Kui kodumaal kohe kuidagi tööd ei leia…

Kui lootus kodumaal tööd leida on pärast pikki otsinguid läinud ja olude sunnil tuleb otsiv pilk pöörata kaugemale, satub esimesena fookusesse Soome kui lähim alternatiiv nii geograafiliselt kui kultuuriliselt. Parimat inffi Soome töölesiirdumise kohta saab kahtlemata seal töötanud-töötavatelt tuttavatelt, nende puudumise pärast ei pea aga püssi veel põõsasse viskama, täiesti pädeva plaani saab paika panna Soome Tööturu Infokeskuse ja EURES-e poolt pakutava põhjal: ühisele Euroopale ja tööjõu vabale liikumisele vaatamata ei ole asi sama lihtne kui Saaremaalt praamiga Tallinnasse tööle tulek – esmakordse tööleaasumisega kaasnevatele registreerumistele-arvelevõtmistele lisaks tuleb arvestada ka teatava omapoolse investeeringuga, ehk siis arvestada tuleb vähemalt 1000-eurose tagatasku-tagavaraga (mis võib asukohast olenevalt olla ka oluliselt suurem: näiteks Helsinki ümbruskonnas ei kata too 1000 € korteri üürimise puhul tarvilikku 3 kuu üüri ettemaksu, s.o. 1 kuu üür + 2 kuu üüritagatis, mis üürilepingu lõppemisel tagastatakse… või võetakse lagastamiskompensatsiooniks, ent see oleneb juba üürnikust endast).

Naaberriikides tööleasumisest rääkides pole aga peaaegu üldse puudutatud Venemaa teemat (kui, siis vaid Ust-Luga kontekstis), mis on aga eeskätt Vene kodakondsusega Eesti elanike jaoks täiesti tõsiseltvõetav alternatiiv. Statistikast lähtudes ei kannata sealne palgatase võrdlust Soome omaga kohe kuidagi välja, ent pelgast statistikast ei saa siinkohal lähtuda eeskätt seetõttu, et regiooniti ja ettevõtete lõikes on Venemaal palgakäärid väga suured, kuid peamiselt seepärast, et kui Soomes on Eestist pärit tööjõu trumbiks selle hind, siis Venemaal vastupidi – kvaliteet. Eestist pärit töötajate puhul osatakse hinnata nende euroopalikku töökultuuri ja töödistsipliini, algatusvõimet, keelteoskust, tänapäevaste tehnoloogiate tundmist, ehk siis lõppkokkuvõttes tuleb odavam maksta kohalikust säinasest kõrgemat palka Eestist pärit töötajale, kuna:

1. teda ei tule promillide tõttu juba enne tööpäeva algust tehase väravast tagasi saata ning ta ei hiline, kuna ta on võimeline ka vara hommikul autot juhtima
2. tema tõttu pole tarvis palgal pidada üleliia palju meistreid-töödejuhatajaid, kes tööpäeva lõppedes longates koju lähevad, kuna meistri jalg on valus, kuna mõni mees muidu ei liiguta, kui pidevalt ja permanetselt jalaga p***sse tagudes – ta ei tule töökohale vaid seal viibimiseks, ta tuleb tööle
3. samuti pole “valvemeister” vajalik seetõttu, et töötaja oskab ise jooniselt välja lugeda, mis pulk kuhu auku käib, ja kui paberkandjal joonist polegi, pole tarvis töötajale kätte näidata AutoCAD´i või SolidWorks`i stardinuppu – ta teab niigi, kus see asub
4. küsitavusi joonistel või dokumentatsioonis ei lahenda ta fraasiga “Раз уж так нарисован – сделаем”
5. kvaliteediprobleeme ei lahenda ta fraasiga “Эх – зайдёт!”

Bürokraatiat tööleasumisel piisab, seda ka Vene kodakondsust omavate Eesti elanike puhul – piiriületamine on jah lihtsam, ent alaline elukoht väljaspool föderatsiooni toob kaasa parasjagu jahmerdamist, ja igasse ametisse seepärast paraku ei pääsegi: kaks kuud tagasi oli üks Moskva turvafirma vägagi huvitunud tööjõu värbamisest Eestist, kuid kuna selgus, et vajalike litsentside vormistamine on välisriigi elaniku jaoks pea võimatu, jäi asi soiku.

Keelebarjääriga on, nigu on, ehk siis Venemaale töölemineku puhul on too barjäär venekeelse elanikkonna jaoks olenemata generatsioonist olematu, noorematele eestlastele aga paraku pärssiv, kuna (seda küll olenevalt elukohast) igapäevapraktiseerimise võimalused on ahtad. Samas materdaks meeleldi müüti, et eestlane saab Soomes keelt oskamata hakkama, kuna üks ugri-mugri puha: OK – kui paki peal on kirjas “Piimä” ja sees ei olegi maito, siis paneb see lihtsalt pettunult sülitama, kui aga pultti pää alla pannakse korilaatta ja jousiprikka… mida krdit selle poldi pea alla siis pistma peab?!

Julgustuseks minuvanustel kändudele: me ei ole ex-sovjetid ja meie vene keele argitasandi oskus ei ole miinus, vaid pluss, mida kursustelt ei saa parimagi raha eest, kuid meie “kõikki on korrassa!” – tase ei ole põhjanaabri pool iseseisvaks töötamiseks piisav… kui just ei soovi sattuda sama pozoorsesse situatsiooni (paras wiikendi-vitsi): brigaad eestlasi oli Soomes kuu aega töötanud, esimese palga kätte saanud ja suundunud linna peale seda maha raiskama, tööandjale teadmiseks jäeti uksele sõnum: “lähdettiin linnaan raiskamaan”.