Kriis ja kuritegevus meil, mujal ja meie mehed mujal.

Tänase "Hesari" avaküljel ilmunud Kaja Kunnase kirjutis tööpuudusest tingitud Eestist pärit vargajõukude aktiviseerumisest Lõuna-Soomes jõudis kiiresti ka kohalikesse uudisteportaalidesse. Kohe hakkas lisanduma ka kommentaare, sealhulgas masendavalt palju a la: "kuid mida siin enam kaotada on?!"
Tahtmatult tuli mõttesse paralleel lõbumajanduse algaastatega: Tallinna tüdrukud siirdusid üsna ruttu jõukamatele jahimaadele, asaemele tuli tööjõud Ida-Virumaalt - kas kordub varavastaste kuritegude lainega sama? Töötute arv Tallinnas on kohe jõudmas 30 000-ni, olukord Ida-Virumaa tööhõivega teadagi kriitiline, ehk siis eetingimused selliseks rändeks on täiesti olemas. Politsei statistika põhjal ei ole kuritegevus tervikuna kriisi ajal märgatavalt kasvanud, oluliselt on aga suurenenud varavastaste kuritegude osakaal, ning tundub, et hullem on alles ees. Üks asi on asuda kuritegelikule teele selleks, et oma elujärge vähese vaevaga paremale järjele aidata - sel puhul võib potentsiaalne pätt ehk enne viimast sammu ümbergi mõelda, kui aga nälg suisa silme ees, töötuskindlustust enam ei saa ja töökohta ei terenda kusagilt - mida siin enam kaotada on: läheb õnneks, on vähemalt tänaseks leib laual, ja vahelejäämine pole sugugi halvim variant - mingiks ajaks on eluaseme- ja toidumured murtud (seda juhul, kui just tingimisi karistust ei määrata). Raskustesse sattunud tööandja, erinevalt lootuse kaotanud töötust, kriminaalset karjääri ei kavanda, kuid kuna kokku tuleb hoida kust aga saab, on üks üsna käepärane võimalus selleks maksudest kõrvalehoidmine ehk siis ümbrikupalk. Ei oskagi üheselt öelda, kas on see halb või hoopis hea, kui mõni töötu kuritegeliku tee asemel hoopis musta tööotsa valib... Kuid seda, kui palju on hetkel neid, kes võtavad välja töötuskindlustust, käies samal ajal mustalt tööl, on vist võimatu kokku arvata.