Jälle see reisisaatja! Seekoord Aaviksoo hammaste vahel

Kui Tallinna ühistransporti ilmusid esimesed reisisaatjad, ei saanud peaminister neid mainimata mitte kordagi tööpuudusega tegelemisest rääkida: et selline lahendus ei ole õige, investeerima peab haridusse ja teadusesse ning valitsus küll kunagi neoonveste jagama ei hakka. Viimasel ajal pole aga Ansip reisisaatjate teemat enam puudutanud: võib-olla seepärast, et neoonveste kannavad nüüd ka pargivahid, kellede tööl on silmaganähtav tulemus täiesti olemas, võib-olla aga oletatava võimaluse tõttu, et viimases hädas reisisaatjaks pääsenu jättis andmata omapoolse panuse nende hulgale, keda Eestis oli 2009 aastal 242, 2009 aastal 280 ning tänavuse aasta esimeses kvartalis 57 – enesetapu sooritanutele.

Seekord ei saanud reisisaatjast oma blogis üle ega ümber kaitseminister Jaak Aaviksoo: “Muidugi, eksisteerib ka ahvatlev võimalus tööpuudust kiirkorras leevendada avaliku sektori tööhõive suurendamise teel kas siis reisisaatjaid palgates või muul moel (palga)raha laiali jagades. Sellist lähenemist ei saa küll sotsiaalseid argumente arvestades hukka mõista, ent tootliku tööhõive kasvatamisele see küll kuidagi kaasa ei aita, pigem pärsib tegelike töökohtade loomist ja tarvilist tööviljakuse kasvu”. Aaviksoo arvab ka, et avaliku sektori tööhõive kasvatamine kasvatab tegelikult eelkõige riigi kulusid ja seeläbi riigivõlga ning viib lõpuks paratamatult Kreeka arenguteele.

Kas asi lausa nii hull on, et toob kaasa Kreeka stsenaariumi kordumise, kuid ilmselt ilma sotsiaalsete töökohtadeta hakkama ei saa, seda juba ainuüksi silmas pidades pikaajaliste töötute tohutu suurt osakaalu – lihtsalt liiga palju on inimesi, kellel ei ole juba hommepäev leiba lauale panna ning keda seetõttu jutud haridusse investeerimisest ja tööjõu kvaliteedi tõstmisest täiesti külmaks jätavad. Loo alguses mainitud enesetappude teema oli ehk liiga julm: ehkki nende kasvus võib tööpuudusel ja lootusetusel oma osa olla, ent eks neid ole tehtud ka jõukaimatel aegadel – näiteks õnnetu armastus majanduskasvu kohta ei küsi. Muret teevad hoopis välismaale tööelmineku põhjused – ehkki sellekohane statistika puudub, saab arvamuslugudes ja kasvõi netikommentaariumites mingigi pildi. Masueelsel ajal mindi enamasti kas uusi kogemusi omandama või head palka teenima või ka mõlemat korraga, ning kuna kojujäänud pereema palk võimaldas pere ära majandada, oli välismaal töötaval pereisal kindel plaan kunagi koju naasta, pealegi ei pidanud palga pärast ilmtingimata kaugele sõitmagi: palgaerinevus pealinna ja Lõuna-Eesti või Ida-Virumaa oli üsna tuntav, ning ehkki Tallinna all enam Ivo Schenkenbergi ootamas ei olnud, ei olnud Tallinn ka kaugel. Nüüdseks on koju jäänud pereema koondatud, tallinlastel ei ole omalgi tööd, ehk siis lihtalt ei jää muud üle kui CV EURESE saidile riputada või hakata vakantse guugeldama. Kuna välismaal töötajad on üsna usinad netikommenteerijad, saab mingi ettekujutuse ka kojunaasmisplaanide kohta, ning seal on kahjuks vähemuses soovid esimesel võimalusel kodumaale naasta (välismaal ei olnudki meepotte ees ootamas) ja märgatavas enamuses veendunud kinnitused tagasitulekuplaanide kohta mitte varem kui pensile jäädes (uups –ei olegi nii hull, kui alguses kartsin!).

Kui vajadus sotsiaalsete töökohtade järele välja arvata, siis midagi sellist küll Jaak Aaviksoo kirjutisest ei leia, mille üle lausa vaidlema kipuks (lugeda saab siit), samast teemast annab ülevaate ka Delfi (soovitan soojalt kiigata ka sealsesse kommentaariumisse). Lõpetuseks aga ei saa ma kohe kuidagi jätta meelde tuletamata Aaviksoo erakonnakaaslase Mart Laari poolt mõned aastad tagasi väljaöeldud lauset; ehkki lausutud enne masu saabumist, on see jätkuvalt aktuaalne ka täna: “Tänu üheksakümnendatel vastu võetud otsustele olemegi me tänaseks välja jõudnud sinna, kus me oleme”.

Põlevkivi – Eesti Nogia?

Kriisist oli siiski kasu kah: ei küsita enam “Kui palju see maksab?” vaid “Kui kaua see niipalju maksab?”. Positiivne on see, et tarbijal on tekkinud on huvi (ehitades tegelt sigakalliste) passiivmajade vastu, ehk siis põllule püstitatud gyprok-karbid on loodetavasti möödanik, ja paratamatu tundub seegi, et tuumajaamast pole pääsu: minu tänase seisuga 48-aastased silmad seda näha ei pruugi, kuid varem või hiljem ta Pakrile tuleb… (võib-olla ka mujale, kuid kindlasti mitte Caprile, ikka kuhugi siia).

Naftavarude kahanemine on andnud põlevkiviõlile hoopis uue väärtuse, ja ehkki Eesti energiakandjate osas Bahreiniks kunagi ei saa, pühime me oma põlevkivivarudega näiteks Belgiast sama pikalt üle, kui viimati Wehrmacht:

1. USA - 72,0%
2. Brasiilia - 5,4%
3. Jordaania – 4,7%
4. Maroko – 3,5%
5. jne kuni Eestini – 1,1%

Ehk siis: mida vähem seda elektrienergia tootmiseks ahju aetakse, seda enam seda alles jääb, ja pooleteise aasta pärast hakkab teda oi-kui-palju tarvis minema: Outoteci ja Eesti Energia loodava põlevkiviõlitehase algne planeeritud aastane tootmismaht on kaks miljonit barrelit ja ettevõttel on kavas see tulevikus kahekordistada.

