Soome: streigioht püsib

Autotranspordi ja bussiliikluse streigi osas tänastel läbirääkimistel Auto- ja Transpordiala Töötajate Liidu ja Autotranspordi Tööandjate Liidu vahel leppeni ei jõutud, veidi enne kella kaheksat õhtul jättis riiklik lepitaja Esa Lonka osapooltele ettepanekud, millele ootab vastust esmaspäeval hiljemalt 17:00-ks, ning kui ka siis kompromissi ei sünni, algab teisipäeval 18:00 streik.

Bussikiikluse osas peataks streik kaks kolmandikku kogu bussiliiklusest. Linnadevahelistel liinidel jääks tänu juhtkonna töölerakendamisele käiku vaid mõned üksikud bussid, linnalähiliinidel oleks olukord linnade lõikes erinev: Helsinki ja Tampere kohalikele omavalitsustele kuuluvad bussifirmad ei ole streigiga liitunud ning sõidavad vastavalt graafikule, paljudes linnades on aga linnalähiliiklus eraettevõtete käes  ja jääks niisiis täieikult seisma. Raudtee, kes alles lõppeval nädalal sai taas tõrgetete toimima tugeva lumesaju poolt segipööratud linnalähiliikluse, olulist abi osutada ei saa, vaest vaid mõne lisavaguniga, samas – kui bussid ei käi, siis kuidas jaama pääseda? Autotranspordi seiskumine seab otsese löögi alla need ettevõtted, kelle tegevus on otseselt seotud tooraine pideva juurdevooluga, mõnedes sellistest võib tootmine seiskuda suisa päev-paar peale streigi algust. Kuna streigis osaleksid ka kütusevedajad, tekib probleeme ka lennufirmadel; Finnair ja Blue1 teatasid, et lühemad lennud toimuvad – lennukeid tangitaks sihtkohas, kaug- ja charterlende ära ei jäeta, kuid Soome-siseste ja Euroopa siseliinide lendude puhul on hilinemised tõenäolised ja võimalik on ka mõnede lendude ärajätmine.

Jäälõhkujate streik jääb tänu eile saavutatud mõlemale osapoolele sobivale kompromissile ära, sadamatööliste streik on seni veel lahtine – läbirääkimiste järgmine voor toimub teisipäeval 2. märtsil kell 10:00.

Euro omaksvõtmisest maksevahendina

  Eile  Tartus toimunud Reformierakonna volikogul ütles peaminister Andrus Ansip: “Eesti huvides on tugev eurotsoon ja me peame rahanduslikult tugeva  eurotsooni eest seisma ka selle liikmena”, paljude tolle tugeva eurotsooni riikide elanike jaoks on aga euro ikka veel võõras raha: Eurobaromeetri 2008 a. uuringu põhjal arvutab suuremate ostude puhul üle kahe kolmandiku prantslastest ja belglastest ning ligi kolmandik soomlastest hinda endises rahvuslikus valuutas, iga kümnes soomlane konverteerib hinnad mõttes markadeks ka igapäevaostude puhul. Eurole ülemineku otstarbekuse kohta arvasid tagantjärele ligi pooled sakslatest ning kaks kolmandikku küsitletud itaallastest ja hispaanlastest, et parem oleks olnud jääda oma raha juurde. Hinda mõttes markadeks arvutades lähtub soomlane harjumuse tõttu algsest kursist 1:6, kuna aga kaheksa aasta jooksul on inflatsioon kahandanud ka euro väärtust, arvab Statistikakeskuse aktuaar Juhani Pekkarinen, et kaupade ja teenuste hinda aluseks võttes oleks algse 1:5,94573 asemel tänase seisuga täpsem 1:5,29. Statistika statistikaks: kaks aastat tagasi Poris elades unustasin kord võtmed korterisse ning ukse avamine läks maksma 20 eurot, esikukapi uksel rippus aastast 2000 sinna ununenud sedel, kus kirjas lukksepa telefoninumber koos hoiatusega, et ukse avamine maksab 30 marka – kursiks tuleb seega 1:1,5. Eurole üleminekuga kaasnenud hinnatõusu kohta arvavad soomlased, et kõik on ok: kui varem maksis tass kohvi 1FIM, siis nüüd 1€ - kus siin see hinnatõus on ?! Eestil on õnneks veel kümme kuud aega arvesse võtta ülejäänud  eurotsooni kogemusi ning seda ka tehakse:  ettevalmistamisel on ausa hinna kokkulepe erasektoriga, mis takistab kunstlikke hinnatõuse, tarbijakaitseamet alustab lähikuudel aktiivset hinnaseiret ning seda praktikat on kavas jätkata ka pärast euro kasutuselevõttu.

Soome streigid – mis on nädala jooksul muutunud

Selle nädala esmaspäevases postituses põgusalt kajastatud Soome streigilaine leidis täna vähemalt jäälõhkujate osas lahenduse: õhtuni kestnud läbirääkimiste käigus sai valmis mõlemale osapoolele sobiv kompromiss, seega siis ei alga 2. märtsil streik, mis oleks praktiliselt peatanud kogu meretranspordi, välja arvatud suuremat sorti reisiparvlaevad. Riikliku lepitaja Esa Lonka poolt veetud läbirääkimiste tulemusega on rahul nii Meremeeste Liidu esimees Simo Zitting kui ka tavatarbija, kes oleks streigi puhul import-toidukaupade puudumist kaupluses märganud juba nädal-paar peale streigi algust.

