000, kuid “tuhat” kõlab kenamalt).

5 rikkaima hulgas, aga igamees meepotti ei pääse

Kui Eesti tõepoolest trügiks 15 aastaga 5 rikkama EU riigi hulka, siis ei tähendaks see sugugi, et iga meie mats meepoti ligi pääseb, tahtjaid on teisigi: isegi kui mett noolima ei pääse, on heaoluriigi rasvaplekiselt laudlinalt pudenenud raasud kolmanda maailma kodaniku mõistes ju parajad porgandid.

• 23.02.2010: Aamulehti andmetel on Pirkanmaal ligi 1000 töötut õde: hooldusõdede tööpuudus on aastaga kasvanud 34%, tööd otsivaid põetajaid on 49% rohkem kui aasta tagasi. Statistikaeksperdi Juha Salmise sõnul on asi selles, et aastavahetusega lõppenud tähtajaliste töölepingute asemel uusi ei sõlmita.
• 13.04.2010: Radio957 andmetel asuvad 19.04 Hatanpääl (Tamperes, Pirkanmaa südames) ametisse viis Filipiinidelt Pirkanmaa tööjõupuuduse leevendamiseks palgatud hooldajat. Hooldusõekoolituse on nad kodumaal juba saanud, samuti ka soome keele algõppe, täiendkoolitus käib kohapeal.
• 22.04.2010: Radio 957 teatel asuvad Filipiinidelt saabunud hooldajad lõpuks tööle – algne plaan alustada tööd Hatanpää haiglas juba esmaspäeval 19.04 takerdus reisi&piletiprobleemide taha. Filipiinlased on tööle võetud personaliotsingufirma OpTeam Oy kaudu.

Taustaks tiba vanem uudis:

• 19.01.2008 Hesari: juhul, kui personaliotsinguettevõtte OpTeam´i plaanid realiseeruvad, tuleb aastaks 2015 Filipiinidelt Soome tööle kümneid tuhandeid väljaõppinud ja kvalifitseeritud töötajaid – eeskätt hooldusõdesid, kuid ka keevitajaid, koristajaid ning toitlustustöötajaid.

OK: Filipiinide 91 983 000 elanikust ligi 9 000 000 töötab välismaal ja näiteks kevadel Soome saabunud ning varem USA-s ja Austraalias töötanud Circe Brillantes´e välismaal teenitud palga eest on tema kodumaal korda tehtud kuueliikmelise pere kodu, kuid – Finlandisse veab teda eeskätt ikka 10 korda kõrgem palk kui kusagil kodumaal.

Btw – siin need viis Hatanpää hooldajat ongi:

See teooria, et ega neeger Eestisse tööle tule, kuna talle on kliima külm, on täielik jura: Soome kliima kohta küsisin üle Satakunnas juba mitu aastat ühes elektrotehnikaettevõttes töötanud itaallase käest, ja hea kolleeg Antonio arvas, et ei ole see soome talv hull midagi – lihtsalt tuleb soojalt riidesse panna ja boonusena saab mootorkelguga tasuta sõita, soome suvi aga on lausa ideaalne – just sobivalt soe! Kollegi kodumaa (ehkki Põhja-Itaalia) suvi on Antonio meelest pisut liiast plusskraadides…

Alkoholism Venemaal…

…on teadagi tõsine probleem, mille vastu võitlemiseks on riiklikul tasandil vastu võetud mitmeidki meetmeid, võetakse praegugi ja jäädaksegi võtma, aga igapäevaelu illustratsiooniks paar värsket pilti Doni-äärsest Rostovist, esimene neist selline ehtvenelikult temperamentne крик души:

