Täna öösel kell neli peame taas kord kinni kenast euroopalikust tavast ning keerame kellaosuteid tund aega tagasi. Alguse sai säärane keeramine ehk teisisõnu üleminek suveajale 1916 a. sõjaaegset ressursipuudust põdevalt Saksamaalt, Eestis mindi esimest korda suveajale üle 1918 a. ning uuesti 1. aprillil 1981. Tookordse ülemineku lõbus kuupäev tõi kaasa muudki muhedat - maainimesel oli samaaegselt kasutusel kolm kella: esimese jäergi lüpsti-talitati loomi, teine näitas autobussi hilinemisi ning kolmas õiget aega.
Kellakeeramise majanduslikku efekti saab numbrites väljendada (energia kokkuhoid 267 tonni naftat aastas), selle mõju elusolenditele nii piltlikult näidata ei saa - kaks korda aastas nädalaks-paariks tekkivat stressi ju liitrites-meetrites ei mõõda. Seda aiman juba ette, et homme hommikul ei taipa mu peni toimuvast tuhkagi: aeg oleks juba õue pissile minna, ent peremees ikka veel põõnab; umbes sama ootab ees ka kevadel: öörahu peaks kestma veel tubli tunni ja kusi pole jõudnud veel õieti põide kogunedagi, kuid peremees on juba jalul ning vilistab kutsuvalt välisukse juures.
Ilmselt hakkab täna öösel nalja saama Soome joogikohtades: alkomüük lõpetatakse kell neli öösel, pool tundi varem antakse sellest tulede vilgutamisega märku - Matti Meikäläinen on õnnelik, et jõudis oma joogi enne kella kukkumist ära tellida, ning kella kukkudes märkab üllatusega, et kiirustamiseks polnudki justkui põhjust, kuna kell on uuesti kolm.
24.10.09
19.10.09
Tallinna valikud
Huvitav, kas Keskerakond arvab sotside kaasamisest koalitsiooni sama, mida kunagi arvas president Lyndon B. Johnson FBI eluaegse peadirektori Edgar Hooveri kohta: "Olgu ta parem meie telgis ja pissigu välja, kui et ta on väljas ja pissib meie telki sisse".
Sotside valik pole samuti kerge: kas jääda opositsiooni piduriks või proovida koalitsioonis tõusta veduriks.
Sotside valik pole samuti kerge: kas jääda opositsiooni piduriks või proovida koalitsioonis tõusta veduriks.
16.10.09
UKK ausammas Tallinnasse ?!
Tallinna linnavalitsuse otsus algatada Reisisadama A-terminali esisele platsile Helsingi nime andmine on kena sümboolne samm - peale Helsinki-Tallinna laevaliini avamist 1965 aastal astusid just seal maale esimesed välismaalased, keda eestlane peale aastakümneid oma silmaga nägi.
Teised on aga lood samale platsile Urho Kaleva Kekkose mälestusmärgi rajamisega - see on sama õhukesele jääle minek, nagu Narva Peeter I ausamaba püstitamine (mille, tõsi küll, Mihhail Stalnuhhin formaalsuste vältimiseks ausambast linnamööbliks degradeeris). Peetri puhul on asi enam-vähem klaar: venelaste jaoks on tegemist ajaloolise suurkujuga, kes tugevdas Vene riiklust ning rajas akna Euroopasse, eestlastele tõi tolle akna rajamine aga kaasa ainult häda ja kannatusi. Suhtumist Kekkosesse aga nii selgelt piiritleda ei saa, ei saa ei siin- ega sealpool lahte. Eestis on suhtumine üldjoontes positiivne, turistile näidatakse Tartu ja Otepää kandis siiani meelsasti Kekkose külaskäiguga seotud paiku, samas ei saada Kekkosest rääkides mitte kuidagi üle ega ümber presidendi headest suhetest Kremliga. Soomes jagub arvamusi seinast seina; kuigi keskelt läbi peetakse Kekkost poliitikuks, kes keerulistes olukordades Ida ja Lääne vahel laveerides oskas alati langetada oma riigi jaoks parimaid otsuseid, leidub küllalt nii neid, kelle jaoks Kekkonen oli geenius, kes Kremligi üle kavaldas, kui ka neid, kes tolleaegset Soomet nimetavad kuueteistkümnendaks liiduvabariigiks ehk Kekkoslovakkiaks.
Mingi skulptuur võiks sadamahoone esist platsi ilmestada kindlasti (kasvõi Tauno Kangro tehtud, kui teisiti ei saa), iseasi aga, kas on ilmtingimata tarvis ajaloolise või poliitilise tasutaga teost. Mis parata, ausammaste teema on Eestis üsna hell: möödunud sajandil vahetus võim mitu korda ning võimu vahetumine tõi alati enesega kaasa askeldamist igasugu kujude juures - mis tuli maha võtta, mis üles panna... Parim lahendus oleks niisiis üdini apoliitiline skulptuur: XXI sajandil ausambaid enam maha ei võeta, ent apoliitiline taies oleks lisaks vandaalidele kaitstud ka irvhammaste eest. Ahjaa - materjalina oleks eelistatav graniit või muu mittemetall: ka Piritale püstitatud pisike ja täiesti apoliitiline Georg Lurich suutis siiski kirgi üles kütta - metallivaraste omi nimelt.
