Pealkirjas esitatud (ja sugugi mitte retoorilist) küsimust olen viimasel ajal endamisi aina enam ja enam esitanud (tänagi – lugedes e24.ee-st rahanduminimster Jürgen Ligi lootusest, et sügisel jõuab pärale tööturu fundamentaalne paranemine): tööpuudus hakkab stabiliseeruma jah ja sada tuhat töötut jääb ehk saavutamata, ent et teisalt ei ole töötuse kiiret kahanemist lähiajal kah oodata, siis tahaks taibata, mis sissetulek neid alla-sadat-tuhandet hinges hoiab.
Märtsi lõpu seisuga 95 087 registreerunud töötu vahel jagunesid Töötukassa poolt makstavad toetused järgmiselt:
- 31 549 inimest said töötuskindlustust (keskmine täiskalendrikuu eest makstud hüvitis oli 4747 krooni)
- 19 211 inimest said töötutoetust (ligikaudu 1000 krooni)
- 933 inimest said kindlustushüvitist koondamise korral (keskmine märtsis määratud koondamishüvitis oli 17 373 krooni)
- 508 inimest said tööandja maksejõuetuse hüvitist (keskmine märtsis määratud hüvitis oli 29 330 krooni)
Teisisõnu siis sai arvelolnutest kolmandik töötuskindlustushüvitist ning viiendik töötutoetust, ühtekokku sai märtsis Töötukassalt tuge 52 201 töötut ja eks eeldatavasti lisavad ülejäänud 42 886-st vähemalt osa oma panuse toimetulekutoetuse vajajate hulgale, mis on Tallinnas aastaga niigi kolmekordistunud: mulluse aasta märtsis oli toimetulekutoetuse saajaist töötuid 712, tänavu märtsis 2317 (veebruaris 2187 – juurdekasv kuuga niisiis 130). Tallinna uudistes kajastatud toimetulekutoetuse saajate igakusele hüppelisele kasvule ei pruugi tööpuuduse stabiliseerumine leevendust tuua: ok – uusi töötuid enam ei lisandu, aga selles ei julgeks ma kah veendunud olla, et 270 päeva jooksul leiavad uue töökoha need, kes seni veel elatuvad töötuskindlustusest või töötutoetusest (märtsis kokku 50 760 inimest). Statistikaameti analüütik Mai Luuk tuletab Statistikablogis meelde tõsiasja, et tööturg reageerib majanduse elavnemisele teatud viitajaga, see tähendab, et majandustõusu esimesed ilmingud ei too kaasa olulist vabade töökohtade pakkumist: esmajärjekorras taastatakse ettevõtetes tavapärane töörežiim — kaotatakse töötajate sundpuhkused, vähendatakse sunnitud osaajatöö osatähtsust ja lahendatakse muid töötajate vaeghõivega seonduvaid probleeme, alles pärast selliseid ümberkorraldusi hakkavad tööandjad mõtlema uute töökohtade loomisele. Ja ehkki pikaajalisi töötuid ehk siis 12 kuud või kauem ilma tööta olnud inimesi ei ole veel sama palju kui 2001 aastal (peale Venemaa kriisi), on praeguse tendetsi jätkudes tollase taseme saavutamine täiesti tõenäoline: viimase aasta jooksul on pikaajaliste töötute arv Tallinnas ja Ida-Virumaa linnades kasvanud 2,4 korda.
Tahtes loota, et Rahandusministeeriumi kevadine prognoos töötuse määra kohta täide läheb -tänavu 15,5 protsenti, kahanedes tuleval aastal 13,9 protsendini ning 2014. aastal 7 protsendini, ei kao ikkagi kuhugi see pealkirjas küsitud küsimus – kuidas kahanemiseni hinge sees hoida? Haridusse investeerimise ja spetsialistide koolitamise (neid napib juba nüüdki) vilju maitseme kaugemas tulevikus, et aga kohe kolmapäeval keevitaja Koljale (elukoht Kohtla-Järvel, erilise keeleoskuseta, keskealine, töötu olnud kokku kolmeteist kuud) töötutoetuse asemel tööhõivet pakkuda, pole vähemalt esialgu eriti muud valikut kui püüda Eestisse tuua see Euroopa tellija töö, mis muul juhul oleks tehtud Hiinas.
Posts
No comments:
Post a Comment