Tallinna Ettevõtluspäev; praktiline näide

Soovitan soojalt osaleda: programmiga saab tutvuda siin ja registreeruda just Teile sobivatele seminaridele, foorumitele ja külastustele (ehk siis oma päevakava kokku panna) siin, pealegi – tegemist on külastajale täiesti tasuta üritusega!

Kuna päeva programm on tõepoolest tihe, võib tekkida küsimus: “Aga mida kasulikku ma nende mõne seminaritunniga üldse õppida jõuan?”. Tegelikult jõuab omandada nii mõndagi: näiteks osalesin kevadel Statistikaameti poolt läbiviidud statistiliste andmebaaside kasutamise kolmetunnisel koolitusel (läbiviijaks Statistikaameti teabe ja levi talituse vanemkonsultant Margit Kottise), ja peamine teadmine, mida too kolmetunnine koolitus andis, on veendumus, et ole sa kuitahes kõva surfaja või infoguugeldaja – teatavad eelteadmised võimaldavad eelpoolmainitud tegevustele kuluvat aega kordades kokku hoida. Sellega seoses soovitangi eriti soojalt osaleda Ettevõtluspäeval Statistikaameti poolt 13:30–15:00 korraldataval seminaril “Milleks ettevõtjale statistika?”, registreeruda saab siin.

Praktiline näide: kujutage ette, et Teil on korralikult toimiv autohoolduse- ja remondi väikeettevõte ning nüüdseks on Teil tekkinud soov laieneda ja hakata lisaks pakkuma ka autorendi teenust. Olete leidnud koostööpartnerid Euroopast, kes saabuvad homme Tallinna, kuid soovivad enne väljalendu vastuseid järgnevatele küsimustele:

1. Kasutatud sõiduautode (sädesüütega, silindrite töömahuga kuni 1000 cm³) import Eestisse riigiti 2009 aastal
2. Eesti linnade arv ja nimekiri, kus elab üle 20 000 elaniku
3. Eravalduses olevate sõiduautode arv haldusüksuste kaupa 2008 ja 2009 aastal
4. Liikluskindlustuse kindlustusnõude väljamaksed 2009 aasal (kuuliselt) kindlustusandjate kaupa
5. Palgatöötajate kuu keskmine ja saajate arv omavalitsusüksuste kaupa
6. Keskmine palk maakonniti 2007-2009

Kõike seda guugeldades ei pruugi kõikidele küsimustele vastuseid leiduda ja need, mis leiduvadki, ei pruugi omavahel haakuda, ehk siis vihje vastusele: www.stat.ee / metaandmed; klassifikaator KN 2009 (Intrastat), statistika andmebaasi väljaanded/avaldamiskalender.

Ehk siis osaleda tasub: hea nõu ei jookse kunagi külgi mööda maha, ja kindlasti on minu viimaste aastakümnete karjääri positiivses suunas mõjutanud lähtumine veerand sajandit tagasi minu otsese juhi suust pudenenud tõdemus: “Odavam on küsida tobedaid küsimusi, kui parandada tobedaid vigu”.

- - -

P.S. Spikker ülesandele: alustada tuleb klassifikaatoritest > kombineeritud andmed > Intrastat > otsing koodi järgi; otsingusõna järgi avab kõik grupid; edasi ava grupphaaval:

Kasutatud sõiduautode (sädesüütega, silindrite töömahuga kuni 1000 cm³) import Eestisse riigiti 2009 aastal – otsing klassifikaatoriga

Eesti linnade arv ja nimekiri, kus elab üle 20 000 elaniku – rahvastik ja rahvastikunäitajad

Eravalduses olevate sõiduautode arv haldusüksuste kaupa 2008 ja 2009 aastal - transport

Liikluskindlustuse kindlustusnõude väljamaksed 2009 aasal (kuuliselt) kindlustusandjate kaupa - rahandus

Palgatöötajate kuu keskmine ja saajate arv omavalitsusüksuste kaupa – piirkondlik statistika

Keskmine palk maakonniti 2007-2009 – kuna tegemist KOV andmetega,siis Tooted alt Linnad ja vallad arvudes

Brutopalga leiab Rahanduse alt

Töötute ettevõtlusklubi kolmas tulemine

Kristel Miljand ja Kadri Ruttas on osanud käesoleva aasta alguses käivitatud Töötute ettevõtlusklubi  sellistel pööretel käima saada, et 6. oktoobril koguneb juba klubi kolmas koosseis. Ehkki väljakujunenud tavadest on veel vara rääkida, on uue grupi sissejuhatavaks ürituseks taas nagu järjekorras teisegi grupi puhul ekskursioon Tallinna vanalinnas, mille käigus kuuleb Jüri Kuuskemaalt nii mõndagi põnevat ettevõtlusest keskaegses Tallinnas, ekskursioonile järgneb kokkusaamine endiste klubilastega, järgnevate klubiürituste programmi ja läbiviijate listiga saab tutvuda siin.