Homme ootavad Esa Lonkat ees juba uued läbirääkimised – samuti 2. märtsiks kavandatud maanteetransporditöötajate streigi alustamise või ärajäämise üle. Autotranspordi Tööandjate Liit ja Auto- ja Transpordiala Töötajate Liit (AKT) pidasid ühe läbirääkimiste vooru maha üleeile, 25. veebruaril, ent kokkuleppele ei jõutud. Juhul, kui ka homme kokkuleppele ei jõuta, alustavad teisipäeval streiki kokku neljakümne maanteetranspordiettevõtte töötajad; streik pärsiks nii tavakaupade vedusid, kui ka näiteks külmutatud või jahutatud toidukaupade kohaletoimetamist ja bussiliiklust.

Jäälõhkujate streigi ärajäämine ei tähenda paraku aga, et olukord oleks leevenenud: neljapäeval 25.02 andis Posti- ja Logistikaliit PAU streigihoiatuse, põhjuseks tööandja taganemine kollektiivlepingust; Posti- ja Logistikaliidu esimees Esa Vilkuna selgitab: “Kui postivedu läks Itellalt üle DHL-i omanduses olevale Kelpo Kuljetusele, siis lepiti kokku, et töötajad saavad logistika-ala keskmisest 4% kõrgemat palka pluss kuus puhkuse lisapäeva – nüüd nõuab tööandja, et need tingimused tuleb lepingust välja jätta”. Rahul ei ole ka ehitajad –esmaspäevast jõustub ületunnitöökeeld; lisaks on Ehitusliit nõudnud 1,9…2,1% palgatõusu, Ehitustööstus ry on omalt poolt pakkunud nulli – ehk on peale Ehitusliidu 11. märtsil toimuvat koosolekut sealtki uudiseid oodata. Ületunnitöökeeld teeb kurja mujalgi kui ehituses: selle tulemusena on StoraEnsol kodusadamas Kotkas kinni tuhandeid tonne metsamaterjali, StoraEnso regioonijuht Juha Vanhainen arvab, et "Suomen maine on mennyt - Suomen läpi ei tavaraa saada", sama meelt on Metsäteollisuus ry tegevjuht Timo Jaatinen – kui jäälõhkujate, maanteetranspordi ja stividoride streigid tõepoolest algaksid, ei oleks Soome enam usaldusväärne tarnija, lepingud läheksid mujale ning kaotus ekspordis oleks 30.000.000 € päevas.

Peaminister Matti Vanhanen avaldas üleeile arvamust, et eelmainitud streigid on “majanduskriisi süvendamine kodus tehtud vahenditega”, netikommentijatel on paraku asjast oma arvamus, ehk siis kriisi süvendamine on näiteks täiesti toimivate ettevõtete ülekolimine välismaale (seda maksumaksja raha eest ja ilma sanktsioone kartmata), 5€ tunnipalgaga bulgaarlase palkamine läbi tööjõurendifirma, mille peamine tegevusala on maksude “optimeerimine” jne, negatiivseid näiteid leidub: Turus tehakse praegi viimast kruiisilaeva – järgmised tellimused täidab STX Korea, NSN Hatanpää tootearendus kolib kahe järgneva aasta jooksul Indiasse, Kalmar Oy knowhow-keskus on tasapisi Indiasse kolimas, tootmine aga juba Poolasse ja Slovakkiasse üle viidud jne jne jne… Ise siinkohal kommentima ei hakka, kuid leian siiski, et vähemalt sel korral oli peaministril õigus: ok – tööandja peab kollektiivlepingust kinni ja sa saad ühe kuu lepinguga määratud palgatõusu võrra rohkem raha; mida saad sa aga järgmisel kuul? Pankrotihüvitist.

Wiikend

Öudne möelda, kuid siiski – mis juhtuks, kui alkohol oleks töökohal vabalt saadaval:

1. Oleks olemas motivatsioon tööle mitte hilineda
2. Pohmelli pärast ei pea töölt puuduma
3. Tööle tullakse ühistranspordiga – keskkonnasäästlik mõtteviis ja kokkuhoid parkimiskulude arvelt
4. Kokkuhoid küttekulude arvelt
5. Stressi ja rutiini teke töökohal on ennetatud
6. Rahulolu töökohaga kasvab, palgatõusu kohta küsimusi ei esitata
7. Kolleegid on muhedamad
8. Kommunikatsioon on ausam
9. Koosolekud on huvitavamad
10. Omi ideid pakutakse välja julgemini ning need on loomingulisemad
11. Ületunnitööga nõustutakse meeleldi, kuna puudub vajadus kohe peale tööpäeva lõppu pubisse tormata
12. Puhkuseavaldusi laekub vähem, kuna töö on sama lahe kui puhkus
13. Kvaliteediprobleemid kaovad tööpäeva edenedes kuidagi iseenesest

Teisalt: just selline aasta otsa töötuna olnud säinas käis poolteist nädalat Tallinna korraldatud tööbörsil, ning mis oli tema töövestluse tulemus? Vastuse leiad siit.