Teine näide on aga päris asjalik: tegemist on Rostovis üsna populaarse kohaga, kuhu ei tulda mitte sõpradega jõmisema ja koos nendega jalgpalli MM-i või F1 ülekandeid kommenteerima, vaid tõepoolest kiirustamata külma õlle ja hea raamatu seltsis end harima (ehk siis see on minu meelest meie päevalehtedega varustatud pubikultuurist pügalajagu üle):

btw: see naeratav õlle- ja kirjandusehuviline daam on mu abikaasa

Weel wiikendi: A Negdoot

Kriis hakkab tasapisi üle minema ja allhanke tellimusi hakkab taas meie kanti tilkuma - selline konkreetne Soome ettevõtja nagu Ruokokoinen leidis äsja äripartneri Põhja-Ameerikast, ning et hinnas ja muudes tarnetingimustes sai nädala jooksul kokkulepe kokku, helises äsja kojujõudnud ja allhankelepingu teksti koostav USA-s elav ukrainlane Ruokokoiselle: “I need your name for composing the subcontracting order – could you spell it?”  Ruokokoinen kui koolitatud mees hääldaski tähthaaval oma nime: “Aar-juu-ou-kei-ou-kei-oor-ai… “   Vastus kostis: “Thank you and don`t worry -  I´m fine. But could you spell your name now, please?”

Ruokokoinen on ok, aga ega eestlastega lihtsam ole: Croonika ja Kosmopolitani fotograafid soovitavad laia ja laheda naeratuse pildile saamiseks: “Say – cheese!”, kuid eestlane kui keeli oskav rahvas transliidib sellise soovituse ajus automaatselt, ajab huuled torusse ja kostab fotsi plõksu ajal: “Juuuust”.

Kamuflaaž: omamoodi moodus motiveerida

Tuttav ettevõtja oli hädas: tellimusi vaatamata kriisile tasapisi ikka tilgub, ent tähtaegadega on pidev piin, kuna tema koostajad & keevitajad, kelle töö tootlikkusest sõltub tähtaegade järgimine, venivad kui tatt, maksa palka palju tahad. Masu ajal on 90 – 110 krooni vahele mahtuv tunnipalk paras präänik, ja mehed on tegelikult tänu kõrgele kvalifikatsioonile oma palka väärt, ent: tellija maksab reaalselt töötatud tundide eest, tööloldud nn. tagumikutunnid hinnakalkulatsiooni ei mahu: paraku mõnele mehele kohale ei jõua, et kui tellija ettevõttelt krooniliste hilinemiste pärast tellimustevaiba jalge alt ära tõmbab, on kirdõkk nii ettevõttel endal kui ka selle töötajate töökohtadel.

Too tuttav ettevõtja tutvus mingis bensukas kohvi juues kahe Poola rekkamehega ning sõlmis nendega tunniks sellise suulise töölepingu:

1. Töötajate ülesanne on imiteerida Poolast pärit tööd otsivaid keevitajaid
2. Töötajate töötasu on 5€/h
3. Töötajad kohustuvad jätma oma rekka tehase nägemisulatusest välja

Poolakad said antud asjaga auga hakkama, ja kuna peremees oli ise ka kunagi samas keeles suhelnud, siis tuuri ajal kuulsid end parasjagu kohvipausile sättivad venivillemid fraase à la: “Potrzebna jest za cztery spawaczi, a muszą być do sześć osoby: głównie spawanie, a ogólnie oprócz i czyszczenie. Ot spawaczy potrzebne kwalifikacija: czarny stal ponieważ ot osiemi mm, w drodze odstępstwa również nierdzewnej, pod warunkiem ale doświadczenij mało – następnie to nie mieszać…”.

Nagu ikka sedasorti visiitide puhul, kerkis kohe pärast pausi töötajate poolt esile küsimus: “А кто эти такие были?", peremees seletas: “Poola keevitajad – kaua me kummi venitame: nood vennad võtavad 3€ tunnist, tööd teevad 14 tundi päevas: ilma nendeta peaksime poe kinni panema”. Järgmine küsimus oli otse loomulikult: “ А с нами как?!”. Peale sõna VALLANDAMINE kuulmist paranes töötempo kohe samal päeval lausa suurusjärgu võrra.