“Endiste” kohta niipalju, et esimese grupi lõpetamise ajaks oli üle poole klubilastest n.ö. “välja langenud” – seda mitte puudumiste või korrarikkumiste tõttu: inimesed olid vahepeal kas töö leidnud või omandatud teadmisi kasutades oma ärile aluse pannud, teiste hulgas ka klubi käivitajad Kristel ja Kadri. Kadri puhul on muigamapanevaks asjaoluks veel seegi, et kui ta sai täiesti söödava tööpakkumise, oli ta klubi käigushoidmisega juba sedavõrd vehus, et tunnistab tagantjärele: “Tegelikult olin tollal sedavõrd klubile pühendunud, et ei tahtnudki enam tööle minna!”

Kadri puhul veel üks mõtlemapanev nüanss: ta kandideeris teatavasse linnaametisse (seda öeldes toonitas ta ka kohe, et ei kuulu mitte ühtegi erakonda, iseäranis mitte tollesse töökohti loovasse), kuid tollele konkursil pakutavale vakantsele ametikohale ta ei pääsenudki, kuna kompetentne personalitöötaja leidis peale Kadri CV-ga (ja iseäranis tema tegevusega klubi käivitamisel ja käigushoidmisel) tutvumist, et sedavõrd väärt inimest ei ole otstarbekas poolel koormusel käia lasta, ehk siis – kogemustest ja kutseoskustest lähtudes loodi sellisele inimesele täiesti uus töökoht.

Esimese koosseisu klubilased käivad aga endistviisi koos, vaatamata sellele, et enamus neist on leidnud töö või käivitanud oma ettevõtte, liiatigi loonud koguni uue kovisiooni-teemalise grupi, mille juhtimisega nad niigi hõivatud Kadrit ja Kristelit enam ei kiusa: grupi vedajateks on paar esimese koosseisu klubilist. Kristeli ja Kadri saavutusi on võimatu alahinnata, kuid hea sõnaga tahaks meeles pidada teisigi, kes abiks olnud selle vahva ürituse käivitamisel, milles osalemisest nii mõnigi töötu on hääd nõu ja väärt teavet saanud:

• Rahvusraamatukogu
• Tallinna ja Harjumaa Töötukassa (eriti teenusejuht Raido Raudnagel )
• Statistikaamet (eriti teabe ja levi talituse vanemkonsultant Margit Kottise ja analüütik Siim Krusell)
• ESA Kopli ettevõtlusinkubaator (eriti juhataja Peeter Mõistlik)
• ESA Alustava ettevõtte division (eriti kliendihaldur Meeli Vaikjärv)
• SA Harju Ettevõtlus- ja arenduskeskus (eriti Kaupo Reede)
• MTÜ Alustame ettevõtlust (eriti Katrin Gaver)
• psühholoog Karin London
• WSI Internetiturunduse konsultant Armin Tüll
• OÜ Pähkel  Kristel Kõrgemaa
• arst, psühholoog, kinesoloog dr.Viigi Viil
• ning palju teisi ja muidugi Kadri&Kristel

Omadest kogemustest niipalju, et mingi hea aura on tollel klubil küljes suisa algusest saati: esimese koosseisu käivitamise ajal elatusin veel töötuskindlustusest ehk siis kiiret tööle tõtata ei olnud, ent sain Statistikaametist sedavõrd huvitava tähtajalise tööpakkumise, et ei suutnud keelduda, ehk siis esimese koosseisu üritused “magasin” töökoormuse tõttu maha. Teine klubikoosseis paistis perspektiivikas, ja jõudsin suisa viiel klubiüritusel kohal käia, siis aga tuli taas tähtajaline tööpakkumine, mis tundus sedavõrd huvitav, et ei suutnud keelduda. Klubi kolmanda koosseisuga otsustasin kindalt liituda, kuid juba enne tolle otsuse elluviimist pikendas praegune tööandja töölepingut, ehk siis taas olen reeservalt maas.

