Tööandja tagant virutamine…

… ei ole sugugi nii üheselt mõistetav tegevus, nagu esmapilgul paistab.

Otsese virutamisega on asi konkreeetselt klaar ja tegemist on üksüheselt varavastase kuriteoga, kuigi see sarnaselt alla 1000-kroonise poevargusega kuriteona justkui ei kvalifitseerugi: kui ikka mõnel mehel kulub päevas kordades enam töökindaid, lõikekettaid jms sarnast stuffi (mis on ka koduses majapidamises, garaažis või suvilas kasutatav) kui temaga samalaadset tööd tegeval kolleegil, siis kerkib küsimus – kuhu kogu see kulumaterjal kaob? Kilost kroonist kallimaid põhivahendeid õnneks näpistada ei juleta, kuna selliste kadumine võib kaasa tuua põhjalikuma juurdluse, kuid: täna paar töökindaid, homme kuuene keermepuur, ülehomme leht liivapaberit – no mida see peremehele ikka teeb! Tjah – aga mis raha eest peremees tema arust töövahendeid ostab? Selle raha eest, mida toote tellija peremehele ei maksa, ent mida peremees on sunnitud välja käima, kuna tema kohustuste hulka kuulub töötajate varustamine töövahenditega.

OK: nõuka-aja taustaga inimeste puhul saaks pisipõssamist välja vabandada halva harjumusega (tollal kuulus kõik ju rahvale), kuid ka tänapäeva säinased on noodsamad nõuka-aegsed мелочи kojunihverdamisnipid omandanud uskumatu kiirusega: milleks peremehele juba avatud poolik segukott või veerand alusetäit plaate – tal pole nende jääkidega ju niikunii mitte midagi peale hakata! Väga häid välimäärajaid koostada oskav Ekspress määratles toda venda nii: ehkki ta vihkab tööandjat kui klassi, saab ta siiski aru tema olemasolu vajalikkusest, kuna tema puudumisel poleks ju kellegi tagant varastada.

Otseste vargustega on asi klaar, kuid kuidas defineerida sellise säinase käitumist, kes läheb pooletunnisele lõunapausile ja jätab selle ajaks valgustuse täiega põlema ja ka kompressor ning tema töökoha ventilatsioon huugavad täiega samal ajal, kuis säinas ise 30 min jutti kollast kaarti saab (vutist on asi kaugel - pean silmas Liptoni teed)? Küsimuse peale “Aga kes elektrikulu kinni plekib?” teatab säinas süüdimatul moel: “Tööandja”. Ja kui küsida, kustkohast see raha tuleb, teatab säinas: “Aga tal on ju”. Ja ei jõua kohale see Henry Fordi põhitõde, et palka ei maksa tööandja – palka maksab toode, lihtsalt toote eest saadud raha liigub läbi tööandja raamatupidamise. Kui see ei ole kuritegelik hoolimatus, siis mis see on?

Veel üks kuriteoliik – kummi venitamine: ehkki enamus minu endisi ja praegusi kolleege tunnistavad, et stabiilne töötegemine väsitab päeva lõikes oluliselt vähem kui pealesunnitud ootepausid (tootmises näiteks detailide või materjali puudumise poolt põhjustatud), leidub siiski säinaseid, kellede peamine eesmärk tundub olevat tehases viibitud aja maksimeerimine ja samal ajal tehtu minimeerimine. Riigikogusse sellised ehk isegi kõlbaksid (kuna usinamad sealsed saalisistujad on pastaka värvi järgi nupuvajutajad, kelledest komisjonides niikuinii mingit tolku poleks), kuid kuna nad kandideerida vaevalt et viitskiskid, sobiksid nad suurepäraselt turvameesteks, kellede töö eesmärk ongi töllerdamine… kuni midagi toimuma hakkab (like intsdent: poes on varas või töökohal: oi, ülemus tuleb). Tegevuse tulemuse kohta selline küsimus: toote tegemiseks kulunud tunnid maksab kinni tellija, tasudes tööandjale toote eest;  kummi venitatud tunnid, millede eest tootja ei maksa, maksab kinni tööandja, kandes palga töötaja arvelduskontole (pluss 30% sotsi, mida töötaja oma palgalehel ei näe): kui see ei ole kelmus, siis mis see on?