Erinevalt pruuni kulla kasutamisest elektri saamiseks ei reosta põlevkiviõli tootmine ei atmosfääri ega põhjavett, ent mis peamine: 72% maailma põlevkivivarusid omava USA ukse vahele on Outoteci/Eesti Energia jalg juba pistetud: Eestis investeeritakse tehasesse-tootmisse, mujale maailma kavatsetakse müüa eelkõige Eesti ja Soome inseneride väljatöötatud tootmistehnoloogiat. EE Jordaania-projekti on pressis pekstud piisavalt, mis pole ka ime: väidetavalt on eestlased ainus teadaolev rahvus, kelle kadedus on sugutungist suurem.

Väliseestlasest ettevõtja Lembit Soots: “Mis täna tehtud, see homme hooleta ja maksab kaks korda rohkem”.

 

Dr. Kabel ja tohtrite keeleoskus

Reedene Delfi juhtkiri käsitleb tohtrite kehva keeleoskust: Tallinna ülikooli ja osaühingu MindPark korraldatud meditsiinitöötajate riigikeele oskuse uuringus osalenud 80-le arstile ja 159-le õele esitati ülesandeks testpilt, kus pidi ära tundma ja märkima viis kehaosa ja elundit; eesti keeles esitatud sõnadeks olid pimesool, pahkluu, näpp, otsmik ja kaenlaalune. Üllataval kombel suutis ülesande veatult lahendada kõigest 52,5 protsenti arstidest.

Tohtri umbkeelsuse eluohtlikkusest on omast tutvusringkonnast tuua kolmekümne aasta tagune näide: nädalavahetusel suvilas toimetades lõi linnas elav vanahärra põlve vastu mingit piiret ära ning et valu pakitses põlves ka uue nädala alguses, otsustas papi pahema ennetamiseks elukohajärgses polikliinikus põlve näitamas käia. Noor, viks ja just äsja peale mingi oblasti meditsiinilise instituudi lõpetamist Eesti NSV-sse tööle suuntud arst kuulas vanahärra kurtmised viisakalt ära ning kirjutas välja retsepti, ja kui mees apteegis küsis, kui mitu korda päevas seda retseptirohtu põlvele määrima peab, sai ta teada, et määrida pole siin midagi, kuna tegemist on südameravimiga. Tavaliselt terve paki suitsu päevas tõmmanud papi pani end hirmunult kuni järgmise päevani tervisedieedile ning naases kohe hommikul koos vene keelt oskava tütrega rajooniarsti juurde – too tunnistas, et kuna ta vanahärra jutust peale “Тэрэ пяеваст” mõhkugi ei mõiganud, oletas ta, et mida sellises vanuses inimesel muud ikka viga saab olla, kui et süda jukerdab, ning kirjutas vastavalt oma oletusele välja ka retsepti.

Mõnikord olen mõelnud, kui keeruline on veterinaari töö võrreldes perearsti omaga: erinevalt loomast ei ole inimene arsti juurde tulles stressis, mida tekitavad võõras ümbruskond ja eriti võõrad inimesed, kes üritavad kombata just valu tegevat kohta ning keda seetõttu paratamatult tuleb enesekaitseks hammustada – inimene räägib tohtrile ise, kustkohast ja kuidas tal valutab ja vajadusel näitab valutava koha ka ette, kui aga tohter põlvel ja südamel vahet ei tee, on ehk kindlam tee minna hea veterinaari juurde, kes oskab looma piinade põhjuse kasvõi tema silmadest välja lugeda.

Tohtrite umbkeelsuse teema kerkis päevakorrale kohe peale taasiseseisvumist, kuna osa arste arvasid, et kui on olemas krdi kõva arstidiplom, siis on riigikeele oskuse nõue lausa liiast – huvitav, kuidas nad oma tööd ette kujutavad? No näiteks ei ole ma kohanud sedalaadi tööpakkumist: “Vajatakse autojuhti, soovitav on suunatulede sisse-väljalülitamise oskus”… Mõned iseenesestmõistetavad asjad ei ole mõnedele iseenesestmõistetavad.

Postituse pealkirjast kah ehk siis lõppu ka lõbusam toon: kuuekümnendatel oli Kohila ambulatooriumi peaarstiks dr. Kabel, ning mida pidi arvama patsient sellist arupidamist kuuldes: “Mida tolle tõvega teha?” - “Mis muud kui Kabeli juurde!”

Kõvalt kiire tööpakkumine

No mõnel on puuduva töötaja leidmisega ikka sedavõrd tuli takus, et pakutakse ka sedalaadi konkursi lõpptähtaegu:

Konkursi lõpu kellaaeg küll puudub, kuid võiks siiski olla, et mitte sattuda peale hoolikat kandideerimisavalduse koostamist taas kord teate peale “Konkurss on aegunud”.

Loodetavasti on tegemist mingi personaliosakonna tibina näpukaga rippmenüüst või kalendrist kuupäevade valimisel kuulutuse sisestamise ajal, või on tõepoolest potentsiaalne tööandja taibanud, et töötud ja kohe-kohe lootust kaotavad tööotsijad ei lappa suuremaid töövahendussaite mitte ainult iga päev, vaid lausa iga tund? Omalt poolt julgen otsimiskogemust juba omavana sedasorti sirvimist soovitada: olukord muutub online`s hetkedega ja suitsupausi asemel tasuks parem kiigata CV-Keskuse “värsked” – rubriiki või valida CV-online vasakust menüüst (peale “Tööpakkumiste” alt eriala või asukoha valimist) filter “Periood” – ööpäev.

Muidugi eeldab sedasorti sirvimine ja kiire reageerimine tugeva CV olemasolu mainitud keskkondades – see peaks olema sama laskevalmis kui Clint Eastwoodi kolt, täpsemalt siis sama saatmisvalmis, et võiks vajaduse korral kasvõi puusalt tulistada. OK- tema kehastatud kangelaste kasutada oli kõigest kolt ja teadmine, et taskukohased tulitervad võrdustavad võimalusi , meil on keskaegseid kogemusi rohkem (Raeapteegis uhmerdati pulbreid juba sajand enne seda, kui Kolumbus tõstis purjed) ja lähtume me esi-isade õpetustest: “Küll jumal aitab, aga kõigepealt muretse omale korralik mõõk” – ehk siis kõigepealt koosta omale läbilöögivõimeline elulookirjeldus.