Ehk siis resümee: tahad tööle pääseda – liitu töötute klubiga! Pean seda silmas täiesti tõsiselt ja ehkki võrdlus anonüümsete alkohoolikute ja eelpoolkajastatud klubi vahel pole vast sobivaim, teatav paralleel neil siiski on: mõlema klubi liikmed on ise aktiivselt huvitatud oma olukorra muutmisest, ehk siis lõppu taas kord mitut eelnevat postitust lõpetav tsitaat Mäejala Vihavallalt: “Küll Jumal aitab, aga kõigepealt muretse omale korralik mõõk”.

Ärikultuurist

Täpsemalt siiski Soome ärikultuurist (ehk siis taas kord eksitav postituse pealkiri, sorry), mille ettekujutatavale ja tegelikule mainele laupäevane Taloussanomat kolme asjatundja arvamuste abil turmtuld annab. Ettevõtluskoolitaja Jari Sarasvuo hinnangul on soomlaste üle võimust võtnud vastumeelsus töö vastu, ja seda mitte ainult sinikraede tasandil – ka juhtivtöötajad on hakanud tööd vihkama.

Miks seda teemat blogis kajastan? Esiteks muidugi seepärast, et Soomes on niigi tööl kümneid tuhandeid Eesti elanikke ja kuna Eestis on tööpakkumiste ja palgatasemega nigu on, otsib praegu eeldatavasti üksjagu eestlasi ka sealtmaalt tööd: oma SWOT-analüüsi saavad mõlemad (nii juba töötajad kui ka tööotsijad) soomlaste nõrkused oma tugevusteks ehk konkurentsieelisteks kirjutada. Ja teiseks: ehkki need kaks maad on erinevad (kasvõi euro kasutuselevõtu poolest: Soomes hakkasid hinnad tõusma peale eurole üleminekut, meil ei muneta ja hinnad kerkivad juba II kvartalist saati) – leidub ka mõningaid mõtlemapanevaid paralleele.

Taloussanomat küsis ettevõtluskoolitajalt Jari Sarasvuolt, Åbo Akademi majandusteaduste professorilt Alf Rehnilt ja idasuhetes kompetentselt ettevõtjalt Juhani Järvenpäält, mis siis ikkagi on mädä Soome ärikultuuris.

Suisa turmtuld annab 20 aastat Trainer`s House`is ettevõtluskoolitajana töötanud Jari Sarasvuo: “Probleemi selgroog seisneb selles, et 90-ndate keskpaigast saati on tehtud töövastast propagandat, mida meediakanalid on omakorda ülehüsteriseerinud. Käibel on luul, justkui teeksid soomlased kolepalju tööd ja on lausa suremas töötaaga all, kuid võrdlused teiste riikidega tollele teooriale katet ei paku. Meil on ettekujutus, justkui oleks töö karistus millegi eest”; sama ettekujutus on nakatanud ka juhtivtöötajaid, kes püüavad põgeneda tööelust niipea, kui võimalik (eelpensionite süsteem seda tõepoolest ka võimadab). Sarasvuo toonitab, et karjääri alustatakse üldjuhul hilja, töönädalad on lühikesed, kuid nädalalõpud ja puhkused pikad, samuti nagu haiguspuhkused – haiguspuhkus aga võetakse kohe, kui töö juures tuleb kehv tuju. Sarasvuo: “Elu on paraku selline, et ikka tuleb mõnikord paha tuju peale, ja tõhusaim ravim selle ennetamiseks töö juures oleks töötempo tõstmine” (Omalt poolt vahele vanasõna veerevast kivist ja samblast). Sarasvuo arvates on tegemist puhtbioloogilise case`iga: inimesed lihtsalt ei talu sedavõrd madalat põhikoormust – see tekitab masendust. On kujunenud grupp inimesi, kellele toimetulekutoetusest on saanud peamine elatusvahend; suur osa juhtivtöötajatest balansseerib burn-out´i piiril.

Samas rõhutab Sarasvuo, et eelmainitut ei maksaks mitte mingil juhul üldistada, pigem vastupidi: “Ühtlasi on tüüpiline soomlane kahetsusväärselt ülitundlik: see on teine suur ja peamiselt psühholoogiline probleem. Reeglid välistavad mõtlemise – kõik, mis on trükitud, on kohustuslik. Lõpunipõlemise põhjuseks on sageli mõttetu töö – mõttetute nõudmiste peale ei julgeta vilet lasta, nagu mõnel pool mujal Euroopas tavaliselt tehakse”. Näiteks tuleb kusagilt rahvusvahelisest organisatsioonist hunnik tobedaid nõudmisi:näiteks mingi mõttetu Madriidi või Pariisi  asjapulk saadab pinu pseudopäringuid või lisaraportite nõudmisi, et mitte nii mõttetuna näida, ning mida teeb soomlane? Vehib kuni hommikuni nõutud raporteid teha. “Soomlased ei peaks keskenduma mitte täiuslikkusele, vaid kliendile – perfektsionism ei võrdu kvaliteediga. Muidugi mõista on reegleid ja nõudmisi, mida tuleb järgida, kuid on ka teistsuguseid reegleid ja nõudmisi”.

