Põlevkivi – Eesti Nogia?

Kriisist oli siiski kasu kah: ei küsita enam “Kui palju see maksab?” vaid “Kui kaua see niipalju maksab?”. Positiivne on see, et tarbijal on tekkinud on huvi (ehitades tegelt sigakalliste) passiivmajade vastu, ehk siis põllule püstitatud gyprok-karbid on loodetavasti möödanik, ja paratamatu tundub seegi, et tuumajaamast pole pääsu: minu tänase seisuga 48-aastased silmad seda näha ei pruugi, kuid varem või hiljem ta Pakrile tuleb… (võib-olla ka mujale, kuid kindlasti mitte Caprile, ikka kuhugi siia).

Naftavarude kahanemine on andnud põlevkiviõlile hoopis uue väärtuse, ja ehkki Eesti energiakandjate osas Bahreiniks kunagi ei saa, pühime me oma põlevkivivarudega näiteks Belgiast sama pikalt üle, kui viimati Wehrmacht:

1. USA - 72,0%
2. Brasiilia - 5,4%
3. Jordaania – 4,7%
4. Maroko – 3,5%
5. jne kuni Eestini – 1,1%

Ehk siis: mida vähem seda elektrienergia tootmiseks ahju aetakse, seda enam seda alles jääb, ja pooleteise aasta pärast hakkab teda oi-kui-palju tarvis minema: Outoteci ja Eesti Energia loodava põlevkiviõlitehase algne planeeritud aastane tootmismaht on kaks miljonit barrelit ja ettevõttel on kavas see tulevikus kahekordistada.

Erinevalt pruuni kulla kasutamisest elektri saamiseks ei reosta põlevkiviõli tootmine ei atmosfääri ega põhjavett, ent mis peamine: 72% maailma põlevkivivarusid omava USA ukse vahele on Outoteci/Eesti Energia jalg juba pistetud: Eestis investeeritakse tehasesse-tootmisse, mujale maailma kavatsetakse müüa eelkõige Eesti ja Soome inseneride väljatöötatud tootmistehnoloogiat. EE Jordaania-projekti on pressis pekstud piisavalt, mis pole ka ime: väidetavalt on eestlased ainus teadaolev rahvus, kelle kadedus on sugutungist suurem.

Väliseestlasest ettevõtja Lembit Soots: “Mis täna tehtud, see homme hooleta ja maksab kaks korda rohkem”.