Äripäev: tööpuudus kõrge, töötajat leida aga raske

Tänane Äripäev edastab mitme tööandja tõdemuse, et hirmkõrgele tööpuudusele vaatamata pole vajalikku töötajat kerge leida. Majandusteadlane Leev Kuum toob olukorra kohta tabava võrdluse kaubandusega - käies kaubamajas ringi tundub, et see on kaupa täis, kuid otsides konkreetset asja või õiget numbrit, ei pruugi seda üldse leiduda: tööturu probleemidest rääkides unustatakse ära, et see 137 000 töötut on laiali üle Eesti, need mehed ja naised on 100-200 erineva elukutse kandjad, mis kitsendab veelgi valikut.

Tööpakkumiskuulutusi vaadates tekib tõesti mulje, et mõni tööandja loodab 137 000 töötu hulgast leida inimest, kes  kohe esimesest töötunnist alates uues ametis hakkama saab: väiksemates asulates on tööandjad juba ammu harjunud sellega, et kuna väikese rahvaarvu tõttu on eelneva töökogemusega töötaja leidmine vähetõenäoline, tuleb ta nullist alates tööandjal endal välja koolitada, Põhjamaades peetakse sageli eelnevast töökogemusest olulisemaks õppimisvõimet – kuna kahte täiest ühesugust töökohta ei ole olemas, on otstarbekam leida sobivate eeldustega kandidaat ning ta välja koolitada just konkreetse ametikoha jaoks.

Ehkki leidub veel tööotsijaid, kes kandideerimisankeeti buumiaegseid palganumbreid kirjutavad, on latt ilmselgelt allapoole nihkunud – sellest annavad tunnistust nii veebruarikuine järjekord Lauluväljakul kui ka tööpakkumiste jälgimine: mitme Tallinna ja Harjumaa ettevõtte (näiteks PipeLife, SCA Packaging) vakantsid rippusid enne masu pidevalt üleval, kuid kadusid kriisi saabudes. Teisalt ei maksa toda palgalatti absolutiseerida – olen enne masu käinud paljudes ettevõtetes ning näinud rahulolevaid töötajaid nii seal, kus töötingimused kehvad, ent palk korralik, kui ka seal, kus palk ehk polegi suurem asi, kuid laekub tõrgeteta ja töötingimused on eeskujulikud.

Töötajate leidmise üks probleem võib töötukassa Tartumaa osakonna juhataja Jane Väli väitel olla seotud ka ettevõtte nimega: praktika näitab, et on kohti, kuhu kas eelneva kogemuse või muu põhjuse tõttu tööle ei minda. Eelpoolmainitud Äripäeva kirjutises kurtis tööjõupuuduse probleemide üle teiste hulgas ka Tartu jalatsitootja Samelini juht Leida Kikka, kel töötajate leidmine ja hoidmine mureks juba aastaid: 2004 aasta teisel poolel oli Samelinis tööl üle 400 inimese, järgmise aasta jaanuaris oli neist järel 368, 2008 aasta oktoobris oodati pealseõmblejate põuda leevendama kaheksat inimest Ukrainast, kellele 2009 aastal pidid Inglismaal tegutseva vahendusbüroo kaudu lisanduma paarkümmend inimest Sri Lankalt (kelle elupaigaks renoveeriti Samelini kontorihoone kolmas korrus). Kergemaks ei läinud ka kriisi ajal: möödunud aasta detsembri esimese nädala seisuga oli Tartumaal arvel üle 7000 töötu (neist 3 pealseõmblejat), töö vastu Samelinis tundis nädala jooksul huvi seitse helistajat, kelledest vaid kaks käisid kohapeal pakutava ametikohaga lähemalt tutvumas.

Muidugi ei ole palk ka ja töötingimused ainsateks kriteeriumiteks, mis mõne tööandja rohkem ja mõne vähematraktiivseks muudavad: tolsamal Samelinil on tänase seisuga kokku 3 234 851 krooni suurune maksuvõlg (sellest sotsiaalmaks 1 767 057 krooni) – ei kõla kuigi optimistlikult.