Kolmas juhtimisviga seisneb Sarasvuo arvates selles, et soomlane ei usu nähtamatut jõudu: strateegiat ja brändi. “Kui miski ei ole materiaalselt kehastunud, siis ei ole seda soomlase jaoks olemas – seepärast jäämegi allhanke tegijateks. Väärtus sünnib nähtamatust: seda sünnitavad loovus, visioonid ja innovatiivsus; me ei taha uskuda, et emotsioon omab ka kaalu”. Sarasvuo toob taas kord eeskujuks oma “lemmiknaabri” Rootsi, kuid seekord mitte põhjendamatult – per capita on Rootsi loonud enim rahvusvaheliselt tuntud brände. “Tarbijat tõmbavad ligi mängulisus ja meelelahutus – meie lähenemine on aga umbigav”.

Åbo Akademi majandusteaduste professor Alf Rehn ei purustaks Soome managementi per perkele, kuid sooviks siiski selle kahepoolset toimimist: soomlasest juht on jah pädev otsustaja ja hea suunanäitaja, kuid kahjuks napib tal ärakuulamisoskust; liiga tihti tunnevad liiga paljud, et neid lihtsalt ei taheta ära kuulata – juht peaks olema valmis ära kuulama kasvõi kirumist, seda nii klientidelt kui alluvatelt. Rehni arvates on juhtivtöötajad kuidagi liiga keskpärased: kesklassi kuuluvad keskealised, kes valivad enda keskele samasuguseid keskpäraseid tüüpe, kes küll julgevad vastu võtta häid otsuseid, kuid kardavad vastu võtta suurepäraseid otsuseid, ehk siis Rehni sõnul ollakse meeldivalt mõistlikud. Rehn toob näitena Morris Mini ja Google lansseerimise: mõlemad otsused olid omal ajal kõike muud kui mõistlikud, kuna teised ju tollal nii ei teinud (omapoolne täiendus, täpsemalt siiski tsitaat Mark Twainilt: “Inglane teeb asju seepärast, et nii on tehtud varem. Ameeriklane teeb asju seepärast, et nii pole varem tehtud”; btw – BLMC Mini osas on kõik korrektne: selle looja sir Alec Issigonis oli rahvuse poolest kreeklane). Ehk siis – korralikke prahmakaid ei tehta, kuid geniaalseid läbimurdeid ka mitte.

Viis aastat Sankt-Peterburis Sokose hotelliketti juhtinud Juhani Järvenpää tõdeb, et erinevate kultuuritaustade õppimiseks kulutatakse Soomes liiga vähe aega: Järvenpää tunnistab, et ta tuli ka ise Venemaale täesti ebaadekvaatsete taustateadmistega, mis olid kokku pandud teatmikest, pressist loetu ja stereotüüpide põhjal. Järvenpää meelest on Sankt-Peterburg oluliselt rahvusvahelisem kui Soome, kuna sealses ärielus leidub vägagi erineva kultuuritaustaga inimesi, ja tänu erinevale kultuuritaustale leidub ka valmisolekut leida probleemidele lahendusi erinevatel, mõnikord ka uutel ja harjumuspäratutel viisidel. Kodunt kaasavõetud steeotüüpide põhjal teadis Järvenpää, et Venemaa juhtimine käib ühe juhi ainuisikuliste otsuste põhjal, et venelased on laisad, et venelased ei väärtusta tööd… Nüüd tõdeb ta, et venelased on samasugused maailmakodanikud nagu soomlasedki, sageli soomlastest töökamadki ja oskavad hinnata töö (eriti käsitöö) väärtust. Maailma näinud mees peab soomlaste peamiseks puuduseks seda, et soomlase jaoks on olemas vaid üks tõde korraga; rahvusvahelises keskkonnas ühte ja ainuõiget tõde olemas pole – on erinevad aspektid.

