Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts tabas täna Eesti Infotehnoloogia Kolledžis toimunud rakenduskõrghariduse koostöökonverentsil kümnesse, öeldes: “Täna on töötus meie probleem number üks, nelja aasta pärast on aga tööjõupuudus probleem number üks”. Minister pidas sellega silmas asjaolu, et et kui täna astub 70% edasiõppijatest Eestis edasi ülikooli, siis rakenduskõrgkooli kasuks otsustab edasiõppijatest vaid 30% – näitajad, mis näiteks Soomes ja Austrias on vastupidised. Konverentsi päevajuhi Raivo Vare tõdemusele, et juba täna on Eestis puudu vajalikest spetsialistidest, on kinnitust leida lihtne – piisab põgusast pilgust mistahes töövahendusportaali vakantside loendile: lihttöölisi otsitakse harva ja lühidalt, tööpakkumised spetsialistidele ripuvad aga üleval pikalt ja pidevalt. Vare sõnul ongi välisinvestorite silmis üheks olulisemaks tingimuseks turule sisenedes olemasolevate töötajate kvaliteet, ning siinkohal ei maksaks enam loota, et Eestisse täna töökohti loov välisinvestor kordab samu vigu, mida tegid mütsiga lööjad kakskümmend aastat tagasi – näiteks nii, nagu HTM Sport GmbH erastas Eestis tehase pealiskaudses teadmises, et Ida-Euroopas on odav ja kvalifitseeritud tööjõud, ning lõpetas tootmise Eestis, kuna siinne kvalifitseeritud tööjõud ei olnudki nii odav, nagu oodati, ja odav tööjõud polnud niigipalju kvalifitseeritud, nagu peale Eestis tehase erastamist sama ettevõtte Türgis ja Sloveenias suletud tehaste oma. Kvantiteeti siinkohal parem ei mainigi: kvantitatiivsest aspektist pakuks Eesti huvi vast Šveitsi investorile juhul, kui kõik 1 300 000 kohalikku elanikku oleksid kellassepad; lokaalsema näitena 15-aasta tagune Robert Lepiksoni plaan rajada Otepää kanti ettevõte, mis toonuks kaasa vähemalt kolmsada töökohta, ehk siis kohalike kommentaarid: “Hea, kui leiad kolmkümmend säinast – needki kuni esimese palgapäevani”.
Eestit homme kollitama hakkav tööjõupuudus on Lõuna-Hiinas tänane teema – ligi 2.000.000 vakantsi, hädas on eelkõige madalat lisaväärtust tootvad, seni ressursimahukat tootmist viljelenud ettevõtted. Varem oli mugav kasutada tööotsinguil regioonist-regiooni reisivaid töölisi Hiina vaesematest piirkondadest, kuid tänu valitsuse poolt eelmisel aastal käivitatud infrastruktuuride rajamise stimuleerimispaketile on see kontigent leidnud kodukandis töö teede, sildade ja lennuväljade ehitustel ega ole enam reisimisest huvitatud. Ka omab iga järgnev tööjõuturule tulev põlvkond eelmisest paremat haridust, kõrgemaid nõudmisi palga ja töötingimuste osas ning põhjalikumaid teadmisi töötaja õigustest. Hiina tööandja on seega sunnitud ümber orienteeruma: ressursimahukas, madalat lisaväärtust loov tootmine enam ellu ei jäta – tootmise moderniseerimine ja tootlikkuse tõstmine on ellujäämiseks hädavajalik. Mis jääb meie nišiks: meie geograafiline asukoht või meie odav tööjõud (Hiina kontekstis kaheldav)?
Posts
No comments:
Post a Comment