Statistika: lahja pahteldamine vs väärt mört

Registreeritud töötute arv aina kahaneb ja kahaneb – hurraa. Kui viitsiks, siis võtaks kätte ja arvutaks välja daatumi, mil registreeritud töötute arv jõuab nullini, ent ei viitsi – tegelikus elus ei ole nende numbritega mitte midagi peale hakata, kuna nii väikeseks ei kahane isegi regatud töötute arv mitte kunagi, et kuue viimase nädala kahanejate arvu võiks kasutada Viking-Loto pileti märkimisel.

Eesti Töötukassa igareedene registreeritud töötute arvu vähenemine on tegeliku olukorra silumise aspektist nagu lahja pahteldamine, sakslased ammutavad Agenda 2010-tüüpi segumasinast rammusaid kellutäisi ja mätsivad statistikat echtsa teutooni põhjalikkusega. Saksamaa Majandusinstituudi hinnangul oleks töötute arv ilma Agenda 2010-ta praeguse 3,5 miljoni asemel 5 miljonit, kuid – millega need poolteist justkui töökoha säilitanud miljonit praegu tegelevad? Tööbürood on sadu tuhandeid töötuid suunanud nn. 1 €/h töökohtadele, mis on suht sarnased meie sotsiaalsetele töökohtadele: peamiselt abitööd riigihanke ehitusobjektidel, hoolduskodudes ja koolides, raamatukogudes ja arhiivides, tänavate ja parkide heakorra tagamisel. Kui töötu keeldub sedalaadi töökohast, lõigatakse tema sotsiaalabist 30% maha, ja alla 25-aastane ei saaks äraütlemise puhul enam kottigi (kuigi tööbüroo maksab tema korteriüüri ja toidu kinni, toiduraha ostutšekkide näol). Sellist sotsiaaltööd võib teha kõige rohkem 15 tundi nädalas, ja siin see iva ongi: erinevalt meie reisisaatjatest säilivad 1€/h-töötajal kõik töötutoetused, kuid käib ta ju justkui tööl ja tööpuuduse statistikas ta enam ei kajastu.