Veel mõned huvitavad tähelepanekud Järvenpää viimase viie aasta Venemaa-kogemustest:

• kommunikatsioon: e-post, telefonikonverentsid ja videokõned ei pruugi alati toimida
• isiklik kontakt: ilma selleta sealmaal asjad liikuma ei lähe (tähtis on teretades alati silma vaadata)
• “perkele!” pendliprintsiip: südamepõhjast kirumise puhul Venmaal küll ette hoiatamata tuld ei avata, kuid vabandus olgu siis kas sama ülevoolav või veel enamgi – vajadusele vastavalt utreeritud komplimendid kasvõi koos õlalepatsutamise või kaisutamisega
• juhi kehakeel: halvim on neutraalne, tasakaalukas ja ülikorrektne juht, kes sellise body-language´a külvab ümberringi ebakindlust – tema sõnum ei jõua kohale, seda ei mõisteta
• juhi väljenduslaad: juht peab sõnastama oma tahet jõuliselt, kuid sama jõuliselt ka oma emotsioone – see väljendub enamasti kõnedes, kuid vajadusel ka šampanjapokaalide klirinas või lillede kinkimises

Omadele kogemustele tuginedes soovitab Järvenpää välismaal panustada enam kohalike kandidaatide värbamisele kõikidele tasanditele; Rehnile sekundeerides leiab Järvenpää, et Soome juhtimismudelid on lootusetult üheülbased. Soome otsekohesus ei pruugi just alati olla see kiireim tee edasi rebida – oskus kurve lõigata võib osutuda kiiremaks, efektiivsemaks, tasuvamaks ning mõlemale osapoolele sobivamaks. “Meil on kombeks korraga lukku lüüa ainult üks vastus – see tähendabki, et meil on käsil ainult üks tõde korraga. Püstitatud eesmärgini võib jõuda mitut erinevat teed pidi ning nende teede leidmine ongi kompetentne juhtimine”.

Wiikend

Eelmine postitus tõi meelde juba ligi veerandsajanditaguse aja, mil TTTK-s ühtäkki taibati, et pole ju mõtet trollide-trammide külgedele lasta lausa tasuta pori pritsida – neid saab ju kasutada mobiilsete reklaamipindadena (TAK-i juht Mati Mägi värvis tollal Ikarusi roheliseks), ja Tallinnas hakkasid vurama esimesed reklaamikirevad trollid-trammid.

Minust täna pool peajagu pikem “laps” oli tollal parasjagu eas, mil avastatakse kõike ümbritsevat ja soovitakse hoomatust koheselt teavitada vanemaid ning osatakse lühemaid sõnu tähthaaval väljagi lugeda, ehk siis ligi kahekümne aasta taguse Kadrioru jalutuskäigu soundtrack reklaamtramme jälgides:

• “Oi, emme, näe – Fanta!”
• “Oi, emme, näe – Sprite!”
• “Oi, issi, näe – Saku!”

BTW, tegemist ei ole plagiaadiga à la “emme: näe – veski; emme: näe – lehm; issi: näe – blondiin”… Parimad naljad pole mitte anekdoodid, vaid tõesti aset leidnud sündmused-ütelused, ja nende kommenteerimise osas ei suuda meie, täiskasvanud inimesed, pägalikele vähimatki konkurentsi pakkuda :)

Tallinnlaste tavad ja reisisaatja tööjuhend

Kui mõni aasta tagasi üks tollastest Tallinna abilinnapeadest endale Nissan Pathfinderi soetas, nenditi kommentaariumites, et auto valikul on ametimehel tavakodanikuga võrreldes teatav eelis: abilinnapea on kursis teede-tänavate remondi kavadega ning seetõttu langeski valik vastupidava veermikuga veoki kasuks. Sõna “veok” ei ole siinkohal sugugi liialdus: Nissan Pathfinder erineb Nissan PickUp-ist vaid kere ja pakutava lisavarustuse poolest, ehk siis mootorivaliku-jõuülekande-veermiku poolest on tolle ametimehe sõiduriist identne PickUp`i kastikaga, mis meie mail on ehk mõnel puhul tillipikendus, kuid Austraalias või Ladina-Ameerika maades on ta samasugune tubli tööhobune nagu meil näiteks Pösö Partner või Citröö Berlingo.