8. nädal

Tallinnas ja Harjumaal on nädalaga lisandunud 68 uut tööpakkumist, veebruari esimese nädalaga võrreldes aga kokku lausa 223, kokkuvõttes on kohe lõppeva kuu pilt pealinnas ja lähiümbruses pakutavate vakantside osas siis selline:

		5. nädal	6. nädal	7. nädal	8. nädal
	ArikoReserv	3	3	4	4
	CV-keskus	722	802	789	816
	CV-online	749	792	795	861
	EkspressJob	170	186	202	176
	HR Factory	3	5	5	4
	Hyppelaud	39	41	35	39
	Manpower	6	13	14	9
	M-Partner	1	1	1	1
	Personalipunkt	4	4	3	2
	Töö24	8	12	8	7
	Töötukassa	206	241	213	219
	Varumeesteenindus	2	1	3	2
	KOKKU	1913	2101	2072	2140

Ühtlasi on tööjõuturg muutunud paindlikumaks: raskused uue töökoha leidmisel on toonud kaasa ka suurenenud huvi Eesti tööturu jaoks ebatüüpiliste töökohtade vastu; tüüpiliseks Eesti puhul saab pidada seda, et väga vähe on ajutise iseloomuga töökohti ning see ei ole muutunud ka majanduslanguse tingimustes, samal ajal on oluliselt kasvanud tööotsingul olevate inimeste valmisolek võtta vastu ka ajutise iseloomuga tööd. Statistikaameti tänases pressiteates toodud andmete põhjal otsis 2007. aasta IV kvartalis ainult alalist tööd 57% töötutest ning neid, kes otsisid küll alalist tööd, kuid oleksid nõus olnud vastu võtma ka ajutist tööd oli 39%. 2009. aasta IV kvartalis otsis ainult alalist tööd 32% töötutest ning 63% oli neid, kes otsisid küll alalist tööd, kuid oleksid nõus vastu võtma ka ajutise töö – ehk siis paljude perede majanduslik olukord on sedavõrd raskeks muutunud, et ollakse nõus ükskõik millist tööd vastu võtma, et pere majanduslikku olukorda parandada.

Kui kodumaalt tööd kohe mitte kuidagi ei leia, on esimene päästev mõte suunata otsiv pilk kaugemale, kuid selles osas on lõunanaabrid meist juba ette jõudnud, ehk siis lätlased-leedukad on asunud ohustama tüüpilise Ida-Euroopa võõrtöölise musternäidisena tuntud “Poola torumehe” positsiooni: 2009 a. IV kvartalis registreerus Inglismaale tööle 5035 Lätist saabunut (aasta tagasi 1965), möödunud aasta jooksul võttis end saareriigis töötajana arvele 15 385 lätlast (aastal 2008 – 6980); Leedust saabus möödunud aasta IV kavrtalis 4250 immigranti ja aasta jooksul kokku 14 720. Nüüdseks on lätlaste ja leedukate osakaal tööloataotlustest 35 protsenti, poolakate vastav näitaja on 45 protsenti. Lätlastele väljastatud töölubade arv on möödunud aastaga enam kui kahekordistunud, leedukaid lubati tööle 30 protsenti rohkem. Põhjamaades on lätlased samuti turgu solkinud, nõustudes tegema tööd, mille eest Eesti elanik on harjunud küsima 9€ tunnist, 5€ eest: keeleoskuse puudumine ja kohaliku töökultuuri mittetundmine on muidugi lätlase miinusteks, ent ilmselt kaalub renditööjõu tellija jaoks 30% kokkuhoid kohanemisraskused uute töötajatega üles. Teisalt: kuna eestlane on põhjanaabri jaoks siiski suht tuttav nähtus, kes ehkki leeduka-poolakaga võrreldes mitte just kõige odavam tööjõud, kuid see-eest töökultuuri ja üldist kultuuritausta tundvana turvaline valik – äkki koidab meile miskit Olkiluoto3 tuumaelektrijaama ehituselt? Seni töötasid sellel vastutusrikkal objektil poolakad-ukrainlased-jne, sõna otseses mõttes kirjaoskamatutest portugalist pärit töödejuhatajatest oli juttu Delfis: täna sahistati ju sellest, et Nicolas Sarkozy annab Olkiluoto3 peatöövõtja Areva tegevjuhile Anne Lauvergeonile kinga, kuna tellimusgraafik on kolm aastat plaanist maas ja Areva kahjum konkreetse projektiga seoses küünib kahe miljardi euroni – ehk muutub ka personalipoliitika ja koidab midagi meilegi? Leedu ehitusmeestel on perspektiiv olemas – Valgevene Ostrovetski rajooni Mihailiški küla kohale rajatav tuumajaam, mille esimese bloki käivitamine on planeeritud aastasse 2016, teine blokk käivituks 2018; ehitajate palgad oleksid Leedu mõistes astronoomilised: 5700 litti (25 830 kr) kuus ja töölkäimine käepärane – 20 km Leedu piirist, 55 km Vilniusest.

Taliolümpia köögipoolelt, seda sõna otseses mõttes

Vancouveri taliolümpamängude ametliku toitlustaja, sporti sadade tuhandete Kanada dollaritega spondeeriva McDonaldsi poolt omadele töötajatele makstav palk on miinumumpalgast madalam.

