Ju sai Töötukassal villand: iga nädala lõpul avalikustas Töötukassa töötuse hetkeseisu ning kuna see leidis alati avaldamist peamistes meediaväljaannetes, järgnes mürgiste kommentide laviin à la “need numbrid ei vasta tegelikkusele” koos kalkulatsioonidega, millede järgi on Eestis tegelikke töötuid 200 000 kuni pool miljonit. Teemale kommentide kribamine käib sama kiiresti kui registreeritud töötute arvu avaldamine - piisab klikist; täpsema töötute arvu kindlaksmääramine eeldab teistlaadi ja hoopis aeganõudvamat metoodikat, mida sarnaselt Statistikaametiga ei saa Töötukassa anda (kommentaatorite arvates) statistika kaunistamiseks.
Seis on seega siis selline, et erinevalt kommentides mainitud “väljalangemise aja tõttu kadunutest” kaotavad registreeritud töötu staatuse need, kes kokkulepitud ajal konsultatsioonile ei ilmu, ning et pöördumata jätmise tõttu arvelt maha minejatest elab linnas 72% ja maal 28% ja seejuures on 75% neist mehed ja vaid 25% naised; sel põhjusel arvelt maha läinud inimeste hulgas on suurem 20. aastates inimeste osakaal ning nende haridustase on keskmiselt madalam - seega võib öelda, et suur osa pöördumata jätmise tõttu arvelt maha läinud inimestest on noored linnas elavad mehed, kellel on pigem madalam haridus ja vähem töökogemust kui teistel registreeritud töötusest väljujatel (allikas: Töötukassa).
Soovimata siinkohal väita, et minu eelnevad postitused maapiirkondades elavate töötute kohustusliku “nägude kontrolli” transpordikuludest on mõttetud – jah: pika vahemaa puhul saaks ehk e-Eestis füüsilise kohalkäimise tõepoolest asendada nii tööotsijale kui Töötukassale otstarbekama alternatiiviga - nood statistika põhjal madala hariduse ja vähese töökogemusega isased linlased: no kes saaks santi sundida, kui sant ei taha kõndida konsultandi juurde nägude kontrolli; muidugi välistades juhtu, et see sant on ammuilma Soomes või Norras või Iirimaal tööl: selle kohta paraku numbreid pole.
Posts
No comments:
Post a Comment