Vaesuse mõõdupuud

Kas võid endale võimaldada vähemalt ülepäeva liha või kala söömist? Kui ei, oled varsti ametlikult vaene.

Euroopa Liidu liikmesmaade sotsiaalministrid leppisid 7. juunil Luxemburgis kokku, et 20 miljonit  EU kodanikku tuleb vaesusest välja tõsta, kuid kuna on iseasi, kuidas seda vaesust mõõta, pandi paika 9 kriteeriumit, millede hulgast iga liikmesriik valib vähemalt neli. Siiamaani oli jah mugav seada vaesuspiiri vaid sissetulekupõhiselt, ehk siis enamikus Euroopa liidu liikmesriikides oli vaene see, kelle sissetulek oli väiksem kui 60% mediaanpalgast, nood just seatud kriteeriumid on vast pisut objektiivsemad, ehkki mitte päris:

1. Maksehäired (Eurostati andmetel ei suuda iga kümnes EU elanik oma arveid tähtajaks tasuda; Kreekas on asi kusisem: arvetega on probleeme igal neljandal leibkonnal)
2. Küte – kütmata või alatemperatuuriga eluruumis elamist loetakse nüüdsest vaesuse tunnusmärgiks
3. Ootamatud väljaminekud (trauma terveks ravinud arst esitab kirvearve või mõni kodumasin annab saba: see lööks pere-eelarve rööbastelt välja ligi kolmandikul küsitletutest)
4. Ülepäevane ports liha, kala või muud proteiini sisaldavat toitu (9% eurooplastest sellist luksust endale lubada ei saa)
5. Võimalus vähemalt nädalaks kodunt kaugemale puhkuseresile sõita (kolm neljandikku rumeenlastest on selle puudumise tõttu kodu külge aheldatud)
6. Sõiduauto (seda ei saa soetada 9% EU elanikest)
7. Pesumasin (ju vist tarvilik asi – 98% ostaks selle iga kell)
8. Telekas (veelgi levinum kui pesumasin – kõigest 1% saab ilma selleta hakkama)
9. Telefon (kuidas kusagil: Eestis ja Soomes on mõnel mitu tükki taskus, 4% bulgaarlasi helistab kirjutuslaualt või tänavataksofonist)

Nali ongi nondes neljas kohustuslikult valitud kriteeriumis (pealegi oli algse plaani järgi kriteeriume kõigest kolm): no ma tahaks ette kujutada Eesti talupidajat, kes ei saa oma elamut kütta ning kellel pole ei autot ega telefoni ega tagataskus mõndasadat krooni ootamatult lõhki läinud uue hüdraulikavooliku ostmiseks traktorile – ei saanud pilti ette! Telekat tal tarvis pole, kuna tema arvutis on TV-kaart, nädalaks ära sõita ta ei mõtlegi, kuna ei paremat pole kuskil maal kui suisel ajal Saaremaal – mis ta on nüüd siis vaene või ?!

Müügimaks: saab ka kõrvale nihverdada

Tuttav raamatupidaja saatis vihje, kuidas sooritada oma ostud ilma Tallinna müügimaksu maksmata:

Müügimaks kehtib teadupärast eraisikutest ostjatele, mitte juriidilistele kehadele. Nii-et kui järgmine kord rosinasaia või muud "luksuskaupa" ostad, palu tšekk vormistada näiteks Eesti Keskerakonna kui Tallinna müügimaksu “autori” nimele. Sinult küsitakse selle jaoks reg numbrit/aadressi, see on 80053370, Toom-Rüütli 3/5, Tallinn, 10130. Ja voilà, oled 1% kokku hoidnud. Ei ole vahet, kas maksad sulas või isikliku pangakaardiga - loeb see, kellele ost kassasüsteemis vormistatud on.