Teised on aga lood samale platsile Urho Kaleva Kekkose mälestusmärgi rajamisega - see on sama õhukesele jääle minek, nagu Narva Peeter I ausamaba püstitamine (mille, tõsi küll, Mihhail Stalnuhhin formaalsuste vältimiseks ausambast linnamööbliks degradeeris). Peetri puhul on asi enam-vähem klaar: venelaste jaoks on tegemist ajaloolise suurkujuga, kes tugevdas Vene riiklust ning rajas akna Euroopasse, eestlastele tõi tolle akna rajamine aga kaasa ainult häda ja kannatusi. Suhtumist Kekkosesse aga nii selgelt piiritleda ei saa, ei saa ei siin- ega sealpool lahte. Eestis on suhtumine üldjoontes positiivne, turistile näidatakse Tartu ja Otepää kandis siiani meelsasti Kekkose külaskäiguga seotud paiku, samas ei saada Kekkosest rääkides mitte kuidagi üle ega ümber presidendi headest suhetest Kremliga. Soomes jagub arvamusi seinast seina; kuigi keskelt läbi peetakse Kekkost poliitikuks, kes keerulistes olukordades Ida ja Lääne vahel laveerides oskas alati langetada oma riigi jaoks parimaid otsuseid, leidub küllalt nii neid, kelle jaoks Kekkonen oli geenius, kes Kremligi üle kavaldas, kui ka neid, kes tolleaegset Soomet nimetavad kuueteistkümnendaks liiduvabariigiks ehk Kekkoslovakkiaks.Mingi skulptuur võiks sadamahoone esist platsi ilmestada kindlasti (kasvõi Tauno Kangro tehtud, kui teisiti ei saa), iseasi aga, kas on ilmtingimata tarvis ajaloolise või poliitilise tasutaga teost. Mis parata, ausammaste teema on Eestis üsna hell: möödunud sajandil vahetus võim mitu korda ning võimu vahetumine tõi alati enesega kaasa askeldamist igasugu kujude juures - mis tuli maha võtta, mis üles panna... Parim lahendus oleks niisiis üdini apoliitiline skulptuur: XXI sajandil ausambaid enam maha ei võeta, ent apoliitiline taies oleks lisaks vandaalidele kaitstud ka irvhammaste eest. Ahjaa - materjalina oleks eelistatav graniit või muu mittemetall: ka Piritale püstitatud pisike ja täiesti apoliitiline Georg Lurich suutis siiski kirgi üles kütta - metallivaraste omi nimelt.
13.10.09
Järjekordne JOKK ?
Loodetavasti on tööandja tööriistade kasutamine oma haltuuraobjektil piisavalt hell teema peale seda, kui linnavolikogu kantselei välissuhete nõunik Riina Altpere kasutas linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti palvel oma tööaega ja töötelefoni selleks, et neile Keskerakonna infomaterjale pakkuda. Uuesti üritamine oleks ju täielik ämber: üheks korraks oli "aga-teised-teevad-ju-ka"-standardvabandus käepärast varrukast võtta (Keit Pentuse Riigikogu blanketile prinditud valimispropaganda, mille Pentus pealegi kinni maksis), kuid kui uut näpuganäitamist varrukas varuks pole ja eelmise ämbrikolina mõlgidki alles haljad - kindlam on mitte proovida.
Seepärast arvangi, et puhtakujulise kokkusattumusena kohtusid täna mu postkastis Tallinna volikogu kandidaadi Marek Jürgensoni valimisflaier ja Kesklinna linnaosavanema Marek Jürgensoni kiri. Kandidaadi flaier polnud sugugi pealetükkiv, andis vaid ülevaate viimastel aastatel kordasaadetust; linnaosavanema kirjast sai ülevaate hetkeolukorrast vanalinnas, seda iseäranis jalakäija aspektist ning seda ühes ettepanekuga saata omapoolseid arvamusi ja ettepanekuid, kuna novembrisse-detsembrisse on kavandatud vanalinna ja jalakäijate turvalisust käsitlev ümarlaud, teemadeks jalakäijate tsooni laiendamine versus vanalinna sulgemine autoliiklusele pluss jalakäijate alade loomine lisaks Rotermanni kvartalile mujalegi kui pelgalt vanalinna.
Igatahes edendamist väärt algatus! Ja kuigi minul tuli linnaosavanem Jürgensoni kirja ja linnavolikogu kandidaat Jürgensoni flaierit kõrvutades pähe kole mõte, et kui ma Jürgensoni ei vali, siis jääbki Nunne tänava kaudu igal nädalal vanalinna sisenema üle 11 000 auto - mu oma viga: eks igaüks mõtle oma rikutuse piirides.
Ja juriidiliselt on korrektne ka see, et eelvalimiste esimeseks päevaks ilmus nii mõnegi linnaosavalitsuses asetseva valimisjaoskonna ukse ette tänavakividele tuttav logo: "Tallinn aitab" - kui sõnum vaatamata kümneruutmeetristele plakatitele ja peatustesse paigaldatud reklaamile siiani kõigi abivajajateni jõudnud ei ole, pistetakse see nina alla neilegi, kes valitsuse tegematajätmiste tõttu nina norus käivad.
Jokk-reklaamis mõnda Eesti erakonda süüdistada on alusetu, mõned nupud mujal maailmas hakkasid nokkima juba tol ajal, kui Eestis oli ainult üks ja õige partei ning F1-karusell pöörles suures osas tänu tubakatootjate rahadele, sealt ka "Tallinn aitab"-laadne informatiivsus: mustas šriftis sõna "West" hõbedase McLareni küljel ei kanna mittesuitsetaja jaoks mitte vähimatki inffi, kui aga sama fontiga on vormeli küljele kirjutatud "Mika" või "David" - sealt saab vajaliku teabe ka võileivaga köögist naasev reklaamipausi lõpu maha maganud spordisõber.
Reklaamikeelu nõrkuse sõnastas tabavalt Ayrton Senna: "Selle pärast, et etapi võidan kas mina Marlboro-punasel või Nigel Cameli-kollasel autol, ei hakka küll keegi suitsetama, kuid olenevalt sellest, kumb meist ületab esimesena finišijoone, võib mõni suitsumees marki muuta küll".
