Olukorrast riigis

Ajakirjanik Anvar Samost jõudis läinudnädalases Raadio2 saates “Olukorrast riigis” tööpuudusest rääkides taas kord hariduse juurde: “Minul puudub usk sellesse, et riigi funktsioonide hulka võiks kuuluda vahetult töökohtade loomine. Mõistlik oleks, et riik looks töökohtade loomiseks tingimusi.Riigi asi peaks olema haridusega tegelemine, et pikaajaliselt Eestis oleksid töökohad, mis on kõrgepalgalised ja püsivad”. Tema sõnul aitaks just selline tegutsemine vältida olukorda, kus mitusada kui mitte mitu tuhat inimest jääb korraga tööta, sest näiteks Venemaa keeldub ühel hetkel meie sprotte ostmast. Samost küll möönis, et paljude taolises ettevõttes töötanud inimeste jaoks ei oleks ümberõpe ilmselt enam kuigi lihtne. “Seda enam tuleks mõelda inimeste peale, kes saaksid õppida ja õpivad praegu ja kelle haridus ei oleks Eestis mitte ainult tööhõive tagatiseks, vaid ka üldise majandusarengu tagatiseks”.

Täpselt sedasama rääkis peaminister Andrus Ansip juba mullu septembris riigikogu ees arupärimistele vastates – et töökohtade loomise asemel tuleb panustada hoopis haridusse: “Rasketel aegadel riik kasutab kas oma varem kogutud reserve või võtab ka laenu selleks, et suurendada õppekohtade arvu tasulistel õppekohtadel. Ehk siis leitakse, et kui inimene keerulistel aegadel isiksuse kujunemisjärgus viibib intelligentses ülikooliseltskonnas või omandab kutseharidust, siis see on märksa parem, kui ta on jäänud kuskile töötuna tänavale”. Kuigi ülikoolis kraadi omandanud inimesed ei pruugi hiljem kõik vastavat rakendust leida, on see siiski Ansipi sõnul ühiskonnale kasulik.

Mitte et ma siinkohal haridust alavääristaks (väidetavalt pidavat Eesti olema magistrite tootmises Euroopas esikohal), kuid kujutagem ette reaktsiooni, kui minna toda hariduse-juttu rääkima Kohtla-Järvel elavale vanemas keskeas keevitajale Koljale, kelle elektri- ja küttearved pikaajalise töötuse tõttu juba kolmandat kuud maksmata: paremal juhul jätab see jutt Kolja külmaks, kehvemal juhul reageerib Kolja adekvaatselt ning tema kommentaar lõpeb sõnadega: “…твою мать!” Ehk siis tolle Kolja jaoks on jutt haridusest hetkeolukorras sama õõnes nagu “õhukese riigi” algusaegadest tuttav õpetus näljasele kala asemel õnge andmisest – samas õpetamata, mida praeguses kõrbes selle õngega peale hakata.