Teised on aga lood samale platsile Urho Kaleva Kekkose mälestusmärgi rajamisega - see on sama õhukesele jääle minek, nagu Narva Peeter I ausamaba püstitamine (mille, tõsi küll, Mihhail Stalnuhhin formaalsuste vältimiseks ausambast linnamööbliks degradeeris). Peetri puhul on asi enam-vähem klaar: venelaste jaoks on tegemist ajaloolise suurkujuga, kes tugevdas Vene riiklust ning rajas akna Euroopasse, eestlastele tõi tolle akna rajamine aga kaasa ainult häda ja kannatusi. Suhtumist Kekkosesse aga nii selgelt piiritleda ei saa, ei saa ei siin- ega sealpool lahte. Eestis on suhtumine üldjoontes positiivne, turistile näidatakse Tartu ja Otepää kandis siiani meelsasti Kekkose külaskäiguga seotud paiku, samas ei saada Kekkosest rääkides mitte kuidagi üle ega ümber presidendi headest suhetest Kremliga. Soomes jagub arvamusi seinast seina; kuigi keskelt läbi peetakse Kekkost poliitikuks, kes keerulistes olukordades Ida ja Lääne vahel laveerides oskas alati langetada oma riigi jaoks parimaid otsuseid, leidub küllalt nii neid, kelle jaoks Kekkonen oli geenius, kes Kremligi üle kavaldas, kui ka neid, kes tolleaegset Soomet nimetavad kuueteistkümnendaks liiduvabariigiks ehk Kekkoslovakkiaks.Mingi skulptuur võiks sadamahoone esist platsi ilmestada kindlasti (kasvõi Tauno Kangro tehtud, kui teisiti ei saa), iseasi aga, kas on ilmtingimata tarvis ajaloolise või poliitilise tasutaga teost. Mis parata, ausammaste teema on Eestis üsna hell: möödunud sajandil vahetus võim mitu korda ning võimu vahetumine tõi alati enesega kaasa askeldamist igasugu kujude juures - mis tuli maha võtta, mis üles panna... Parim lahendus oleks niisiis üdini apoliitiline skulptuur: XXI sajandil ausambaid enam maha ei võeta, ent apoliitiline taies oleks lisaks vandaalidele kaitstud ka irvhammaste eest. Ahjaa - materjalina oleks eelistatav graniit või muu mittemetall: ka Piritale püstitatud pisike ja täiesti apoliitiline Georg Lurich suutis siiski kirgi üles kütta - metallivaraste omi nimelt.
Posts
No comments:
Post a Comment