Ja suitsumeesteni sõnum jõudiski: punane vormel valgete kolmnurkadega või kollane auto sinise kaameli siluetiga olid mõistetavad sapienti sat, ülejäänud niikunii sihtgruppi ei kuulu.
Tubakareklaami osas olen üsna ükskõikne, kuna oma kindel eelistus on olemas (ning see tootja reklaamile hiigelsummasid ei kuluta) ja pealegi ei tule reklaamikulud minu taskust. Kuid too "Tallinn aitab"-reklaam, mida tegelikult vaja pole (kuna teavitada saaks ka lihtsamalt) - sellise tööandja töövahenditega tehtava oma haltuura lõpetamiseks näen kahte võimalust:
Seepärast arvangi, et puhtakujulise kokkusattumusena kohtusid täna mu postkastis Tallinna volikogu kandidaadi Marek Jürgensoni valimisflaier ja Kesklinna linnaosavanema Marek Jürgensoni kiri. Kandidaadi flaier polnud sugugi pealetükkiv, andis vaid ülevaate viimastel aastatel kordasaadetust; linnaosavanema kirjast sai ülevaate hetkeolukorrast vanalinnas, seda iseäranis jalakäija aspektist ning seda ühes ettepanekuga saata omapoolseid arvamusi ja ettepanekuid, kuna novembrisse-detsembrisse on kavandatud vanalinna ja jalakäijate turvalisust käsitlev ümarlaud, teemadeks jalakäijate tsooni laiendamine versus vanalinna sulgemine autoliiklusele pluss jalakäijate alade loomine lisaks Rotermanni kvartalile mujalegi kui pelgalt vanalinna.
Igatahes edendamist väärt algatus! Ja kuigi minul tuli linnaosavanem Jürgensoni kirja ja linnavolikogu kandidaat Jürgensoni flaierit kõrvutades pähe kole mõte, et kui ma Jürgensoni ei vali, siis jääbki Nunne tänava kaudu igal nädalal vanalinna sisenema üle 11 000 auto - mu oma viga: eks igaüks mõtle oma rikutuse piirides.
Ja juriidiliselt on korrektne ka see, et eelvalimiste esimeseks päevaks ilmus nii mõnegi linnaosavalitsuses asetseva valimisjaoskonna ukse ette tänavakividele tuttav logo: "Tallinn aitab" - kui sõnum vaatamata kümneruutmeetristele plakatitele ja peatustesse paigaldatud reklaamile siiani kõigi abivajajateni jõudnud ei ole, pistetakse see nina alla neilegi, kes valitsuse tegematajätmiste tõttu nina norus käivad.
Jokk-reklaamis mõnda Eesti erakonda süüdistada on alusetu, mõned nupud mujal maailmas hakkasid nokkima juba tol ajal, kui Eestis oli ainult üks ja õige partei ning F1-karusell pöörles suures osas tänu tubakatootjate rahadele, sealt ka "Tallinn aitab"-laadne informatiivsus: mustas šriftis sõna "West" hõbedase McLareni küljel ei kanna mittesuitsetaja jaoks mitte vähimatki inffi, kui aga sama fontiga on vormeli küljele kirjutatud "Mika" või "David" - sealt saab vajaliku teabe ka võileivaga köögist naasev reklaamipausi lõpu maha maganud spordisõber.
Reklaamikeelu nõrkuse sõnastas tabavalt Ayrton Senna: "Selle pärast, et etapi võidan kas mina Marlboro-punasel või Nigel Cameli-kollasel autol, ei hakka küll keegi suitsetama, kuid olenevalt sellest, kumb meist ületab esimesena finišijoone, võib mõni suitsumees marki muuta küll".
Ja suitsumeesteni sõnum jõudiski: punane vormel valgete kolmnurkadega või kollane auto sinise kaameli siluetiga olid mõistetavad sapienti sat, ülejäänud niikunii sihtgruppi ei kuulu.
Tubakareklaami osas olen üsna ükskõikne, kuna oma kindel eelistus on olemas (ning see tootja reklaamile hiigelsummasid ei kuluta) ja pealegi ei tule reklaamikulud minu taskust. Kuid too "Tallinn aitab"-reklaam, mida tegelikult vaja pole (kuna teavitada saaks ka lihtsamalt) - sellise tööandja töövahenditega tehtava oma haltuura lõpetamiseks näen kahte võimalust:
- Lihtsam võimalus: modifitseerida valge aerosoolvärvi abil tänavakividele läbi trafareti lastud abipaketi "TALLINN AITAB" reglamid ümber "TALLINN - AITAB!"
- Veel lihtsam võimalus: pühapäeval 18.10 toimuvad KOV valimised.
11.10.09
Laste huviharidusest ehk siis eelnevast (10. okt) postitusest pisut põhjalikumalt
Edastan missioonitundega, kuid hetkel tuleviku suhtes mureliku tantsutõpetaja kirja:
Kas olete mõelnud, et MASU tingimustes kaob lastel ära võimalus käia tantsimas, laulmas, musitseerimas, näitlemas, joonistamas–maalimas, meisterdamas ja leiutamas? See on kohe-kohe juhtumas!
25. juunil 2009.a, vahetult peale suvevaheaegade algust, võeti Tallinna Linnavolikogus vastu otsus tunnistada kehtetuks 27. jaanuari 2005. a määrus nr. 1 "Erahuvialakoolide toetamise kord" ja kaotati seni kehtinud pearahasüsteem. Otsusest otseselt mõjutatud erahuvikoolid said sellest kõigest teada meedia vahendusel – linn meid menetluse käigust ei teavitanud, rääkimata vastu võetud otsusest. Riigi keerulises majanduslikus olukorras tuleb demokraatlikus riigis kokku kutsuda kõik osapooled ja teha rahade ümberjaotamine, mitte ühtedelt 100% ulatuses kõik ära võtta.