Motivatsioonist & mõttelaadist

Mõnikord nädalavahetustel mõtlen, et mis imemoel on mul õnnestunud masu ajal mitte ainult töökohta säilitada, vaid ka karjääriredelil ülespoole trügida… Vastuse leidsin Jack Higginsi vanast thrillerist “Kotkas on laskunud” (eesti keeles: Kupar 1995), kus üks spioon imestab: “Kuidas te nii kaua elus olete püsinud?”, ning teine spioon vastab: “Tänu sellele, et ma ei võta mitte kunagi mitte midagi liiga tõsiselt!”. Pohhuismiga siinkohal siiski pistmist pole, pigem on asi  stambi&krambivabas mõttelaadis, millele andis Corvette`i kiirenduse ühe ammuse tööandja lausutud vastus minu puhtsüdamlikule tõdemusele: “Ma ei ole kindel, kas ma saan sellega hakkama” - “Sina ei peagi kindel olema: mina olen kindel, et sa saad sellega hakkama - sina aga anna minna!”

Statistika: lahja pahteldamine vs väärt mört

Registreeritud töötute arv aina kahaneb ja kahaneb – hurraa. Kui viitsiks, siis võtaks kätte ja arvutaks välja daatumi, mil registreeritud töötute arv jõuab nullini, ent ei viitsi – tegelikus elus ei ole nende numbritega mitte midagi peale hakata, kuna nii väikeseks ei kahane isegi regatud töötute arv mitte kunagi, et kuue viimase nädala kahanejate arvu võiks kasutada Viking-Loto pileti märkimisel.

Eesti Töötukassa igareedene registreeritud töötute arvu vähenemine on tegeliku olukorra silumise aspektist nagu lahja pahteldamine, sakslased ammutavad Agenda 2010-tüüpi segumasinast rammusaid kellutäisi ja mätsivad statistikat echtsa teutooni põhjalikkusega. Saksamaa Majandusinstituudi hinnangul oleks töötute arv ilma Agenda 2010-ta praeguse 3,5 miljoni asemel 5 miljonit, kuid – millega need poolteist justkui töökoha säilitanud miljonit praegu tegelevad? Tööbürood on sadu tuhandeid töötuid suunanud nn. 1 €/h töökohtadele, mis on suht sarnased meie sotsiaalsetele töökohtadele: peamiselt abitööd riigihanke ehitusobjektidel, hoolduskodudes ja koolides, raamatukogudes ja arhiivides, tänavate ja parkide heakorra tagamisel. Kui töötu keeldub sedalaadi töökohast, lõigatakse tema sotsiaalabist 30% maha, ja alla 25-aastane ei saaks äraütlemise puhul enam kottigi (kuigi tööbüroo maksab tema korteriüüri ja toidu kinni, toiduraha ostutšekkide näol). Sellist sotsiaaltööd võib teha kõige rohkem 15 tundi nädalas, ja siin see iva ongi: erinevalt meie reisisaatjatest säilivad 1€/h-töötajal kõik töötutoetused, kuid käib ta ju justkui tööl ja tööpuuduse statistikas ta enam ei kajastu.

Wiikend: globaliseerumine

Nädalalõpul oma pildikogu sirvides sattus ette vana, ent tabav Hesaris avaldatud karikatuur… näe – siin see ongi!

Maakeeli niisiis:

• VAREM: soome müüja müüb Soomes tehtud särke
• PRAEGU: soome müüja müüb veerandi hinna eest Taimaal või muulmaal tehtud särke
• TULEVIKUS: Taimaa või muumaa müüja müüb veerandi palga eest ja veerandi hinna eest särke soome töötutele.

Tööandja – ekspluataator?

