Dr. Kabel ja tohtrite keeleoskus

Reedene Delfi juhtkiri käsitleb tohtrite kehva keeleoskust: Tallinna ülikooli ja osaühingu MindPark korraldatud meditsiinitöötajate riigikeele oskuse uuringus osalenud 80-le arstile ja 159-le õele esitati ülesandeks testpilt, kus pidi ära tundma ja märkima viis kehaosa ja elundit; eesti keeles esitatud sõnadeks olid pimesool, pahkluu, näpp, otsmik ja kaenlaalune. Üllataval kombel suutis ülesande veatult lahendada kõigest 52,5 protsenti arstidest.

Tohtri umbkeelsuse eluohtlikkusest on omast tutvusringkonnast tuua kolmekümne aasta tagune näide: nädalavahetusel suvilas toimetades lõi linnas elav vanahärra põlve vastu mingit piiret ära ning et valu pakitses põlves ka uue nädala alguses, otsustas papi pahema ennetamiseks elukohajärgses polikliinikus põlve näitamas käia. Noor, viks ja just äsja peale mingi oblasti meditsiinilise instituudi lõpetamist Eesti NSV-sse tööle suuntud arst kuulas vanahärra kurtmised viisakalt ära ning kirjutas välja retsepti, ja kui mees apteegis küsis, kui mitu korda päevas seda retseptirohtu põlvele määrima peab, sai ta teada, et määrida pole siin midagi, kuna tegemist on südameravimiga. Tavaliselt terve paki suitsu päevas tõmmanud papi pani end hirmunult kuni järgmise päevani tervisedieedile ning naases kohe hommikul koos vene keelt oskava tütrega rajooniarsti juurde – too tunnistas, et kuna ta vanahärra jutust peale “Тэрэ пяеваст” mõhkugi ei mõiganud, oletas ta, et mida sellises vanuses inimesel muud ikka viga saab olla, kui et süda jukerdab, ning kirjutas vastavalt oma oletusele välja ka retsepti.

Mõnikord olen mõelnud, kui keeruline on veterinaari töö võrreldes perearsti omaga: erinevalt loomast ei ole inimene arsti juurde tulles stressis, mida tekitavad võõras ümbruskond ja eriti võõrad inimesed, kes üritavad kombata just valu tegevat kohta ning keda seetõttu paratamatult tuleb enesekaitseks hammustada – inimene räägib tohtrile ise, kustkohast ja kuidas tal valutab ja vajadusel näitab valutava koha ka ette, kui aga tohter põlvel ja südamel vahet ei tee, on ehk kindlam tee minna hea veterinaari juurde, kes oskab looma piinade põhjuse kasvõi tema silmadest välja lugeda.

Tohtrite umbkeelsuse teema kerkis päevakorrale kohe peale taasiseseisvumist, kuna osa arste arvasid, et kui on olemas krdi kõva arstidiplom, siis on riigikeele oskuse nõue lausa liiast – huvitav, kuidas nad oma tööd ette kujutavad? No näiteks ei ole ma kohanud sedalaadi tööpakkumist: “Vajatakse autojuhti, soovitav on suunatulede sisse-väljalülitamise oskus”… Mõned iseenesestmõistetavad asjad ei ole mõnedele iseenesestmõistetavad.

Postituse pealkirjast kah ehk siis lõppu ka lõbusam toon: kuuekümnendatel oli Kohila ambulatooriumi peaarstiks dr. Kabel, ning mida pidi arvama patsient sellist arupidamist kuuldes: “Mida tolle tõvega teha?” - “Mis muud kui Kabeli juurde!”