Tallinnas tegutseb 10 munitsipaalhuvikooli ja 27 erahuvikooli. Hetkel on pealinnas tekkinud olukord, mis võib viia erahuvikoolide sulgemiseni. Väga paljud lapsed käivad nii munitsipaal- kui erahuvialakoolis, seega mõlemate tegevus on vajalik. Peame ebanormaalseks olukorda, kus lapsevanem maksumaksjana maksab esmalt kohustuslikus korras 100% kinni munitsipaalhuvikoolide töö ning seejärel 100% konkreetse erahuvikooli tegevuse, mille õppetöös tema laps osaleb. Huvihariduse pearaha peab liikuma lapsega kaasa olenemata huvikooli omandivormist. Täiendavad investeeringud kooli arendusse ja majandamisesse teeb loomulikult kooli pidaja, nii nagu see ka praegu on.
Erahuvikoolid on aastate jooksul tekkinud niššidesse, kus varasemalt olid tühimikud. Olemas olnud munitsipaalhuvikoolide tegevuste nimistus puudusid teatud suunitlused, mida entusiastlikud loovisikud hakkasid tasapisi täitma. Erahuvialakoolid lähtuvad reaalsest olukorrast riigis ja pole orienteeritud vaid varakate vanemate lastele. Erahuvikoolid VÕIMALDAVAD HUVIHARIDUST VÕRDSELT KÕIGILE ning pole loodud materiaalsete kasumite saamise eesmärgil, nagu ekslikult arvatakse. Eesmärgiks on meie laste igakülgne arendamine iseseisvalt, kriitiliselt ja loovalt mõtlevateks kodanikeks. Kas Tallinna tänane linnavõim pelgab otsustusvõimelisi kodanikke?
Aastaid toimunud lobitöö ja taotlemise tulemusena hakkas Tallinna linn 2005. aastast ka erahuvikoole toetama pearahasüsteemiga, mis oli küll väiksem munitsipaalkoolide omast, kuid oluliseks abiks ja toetuseks laste ja koolide arendamisel.
Erahuvikoolid on teinud investeeringuid, ehitanud üles koolid ja õppesüsteemid, leidnud kindla õppijate võrgu ja stabiilse järelkasvu. Seda kõike tänu arvestusele, et seni stabiilselt toiminud pearahasüsteem eksisteerib edasi ja täiustub aja jooksul. Teame tagasisidele ja statistikale toetudes, et erahuvikoole ja nende poolt pakutavat õpet on Tallinna elanikele vaja ning meie tööga ollakse väga rahul.
Olukorras, kus Tallinna Linnavalitsus lõpetas erahuvikoolide toetamise, pole siiski õpilaste osakaal vähenenud, vaid raha puudusel on koolid sunnitud ühendama õppegruppe ning vähendama valikursuseid. Nagu enamik organisatsioone ja ettevõtteid, oleme kärpinud palkasid ja koondanud pedagooge, kuid ots-otsaga koolid sellegipoolest kokku ei tule, see on selge! Linnapoolne pearahasüsteem on aidanud eelnevatel aastatel toime tulla, kuid täna seisame silmitsi küsimusega: „olla või mitte olla“.
Kui meie prioriteetide hulka kuulub jätkusuutlik ja vaimselt terve järelkasv, peaks huvihariduse rahaline toetamine olema kindlalt fikseeritud kohaliku omavalitsuse eelarves, mitte olema manipuleeritavaks teemaks poliitilises võitluses.
Kui meie tallinlastena laseme kaotada erahuvikoolid, siis
• Ca 4 000 last pealinnas kaotavad endale sobiva arenemiskeskkonna;
• töökoha kaotab ligikaudu kakssada erahuvikoolide töötajat;
• kasvab töötute hulk pealinnas ja maksumaksjaid jääb veelgi vähemaks;
• pealinna eeskujul on ohustatud kõikide Eesti erahuvikoolide tegevus ja huvihariduse jätkusuutlikkus.
Alustasime allkirjade kogumise, kus kutsume inimesi toetama erahuvikoolide pearahade taastamist. Toeta Sinagi huvikoole aadressil: http://huviharidus.lkkk.ee/
Alla on kirjutanud kõik alljärgnevad Tallinna erahuvikoolid:
Arsise Kellade Kool
Dharma Huvikool
Eesti Tantsuagentuuri Tantsukool
Fine 5 Tantsukool
Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kool
Laste ja Noorte Erakool „Loovus“
Lasteekraani Muusikastuudio Koorikool
Laulu- ja Tantsukool WAF
Maire Eliste Laulustuudio
Meero Muusik
Midrimaa Huvikool
Musamari
Sally Stuudio kunstikool
Stuudio „Sonare“ Huvialakool
Stassi Tantsustuudio
Tantsukool Semiir
Tantsukool Noor Ballett
Tantsustuudio Let`s Dance
Tantsustuudio Todes
Kas olete mõelnud, et MASU tingimustes kaob lastel ära võimalus käia tantsimas, laulmas, musitseerimas, näitlemas, joonistamas–maalimas, meisterdamas ja leiutamas? See on kohe-kohe juhtumas!