Eurobaromeetri uuringu tulemused toovad välja naljaka vastuolu (eestikeelset kokkuvõtet saab lugeda siit):

• 72 protsenti Eesti elanikke nõustub väitega, et ettevõtjad ekspluateerivad teiste inimeste tööd
• Samas möönab 90 protsenti eestimaalastest, et ettevõtjad loovad uusi töökohti

Parem siinkohal pikemalt arutlema ei hakka, et misasi see ettevõtlus üldse on: paljud näevad temas lehma, keda lüpsta, paljud ulukit, keda lasta, ja vähesed seda hobust, kes vankrit veab… Oma osa on stereotüüpidel: tööandja on inimene, kelle peamiseks eesmärgiks on armukesele kalli Lexuse kinkimine ja igal avaneval võimalusel töötaja peedistamine ja Havaile puhkama putkamine ning kes on vajalik vaid selleks, et kellegi juures tuleb ju täis istuda 40h nädalas tasutud tagumikutunde ja kodusesse majapidamisse tööriistade-materjalide soetamiseks on samuti tarvis kedagi, kelle tagant neid virutada.

Ekspluateerimise kohta mõned killud Postimehe kommentaariumist:

• töötu: ekspluateerimisest veelgi hullem on see, kui keegi tahagi sind enam ekspluateerida
• imf: Kui neid k---di tööandjaid ei oleks, küll oleks hea tööd teha :)
• k2: Loomulikult ekspluateerib ettevõtja oma töötajate tööd, teisiti ei saaks ta ju midagi teenida ning tegu poleks mitte ettevõtluse, vaid heategevusega
• lunar: lõpetan ekspluaterimise, tahan näha kuidas nad ise hakkama saavad ....

P.S. (lisatud peale teema esialgset postitamist): Üheksakümnendate aastate algul said oma ennesõjaaegse nime tagasi mitmed tänavad ja linnaosad, aga ka mõned eesti ajal populaarsed kauplused ja kohvikud, sealhulgas Kaarmanni kauplus, mille nime kohta tuli tollal Maalehe toimetuses töötanud Nasta Pino juurde arvamust avaldama nördinud lugeja:

• “Kuidas Te suhtute sellesse, et kauplusele ennistati ekspluataatori nimi?”
• “Mis mõttes ekspluataatori?”
• “No Kaarmann oli ju kapitalist, vereimeja, ta ekspluateeris töölisi”
• “Kuidas ekspluateeris – kas ta ei maksnud palka?”
• “Miks ei maksnud, ikka maksis – ja hästi maksis! Mis tal viga maksta, omal miljonid pangas”
• “Aga mis moodi ta siis ekspluateeris?”
• “No kuidas Te siis ei mõista?! Ta ju nõudis tööd!”

Kirjeldatud sündmus leidis aset vahetult peale nõuka-aja lõppu: tol perioodil  püüdis tööline jätta muljet, et teeb tööd, kuna tööandja ehk riik üritas jätta muljet, et maksab selle eest palka. Masueelse perioodiga seda üks-ühele võrrelda ei saa, kuid teatav sarnasus siiski on: tööjõupuudus võimaldas ehituse ämbrikandjal kruvida oma tunnihinna 200 krooni tasemele ja vegeteerida nii mõnelgi kaheldava kasuteguriga töötajal tänu tööandja lootusele, et midagi ta ehk ikkagi teeb – tänaseks on nii ämbrikandja kui vegeteerija töötud, ent (oma arust õigustatult) nördinud: krt, kas palga eest peab veel tööd ka tegema?!

Klient on kuningas ja kassapidaja on keiser?

Ma ei ole mingi viriseja ja olen alati lähtunud printsiibist, et kui klient on kuningas, peab ta ka vastavalt käituma, kuid mõnikord lihtsalt muidu ei saa, kui esmaemotsooni ajel postitada kaebus tarbija.24 kaebusteraamatusse, postitust ennast saab lugeda siit (või kliki pildil):

Vahejuhtumi iroonia seisneb selles, et olen ise olnud ligi aasta töötu ja endal hinge sees ja katust pea kohal hoidnud ajutiste tööotstega, milledest ühte olingi just tegema minemas ja Keskturu Grossist põikasin lihtsalt tee peal läbi: Grossil oleks nibin-nabin saamata jäänud minu 46 krooni, ise läksin koostama kahte erinevat kalkulatsiooni kilohinnaga toodetavatele metallkonstruktsioonidele – 2.95€/kg või 2.92€/kg + 500 € ettemakse iga toote eest, ehk siis olukorras, kus ühe Eesti ettevõtte ekspordivõimalus oleneb sellest, kas tellija aktsepteerib 46 sendi võrra kallimat kilohinda, laseb teise Eesti ettevõtte töötaja sama numbri, kuid kroonides, lahinal minema.