Ma ei tea ega ei tahagi teada, mis autoga sõidab tolle pealkirjas mainitud ametijuhendi koostaja, ent ilmselgelt mitte ühistranspordiga; või kui sõidabki, siis mitte hommiku ja õhtupooliku tipptundidel. Kaitsejõududes on olemas käsklus “Keskele vaat!”; linnaliinisõidkites seersanti pole, kuid pole tarviski, kuna reisijad järgivad ise käsklust “Keskele ist!”, ehk siis tipptundidel avaneb ühissõidukites sageli selline koomiline pilt, et kahel pool ummistunud istmetevahelisi vahekäike on kahes reas kahekohalisi istmeid, milledest aknapoolne vaba ja vahekäigupoolne täidetud ülbe aknast välja vaatava reisijaga. Reisisaatjal pole volitusi sekkuda, kuna ametijuhend näeb ette: Ehk siis puuetega inimestega on OK ja nad istutatakse maha, väikelaste emadega samuti, kuid kui laps kasvab suuremaks ja läheb kooli? 5.8 – kui mitut väikelapse ema sisenemisel ja väljumisel abistama peab?! No ma saan aru, et väikelapse issi on незаконный муж, aga pole mõtet kõiki abielurikkumisi ühe väikelapse kaela ajada; seda enam, et tööjuhendi 5.8 meenutab vanavanavana Delfi negdooti, kus tütar kurdab: “Issi, ma saan lapse” – Issi: “OK, võtame asja rahulikult: esiteks – kas sa oled kindel, et see on sinu laps?”.

Postituse ajendiks oligi Pääskülas elava ja kesklinnas töötava tuttava jutt oma tööle ja kojusõidust: 18. liini bussis on hommikuti ja pärastlõunal vahekäik täis raskete ranitsatega juntsusid, kes aga ei julge vahekäigu pool istuvalt ja aknaaluse istekoha puutumatust oma kehaga kaitsvalt täisealiselt pääsu istekohale paluda, kuna paremal juhul on vastuseks “Möh?”, ent enamasti allameetrimehe ignoreerimine. Teataval määral kuritarvitab too tuttav oma välimust (Pat Benatar Stop using sex as a weapon- nii karm see värk siiski ei ole:) – juntsusid ignoreeritakse, kuid kui alla 30 tüüpiline kesklinnas juhina või spetsialistina töötav, kalleid riideid, ehteid ja aksessuaare kandev naine, kes ilmselt sõidab linnaliinibussis kõigest seetõttu, et kesklinnas pole parkimine lihtne või tahab ta end jalgsi tööle-koju kõndides fitnessile lisaks veelgi paremas vormis hoida, palub läbipääsu tollele vabale istekohale – keeldumisi praktiliselt pole. Ning niipea kui läbipääs olemas, aitab too tuttav vabale istekohale raske ranitsa vahekäigus nügimisi talunud põnni või plika ja läheb järgmise istme juurde… no on ju paras luupainaja?!

Reisisaatjate kiviaeda ma seekord kapsast ei loobi: eelpoolkirjeldatud rivistamine ei kuulu nende ametikohustuste hulka ja pealegi näitavad nad ise sageli istekohta valides eeskuju (mis pole puhtnegatiivne näide: kui reisisaatja istub uksele lähimal istmel, et saaks vajaduse korral kohe abiks tormata. Ja ega neilgi kerge ole: 2003 kõndisin põlengus saadud traumade tõttu neli kuud karkudel, ja ühissõidukisse sisenedes hakkas seal istuv nooremapoolne rahvas enamasti ühtäkki tohutut huvi tundma aknast avanevate Tallinna vaadete vastu, istekohta pakkusid enamasti sellises eas inimesed, kellele oleksin üldjuhul ise istet pakkunud, kui oleksin püsti püsinud ilma karkudeta. Oleks tollal olnud olemas reisisaatjad, oleks ehk mõni ühistranspordi interjööri püstipüsimistoru minu poolt painutamata jäänud.

Ühtlasi luban, et juba niigi läbileierdatud reisisaatjate teemat ma enam ei torgi – loodetavasti pole vajadust. Tsitaat peaministriltTallinna sotsiaalsete töökohtade loomise kohta: “Õige raske on Tallinna linnapeal öelda mingil hetkel nendele inimestele, kes praegu nendele sotsiaalsetele töökohtadele on palgatud, et nüüd on meil majanduskriis läbi ja teie panust enam ei vajata”… Ise näen tulevikku vastupidi: need inimesed, kes olid sotsiaalsetele töökohtadele palgatud, tulevad Tallinna linnapea juurde ja ütlevad: “Kuna nüüd on meil majanduskriis läbi ja olen taas leidnud erialase töö – suur aitäh häda ajal aitamast”.