Juurovižn sonng gonntesst…

…jättis seekord täiesti külmaks – latt on liiga madalale langenud (sorry, lõunanaabrid – pidasin silmas kõrgushüpet, mitte LVL kurssi!) ja seepärast pole seekordne tulemus teab kui pozoorne: kõvas konkurentsis kõva koha saavutamine oli auasi (Padari-Bentoni võit, Ivo Linna – Maarja-Liis Ilusa kauni “Kaelakee hääle” nibin-nabin võidust ilmajäämine), ent aeg on astunud edasi ja kuna enam pole osalemas endisel tasemel tegijaid, võrdunuks võit võrreldes endiste aegadega Giacomo Agostini etapivõiduga 125-stel või vormel3-s, kuhu vanameister üle kolis, kuna ei suutnud või ei osanud oma karjääri väärikalt lõpetada – minu meelest pole see pingutamist väärt.

Eriti kahju on aga sellest, et juerooplased ei oska enam irvitada: Guildo Stern ja Stefan Raab kogusid ju omal ajal üksjagu punkte, “Leto Svet” jäi juba ajastusse, mida kirjeldab Andrus Kivirähk: “On selge, et tulevikus pole enam mingit mõtet investeerida laulu või muusikavideosse. Neil pole mingit tähtsust. Oluline on võita telefonihääletus! Selleks tuleb aga teha koostööd naabritega. Näiteks leppida kokku, et kõik Soome estofiilid hääletavad meie laulu poolt, samuti osta viinakohvrite abil ära võimalikult palju tavalisi soomlasi. Seda kampaaniat võiks koordineerida näiteks Tuglase Selts Helsingis. Vastutasuks lubame meie hääletada soomlaste poolt. Samasuguse diili võib teha ka lätlastega – näiteks sundida kõik Valka linna elanikud hääletama Eesti poolt ja kõik valgalased Läti poolt. Juhan Paadam viibiks isiklikult kohal nagu külvivolinik ja hoiaks häältekogumisel silma peal. Ma usun, et sel kombel suudaksime me finaali suruda mis tahes mõmina!” Ja tõepoolest: milleks korraldada kolm tundi kestvat gala-kontserti - kuulutatakse hääletuse algus välja: Eesti annab hääled Soomele ja vastupidi, ex-Jugoslaavia arveldab isekeskis, Rootsi ei saa sittagi… veerand tundi ja tulemused teada!

Huvi on mul muidugi endiselt olemas (uncoclypedia väitel on ju Eesti kolm peamist religiooni striitreiss, rate.ee ja Eurovisiooni fan-clubide fännklubi), kuid pöialt pidama ei hakka ma enne, kui lavale tuleb taas midagi sama lahedat kui LT-United.

Kilulinna turismindus

Möödunud suvel olin parajas plindris: küllasaabunud kanadalanna soovis osta eesti rahvariides nukku ja mõtlesime selle käigupealt vanalinnast kaasa haarata, käik vanalinna venis aga kolmetunniseks – no mida pole, seda pole: laias valikus leidub kõiksugu jõuluvanasid-päkapikke-HagarHirmsaid, ent eesti rahvariides nukke võid vanalinnas leida vaid kolmest kauplusest. OK: mõistan, et autorinuku valmistamine on töömahukas ja kallis; siinkohal idee Töötute Ettevõtlusklubile – omal ajal Kalevipoegi ja saarepiigasid treinud Salvo mahtu taastada ei ilmselt õnnestu (kuna tolle tootmiskoondise puidutöötlemisseadmed erastati kuidagi sujuvalt – isegi nii sujuvalt, et seadmed erastanud ettevõtja sai eelnevalt Salvo arvelt tehtud omandatavate seadmete täishoolduse kuni höövliterade teritamiseni välja; toda teritamistööd tegin 1989 ise, krrt!), kuid pisemaid pöidlapikkusi Lindasid valmistas ka nikerdajate ühing “Uku” (ukerdajate ühing “N…”) – nõudlust ju oleks?

Kuna kõik turistid eeldatavasti puukalevipoegi-lõikelaudu koju klobistada ei soovi, oleks nõudlust ka muud laadi toodetele, ent eelduseks oleks siiski, et Tallinna teema võetaks koju kaasa  - turisminduses nagu muudelgi aladel kehtib paraku reegel, et sinu parim müügimees on sinu rahulolev klient: kas tahame me erineda Rostockist ja Poznanist või oleme edasi üks pärameri kõik?

Tuttav klaasikunstnik teeb päris huvitavaid Tallinna siluetiga külmkapimagneteid: meeldivalt õhulised (klaasist; sobivad suurepäraselt stainlessi külge), kena kujundusega… peagi paneb plika piznessi kinni, kuna:

• kaupmees ostab vidina 35 krooni eest ja laob selle välja 105-kroonise letihinnaga
• kaupmehe tagatasku on parempoolselt õhuke (vasak tegelt samasugune)– kunstnik saab tasu siis, kui vidin müüdud

P.S. Vihje FIE Valeri Sepale: minu endisel koostööpartneril Jouko Jukkolal on “kohustus” saata ämmale igast komandeeringu sihtkohast postkaart – kena Tallinna vaatega kaardi leidsime, kuid postmargi järel käisime Kallaveres (mis polnud probleem, kuna Jokke Saabil oli Soomes paak täis tangitud ja diiselkütus on seal tänase seisuga odavam kui Eestis).

Tööpuudus juunis

Pidevalt tööpakkumiskuulutusi jälginuna võin väita, et talvised ennustused tööpuuduse leevenemisest suvel tänu hooajatöödele on jama: pakkumisi on vähe ning mõnedel on ilmselt mingi kala sees – miks muidu ei suuda FIE Valeri Sepp juba kolmandat kuud leida vanalinna postkaardimüüjat. Iseäranis väike tundub hooajaliste tööpakkumiste arv aga siis, kui seda võrrelda kohe-kohe tööturule tulevate uute tegijate armaadaga – pean siinkohal silmas tänavu kooli lõpetavaid noori. Kuna vanade kaladega võrreldes puudub sel kontingendil konkurentsieelis eelneva töökogemuse näol, siis mis oleksid nende tugevad küljed? Eelkõige mudugi õppimisvõime - kool ju just äsja lõpetatud ja hoog veel sees. Eelneva töökogemuse puudumisel tasuks kindlasti CV-sse sisse kirjutada lõputöö teema, veelgi parem oleks aga tavapärase kronoloogilise elulookirjelduse asemel kandideerida funktsionaalse CV-ga (asjaliku näidise leiab siit): tundub jah harjumuspäratu ja uus, ent CV-Online`i värbamisspetsalisti Ivika Borni kinnitusel läheb personalitöötajatele päris hästi peale.