25. juunil 2009.a, vahetult peale suvevaheaegade algust, võeti Tallinna Linnavolikogus vastu otsus tunnistada kehtetuks 27. jaanuari 2005. a määrus nr. 1 "Erahuvialakoolide toetamise kord" ja kaotati seni kehtinud pearahasüsteem. Otsusest otseselt mõjutatud erahuvikoolid said sellest kõigest teada meedia vahendusel – linn meid menetluse käigust ei teavitanud, rääkimata vastu võetud otsusest. Riigi keerulises majanduslikus olukorras tuleb demokraatlikus riigis kokku kutsuda kõik osapooled ja teha rahade ümberjaotamine, mitte ühtedelt 100% ulatuses kõik ära võtta.
Tallinnas tegutseb 10 munitsipaalhuvikooli ja 27 erahuvikooli. Hetkel on pealinnas tekkinud olukord, mis võib viia erahuvikoolide sulgemiseni. Väga paljud lapsed käivad nii munitsipaal- kui erahuvialakoolis, seega mõlemate tegevus on vajalik. Peame ebanormaalseks olukorda, kus lapsevanem maksumaksjana maksab esmalt kohustuslikus korras 100% kinni munitsipaalhuvikoolide töö ning seejärel 100% konkreetse erahuvikooli tegevuse, mille õppetöös tema laps osaleb. Huvihariduse pearaha peab liikuma lapsega kaasa olenemata huvikooli omandivormist. Täiendavad investeeringud kooli arendusse ja majandamisesse teeb loomulikult kooli pidaja, nii nagu see ka praegu on.
Erahuvikoolid on aastate jooksul tekkinud niššidesse, kus varasemalt olid tühimikud. Olemas olnud munitsipaalhuvikoolide tegevuste nimistus puudusid teatud suunitlused, mida entusiastlikud loovisikud hakkasid tasapisi täitma. Erahuvialakoolid lähtuvad reaalsest olukorrast riigis ja pole orienteeritud vaid varakate vanemate lastele. Erahuvikoolid VÕIMALDAVAD HUVIHARIDUST VÕRDSELT KÕIGILE ning pole loodud materiaalsete kasumite saamise eesmärgil, nagu ekslikult arvatakse. Eesmärgiks on meie laste igakülgne arendamine iseseisvalt, kriitiliselt ja loovalt mõtlevateks kodanikeks. Kas Tallinna tänane linnavõim pelgab otsustusvõimelisi kodanikke?
Aastaid toimunud lobitöö ja taotlemise tulemusena hakkas Tallinna linn 2005. aastast ka erahuvikoole toetama pearahasüsteemiga, mis oli küll väiksem munitsipaalkoolide omast, kuid oluliseks abiks ja toetuseks laste ja koolide arendamisel.
Erahuvikoolid on teinud investeeringuid, ehitanud üles koolid ja õppesüsteemid, leidnud kindla õppijate võrgu ja stabiilse järelkasvu. Seda kõike tänu arvestusele, et seni stabiilselt toiminud pearahasüsteem eksisteerib edasi ja täiustub aja jooksul. Teame tagasisidele ja statistikale toetudes, et erahuvikoole ja nende poolt pakutavat õpet on Tallinna elanikele vaja ning meie tööga ollakse väga rahul.
Olukorras, kus Tallinna Linnavalitsus lõpetas erahuvikoolide toetamise, pole siiski õpilaste osakaal vähenenud, vaid raha puudusel on koolid sunnitud ühendama õppegruppe ning vähendama valikursuseid. Nagu enamik organisatsioone ja ettevõtteid, oleme kärpinud palkasid ja koondanud pedagooge, kuid ots-otsaga koolid sellegipoolest kokku ei tule, see on selge! Linnapoolne pearahasüsteem on aidanud eelnevatel aastatel toime tulla, kuid täna seisame silmitsi küsimusega: „olla või mitte olla“.
Kui meie prioriteetide hulka kuulub jätkusuutlik ja vaimselt terve järelkasv, peaks huvihariduse rahaline toetamine olema kindlalt fikseeritud kohaliku omavalitsuse eelarves, mitte olema manipuleeritavaks teemaks poliitilises võitluses.
Kui meie tallinlastena laseme kaotada erahuvikoolid, siis
• Ca 4 000 last pealinnas kaotavad endale sobiva arenemiskeskkonna;
• töökoha kaotab ligikaudu kakssada erahuvikoolide töötajat;
• kasvab töötute hulk pealinnas ja maksumaksjaid jääb veelgi vähemaks;
• pealinna eeskujul on ohustatud kõikide Eesti erahuvikoolide tegevus ja huvihariduse jätkusuutlikkus.
Alustasime allkirjade kogumise, kus kutsume inimesi toetama erahuvikoolide pearahade taastamist. Toeta Sinagi huvikoole aadressil: http://huviharidus.lkkk.ee/
Alla on kirjutanud kõik alljärgnevad Tallinna erahuvikoolid:
Arsise Kellade Kool
Dharma Huvikool
Eesti Tantsuagentuuri Tantsukool
Fine 5 Tantsukool
Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kool
Laste ja Noorte Erakool „Loovus“
Lasteekraani Muusikastuudio Koorikool
Laulu- ja Tantsukool WAF
Maire Eliste Laulustuudio
Meero Muusik
Midrimaa Huvikool
Musamari
Sally Stuudio kunstikool
Stuudio „Sonare“ Huvialakool
Stassi Tantsustuudio
Tantsukool Semiir
Tantsukool Noor Ballett
Tantsustuudio Let`s Dance
Tantsustuudio Todes
10.10.09
Nähtav ja vähem nähtav valimiskampaania
Reisisaatjaid ja puuriita seatakse valija vaatevälja niikuinii, lõigatavat linti peaks samuti vähemalt valimisteni jätkuma: Nõmme turgu avatakse kord kvartalis, Tondi pargi osas on linnavalitsusel pisike kommunikatsioonihäire - linnapea nädalakavas on avamine kavandatud tänaseks, 10. oktoobriks; Kristiine linnaosa avalike suhete nõunik Ljubov Semjonova lubab linnaosale uut ilmet ja hingamist pargi piduliku avamisega pühapäeval, 11. oktoobril. Avamised avamisteks: massiline valimiste-eelne lindilõikamine ei lunasta ekslinnapeakandidaadi alateadvuses kummitavat lindiskandaali.
