1.6.10

Vestmann ja Piibeleht müügimaksu kallal

Müügimaksust endast siinkohal rääkima ei hakkagi, kuna sellest on juba piisavalt räägitud ja jõutakse kuni järgmise aasta jaanuarini veel piisavalt vaielda, kuid valitsuse äsjase otsuse kohta ei saa kohe kuidagi ütlemata jätta, et asjal on ikka kange kemplemise maik man. Tallinna ja Toompea vahelises kemplemises ei ole mitte midagi uut, selline kemplemine kestab ju juba keskajast saati: kumbas suunas on all-linna ja Toompea vahelise linnamüüri laskeavad? Ehk siis juba tollal kujutas Toompea all-linnale suuremat ohtu kui välisvaenlane.

Järgmine kord on linn sedalaadi asjade planeerimisel lihtsalt ettenägelikum ja võtab ette midagi sellist, millele Stenbocki majast oleks võimalikult keerulisem kaigast kodarasse susata, üks idee oleks selline:

tasuline_ylekaik

Valitsusel oleks sellise asja elluviimisesse sekkuda sama raske kui näiteks Tallinnas tasulise parkimise ala laiendamisesse Kalamajja (primitiivsest pelgalt sirkli abil parkimisala planeerimisest ilmus eilses Eesti Päevalehes väga hea arvamuslugu arhitekt Indrek Saarepera sulest). Ja pealegi – mis võiks reformaritel olla tasulise tänavaületamise vastu? See ei puudutaks ju autoomanikke, kelle hulgas on majanduslikult paremini toimetulevaid kodanikke enam kui jalakäijate seas, hea demagoog oskaks vastupidi - serveerida tasu kui igati õiglast. Alguses oleks asja korraldamine ehk jah pisut keeruline ning tooks enesega kaasa lisatööd MuPo-le, kuna tasumata tänavat ületavad jalakäijad tuleb ju paigaldada tasulisse parklasse, uuest aastast saabuv euro tooks kaasa lihtsa võimaluse lahendata nupuga ülekäigukohtadel asi samasuguse mündikogumismasina abil, mida saab lisavarustusena paigaldada näiteks kohviautomaatidele – kakskümmend eurosenti pilusse ja veerandiks tunniks roheline ees!

Ent seda arvas peaminister küll ilmaasjata, et müügimaksu kulutamine mädanud kartulite ja puuhalgude peale on propaganda; lätlased eksperimenteerisid seemnekartuliga, kuid kukkusid haledalt läbi: Cēsise rajooni Vaivese vald pakkus vähekindlustatud elanikele seemnekartulit ja maatükki, et omale ise talvekartul mulda panna – eelmisel aastal tundis kartulikasvatuse vastu huvi üheksa leibkonda, käesoleval aastal mitte ühtegi, Tallinna kartulid võeti aga vastu – ju siis järelikult oli vajadus nende järele olemas.

No comments:

Post a Comment