Briti Kolumbia kaheksaks aastaks külmutatud miinimumpalk on niigi riigi madalaim – 8 Kanada dollarit tunnis, Lower Mainlandi McDonalds´i töötajad aga teenivad tunnis kõigest 6.35, kuna tööandja kasutab ära seaduse poolt pakutavat võimalust maksta uutele töötajatele ja immigrantidele nn. “koolituspalka”, mis on veerandi võrra väiksem miinimumpalgast. Briti Kolumbia Tööföderatsiooni president Jim Sinclair vestles mitmete McDonaldsi töötajatega, kes teenivad alla seitsme dollarit tunnis ja ei ole oma tööandjast just vaimustuses, ning arvab, et need inimesed on väärt lugupidamist ja õiglast palka – see oleks kooskõlas olümpiaideedega. Sinclair: “Neile, kes vaatavad McDonaldsi olümpiavaimust kantud telereklaame, on kindlasti üllatav, et üks maailma suurimaid kiirtoidurestoranide kette maksab oma töötajatele Kanada madalaimat palka”. McDonaldsi asepresident globaalse turunduse alal Dean Barrett väidab küll, et tunnustus rasket tööd tegevale ja suurepäraseid tulemusi saavutavale restoranide personalile ongi üks osa ettevõtte olümpiasponsorluse programmist, Sinclair kutsub siiski McDonaldsit üles väidetut väljendama ka muus kui sõnades: Sinclairi sõnul ei tohiks täiskohaga töötaja tunnipalk toimetulekupiiril püsimiseks jääda alla kümne Kanada dollari.

Lumekoristusest naabrite õuel

Juba neljandat nädalat kestvast lumeuputusest jagu saamiseks on mitmel pool kaalutud mitmeid erinevaid võimalusi, esimesena tuleb muidugi mõttesse töötute rakendamine lumekoristusel; Helsinki linnavalitsus kaalus veebruari esimestel päevadel koguni kaitsejõudude abi kasutamist, mõistis aga kohe, et ehkki mehi on piisavalt, läheb neile tarvis ka lumelabidaid, ka ei sobi sõjaväe veoautod lume äraveoks. Riia linn, mille tänavaid lisaks 2000 kojamehele koristavad ka 200 töötut, on hädas sellega, et koristatud lund lihtsalt ei ole mitte kuhugi panna. Probleemid lume äraveoga on tekitanud absurdse olukorra Leedus 35 400 elanikuga Biržai rajoonis: läbi raskuste leidis kohalik omavalitsus 250-le lumekoristusel rakendatud töötule labidad, töökindad ja helkurvestid pimedal ajal töötamiseks, et aga puudub raha lume äraveoks, tõstavad töötud lund sisuliselt ühest kohast teise, saades selle eest tunnipalgana 10 litti (45.31 kr). Rahapuudus kummitab ka Vilniust – kojamehed ei ole palka saanud oktoobrist saati (välja arvatud 90-litine ühekordne avanss), ent töökoha kaotamise hirmus jätkavad tööd lootuses, et kunagi saavad nad väljateenitud palga siiski kätte: siis, kui linn likvideerib oma võla kahele suuremale heakorraettevõttele – hetkel kokku 36 milj. litti (163 milj. kr).

Töötukassa vastuväide Indrek Neivelti kriitikale

Täna üritas Töötukassa ümber lükata majandusekspert Indrek Neivelti poolt möödunudnädalases Vikerraadio “Reporteritunnis” väljaöeldud väidet, et Eestis puudub korralik statistika selle kohta, mida töötud teha oskavad ja millised on nende ootused – tõepoolest, Töötukassa lehelt leiab exceli tabeli registreeritud töötutest maakonniti viimase ametiala järgi, teisisõnu siis vaid statistika selle kohta, mis kutsealal on kus maakonnas kui palju inimesi tööta jäänud, muud teavet Töötukassal paraku pakkuda pole. Töötukassa teenuste osakonna juhataja Kadri Lühiste selgitas küll Delfile, et kui tööandjal on konkreetsem huvi Eestis ettevõtlusega alustada või seda laiendada, aitavad teda töötukassa tööandjate konsultandid, ka antakse infot töötukassa klientide oskuste kohta EASile, et EAS saaks sellest vajadusel investoreid teavitada ning välisinvestori suunata sobivate kandidaatide leidmiseks meie tööandjate konsultandi poole – kuna võtsin end 01.06.2009 ehk siis kõigest kuu peale Tööturuameti ja Töötukassa ühendamist töötuna arvele, tean omadest kogemustest öelda, et vähemalt tol ajal piirdus teave töötu kohta järgnevaga:

1. ees- ja perekonnanimi
2. elukoht
3. vanus
4. sugu
5. viimane ametikoht enne töötuks jäämist
6. millisel kutsealal soovib töötada (sinna läks kirja viimane ametikoht enne töötuna arvelevõtmist)
7. keelteoskus (suulist ja kirjalikku eraldi ei küsitud, taset samuti mitte)
8. autojuhiload
9. kontaktandmed

Teisisõnu siis on Töötukassa tabelist potentsiaalsele tööandjale tolku vähe: tabelist võib küll teada saada, et hetkel on Tartumaal 16 töötut treialit, ent seda sealt teada ei saa, et üks neist treialitest loeb taanikeelseid tööjooniseid, teine on osav tõstuki kasutamises, kolmas oskab gaaskeevitust, neljas nikerdab vabal ajal omakonstrueeritud radaridetektoreid, viies on eelmise valmistatud illegaalsete seadmete turustamiseks loonud internetipõhise müügivõrgu Põhja-Ameerikas jne jne jne…

