Jälle see reisisaatja! Seekoord Aaviksoo hammaste vahel

Kui Tallinna ühistransporti ilmusid esimesed reisisaatjad, ei saanud peaminister neid mainimata mitte kordagi tööpuudusega tegelemisest rääkida: et selline lahendus ei ole õige, investeerima peab haridusse ja teadusesse ning valitsus küll kunagi neoonveste jagama ei hakka. Viimasel ajal pole aga Ansip reisisaatjate teemat enam puudutanud: võib-olla seepärast, et neoonveste kannavad nüüd ka pargivahid, kellede tööl on silmaganähtav tulemus täiesti olemas, võib-olla aga oletatava võimaluse tõttu, et viimases hädas reisisaatjaks pääsenu jättis andmata omapoolse panuse nende hulgale, keda Eestis oli 2009 aastal 242, 2009 aastal 280 ning tänavuse aasta esimeses kvartalis 57 – enesetapu sooritanutele.

Seekord ei saanud reisisaatjast oma blogis üle ega ümber kaitseminister Jaak Aaviksoo: “Muidugi, eksisteerib ka ahvatlev võimalus tööpuudust kiirkorras leevendada avaliku sektori tööhõive suurendamise teel kas siis reisisaatjaid palgates või muul moel (palga)raha laiali jagades. Sellist lähenemist ei saa küll sotsiaalseid argumente arvestades hukka mõista, ent tootliku tööhõive kasvatamisele see küll kuidagi kaasa ei aita, pigem pärsib tegelike töökohtade loomist ja tarvilist tööviljakuse kasvu”. Aaviksoo arvab ka, et avaliku sektori tööhõive kasvatamine kasvatab tegelikult eelkõige riigi kulusid ja seeläbi riigivõlga ning viib lõpuks paratamatult Kreeka arenguteele.

Kas asi lausa nii hull on, et toob kaasa Kreeka stsenaariumi kordumise, kuid ilmselt ilma sotsiaalsete töökohtadeta hakkama ei saa, seda juba ainuüksi silmas pidades pikaajaliste töötute tohutu suurt osakaalu – lihtsalt liiga palju on inimesi, kellel ei ole juba hommepäev leiba lauale panna ning keda seetõttu jutud haridusse investeerimisest ja tööjõu kvaliteedi tõstmisest täiesti külmaks jätavad. Loo alguses mainitud enesetappude teema oli ehk liiga julm: ehkki nende kasvus võib tööpuudusel ja lootusetusel oma osa olla, ent eks neid ole tehtud ka jõukaimatel aegadel – näiteks õnnetu armastus majanduskasvu kohta ei küsi. Muret teevad hoopis välismaale tööelmineku põhjused – ehkki sellekohane statistika puudub, saab arvamuslugudes ja kasvõi netikommentaariumites mingigi pildi. Masueelsel ajal mindi enamasti kas uusi kogemusi omandama või head palka teenima või ka mõlemat korraga, ning kuna kojujäänud pereema palk võimaldas pere ära majandada, oli välismaal töötaval pereisal kindel plaan kunagi koju naasta, pealegi ei pidanud palga pärast ilmtingimata kaugele sõitmagi: palgaerinevus pealinna ja Lõuna-Eesti või Ida-Virumaa oli üsna tuntav, ning ehkki Tallinna all enam Ivo Schenkenbergi ootamas ei olnud, ei olnud Tallinn ka kaugel. Nüüdseks on koju jäänud pereema koondatud, tallinlastel ei ole omalgi tööd, ehk siis lihtalt ei jää muud üle kui CV EURESE saidile riputada või hakata vakantse guugeldama. Kuna välismaal töötajad on üsna usinad netikommenteerijad, saab mingi ettekujutuse ka kojunaasmisplaanide kohta, ning seal on kahjuks vähemuses soovid esimesel võimalusel kodumaale naasta (välismaal ei olnudki meepotte ees ootamas) ja märgatavas enamuses veendunud kinnitused tagasitulekuplaanide kohta mitte varem kui pensile jäädes (uups –ei olegi nii hull, kui alguses kartsin!).

Kui vajadus sotsiaalsete töökohtade järele välja arvata, siis midagi sellist küll Jaak Aaviksoo kirjutisest ei leia, mille üle lausa vaidlema kipuks (lugeda saab siit), samast teemast annab ülevaate ka Delfi (soovitan soojalt kiigata ka sealsesse kommentaariumisse). Lõpetuseks aga ei saa ma kohe kuidagi jätta meelde tuletamata Aaviksoo erakonnakaaslase Mart Laari poolt mõned aastad tagasi väljaöeldud lauset; ehkki lausutud enne masu saabumist, on see jätkuvalt aktuaalne ka täna: “Tänu üheksakümnendatel vastu võetud otsustele olemegi me tänaseks välja jõudnud sinna, kus me oleme”.