Asi, mida tasuks ilmtingimata kohe peale kooli lõppu teha (seda muidugi juhul, kui töökohta silmapiiril terendamas pole) – end töötukassas arvele võtta: erinevalt minuvanuste kändude kuue kuu pikkusest vindumisperioodist saab 16 – 24aastase töötu palgatoetusega tööle võtta, kui ta on olnud töötuna arvel järjest vähemalt kolm kuud – septembris lisanduks seega juba teatav konkurentsieelis. Igareedeste regatud töötute arvu kahanemise raportite bravuuri abiturientide arvelevõtmine paraku jah kahandaks, kuid numbrid numbriteks:olen ise möödunud aasta juunist saati töötu ja ma ei taha oma konkurentsieelist kahandada sellega, et trükin välja tolle igareedese raporti ja saadan selle koos vabandusega arve tasumata jätmise pärast korteriühistule, Eesti Energiale, Tallinna Veele, Tele2-le jne-jne-jne: tulemuseks oleks minu hullumajja pistmine, kuid sealt on juba krdi keeruline tööintervjuudele pääseda.

Müüt mustalt töötavast Eesti ehitajast

Soome ehitustöölite ametiühing (Rakennusliitto) tegi eelmise nädala neljapäeval arappi riigi ergutustoetusega rajatavatele ehitusobjektidele (sama teemat kajastasid ka Delfi ja Hesari): välismaalt pärit töötajate osakaal on 64%, enamus neist on pärit Eestist, juhuslikult jäi hambusse 600€ kuupalgaga tellingupaigaldaja ja müüt elab edasi – Eestist pärit tööjõud on mingi hämar värk, kes kollektiivlepingust pole kuulnudki ja maksavad makse krt teab kuhu riiki (kui üldse maksavad) ja Eesti ehitaja võtab töö ära 20 000–lt töötult Soome ehitajalt.

Pilti laiendab pisut Hesari kommentaariumi sirvimine: pooled arvamuse avaldajatest pole teemaga lihtsalt kursis (näiteks arvavad, et kuni 6 kuud saab Soomes töötada makse maksmata – selline luksus lõppes juba 01.01.2007, kusjuures maistraatti esitas poliitiliselt korrektse põhjenduse, kuid politsei ütles oma kodukal häbenemata välja: “Seadusemuudatus on vajalik Soome tööjõuturu kaitsmiseks”).

Ylevaade Hesari kommentidest:

