Wiikend: Pikker

Ei-ei:mitte piirivalve patrulllaev PVL-103 Pikker, vaid ikka see stagnaaegne ajakiri… No lihtsalt tuli puhtjuhuslikult meelde tolle laheda ajakirja miski kuuekümnedate aastakäigu numbri koomuskis kujutatud telefonimäng: algul käratab tehase direktor peainsenerile: “PLAANI PRAAGIGA EI TOETATA – TEHA LÕPP SELLELE!”, ja subordinatsiooni pidi peainsenerilt tsehhijuhatajate ja etc-hierarhia kaudu rohujuuretasandini jõudnud sõnum oli lõpuks meistrilt töölisele selline: “PLAANI PRAAGIGA TOETADA- MUIDU LÕPP TEHASELE!”

Krdi kahju, et mul tolle väljaande kuuekümnedate sulaaastate hoolega alleshoitud aastakäigud 2003 tulekahjus hävisid – jupike ajalugu korstnasse tahmana kaduma lennanud, aga tippaegadel 80 000 tiraažis ilmununa on “Pikker” tükike ajalugu ikkagi:

• kuni 60-ndateni sotsrealism koos kõige sellega kaasnevaga (mille kaks aastakümmet hiljem üldistas Vladislav Koržets aka Ülev Suurmõlk aka kodanik Männike: “On nigu on. Need, kes oma vaimupimeduses selle vastu võidelda püüavad, lihtsalt ei mõista, et on, nigu on. Ent sellegipoolest teeb eesrindlik kodanik omalt poolt kõik, et oleks veelgi enam”).
• kuuekümnendatel oli jah tagakaanel alati Stanislav Malahhovi kohutuslik karikatuur à la käepigistus, kus ühel mansetinööbiks aatomipommid ja teisel dollarimärgid… OK, tollal õpetati lasteaias luuletusi like “Дядя Труман вяка, атомная бомба кака!” ja rahutuvi pasandas nn. arengumaadesse nii kuis jaksas, aga millegipärast arvan, et siinmaal läksid hoopis paremini peale kasvõi Kohila poisi Roman Ohlau kolhoositeemalised karikatuurid: pealesattunud agronoom käratab erasektorisse sõnnikukoorma kärutanud traktoristile: “See koorem oli kolhoosi põllule mõeldud!” - “Mina olen traktorist, mitte mõtete lugeja”.
• seitsmekümnendate ridade vahele peitmisest saab põhjalikumalt lugeda tolleaegse peatoimetaja pihtumusest Õhtulehele;  omapoolseid mälestusi vaid niipalju, et peamine plagieerimine keskendati keskmisele lehele (Padavere; lehe sisuga täitjateks Boleslav Boržets aka Vladislav Koržets, John Kaplinn-Johannesburgsky aka Jaan Kaplinski, Änn Bläkk aka Ann Must ja palju teisi tolleaegsele vaimu sumbumisele vaatamata siiski elus olevaid inimesi).

Nu ma ei tea, kas on Õhtulehes ilmunud viimase tõsise toimetaja Kaido Liiva jutt kolmekordest tsensuurist tõega bullshit, kuid kaldun pigem arvama, et tsensorid lasid masstootmiseprahmaka tollal lihtsalt hooletusest läbi: iga väljaande ISSN all pidi olema  olema rahvastevahelise suhtlemise keele arusaadav selgitus, millega tegu, ja ühes seitsmekümndetate “Pikris” oligi üldjuhul avaldatava ISSN all “журнал сатиры и юмора в эстонском языке” asemel “zhurnal sätiry i ymora v östonskom äzyke”