Tööandja – ekspluataator?

Eurobaromeetri uuringu tulemused toovad välja naljaka vastuolu (eestikeelset kokkuvõtet saab lugeda siit):

• 72 protsenti Eesti elanikke nõustub väitega, et ettevõtjad ekspluateerivad teiste inimeste tööd
• Samas möönab 90 protsenti eestimaalastest, et ettevõtjad loovad uusi töökohti

Parem siinkohal pikemalt arutlema ei hakka, et misasi see ettevõtlus üldse on: paljud näevad temas lehma, keda lüpsta, paljud ulukit, keda lasta, ja vähesed seda hobust, kes vankrit veab… Oma osa on stereotüüpidel: tööandja on inimene, kelle peamiseks eesmärgiks on armukesele kalli Lexuse kinkimine ja igal avaneval võimalusel töötaja peedistamine ja Havaile puhkama putkamine ning kes on vajalik vaid selleks, et kellegi juures tuleb ju täis istuda 40h nädalas tasutud tagumikutunde ja kodusesse majapidamisse tööriistade-materjalide soetamiseks on samuti tarvis kedagi, kelle tagant neid virutada.

Ekspluateerimise kohta mõned killud Postimehe kommentaariumist:

• töötu: ekspluateerimisest veelgi hullem on see, kui keegi tahagi sind enam ekspluateerida
• imf: Kui neid k---di tööandjaid ei oleks, küll oleks hea tööd teha :)
• k2: Loomulikult ekspluateerib ettevõtja oma töötajate tööd, teisiti ei saaks ta ju midagi teenida ning tegu poleks mitte ettevõtluse, vaid heategevusega
• lunar: lõpetan ekspluaterimise, tahan näha kuidas nad ise hakkama saavad ....

P.S. (lisatud peale teema esialgset postitamist): Üheksakümnendate aastate algul said oma ennesõjaaegse nime tagasi mitmed tänavad ja linnaosad, aga ka mõned eesti ajal populaarsed kauplused ja kohvikud, sealhulgas Kaarmanni kauplus, mille nime kohta tuli tollal Maalehe toimetuses töötanud Nasta Pino juurde arvamust avaldama nördinud lugeja:

• “Kuidas Te suhtute sellesse, et kauplusele ennistati ekspluataatori nimi?”
• “Mis mõttes ekspluataatori?”
• “No Kaarmann oli ju kapitalist, vereimeja, ta ekspluateeris töölisi”
• “Kuidas ekspluateeris – kas ta ei maksnud palka?”
• “Miks ei maksnud, ikka maksis – ja hästi maksis! Mis tal viga maksta, omal miljonid pangas”
• “Aga mis moodi ta siis ekspluateeris?”
• “No kuidas Te siis ei mõista?! Ta ju nõudis tööd!”

Kirjeldatud sündmus leidis aset vahetult peale nõuka-aja lõppu: tol perioodil  püüdis tööline jätta muljet, et teeb tööd, kuna tööandja ehk riik üritas jätta muljet, et maksab selle eest palka. Masueelse perioodiga seda üks-ühele võrrelda ei saa, kuid teatav sarnasus siiski on: tööjõupuudus võimaldas ehituse ämbrikandjal kruvida oma tunnihinna 200 krooni tasemele ja vegeteerida nii mõnelgi kaheldava kasuteguriga töötajal tänu tööandja lootusele, et midagi ta ehk ikkagi teeb – tänaseks on nii ämbrikandja kui vegeteerija töötud, ent (oma arust õigustatult) nördinud: krt, kas palga eest peab veel tööd ka tegema?!