• Valitettavasti suurin osa suomalaisista rakennusmiehistä osaa irroittaa vain nosturinkoukun elementistä uudisrakennuksella
• Ensinnäkin, jos uutista ei olisi kirjoitettu rakennusliiton tovereitten tilaustyönä, toimittaja olisi voinut todeta, että kaikesta rasistisesta mölötyksestä huolimatta suurin osa raksalla työskentelevistä on Suomessa rekisteröityjen yrityksen palveluksessa.
• Telineasentajalle maksettava 2500 euron palkka on kyllä jo niin kohtuuton, että ei semmoista pidäkään maksaa. Se on ryöstämistä. Yhtään valtion elvytysrahaa ei tuommoiseen pidä panna. Toisekseen, suomalaiset rakentajat eivät suostu töihin työehtosopimuksen hinnoilla, vaan vaativat ylikuumenneen markkinan palkkoja. Nyt on lama, joten suomalaisten hintataso on kohtuuton
• Lisäksi toimittaja olisi voinut ilmaista iloa siitä, että tämän ulkomaisen työvoiman avulla pidetään Suomen rattaat pyörimässä. Rakentamisessahan ei ole kyse vain raksalaisten työllistämisestä, vaan myös oheisalojen työllisyydestä.Ulmainen työvoima ei tässäkään vie yhtään kenenkään duunia. Päinvastoin. Jos suomalaisia käytettäisiin rakentaminen olisi jo kuivunut ja niin olisivat myös työttäminä monet siitä leipänsä saavat palvelualan, teollisuuden, kuljetuksen, kaupan ja suunnittelun alan töissä olevat suomalaiset.Niin kuin Saksassa ja Englannissa on todettu ulkomainen työvoima ei vie työpaikkoja. Monia niistä työpaikoista nimittäin ei edes olisi ilman niitä ulkomaalaisia, vaan toiminta olisi lopetettu, ja samoin niiden työpaikkojen avulla pyörivät monet muutkin työpaikatKiitämme rakennusalaa sopeutumisesta vallitsevaan markkinaan ja sen panoksesta suomalaistenkin työllistäjänä järkevän toiminnan avulla
• 1. Suomalainen ei tule minimipalkalla. Työttömyysturva on ruhtinaallinen. Lamassa ei mikään yritys pysty kilpailemaan sen kanssa.
  2. Hoitajia toki riittää vientiin. Olet niellyt TEHYn valheet. TEHYon ihan itse tehnyt tutkimuksen ulkomaille muuttaneista hoitajista. Sen tutkimuksen mukaan syy ei ollut raha, vaan yksinkertaisesti nuorten ihmisten halu nähdä maailmaa. Jos eivät sattuneet rakastumaan kunnon mieheen, suurin osa palasi. Merkittävä ryhmä olivat myös ns. ruovat, jotka muuttivat ulkomaille vain ja ainoastaan puolisonsa työn vuoksi. Tarkoituskaan ei ollut mennä hoitajaksi yhtään mihinkään, vaan vähän pelailla golfia ja hoidella kotia.
  3. Pääkaupunkiseudulla tarvitaan ehdottomasti ulkomaisia bussikuskeja. Suomalaisista työttömistä ei hommaan ole. Siinä vaaditaan sosiaalisia taitoja, kykyä ottaa vastuuta ja pitää itsensä siedettävässä kunnossa. Alkoholisteja ei voida edes ajatella
• Kuten moni muukin ammattiliitto, rakennusalan ammattiliittokaan, ei ole vuosikymmeniin ajanut jäsentensä etua. Tietysti siltä tuntuu että on, kun pyritään lakkoilulla joka vuosi nostamaan palkkaa epärealistiselle tasolle, hetaan lisää "pekkas ja pakkaspäiviä" pyritään vaikeuttamaan irtisanomista vaikka työntekijä olisi ollut päissään kuukausi kaupalla. Edellä mainittujen "etujen" hakeminen jäsenistölle on heikentänyt Suomalaisen työmiehen mahdollisuutta saada töitä. Paperilliitto on onnistunut jo ajamaan työttömäksi suuren osan jäsenistään ja rakennusliitto tulee perässä.
  Ammattiliittojen sinänsä tärkeä työ oli tehty 1970 luvun lopussa, sitten ne olisi pitänyt lakkauttaa.
• Lisäksi toimittaja olisi voinut ilmaista iloa siitä, että tämän ulkomaisen työvoiman avulla pidetään Suomen rattaat pyörimässä. Rakentamisessahan ei ole kyse vain raksalaisten työllistämisestä, vaan myös oheisalojen työllisyydestä.
• Ulmainen työvoima ei tässäkään vie yhtään kenenkään duunia. Päinvastoin. Jos suomalaisia käytettäisiin rakentaminen olisi jo kuivunut ja niin olisivat myös työttäminä monet siitä leipänsä saavat palvelualan, teollisuuden, kuljetuksen, kaupan ja suunnittelun alan töissä olevat suomalaiset.
• Niin kuin Saksassa ja Englannissa on todettu ulkomainen työvoima ei vie työpaikkoja. Monia niistä työpaikoista nimittäin ei edes olisi ilman niitä ulkomaalaisia, vaan toiminta olisi lopetettu, ja samoin niiden työpaikkojen avulla pyörivät monet muutkin työpaikat
• Kiitämme rakennusalaa sopeutumisesta vallitsevaan markkinaan ja sen panoksesta suomalaistenkin työllistäjänä järkevän toiminnan avulla
• Rakennusmies on Suomen yleisin ammattinimike. Se tarkoittaa puhtaasti sitä, ettei henkilöllä todellisuudessa ole minkäänmoista ammattitaitoa. Olisikin syytä siivota nämä ns rakennusmiehet siitä työttömien suomalaisten tilastosta.
• Täällä oletetaan lähtökohtaisesti, että suomalaiset tekevät laatua ja ulkomaiset sutta ja sekundaa. Ei kokemukseni mukaan pidä paikkaansa. Suomalaisten alihankintafirmojen (aliurakoinahan nuo työt pääsääntöisesti tehdään) kanssa on enemmän sääntönä, että mallityöt tehdään miten sattuu, ja millä materiaaleilla edelliseltä työmaalta on sattunut jäämään. Ja sitten jähnätään jokaisesta työdetaljista, että saisiko tämän kuitenkin tehtyä huonommin ja halvemmalla kuin mihin on urakkasopimuksessa sitouduttu. Kyllähän sen tavallaan ymmärtää, että kun urakka on saatu tinkimällä hinta niin alas kuin suinkin, katteet pitää yrittää ottaa tinkimällä laadusta.
  Virolaisille taas Suomen urakkapalkkiot ovat niin hyviä, että niillä voi tehdä työt asiallisesti ilman vedättämistä
• Suomalaiset vanhemmat rakennusäijät ovat ihan samanlaisia. Olen nähnyt kypärättömän, valjaattoman miehen museorakennuksen pärekatolla, kuumana päivänä tupakka suussa.
  Työkaveri taas kertoi rakennusmies- isästään, joka teippasi repsottavan peukalon paikalleen ja teki töitä vaikka väkisin.Olen täysin samaa mieltä kanssasi! Suuri ongelma on myös rakennusalansuomalaisten työntekijöiden suuri alkoholiongelmaisuus. Eivät ole luotettavia, tule töihin ajoissa tai ollenkaan, jne. Moni kyllästyy siihen ja olenpa tavannut jopa rakennasalalla sellaisia, jotka haluavat palkata muslimeja kun näistä todennäköisesti harvemmin löytyy alkoholin suurkuluttajia
• Hienoa, että elvytysrahalla saadaan valmista aikaan. Jos käytettäisiin kohtuuttoman hintaisia suomalaisia, vain murto-osa rakennustyömaista olisi olemassa. Nyt saadaan enemmän samalla rahalla ja työllistettyä useampia suomalaisia rakennustyömaiden kuljetuksissa, palveluissa, matkailussa, kennustarviketeollisuudessa, suunnittelussa, kaupassa jne.
  Ulkomainen työvoima ei vie kenenkään työpaikkaa, koska niitä työpaikkoja ei edes olisi ilman näitä ulkomaisia työntekijöitä. Ulkomainen työvoima lisää suomalaisia työpaikkoja, kuten edellä selitin rakennustarviketeollisuudessa, kaupassa, palveluissa....
• Rahaa rakentamiseen on rajallisesti. Nyt se optimoidaan. Saadaan useampia rakennustyömaita, kun käytetään ulkomaista työvoimaa suomalaisen ohella. Siis, jos yksi raksatyömaa ylläpitää x työpaikkaa raksojen ulkopuolella, kymmenen ylläpitää 10-kertaisen määrän. Eli jos suomalaisia käyttäen saadaan aikaan vain 1 rakennustyömaa käytettävissä olevalla rahalla, mutta ulkomaista työvoimaa käyttäen 10 työmaata, työllistetään rakennustyömaan ulkopuolella 10kertaa enemmän ihmisiä kuin suomalaisia rakentajia käyttäen. Tämä on hienoa, koska on kohtuullista, että elvytysraha luo mahdollisimman paljon hyvinvointia ja taloudellista toimintaa koko yhteiskuntaan. Näin saadaan todella työttömyyttä torjuttua. Valtion rahoja ei pidäkään lahjoittaa pienen ryhmän ylipalkkaukseen

So – meite mehed on niisiis töötegijatena endistviisi hinnatud ja mis puudutab ametiühinguid: Hollming Works Oy ammattiliitto pomo laual on ENSV kilukarbisiluetiga lipp ja tema raamaturiiulis on nähtavale kohale seatud Karl Vaino väljaanne “Eesti NSV 1978-1988” – sapienti sat.