Vähem märgatavad on linna sedalaadi otsused, mida erinevalt eri sorti avamistest-lindilõikamistest valija kohe ei hooma, ning mis puudutavad kõigest teatavat osa elektoraadist.
1.juulist 2009 tunnistas Tallinna volikogu kehtetuks erahuvikoolide toetamise korra ning võttis vastu otsuse lõpetada erahuvikoolide toetamine.
Tallinn kui omavalitsus ei saa jagada õpilasi kaheks – „meie” lapsed ja „teised” lapsed. Ja kuigi nn teised lapsed on samuti tallinlased, kehtestab volikogu otsus ebanormaalse korra, kus nende lapsevanemad maksavad oma maksudest esmalt kinni munitsipaalhuvihariduse ja seejärel tasuvad 100% veel oma lapse õpingud erahuvi koolis. KÕIK Tallinna lapsed ja noored väärivad võrdset kohtlemist ning võimalusi enda arendamiseks.
Linnavalitsuse väide, et kõigil lastel on võimalus osaleda huvihariduses läbi munitsipaalkoolides pakutava, on vale.
Enamus erahuvikoole pakub just õppimisvõimalust neis kunstivaldkondades, mida munitsipaalkoolid ei suuda pakkuda, või ei rahulda lapsevanemaid ja õppijaid pakutav tase. Tallinnas tegutseb Haridusameti kodulehe andmetel 10 munitsipaalhuvikooli ja 27 erahuvikooli.
Kui meie tallinnlastena laseme kaotada erahuvikoolid, siis
Vähem märgatavad on linna sedalaadi otsused, mida erinevalt eri sorti avamistest-lindilõikamistest valija kohe ei hooma, ning mis puudutavad kõigest teatavat osa elektoraadist.
1.juulist 2009 tunnistas Tallinna volikogu kehtetuks erahuvikoolide toetamise korra ning võttis vastu otsuse lõpetada erahuvikoolide toetamine.
Tallinn kui omavalitsus ei saa jagada õpilasi kaheks – „meie” lapsed ja „teised” lapsed. Ja kuigi nn teised lapsed on samuti tallinlased, kehtestab volikogu otsus ebanormaalse korra, kus nende lapsevanemad maksavad oma maksudest esmalt kinni munitsipaalhuvihariduse ja seejärel tasuvad 100% veel oma lapse õpingud erahuvi koolis. KÕIK Tallinna lapsed ja noored väärivad võrdset kohtlemist ning võimalusi enda arendamiseks.
Linnavalitsuse väide, et kõigil lastel on võimalus osaleda huvihariduses läbi munitsipaalkoolides pakutava, on vale.
Enamus erahuvikoole pakub just õppimisvõimalust neis kunstivaldkondades, mida munitsipaalkoolid ei suuda pakkuda, või ei rahulda lapsevanemaid ja õppijaid pakutav tase. Tallinnas tegutseb Haridusameti kodulehe andmetel 10 munitsipaalhuvikooli ja 27 erahuvikooli.
Kui meie tallinnlastena laseme kaotada erahuvikoolid, siis
- tuhatkond last pealinnas kaotavad endale sobiva arenemiskeskkonna
- tööd kaotavad paarsada erahuvikooli töötajat
- kasvab töötute hulk pealinnas ja maksumaksjaid jääb veelgi vähemaks
- pealinna eeskujul on ohustatud kõikide Eesti erahuvikoolide tegevus ja huvihariduse jätkusuutlikus
8.10.09
e-Valimised on alanud
Esimese e-valimispäeva hommikuks potsatas valija päevalehtede-postkasti nii mõndagi (et valijale veel kord meelde tuletada, milline peaks olema õigeim valik); siinkohal pean silmas paberkandjate jaoks mõeldud postkaste ning näiteid saan tuua kõigest Tallinnast Kadrioru kandepiirkonnast, kuid põgusat ülevaadet üritan anda sellegipoolest.
"ExpressPosti" lehekandjad said levitamiseks Keskerakonna 8-leheküljelise Kesklinna linnaosa jaoks trükitud kahekeelse valimislehe ning IRL kandidaadi Sven Sesteri 4-leheküljelise samalaadse ainult eestikeelse väljaande, ehk siis mõlema trükise maht sisuliselt võrdne (saatelehtedel järgi oli Keskerakonna leht mõeldud postitamiseks igasse postitamiskõlblikku postkasti jaSesteri oma eestpärase perekonnanimega postkastidesse; arvuline suhe 1,8:1 tsentripartei kasuks). Kuna neljapäeviti on teadupärast "ekspressipäev", oli Reform ettenägelikum ning paigutas oma reklaami "Ekspressi" esiküljele - tellitud nädalalehte ju prügikasti ei visata. Valitud nädalapäev oli valimisreklaami postitamiseks sobiv esimese valimispäeva aspektist, ent äärmiselt ebasobiv muu kande kohalt: lisaks tavapärastele päeva- ja nädalalehtedele ja juba eelpoolmainitud valimisreklaamile ka telekava, EPL majanduslisa "Saldo", tavapärases mahus kaubanduslikku reklaami - valimisreklaam upub lihtsalt muu mürina sisse ära.