Tolle puhtstatistilise tabeliga võrreldes on Töötukassale edastatud tööpakkumiste leht vägagi asjalik: peaaegu kõikide pakkumiste kohta on olemas pakutava töö kirjeldus, nõudmised kandidaadile, teave väljaõppe kohta jne. ning seda mõnel puhul koguni detailsemalt kui mõnes personaliotsinguportaalis, ainsaks miinuseks on exceli tabeli kasutamismugavus: ebamugav sirvida ning mõni sobiv pakkumine võib kogemata kahe silma vahele jääda – miks ei võiks kogu see teave saadaval olla samal moel nagu personaliotsinguportaalides, kus lisaks peamistele kriteriumitele nagu asukoht ja valdkond olemas ka rida muid otsimist hõlbustavaid filtreid: tööpakkumise aeg, pakutav positsioon, praktika või hooajatöö.. Ja siit järgmise mõtte juurde: kuna eeldatavasti tunnevad vaba tööjõu vastu huvi ka personaliotsingufirmad, siis ei tohiks ju Töötukassa, personaliotsingufirmade ja tööpakkujate koostööna olla teab kui keeruline luua lehte, kus üleval kõik hetkel Eestis saada olevad vabad töökohad, eeskuju ei ole vaja kaugelt otsida (kliki pildil):Kui selline asi kord valmis peaks saama ja koostöö toimib, oleks sealt vaid väike samm edasi sellise töötute ja nende kutseoskuste andmebaasi loomine, mille puudumise üle tundis rahulolematust Indrek Neivelt ning kust investor või tööandja leiaks talle vajalikku teavet ise, ilma Töötukassa konsultandi abita, ehk siis selline keskkond teeks sisuliselt Töötukassa tööd: aitaks kokku viia tööotsija ja tööandja.

Tegelikult ongi Sotsiaalministeeriumil kavandatud sellise iseteenindusportaali avamine - sotsiaalminister Hanno Pevkur: “Plaanis on teises kvartalis avada iseteenindusportaal, mille eesmärgiks on kokku viia tööturu osapooled — portaaliga jõuab töötukassa peamine teenus, töövahendus, tehniliselt kaasaega”. Järelikult oli Indrek Neiveltil tänase seisuga paraku siiski õigus ning Töötukassa vastuväited ei ole põhjendatud.

P.S. Eelnevaga ei tahtnud ma mitte mingil moel kritiseerida Töötukassa tegevust tervikuna, vaid kõigest konkreetset Töötukassa teenuste osakonna (mis siin salata -pisut eksitavat) vastust konkreetsele Indrek Neivelti konstanteeringule, Töötukassat ennast küll tegevusetuses süüdistada ei saa - möödunud aasta 1. maist Tööturuameti ja Töötukassa ühendamise tulemusena loodud institutsioon on vähem kui aastaga toime tulnud kõige sellega, millega Tööturuamet ei saanud hakkama 10 aasta jooksul (kusjuures olud olid tollal hoopis leebemad).

Streigilaine Soomes

Alanud nädal tuleb põhjanaabritele pingeline – samaaegselt on ähvardamas kokku kolm transpordiala streiki. Täna peetakse läbirääkimisi jäälõhkujate tulevaks nädalaks plaanitud streigi üle, homme on kord maanteetranspordi töötajate ning ülehomme sadamatööliste käes.

Kui riikliku lepitaja Esa Lonka eestvedamisel kulgevad läbirääkimised Meremeeste Liidu esindajatega tulemusi ei anna, jäävad jäälõhkujad alates 2. märtsist seisma. Samal kuupäeval algaks ka maanteetranspordi töötajate streik juhul, kui homsed läbirääkimised lõpevad tulemusteta – see peataks suure osa kauba, sealhulgas kütuse kohaletoimetamise ning raskendaks bussiliiklust. Stividorifirmade töötajate streik peataks kaubalaevade lossimise-lastimise alates 4. märtsist.

Olukorrast riigis

Ajakirjanik Anvar Samost jõudis läinudnädalases Raadio2 saates “Olukorrast riigis” tööpuudusest rääkides taas kord hariduse juurde: “Minul puudub usk sellesse, et riigi funktsioonide hulka võiks kuuluda vahetult töökohtade loomine. Mõistlik oleks, et riik looks töökohtade loomiseks tingimusi.Riigi asi peaks olema haridusega tegelemine, et pikaajaliselt Eestis oleksid töökohad, mis on kõrgepalgalised ja püsivad”. Tema sõnul aitaks just selline tegutsemine vältida olukorda, kus mitusada kui mitte mitu tuhat inimest jääb korraga tööta, sest näiteks Venemaa keeldub ühel hetkel meie sprotte ostmast. Samost küll möönis, et paljude taolises ettevõttes töötanud inimeste jaoks ei oleks ümberõpe ilmselt enam kuigi lihtne. “Seda enam tuleks mõelda inimeste peale, kes saaksid õppida ja õpivad praegu ja kelle haridus ei oleks Eestis mitte ainult tööhõive tagatiseks, vaid ka üldise majandusarengu tagatiseks”.