Kui kodumaal kohe kuidagi tööd ei leia…

Kui lootus kodumaal tööd leida on pärast pikki otsinguid läinud ja olude sunnil tuleb otsiv pilk pöörata kaugemale, satub esimesena fookusesse Soome kui lähim alternatiiv nii geograafiliselt kui kultuuriliselt. Parimat inffi Soome töölesiirdumise kohta saab kahtlemata seal töötanud-töötavatelt tuttavatelt, nende puudumise pärast ei pea aga püssi veel põõsasse viskama, täiesti pädeva plaani saab paika panna Soome Tööturu Infokeskuse ja EURES-e poolt pakutava põhjal: ühisele Euroopale ja tööjõu vabale liikumisele vaatamata ei ole asi sama lihtne kui Saaremaalt praamiga Tallinnasse tööle tulek – esmakordse tööleaasumisega kaasnevatele registreerumistele-arvelevõtmistele lisaks tuleb arvestada ka teatava omapoolse investeeringuga, ehk siis arvestada tuleb vähemalt 1000-eurose tagatasku-tagavaraga (mis võib asukohast olenevalt olla ka oluliselt suurem: näiteks Helsinki ümbruskonnas ei kata too 1000 € korteri üürimise puhul tarvilikku 3 kuu üüri ettemaksu, s.o. 1 kuu üür + 2 kuu üüritagatis, mis üürilepingu lõppemisel tagastatakse… või võetakse lagastamiskompensatsiooniks, ent see oleneb juba üürnikust endast).

Naaberriikides tööleasumisest rääkides pole aga peaaegu üldse puudutatud Venemaa teemat (kui, siis vaid Ust-Luga kontekstis), mis on aga eeskätt Vene kodakondsusega Eesti elanike jaoks täiesti tõsiseltvõetav alternatiiv. Statistikast lähtudes ei kannata sealne palgatase võrdlust Soome omaga kohe kuidagi välja, ent pelgast statistikast ei saa siinkohal lähtuda eeskätt seetõttu, et regiooniti ja ettevõtete lõikes on Venemaal palgakäärid väga suured, kuid peamiselt seepärast, et kui Soomes on Eestist pärit tööjõu trumbiks selle hind, siis Venemaal vastupidi – kvaliteet. Eestist pärit töötajate puhul osatakse hinnata nende euroopalikku töökultuuri ja töödistsipliini, algatusvõimet, keelteoskust, tänapäevaste tehnoloogiate tundmist, ehk siis lõppkokkuvõttes tuleb odavam maksta kohalikust säinasest kõrgemat palka Eestist pärit töötajale, kuna:

1. teda ei tule promillide tõttu juba enne tööpäeva algust tehase väravast tagasi saata ning ta ei hiline, kuna ta on võimeline ka vara hommikul autot juhtima
2. tema tõttu pole tarvis palgal pidada üleliia palju meistreid-töödejuhatajaid, kes tööpäeva lõppedes longates koju lähevad, kuna meistri jalg on valus, kuna mõni mees muidu ei liiguta, kui pidevalt ja permanetselt jalaga p***sse tagudes – ta ei tule töökohale vaid seal viibimiseks, ta tuleb tööle
3. samuti pole “valvemeister” vajalik seetõttu, et töötaja oskab ise jooniselt välja lugeda, mis pulk kuhu auku käib, ja kui paberkandjal joonist polegi, pole tarvis töötajale kätte näidata AutoCAD´i või SolidWorks`i stardinuppu – ta teab niigi, kus see asub
4. küsitavusi joonistel või dokumentatsioonis ei lahenda ta fraasiga “Раз уж так нарисован – сделаем”
5. kvaliteediprobleeme ei lahenda ta fraasiga “Эх – зайдёт!”

Bürokraatiat tööleasumisel piisab, seda ka Vene kodakondsust omavate Eesti elanike puhul – piiriületamine on jah lihtsam, ent alaline elukoht väljaspool föderatsiooni toob kaasa parasjagu jahmerdamist, ja igasse ametisse seepärast paraku ei pääsegi: kaks kuud tagasi oli üks Moskva turvafirma vägagi huvitunud tööjõu värbamisest Eestist, kuid kuna selgus, et vajalike litsentside vormistamine on välisriigi elaniku jaoks pea võimatu, jäi asi soiku.

Keelebarjääriga on, nigu on, ehk siis Venemaale töölemineku puhul on too barjäär venekeelse elanikkonna jaoks olenemata generatsioonist olematu, noorematele eestlastele aga paraku pärssiv, kuna (seda küll olenevalt elukohast) igapäevapraktiseerimise võimalused on ahtad. Samas materdaks meeleldi müüti, et eestlane saab Soomes keelt oskamata hakkama, kuna üks ugri-mugri puha: OK – kui paki peal on kirjas “Piimä” ja sees ei olegi maito, siis paneb see lihtsalt pettunult sülitama, kui aga pultti pää alla pannakse korilaatta ja jousiprikka… mida krdit selle poldi pea alla siis pistma peab?!

Julgustuseks minuvanustel kändudele: me ei ole ex-sovjetid ja meie vene keele argitasandi oskus ei ole miinus, vaid pluss, mida kursustelt ei saa parimagi raha eest, kuid meie “kõikki on korrassa!” – tase ei ole põhjanaabri pool iseseisvaks töötamiseks piisav… kui just ei soovi sattuda sama pozoorsesse situatsiooni (paras wiikendi-vitsi): brigaad eestlasi oli Soomes kuu aega töötanud, esimese palga kätte saanud ja suundunud linna peale seda maha raiskama, tööandjale teadmiseks jäeti uksele sõnum: “lähdettiin linnaan raiskamaan”.

Nõudmised kandidaadile:

Ehkki need ajad on möödas, mil töölesoovijalt oodati vanust mitte üle 25 aasta ja samas vähemalt 15 aasta pikkust töökogemust, tundub mõni tööandja arvavat, et mida rohkem nõudmisi kandidaadile esitada, seda parem töötaja leitakse, illustratsiooniks cvok-st leitud näide:

Kui leidubki terve ja tugev mees,kes ei karda kõrgust ja tunneb tänapäevaseid põrandakattematerjale, siis nelja keele oskuse nõudeni jõudes võib võimalik kandidaat põnnama lüüa ja asjaajamiseni jõudes hoopis käega lüüa. Tööta ta õnneks siiski ei jää, kuna tema kutseoskustele sobiv vakants on üleval CV-Online`s:

Mantrat, et tööjõud on kaup nagu iga teinegi, on korrutatud turumajanduse tulekust saati, kuid teiste kaupade puhul teatakse hästi, et liigkõrgete nõudmiste puhul ei pruugi otsitavat leiduda või kui leidubki, on selle hind vastavuses nõudmistega ehk siis vastuvõetamatu.