Erinevad uuringud on näidanud, et töötajate töökultuur ja töödistsipliin on kriisi käigus paranenud, kuid ma ei arva, et selle põhjuseks on ainuüksi koondamishirm: kriis ja tööandja nibin-nabin omadega toimetulek näitavad selgemalt, kui suur on iga töötaja osa lisaväärtuse loomisel ning teadvustavad töötajale teravamalt, et palka ei maksa tööandja – palka maksab toode, lihtsalt raha liigub tööandja kaudu.

Vestmann ja Piibeleht müügimaksu kallal

Müügimaksust endast siinkohal rääkima ei hakkagi, kuna sellest on juba piisavalt räägitud ja jõutakse kuni järgmise aasta jaanuarini veel piisavalt vaielda, kuid valitsuse äsjase otsuse kohta ei saa kohe kuidagi ütlemata jätta, et asjal on ikka kange kemplemise maik man. Tallinna ja Toompea vahelises kemplemises ei ole mitte midagi uut, selline kemplemine kestab ju juba keskajast saati: kumbas suunas on all-linna ja Toompea vahelise linnamüüri laskeavad? Ehk siis juba tollal kujutas Toompea all-linnale suuremat ohtu kui välisvaenlane.

Järgmine kord on linn sedalaadi asjade planeerimisel lihtsalt ettenägelikum ja võtab ette midagi sellist, millele Stenbocki majast oleks võimalikult keerulisem kaigast kodarasse susata, üks idee oleks selline:

Valitsusel oleks sellise asja elluviimisesse sekkuda sama raske kui näiteks Tallinnas tasulise parkimise ala laiendamisesse Kalamajja (primitiivsest pelgalt sirkli abil parkimisala planeerimisest ilmus eilses Eesti Päevalehes väga hea arvamuslugu arhitekt Indrek Saarepera sulest). Ja pealegi – mis võiks reformaritel olla tasulise tänavaületamise vastu? See ei puudutaks ju autoomanikke, kelle hulgas on majanduslikult paremini toimetulevaid kodanikke enam kui jalakäijate seas, hea demagoog oskaks vastupidi - serveerida tasu kui igati õiglast. Alguses oleks asja korraldamine ehk jah pisut keeruline ning tooks enesega kaasa lisatööd MuPo-le, kuna tasumata tänavat ületavad jalakäijad tuleb ju paigaldada tasulisse parklasse, uuest aastast saabuv euro tooks kaasa lihtsa võimaluse lahendata nupuga ülekäigukohtadel asi samasuguse mündikogumismasina abil, mida saab lisavarustusena paigaldada näiteks kohviautomaatidele – kakskümmend eurosenti pilusse ja veerandiks tunniks roheline ees!

Ent seda arvas peaminister küll ilmaasjata, et müügimaksu kulutamine mädanud kartulite ja puuhalgude peale on propaganda; lätlased eksperimenteerisid seemnekartuliga, kuid kukkusid haledalt läbi: Cēsise rajooni Vaivese vald pakkus vähekindlustatud elanikele seemnekartulit ja maatükki, et omale ise talvekartul mulda panna – eelmisel aastal tundis kartulikasvatuse vastu huvi üheksa leibkonda, käesoleval aastal mitte ühtegi, Tallinna kartulid võeti aga vastu – ju siis järelikult oli vajadus nende järele olemas.