Täpselt sedasama rääkis peaminister Andrus Ansip juba mullu septembris riigikogu ees arupärimistele vastates – et töökohtade loomise asemel tuleb panustada hoopis haridusse: “Rasketel aegadel riik kasutab kas oma varem kogutud reserve või võtab ka laenu selleks, et suurendada õppekohtade arvu tasulistel õppekohtadel. Ehk siis leitakse, et kui inimene keerulistel aegadel isiksuse kujunemisjärgus viibib intelligentses ülikooliseltskonnas või omandab kutseharidust, siis see on märksa parem, kui ta on jäänud kuskile töötuna tänavale”. Kuigi ülikoolis kraadi omandanud inimesed ei pruugi hiljem kõik vastavat rakendust leida, on see siiski Ansipi sõnul ühiskonnale kasulik.

Mitte et ma siinkohal haridust alavääristaks (väidetavalt pidavat Eesti olema magistrite tootmises Euroopas esikohal), kuid kujutagem ette reaktsiooni, kui minna toda hariduse-juttu rääkima Kohtla-Järvel elavale vanemas keskeas keevitajale Koljale, kelle elektri- ja küttearved pikaajalise töötuse tõttu juba kolmandat kuud maksmata: paremal juhul jätab see jutt Kolja külmaks, kehvemal juhul reageerib Kolja adekvaatselt ning tema kommentaar lõpeb sõnadega: “…твою мать!” Ehk siis tolle Kolja jaoks on jutt haridusest hetkeolukorras sama õõnes nagu “õhukese riigi” algusaegadest tuttav õpetus näljasele kala asemel õnge andmisest – samas õpetamata, mida praeguses kõrbes selle õngega peale hakata.

Nõuanne hinnatundlikule tarbijale

10. veebruaril TNS Emori poolt läbiviidud hinnaseire järgi oli selle kuu soodsaim ostukorv Prismas, järgnesid Säästumarket, Maxima, Rimi ja Selver. Hinnaseire aluseks on pere ühe kuu ostukorv, mis hõlmab pere-eelarves olulisema kaaluga tooterühmi. Võrreldes aastatagusega on enamik kaupu Tallinna viies suuremas jaeketis müügil soodsama hinnaga, eelmise aasta sügisega võrreldes on hinnad püsinud samal tasemel. Kallinenud on piima ja mõningate piimatoodete hinnad, mis septembrikuus toimunud piimasõja käigus kauplustes alla lasti. Poodide lõikes erinevad hinnad enim juustu, liha ja lihatoodete ning köögi- ja puuviljade osas, piima ja saia-leiva tooterühmas on erinevus vaevumärgatav.

Toidukorvi hinnavõrdlus on kahtlemata asjalik teave nende tarbijate jaoks, kes sooritavad oma igapäevaostud alati ühest ja samast kauplusest, samas on üsna palju ka neid, kes erinevate tooterühmade hinnaerinevuste tõttu kaupluste lõikes ostavad erinevatesse tooterühmadesse kuuluvaid kaupu erinevatest kauplustest. Nii ühed kui teised leiavad asjalikku nõu leheküljelt www.kriisis.ee – kindla “kodupoe” kliendid näevad, millised tooted on hetkel saadaval soodushinnaga; mitme eri kaupluse külastajatel on soodsam otsustada, kus suunas seekord sammud seada. Lehel on väga mugav navigeerida: otsida võib nii kaupluste kui tooterühmade järgi; üleval ei ole mitte ainult praeguse hetke sooduspakkumised, vaid ka lähinädalate omad; eraldi on välja tootud käimasolevad kampaaniad; kuna soodustusi saab ka 5-pallisüsteemis hinnata, on kohe avalehel alede rating – lühidalt: üsnagi asjalik sait. Tjah, kuna mistahes teo kohta kostab alati laitev arvamus (mida sa ka ei teeks – kritiseerijaid leidub ju alati): saaks ju vinguda selle üle, et saidi kujundus võiks vingem olla, et eesti keel on kohati konarlik jne, kuid mina seda ei tee: kui olen leidnud mulle vajaliku teabe, on mulle sügavalt suva, kas sidesõnana on kasutusel “ja” või “ning”.

7. nädal

Lõppenud nädalal registreeriti 2518 uut töötut (nädal tagasi 2702), registreeritud töötuid on Tallinnas ja Harjumaal hetkel arvel 37 829 (töötuse osakaal 13,7 protsenti), töökuulutusi pealinna ja selle lähiümbruse vakantside kohta üleval enam-vähem sama palju kui nädal tagasi:

		6. nädal	7. nädal
	ArikoReserv	3	4
	CV-keskus	802	789
	CV-online	792	795
	EkspressJob	186	202
	HR Factory	5	5
	Hyppelaud	41	35
	Manpower	13	14
	M-Partner	1	1
	Personalipunkt	4	3
	Töö24	12	8
	Töötukassa	241	213
	Varumeesteenindus	1	3
	KOKKU	2101	2072