Äripäev: tööpuudus kõrge, töötajat leida aga raske

Tänane Äripäev edastab mitme tööandja tõdemuse, et hirmkõrgele tööpuudusele vaatamata pole vajalikku töötajat kerge leida. Majandusteadlane Leev Kuum toob olukorra kohta tabava võrdluse kaubandusega - käies kaubamajas ringi tundub, et see on kaupa täis, kuid otsides konkreetset asja või õiget numbrit, ei pruugi seda üldse leiduda: tööturu probleemidest rääkides unustatakse ära, et see 137 000 töötut on laiali üle Eesti, need mehed ja naised on 100-200 erineva elukutse kandjad, mis kitsendab veelgi valikut.

Tööpakkumiskuulutusi vaadates tekib tõesti mulje, et mõni tööandja loodab 137 000 töötu hulgast leida inimest, kes  kohe esimesest töötunnist alates uues ametis hakkama saab: väiksemates asulates on tööandjad juba ammu harjunud sellega, et kuna väikese rahvaarvu tõttu on eelneva töökogemusega töötaja leidmine vähetõenäoline, tuleb ta nullist alates tööandjal endal välja koolitada, Põhjamaades peetakse sageli eelnevast töökogemusest olulisemaks õppimisvõimet – kuna kahte täiest ühesugust töökohta ei ole olemas, on otstarbekam leida sobivate eeldustega kandidaat ning ta välja koolitada just konkreetse ametikoha jaoks.

Ehkki leidub veel tööotsijaid, kes kandideerimisankeeti buumiaegseid palganumbreid kirjutavad, on latt ilmselgelt allapoole nihkunud – sellest annavad tunnistust nii veebruarikuine järjekord Lauluväljakul kui ka tööpakkumiste jälgimine: mitme Tallinna ja Harjumaa ettevõtte (näiteks PipeLife, SCA Packaging) vakantsid rippusid enne masu pidevalt üleval, kuid kadusid kriisi saabudes. Teisalt ei maksa toda palgalatti absolutiseerida – olen enne masu käinud paljudes ettevõtetes ning näinud rahulolevaid töötajaid nii seal, kus töötingimused kehvad, ent palk korralik, kui ka seal, kus palk ehk polegi suurem asi, kuid laekub tõrgeteta ja töötingimused on eeskujulikud.

Töötajate leidmise üks probleem võib töötukassa Tartumaa osakonna juhataja Jane Väli väitel olla seotud ka ettevõtte nimega: praktika näitab, et on kohti, kuhu kas eelneva kogemuse või muu põhjuse tõttu tööle ei minda. Eelpoolmainitud Äripäeva kirjutises kurtis tööjõupuuduse probleemide üle teiste hulgas ka Tartu jalatsitootja Samelini juht Leida Kikka, kel töötajate leidmine ja hoidmine mureks juba aastaid: 2004 aasta teisel poolel oli Samelinis tööl üle 400 inimese, järgmise aasta jaanuaris oli neist järel 368, 2008 aasta oktoobris oodati pealseõmblejate põuda leevendama kaheksat inimest Ukrainast, kellele 2009 aastal pidid Inglismaal tegutseva vahendusbüroo kaudu lisanduma paarkümmend inimest Sri Lankalt (kelle elupaigaks renoveeriti Samelini kontorihoone kolmas korrus). Kergemaks ei läinud ka kriisi ajal: möödunud aasta detsembri esimese nädala seisuga oli Tartumaal arvel üle 7000 töötu (neist 3 pealseõmblejat), töö vastu Samelinis tundis nädala jooksul huvi seitse helistajat, kelledest vaid kaks käisid kohapeal pakutava ametikohaga lähemalt tutvumas.

Muidugi ei ole palk ka ja töötingimused ainsateks kriteeriumiteks, mis mõne tööandja rohkem ja mõne vähematraktiivseks muudavad: tolsamal Samelinil on tänase seisuga kokku 3 234 851 krooni suurune maksuvõlg (sellest sotsiaalmaks 1 767 057 krooni) – ei kõla kuigi optimistlikult.

Tegeliku töötuse numbrid ehk mis saab inimestest, kes enam töötuna arvel ei ole

Ju sai Töötukassal villand: iga nädala lõpul avalikustas Töötukassa töötuse hetkeseisu ning kuna see leidis alati avaldamist peamistes meediaväljaannetes, järgnes mürgiste kommentide laviin à la “need numbrid ei vasta tegelikkusele” koos kalkulatsioonidega, millede järgi on Eestis tegelikke töötuid 200 000 kuni pool miljonit. Teemale kommentide kribamine käib sama kiiresti kui registreeritud töötute arvu avaldamine - piisab klikist; täpsema töötute arvu kindlaksmääramine eeldab teistlaadi ja hoopis aeganõudvamat metoodikat, mida sarnaselt Statistikaametiga ei saa Töötukassa anda (kommentaatorite arvates) statistika kaunistamiseks.

Seis on seega siis selline, et erinevalt kommentides mainitud “väljalangemise aja tõttu kadunutest” kaotavad registreeritud töötu staatuse need, kes kokkulepitud ajal konsultatsioonile ei ilmu, ning et pöördumata jätmise tõttu arvelt maha minejatest elab linnas 72% ja maal 28% ja seejuures on 75% neist mehed ja vaid 25% naised; sel põhjusel arvelt maha läinud inimeste hulgas on suurem 20. aastates inimeste osakaal ning nende haridustase on keskmiselt madalam - seega võib öelda, et suur osa pöördumata jätmise tõttu arvelt maha läinud inimestest on noored linnas elavad mehed, kellel on pigem madalam haridus ja vähem töökogemust kui teistel registreeritud töötusest väljujatel (allikas: Töötukassa).

Soovimata siinkohal väita, et minu eelnevad postitused maapiirkondades elavate töötute kohustusliku “nägude kontrolli” transpordikuludest on mõttetud – jah: pika vahemaa puhul saaks ehk  e-Eestis füüsilise kohalkäimise tõepoolest asendada nii tööotsijale kui Töötukassale otstarbekama alternatiiviga - nood statistika põhjal madala hariduse ja vähese töökogemusega isased linlased: no kes saaks santi sundida, kui sant ei taha kõndida konsultandi juurde nägude kontrolli; muidugi välistades juhtu, et see sant on ammuilma Soomes või Norras või Iirimaal tööl: selle kohta paraku numbreid pole.