P.S. Teema ammendamiseks paar postscriptumit:

• Tuttavaga koos sõites möödusime teepervel ratast vahetavast autost; tagaistmelt kostis kohustuslikku helkurvesti kandva rattavahetaja kohta roolis olnud tuttava 5-aastase tütre kommentaar: “Issi, näe – reisisaatja!”
• Juhuslikult pealtkuuldud kõnelus bussis: “Teadsa, ja siis tuli saatejuht ja…” - “Oot: mis saatejuht?!”  - “Sorry; ja siis tuli reisisaatja ja…”

Homses Postimehes…

… on loodetavasti lugeda nii mõndagi sellist, mis meelt rõõmustab, ehk siis vabandan, et selle postituse pealkiri sai pisut eksitav (ent atraktiivne sellegipoolest, onju!). Ent sellegipoolest: miskit googtsides (koksides?) pakkus otsing muuhulgas homme oma avaldamise kaheaastast juubelit tähistavat Postimehe kirjutist, kus mõned mõtlemapanevad numbrid 2008 aasta esimese veerandi algusest (mitte  I kvartali, vaid kooliveerandi):

• Augustis lisandus 3170 uut registreeritud töötut
• Augusti lõpuks oli registreeritud töötuid kokku 18 775
• Võrreldes 2007. aasta sama perioodiga, kasvas töötus 45,2 protsenti

Eelpoolmainitud Postimehe toimetaja Kaire Uuseni kahe aasta vanust kirjutist tööpuuduse kasvu kohta saab lugeda siit; tänast Tallinna abilinnapea Priit Kutseri kirjutist tööpuuduse leevendamise meetmete kohta saab Delfi arvamusterubriigis lugeda siit…

Nood kirjutised on ju kaks täiesti erineva keeduajaga kartulit, kuid miks ma neid samas kastrulis keedan: ehkki Tallinna linna poolt vastuvõetud meetmed tööpuuduse leevendamiseks on propagandistlikud, kunstlikult loodud jne jne jne – no tule rääkima seda inimesele, kes sellel nn. palaganil leidis peale kaks aastat ilma tööta olemist kasvõi reisiaatja töökoha ja võib üle pika aja perele kasvõi paki makarone välja käristada, ja saad sõna “tööturupalagan” peale kindla peale molli.

Ise oleksin kaks aastat tagasi teadmises, et töötus on aastaga kasvanud 45,2%, kiiruga hakanud “voolikuid lahti kerima”, kuid esiteks ei kuulunud ma valitsusse ja teiseks elasin tollal Soomes ja kuulsin vaid päevast-päeva tolle maa uudistest, et on kõigest aja küsimus, millal USA-st alguse saanud kriis jõuab Euroopasse…. Eestis toimuvat iseloomustab kõige paremini Mihkel Raua tõdemus, kes võttis 2008 detsembris aja täiega maha: lendas lõunamaale ja puhkas täiega ja ei jälginud mitte mingeid päevauudiseid (õige tegu – mis puhkus see muidu oleks!); 2009 jaanuaris Eestisse naastes ja hetkeolukorra vastu huvi tundes sai sõpradelt vastuse: “Peaministri arvates on olemas oht, et kriis võib peagi jõuda ka Eestisse”.

Selgituseks eelnevale: ma ei ole kesik ning ma ei arva, et reisisaatjate ametikohtade loomine on hea lahendus tööpuuduse leevendamiseks; samas olen ma veendunud, et s*tt lahendus on oluliselt parem kui lahenduse puudumine.

Kriis tasapisi möödumas?

Masu mõõnapunkti möödumist ja majaduse tõusulepöördumise väljendamist numbriliste näitajate kaudu laidetakse alatasa maha – nood numbrid ei kajastavat reaalsust, olevat võetud värskeltvõõbatud laest jne jne jne. OK – annan siis omalt mõned puhtsubjektiivsed, visuaalsetel vaatlustel põhinevad, kuid mittenumbrilised näitajad.

Tolle deduktiivse idee iva pudenes peakolu sisse teise ilmasõja eelse perioodi kohta käivast legendist, mille kohaselt olevat Inglise luurel olnud aimu Saksamaa kurikavalate kavatsuste kohta juba ammu enne Saksamaa kallaetungi Poolale, ning seda  tänu Saksamaa otsusele tõsta riiklike toetuste jms. abil olulisel määral seakasvatuse mahtu. Smithid imestasid “Milleks?”, kuna Scmidtide toitumisharjumusi teades eeldanuksid britid proportsionaalselt ka hapukapsa kasvatuse kasvu, ning asusid nuputama, et mida nonde lisanduvate schweinedega Saksas peale hakatakse. Lihaga on klaar, kisaga ka, kuna peale seakisa ei tohtivat tapamajas mitte midagi raisku minna (ega ma eriti ei imestakski, kui sakslased on tänaseks oma tuntud teutooni tõhususega litsensi tollele kisale türk… sorry: teistele tublidele Germany kodanikele kahekümneprossase kasumimarginaaliga maha müünud). Sisu ehk liha juurest jõudsid briti luurajad pakendi ehk seanahani, millest saab jah valmistada luksuslikele Horchidele sisepolstrit, ent –uups!- ka sõdurisaapaid.