Töökuulutuste arvu vähenemist ei tuleks tõlgendada negatiivsena: järelikult on osa konkursse lihtsalt lõppenud ja võib järeldada, et 29 eelmisel nädalal üleval olnud vaba töökohta on nüüdseks täidetud. Juurde tuleks liita ka 16. veebruaril Tallinna linna korraldatud tööbörs Lauluväljakul, kus oli pakkuda lausa 400 töökohta, samas oli ka konkurents kõva – ühele kalmistuvahi kohale üle 100 kandidaadi. Sotsiaalminister Hanno Pevkuri arvates oleks linn saanud tööd pakkuda palju inimlikumal moel kui sundida inimesi õues järjekorras külmetama, abilinnapea Jüri Pihl küsis “Terevisioonis” seepeale: "Kui asju oleks võimalik mugavalt lahendada, siis miks need inimesed Töötukassa soojadest ruumidest tulevad õue seisma? Oli ju teada, et töökohti ei pakuta rohkem kui 500”. Sotsiaalsed töökohad olid sel nädalal kõneaineks veel teiselegi reformierakondlasele: riigikogu liige Hannes Astok arvas Kuku “Keskpäevatunnis”, et Tallinna ühistranspordi reisisaatjate kui ebavajalikku tööd tegevate inimeste kasutuselevõtt on sotsiaalse töökoha maine ära lörtsinud (Eesti olusid mittetundev inimene võib siit välja lugeda seisukorra, justkui oleks riik varem loonud hulganisti mainekaid sotsiaalseid töökohti, millede imago Tallinn takkajärgi reisisaatjate töölerakendamisega ära on lörtsinud). Astok ei olnud ka nõus BNS-i peatoimetaja Ainar Ruussaare tõdemusega, et uuest töölepingu seadusest pole tolku olnud, töötus kasvab aina edasi – Astoki väitel tuleb seadusele veel aega anda. Pisut liigoptimistlikult kõlab Astoki lootus, et töötukassa asub aktiivsemalt tegutsema, sest on saanud euroliidult raha: ehkki võib eeldada, et see raha leiab kasutamist koolituste ning ümberõppe eesmärgil, ei ole olemas ülevaadet sellest, missugused on praeguste töötute kutseoskused; sedasama tõdes äsja Vikerraadio “Reporteritunnis” ka Indrek Neivelt: “"Kui ma oleksin Rootsi investor ja hakkaksin vaatama, mida siinsed töötud teha tahavad ja oskavad, ning millise raha eest nad on nõus seda tegema, siis sellist informatsiooni mina ei leiaks". Ja tõepoolest: iga pisemagi personaliotsingufirma ankeedis on reeglina sees küsimused palgasoovi kohta, muude oskuste kohta peale põhiameti, samuti selle kohta, kui kaugele kodust ollakse nõus tööle käima, Töötukassa küsib vaid vanust, sugu, viimast töökohta, keeleoskust ja juhilubade olemasolu. Kui käisin ennast möödunud aasta juunis arvele võtmas, oli konsultant kimbatuses: viimases töökohas olin töölepingu järgi töödejuhataja-elektrik-lukksepp-katsetaja, konsultant aga vabandas, et üle ühe ameti ei ole võimalik sisestada. Ehk siis eelkõige on vaja saada ülevaade sellest, missugused on tänaste töötute eeldused ümberõppeks ning milliste kutsealade esindajaid vajatakse enim järgneva 10 aasta jooksul, ning seda mitte ainult eurorahade otstarbekamaks kasutamiseks – ka Töötukassa 15 000-kroonisest koolituskaardist on abi vaid nende ametite puhul, mille oskajal on lootust lähiajal tööd leida: kuna koolituskaart võimaldab täiendõpet ainult juba olemasoleval erialal, ei ole ju mõtet koolitada töötust ketrajast veelgi kvalifitseeritumat töötut ketrajat samal ajal teades, et tekstiilitööstus on enamjaolt kolinud Aasiasse.

Aasiaga seoses ütles Indrek Neivelt “Reporteritunnis” välja veel teisegi väärt mõtte: uued töökohad tulevad Põhjamaadest, tuleks keskenduda Põhjamaade väikeettevõtetele, mis ei ole oma tegevust veel Aasiasse kolinud. Ja tõepoolest – Eesti soodsast asendist ja sadamatest räägitakse ikka ja alati transiidi kontekstis, tootmise aspekt aga jääb kuidagi varju: Hiinast mingit toodet Euroopasse transportides ei ole palju muid valikuid peal meretranspordi, ehk siis toode oleks teel 5-6 nädalat, kui aga sama toode valmistada Eestis, kulub sama toote transpordiks Euroopasse kõige enam paar kolm nädalat. Kui eelmanitud toode mahub merekonteinerisse, tasub ta ehk koguni Hiinast tellida, kui ta aga on merekonteinerist suurem, siis kujuneb Hiinast toomine oi-kui-kalliks.

Narva volikogu ettepanekust tänase Tallinna tööbörsi kontekstis

Täna toimunud Tallinna tööbörsil oli konkurss kõva: pakutavad 400 vaba töökohta tõid kohale 3000 soovijat, ehk siis 7,5 kandidaati ühe töökoha kohta. 400 on jah vaid piisake meres, kuid siiski parem kui mitte midagi. Lisaks töökohtade loomisele on asjal veel teinegi positiivne külg: lisaks reisisaatjatele, koristajatele ja sotsiaalhoolekandetöötajatele leidsid 162 inimest töö heakorra alal (haljastajad, pargi- ja kalmistuvahid) – seni ostis linn seda teenust sisse.