Ajutise tööotsaga kaasnev oht

Aeg selline, et huvi tähtajaliste töökohtade vastu on kasvab. Märksõnaks on stabiilsus: enne masu tähendas see tähtajatut töölepingut, täna aga tähendab see pikaajalise töötu jaoks võimalust tasuda vähemalt tänaseks kirjutuslauale kuhjunud arved, ennetamaks esiteks kuuse alla kolimist, teiseks aga ka telefoninumbri või internetiühenduse sulgemist, mis muudab keeruliseks kommunikatsiooni võimaliku tööpakkujaga.

Pikemas perspektiivis on hooajatöö aga õhukene jää: ok – töötuskindlustus ja tööturutoetus jooksevad peale tähtajalise tööotsa lõppemist edasi, ent kuna töötustaaži arvestatakse alates viimasest arvelevõtmise kuupäevast, on too tähtajalise töö tegija tööandja palgatoetusega töökohtadele kandideerijate seast kuueks kuuks konkurentsist väljas (vanusevahemikus 16-24 kolmeks kuuks). Stabiilsuse aspekt panebki mõtlema: kuigi palgatoetust saab nii tähtajatu kui tähtajalise töölepingu sõlmimisel, kuid tähtajaline tööleping peab olema sõlmitud vähemalt kuueks kuuks – kas võtta kohemaid vastu hooajatöö kolmeks kuuks või püsida konkurentsis, lootuses leida töösuhe pikemaks ajaks? Tõsi: palgatoetusega töökohti ei ole tänase seisuga loodud teab kui palju – sel aastal kokku 3014, kuid kuna tänaseks on palgatoetuse taotlemine tehtud Töötukassa poolt tööandjale võimalikult lihtsaks (selle saab esitada ka veebis, vastus Töötukassalt tuleb kolme päeva jooksul), on alust eeldada sedalaadi tööpakkumiste arvu kasvamist: näiteks Eestisse 700 uut töökohta loov ComPlus Consulting näebki oma potentsiaalsete töötajatena eelkõige pikaajalisi töötuid, mis on ju pigem positiivne – uute töökohtade loomine ei ole tööandjale väga valus ning kuna ettevõte pakub täielikku ametialast koolitust, saavad võimaluse ka need, kes on seni kesiste keelte- või arvutioskuste tõttu tööturul teisejärgulised tegijad olnud.

Muidugi ei tähenda kõik eelnev seda, et hooajatööst tuleks pikemat perspektiivi silmas pidades loobuda: kui ikka tööga asi sedavõrd k*sine (mitte kesine, aga ikka tõega k*sine, pean siinkohal silmas pissi), et hetkel sissetulek puudub, siis pole mõtet pikalt mõelda: esmatähtis on võlgnevuste ennetamine. Siinkohal minu hea sõbra (endise sotsiaaltöötaja, tänase võlanõustaja) nõuanne: “Eero: vaata, et sul koduga seoses mingeid võlgnevusi ei oleks – sellest veerevad lumepallina välja kõik järgmised”.

Korduma kippuvad kuulutused (täpsemalt töökuulutused)

Korduma kippuvaid tööpakkumisi riputati ridamisi üles juba enne masu, kordamise põhjuseks oli tollal enamasti  põud töötegijatest: eeskätt ehitusfirmad, kes ei saanud endale lubada luksust võtta tööle 200 kr tunnipalgaga abitöölisest ämbritassijat, teiseks BLRT-sugused hiinlaste tööletoomiseks ettekäände tekitajad (a мы ведь искали и здесь, в Эстоний!).

Tööpuuduse kasvuga tööjõuturule värsket verd lisav masu pani vast nii mõnegi tööandja mõttes mõmisema Chalice`i “Minu inimesi” -  (“ …koos-koos-koos: koos vallandame tolguseid, koos palkame spetsialistid… ”) ja meelest ununes Murphy seadus (personali värbamine on lootuse võit kogemuse üle): kummalisel kombel kukkus nii välja, et vallandatud kõrgepalgalise spetsialisti kohale kandideerisidki tolgused, kuna vallandatud spetsialistid olid juba mujal ametis ja pakutav palk muud kontingenti ei köitnud, kui tolguseid. Töökuulutuste puhul torkab silma ka selline reegel, et mida madalamat kvalifikatsiooni nõuab tõotatav amet, seda tõenäolisemalt on pakutavaks palganumbriks “kokkuleppel”, “motiveeriv” või mida iganes mittekonkreetset. Siinkohal positiivse näitena AS Rigual, kes ei paku komplekteerijaks kandideerijale küll kullamägesid, ent ütleb tööpakkumiskuulutuses otse välja, et 6000 brutoga saab tööle küll, kui nupp vähemalt mingil määral nokib ja parema käe pöial ei asu peopesas.

Juu -  tööhõive on Statistikaameti andmetel kukkumas s*temasse seisu kui eelmise kriisi ajal, palk pole sama perioodi jooksul küll samapalju kukkunud:

Ent mõned ikka otsivad edasi, leidmaks vastutavale töökohale по-дешёвку kedagi; näide viimase kolme nädala jooksul kolmandat korda ilmunud tööpakkumisest (wärnung: kontaktisik Konstantin ei reageeri korduvatele kandideerimistele):

Surnud saarlane Soomes kaubalifti platvormi all

Tuleb välja, et Turku Länsikeskuse Tarjoustalo tagahoovist hüdraulilise kaubalifti alt elutuna leitud Saaremaa mees oli paha peal väljas: uurija Veli-Matti Soikkeli sõnul leiti sündmuspaigalt tööriistu, millega tulevane laip oli üritanud lifti mootorit kätte saada. Eestis ei tuleks keegi selle peale, et süüdistada alajaama pugenud kaablikrati kärssamaminekus Eesti Energiat, soomlased ei paneks aga senise praktika põhjal sugugi imeks, kui Länsikeskus saaks kaela keissi ohutusnõuete eiramise eest, à la lifti platvormi all puudusid hoiatussildid: “Kui kavatsed varastada tõstuki mootorit – enne varguse sooritamist toesta tõstuki platvorm”.