Tänasesse päeva naastes: ettevõte, kus hetkel töötan, toodab muuhulgas ja (suht suures osas) lastikäsitlemise mehhanismide komponente, ning mitte mingeid laokärusid, vaid sadamates ja transporditerminalides kasutatavate masinate osi – merekonteinerite haaratseid, terminalitraktorite raame, tõstukimaste jne. OK – tegemist on allhankega, kuid mitte odava allhankega: tellijad on eranditult Euroopa tootjad (kelle kvaliteedinõuded oikui kõrged), ning kui keegi postituse lugejatest leiab mõnest Aasia sadamast masina (tõstuki, terminalitraktori vms), mille marginime esimene silp ei ole KOM.. TOY.. DAE.. HYU.. FUJ.. või mistahes mitteAasia tootja oma– saatke palun pilt: vaevatasu lubada ei julge, kuid üritan!

Nagu juba alguses lubatud: numbrilisi näitajaid ei saa ja pealegi pole mul õigust neid avalikustada kaa. Kuid mida tahtsin oma “deduktiivse” meetodiga rõhutada: tellimuste mahud on kasvanud, mõne toote puhul koguni kordades, ehk siis – Euroopa vajab aina enam masinaid, mis teisaldavad suuri kaubakoguseid transporditerminalides ning neid masinaid toodavad Euroopa tootjad. Jah, muidugi laadivad need masinad laevadelt maha ka Aasiast saabunud konteinereid Hiinas toodetud odavkaubaga, kuid siinkohal (vähemalt metallonstruktsioonide osas) jälle ühes varasemas postituses mainitud tõsiasi:

1. Kui miski allhanke osa-või-asi on suurem kui FEU (40-feet merekonteiner), ei tasu see Euroopa lõpptarnijale üldjuhul Aasiast tellimist (kui tegemist pole just laevatäiega)
2. Kui miski allhanke osa-või-asja kohaletoimetamistähtaeg on lühem kui 5 nädalat, ei tasu see Euroopa lõpptarnijale üldjuhul Aasiast tellimist (kui tegemist pole just laevatäiega)

Wiikend: avalik teenus

Pilt Priisle tee 8 trepikoja teadetetahvlil pilku püüdnud teavitusest:

Teatav vastuolu valge raamiga rõhutatud lausel ning sellele eelneval tekstil loomulikult on, ent oma talupojamõistusega saan asjast siiski aru nii, et elanikel ei tasu vaeva püüda oma isiklike sõiduvahenditega blokeerida prügivedu, kuna politsei saab sellega kindlasti palju efektiivsemalt hakkama -ogamattide laotamine läbisõiduteele, prügiveoki rehvidesse tulistamine etc… Niisiis igati positiivne case: nii korteriühistu liikmete kodanikualgatus prügiauto blokeerimisel kui KÜ juhatuse otsus kasutada elanike initsiatiivist tunduvalt tõhusamat avalikku teenust ehk siis politsei abi.

P.S. Blogimisele tuli suve tõttu päris pikk paus vahele… Ei-ei: puhkust mul ei olnud (viimati puhkasin suvel anno 2006), lihtsalt leidsin juuni alguses töökoha, millest olin ammu unistanud – sellise, kus töötajalt oodatakse vähemalt 150% koormusega töötamist: see võib kõlada crazy´na, kuid on inimesi,kellele selline elulaad meeldib, näiteks mina ja minu praegused kolleegid (endistest kolleegidest rääkimata, ehk siis  - see on mitte ainult sõltuvust tekitav, vaid ka nakkav… Kes teab: võib-olla just seepärast mind välja valitigi, et oli tarvis inimest, kes ennetab sambla kasvamist ehk siis kiiresti veerevat kivi). Nüüd on kolleegid taas suvepuhkustelt tagasi, koormus pisut leebem ja loodetavasti leian taas piisavalt  aega tööväliste tegevuste jaoks: korteriühistu, naabrivalve, erakond, ning muidugi – blogosfäär! Käsi alati put… sorry – pulsil!