"Eesti Post" kandis tol päeval Tallinna Kesklinnas laiali ka Valdo Randpere A4 valimislehte, mille teisel küljel Andrus Ansipi 42. nädalal toimuva poliitkoolituse reklaam, kuid seda postitati kirjakandjale antud aadresside järgi - ilmselt seetõttu, et koolitusel osalejate arv on piiratud.
Sotsidest niipalju, et Tallinna valimisajakiri oli e-valimiste esimesel päeval eelmainitud Kadrioru piirkonna postkastides olemas, ning mitte postkastide peale jäetava vabalt jagatava reklaamina, vaid otsepostitusena: europarlamendi valimisvõidu-aegne slogan tundub siiani toimivat - mõistus maksab!
"ExpressPostis" sahistatakse, et kui mitte sel, siis järgmisel nädalal on oodata reklaamipostituse kontrolli. Tegemist on regulaarselt toimuva kontrollimisega, mis on ka mõistetav: laialivedajate ja postikandjate kätte usaldatakse sageli küllaltki kalleid üllitisi ning kande eest makstakse mitte just odavat hinda, mistõttu soovib postikande enda hooleks võtnud ettevõte olla veendunud selles, et laiskvorstist postiljon ei viska reklaame paberi ja papi jaoks mõeldud konteinerisse või ei võta kalleid trükiseid (uute väljaannete tutvustuseksemplarid, võidukuponge sisaldavad ajakirjad j.m.s.) jagamiseks mitte määratud kandepiirkonda, vaid isiklikele tuttavatele... Poliitreklaami puhul võib postiljonil isiklikest eelistustest lähtudes pealegi tekkida kojamehe kiusatus selekteerida näiteks rohelised lehed postkastidesse ja punased-kollased kompostihunnikusse (ehkki lahtine kompost ei ole Tallinnas lubatud - maja taga ikka võib, pealegi teised teevad ju ka!).
Homme-ülehomme kannab postiljon laiali tavapäraseid päevalehti, seitsmendal päeval postiljon puhkab... Ning kuna esmaspäeval algavad eelvalimised ehk siis taas on lootust püüda hääli, mida tahetake kohe-kohe anda, ent lõplik eelistus ei ole omalegi selge - postiljon ohkab ja läheb taas raskemaks muutunud õlakotti kohendades uuele ringile.
"ExpressPosti" lehekandjad said levitamiseks Keskerakonna 8-leheküljelise Kesklinna linnaosa jaoks trükitud kahekeelse valimislehe ning IRL kandidaadi Sven Sesteri 4-leheküljelise samalaadse ainult eestikeelse väljaande, ehk siis mõlema trükise maht sisuliselt võrdne (saatelehtedel järgi oli Keskerakonna leht mõeldud postitamiseks igasse postitamiskõlblikku postkasti jaSesteri oma eestpärase perekonnanimega postkastidesse; arvuline suhe 1,8:1 tsentripartei kasuks). Kuna neljapäeviti on teadupärast "ekspressipäev", oli Reform ettenägelikum ning paigutas oma reklaami "Ekspressi" esiküljele - tellitud nädalalehte ju prügikasti ei visata. Valitud nädalapäev oli valimisreklaami postitamiseks sobiv esimese valimispäeva aspektist, ent äärmiselt ebasobiv muu kande kohalt: lisaks tavapärastele päeva- ja nädalalehtedele ja juba eelpoolmainitud valimisreklaamile ka telekava, EPL majanduslisa "Saldo", tavapärases mahus kaubanduslikku reklaami - valimisreklaam upub lihtsalt muu mürina sisse ära.
"Eesti Post" kandis tol päeval Tallinna Kesklinnas laiali ka Valdo Randpere A4 valimislehte, mille teisel küljel Andrus Ansipi 42. nädalal toimuva poliitkoolituse reklaam, kuid seda postitati kirjakandjale antud aadresside järgi - ilmselt seetõttu, et koolitusel osalejate arv on piiratud.
Sotsidest niipalju, et Tallinna valimisajakiri oli e-valimiste esimesel päeval eelmainitud Kadrioru piirkonna postkastides olemas, ning mitte postkastide peale jäetava vabalt jagatava reklaamina, vaid otsepostitusena: europarlamendi valimisvõidu-aegne slogan tundub siiani toimivat - mõistus maksab!
"ExpressPostis" sahistatakse, et kui mitte sel, siis järgmisel nädalal on oodata reklaamipostituse kontrolli. Tegemist on regulaarselt toimuva kontrollimisega, mis on ka mõistetav: laialivedajate ja postikandjate kätte usaldatakse sageli küllaltki kalleid üllitisi ning kande eest makstakse mitte just odavat hinda, mistõttu soovib postikande enda hooleks võtnud ettevõte olla veendunud selles, et laiskvorstist postiljon ei viska reklaame paberi ja papi jaoks mõeldud konteinerisse või ei võta kalleid trükiseid (uute väljaannete tutvustuseksemplarid, võidukuponge sisaldavad ajakirjad j.m.s.) jagamiseks mitte määratud kandepiirkonda, vaid isiklikele tuttavatele... Poliitreklaami puhul võib postiljonil isiklikest eelistustest lähtudes pealegi tekkida kojamehe kiusatus selekteerida näiteks rohelised lehed postkastidesse ja punased-kollased kompostihunnikusse (ehkki lahtine kompost ei ole Tallinnas lubatud - maja taga ikka võib, pealegi teised teevad ju ka!).
Homme-ülehomme kannab postiljon laiali tavapäraseid päevalehti, seitsmendal päeval postiljon puhkab... Ning kuna esmaspäeval algavad eelvalimised ehk siis taas on lootust püüda hääli, mida tahetake kohe-kohe anda, ent lõplik eelistus ei ole omalegi selge - postiljon ohkab ja läheb taas raskemaks muutunud õlakotti kohendades uuele ringile.
