Ma ei ole mingi viriseja ja olen alati lähtunud printsiibist, et kui klient on kuningas, peab ta ka vastavalt käituma, kuid mõnikord lihtsalt muidu ei saa, kui esmaemotsooni ajel postitada kaebus tarbija.24 kaebusteraamatusse, postitust ennast saab lugeda siit (või kliki pildil):
Vahejuhtumi iroonia seisneb selles, et olen ise olnud ligi aasta töötu ja endal hinge sees ja katust pea kohal hoidnud ajutiste tööotstega, milledest ühte olingi just tegema minemas ja Keskturu Grossist põikasin lihtsalt tee peal läbi: Grossil oleks nibin-nabin saamata jäänud minu 46 krooni, ise läksin koostama kahte erinevat kalkulatsiooni kilohinnaga toodetavatele metallkonstruktsioonidele – 2.95€/kg või 2.92€/kg + 500 € ettemakse iga toote eest, ehk siis olukorras, kus ühe Eesti ettevõtte ekspordivõimalus oleneb sellest, kas tellija aktsepteerib 46 sendi võrra kallimat kilohinda, laseb teise Eesti ettevõtte töötaja sama numbri, kuid kroonides, lahinal minema.
Erinevad uuringud on näidanud, et töötajate töökultuur ja töödistsipliin on kriisi käigus paranenud, kuid ma ei arva, et selle põhjuseks on ainuüksi koondamishirm: kriis ja tööandja nibin-nabin omadega toimetulek näitavad selgemalt, kui suur on iga töötaja osa lisaväärtuse loomisel ning teadvustavad töötajale teravamalt, et palka ei maksa tööandja – palka maksab toode, lihtsalt raha liigub tööandja kaudu.
Posts
No comments:
Post a Comment