6.10.09
Sotsiaalsel töökohal seisev reisisaatja
Kuna reisisaatjate töökohad loodi mitte ainult TAK-i koondamiste/töötundide kärpimiste, vaid ka ühissõidukite tipptundidel niigi napi põrandapinna arvelt, tuli täna rahvast täis bussis end võimalikult õhemaks tegevat reisisaatjat silmitsedes pähe riukalik mõte: miks peab reisisaatja üldse füüsiliselt bussis viibima!?
Piisaks ju sellestki, kui teha igast reisisaatjast täismõõdus pilt, kleepida pilt vineerist väljasaetud reisisaatja-kujulisele siluetile ning paigutada see bussi: kasu oleks temast sama palju kui elusast reisisaatjast, bussi põrandapinna kokkuhoid oleks aga märgatav!
5.10.09
Kriis ja kuritegevus meil, mujal ja meie mehed mujal.
Tänase "Hesari" avaküljel ilmunud Kaja Kunnase kirjutis tööpuudusest tingitud Eestist pärit vargajõukude aktiviseerumisest Lõuna-Soomes jõudis kiiresti ka kohalikesse uudisteportaalidesse. Kohe hakkas lisanduma ka kommentaare, sealhulgas masendavalt palju a la: "kuid mida siin enam kaotada on?!"
Tahtmatult tuli mõttesse paralleel lõbumajanduse algaastatega: Tallinna tüdrukud siirdusid üsna ruttu jõukamatele jahimaadele, asaemele tuli tööjõud Ida-Virumaalt - kas kordub varavastaste kuritegude lainega sama? Töötute arv Tallinnas on kohe jõudmas 30 000-ni, olukord Ida-Virumaa tööhõivega teadagi kriitiline, ehk siis eetingimused selliseks rändeks on täiesti olemas. Politsei statistika põhjal ei ole kuritegevus tervikuna kriisi ajal märgatavalt kasvanud, oluliselt on aga suurenenud varavastaste kuritegude osakaal, ning tundub, et hullem on alles ees. Üks asi on asuda kuritegelikule teele selleks, et oma elujärge vähese vaevaga paremale järjele aidata - sel puhul võib potentsiaalne pätt ehk enne viimast sammu ümbergi mõelda, kui aga nälg suisa silme ees, töötuskindlustust enam ei saa ja töökohta ei terenda kusagilt - mida siin enam kaotada on: läheb õnneks, on vähemalt tänaseks leib laual, ja vahelejäämine pole sugugi halvim variant - mingiks ajaks on eluaseme- ja toidumured murtud (seda juhul, kui just tingimisi karistust ei määrata). Raskustesse sattunud tööandja, erinevalt lootuse kaotanud töötust, kriminaalset karjääri ei kavanda, kuid kuna kokku tuleb hoida kust aga saab, on üks üsna käepärane võimalus selleks maksudest kõrvalehoidmine ehk siis ümbrikupalk. Ei oskagi üheselt öelda, kas on see halb või hoopis hea, kui mõni töötu kuritegeliku tee asemel hoopis musta tööotsa valib... Kuid seda, kui palju on hetkel neid, kes võtavad välja töötuskindlustust, käies samal ajal mustalt tööl, on vist võimatu kokku arvata.
Tahtmatult tuli mõttesse paralleel lõbumajanduse algaastatega: Tallinna tüdrukud siirdusid üsna ruttu jõukamatele jahimaadele, asaemele tuli tööjõud Ida-Virumaalt - kas kordub varavastaste kuritegude lainega sama? Töötute arv Tallinnas on kohe jõudmas 30 000-ni, olukord Ida-Virumaa tööhõivega teadagi kriitiline, ehk siis eetingimused selliseks rändeks on täiesti olemas. Politsei statistika põhjal ei ole kuritegevus tervikuna kriisi ajal märgatavalt kasvanud, oluliselt on aga suurenenud varavastaste kuritegude osakaal, ning tundub, et hullem on alles ees. Üks asi on asuda kuritegelikule teele selleks, et oma elujärge vähese vaevaga paremale järjele aidata - sel puhul võib potentsiaalne pätt ehk enne viimast sammu ümbergi mõelda, kui aga nälg suisa silme ees, töötuskindlustust enam ei saa ja töökohta ei terenda kusagilt - mida siin enam kaotada on: läheb õnneks, on vähemalt tänaseks leib laual, ja vahelejäämine pole sugugi halvim variant - mingiks ajaks on eluaseme- ja toidumured murtud (seda juhul, kui just tingimisi karistust ei määrata). Raskustesse sattunud tööandja, erinevalt lootuse kaotanud töötust, kriminaalset karjääri ei kavanda, kuid kuna kokku tuleb hoida kust aga saab, on üks üsna käepärane võimalus selleks maksudest kõrvalehoidmine ehk siis ümbrikupalk. Ei oskagi üheselt öelda, kas on see halb või hoopis hea, kui mõni töötu kuritegeliku tee asemel hoopis musta tööotsa valib... Kuid seda, kui palju on hetkel neid, kes võtavad välja töötuskindlustust, käies samal ajal mustalt tööl, on vist võimatu kokku arvata.
1.10.09
MASU, TÄPE või PUPU?
Pigem PIPE = pikalt pe*es:
majandus enam ei lange, kuid tõusta ei saa ta enne, kui oleme roomanud mööda selle toru põhja kuni toru otsani.
majandus enam ei lange, kuid tõusta ei saa ta enne, kui oleme roomanud mööda selle toru põhja kuni toru otsani.
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