12. veebruaril saatis Narva linnavolikogu valitsusele ettepaneku luua 1. aprilliks 50 000 riigieelarvelist sotsiaalset töökohta, töölevõetute rakendamisega tegeleksid kohalikud omavalitsused. Ettepaneku järgi makstaks igale sotsiaalsele töökohale võetud töötule 5000 krooni kuus, arvutuste järgi läheks 50 000 sotsiaalse töökoha ülalpidamine riigile maksma 336 miljoni krooni kuus, sellest kolm neljandikku ehk 248 miljonit saaks aga riik maksude ja maksmata jäänud riiklike toetuste näol sisuliselt tagasi. Ehkki sotsiaalsete töökohtade loomisest rääkides riiki enam tegevusetuses süüdistada ei saa – pean siinkohal silmas palgatoetust ettevõtjale uue töökoha loomisel, ei saa ainuüksi eraettevõtjale lootma jääda: tööpuudus hakkab kahanema sageli alles tükk aega pärast SKT numbrite ülespööramist. Ettevõtted vaatavad oma kulud üle, koondavad ja see peaks kokkuvõttes tooma tootlikkuse kasvu, ehk nagu ütles majandusteadlane Andres Arrak: “Kõik majanduslangused on selleks vajalikud, et toimuks majanduses korrektsioon ja struktuuri kaasajastumine. Meeldib see meile või mitte, aga kõik see käib läbi tööpuuduse olulise kasvu”. Narva linnavolikogu esimehe Mihhail Stalnuhhini sõnul on välja pakutud arv 50 000 töökohta üsna tinglik. “Võib-olla on sellise palgaga töösoovijaid ka vähe, kuid asi on põhimõttes. See arv oli võetud selleks, et näidata, millise rahaga saab inimestele töökohti pakkuda. Kuidas ja millega neid hõivata omavalitsustes, teab igaüks ise,” ütles Stalnuhhin ERR uudistele. «Mina isiklikult ei näe mingit probleemi, et Narvas 3000 inimesele tööd anda - kas lumekoristust, haljastust, vanurite toetamist ja nii edasi. Võimalusi on kuhjaga”. Narva linnavolikogu esimehe hinnangul ei oleks sotsiaalsete töökohtade loomiseks vajalik summa riigile mingi probleem «Olemas on stabilisatsioonifond, valitsus kavatseb võtta ca 5 miljardit krooni võlgu,» rääkis Stalnuhhin.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis möödunud aastal koostatud tööjõu vajaduse prognoos näitab tööpuuduse määraks aastal 2016 seitse protsenti ehk 45 000-50 000 töötut. MKM-i majandusanalüüsi talituse eksperdi Mario Lambingu hinnangul on täiendavate töökohtade loomist ette näha eelkõige teenindussektoris, suur vajadus on järgnevatel aastatel õpetajate-õppejõudude, arstide ja sotsiaaltöötajate järele, kaks kolmandikku kogu vajadusest moodustavad oskustööliste ja spetsialistide kategooriasse kuuluvad töötajad, viiendiku teenindajad; juhi kohti jagub igale kümnendale töötajale, lihttöötajaid, kellelt ei nõuta erilist ettevalmistust, vajatakse aga veelgi vähem. Siinkohal pean vabandama, et panin oma üle-eelmises postituses pisut pada: ülevaade perspektiivikamatest ametitest on MKM-l siiski olemas; ka Eesti Panga 12.02 teade ennustab, et lähitulevikus ei taastu hõivatute arv ning jaotus tegevusalade lõikes samasugusena. Vajadus sotsiaalsete töökohtade järele on seega ilmselgelt olemas, seda enam, et statistikaameti andmetel oli eelmise aasta kolmandas kvartalis tööotsingutest loobunud 11 000 inimest, sest nad ei uskunud enam töö leidmise võimalusse, sama palju oli heitunuid ka neljandas kvartalis.

CV-de padupostitamise “tulemuslikkus”

13. veebruari “Ekspressis” ilmus Maris Sanderi stoori poolteist aastat töötuna olnud Emmanuelist, kes peab kuus hakkama saama 2009-kroonise töövõimetuspensioniga. Kirjutis on sisukas, sisaldades groteskseid momente nii toimetulekutoetuse taotlemisest kui firma likvideerimise keerukusest – kallidusest, ent see tuli alles loo lõpupoole, lugu ise algas lausega: “Emmanuel (53) on tööd otsides saatnud välja üle tuhande CV” – seega siis pooleteise aasta jooksul keskeltläbi 55 elulookirjeldust kuus?! Ja tõepoolest, Emmanuel (sõprade jaoks Emil) tunnistab, et on vaid mõni harv päev, mil ta ei saada välja ühtegi CV-d, headel päevadel läheb teele kolm-neli–viis kandideerimisavaldust. 2008 a. pani ta päevas teele aga kümme kuni viisteist CV-d.

Emil ise arvab, et üheksal juhul kümnest reklaamitavast ametist on töötegija siseringist juba leitud: “Portaalidest tulevad vastused on automaatvastused, sõna-sõnalt, koma-komalt identsed. Ja kui poolteist aastat tagasi veel kümnele CV saatmisele tuli kaks-kolm eitavat vastust, siis nüüd hea, kui on üks “ei” kahekümne peale.” Kommentaariumis arvatakse, et CV-d rändavad pikema jututa prügikorvi peale 53-aastase mehe sünniaasta nägemist, või siis ambitsioonikusest tuleneva palganumbrini jõudes. Ise aga arvan, et sellise padupostitamise puhul piisab personalitöötajale kandidaadi ees- ja perekonnanime läbilugemisest, kuna nad on omal nahal kogenud CV-keskuse õppevideos kujutatud situtatsiooni halvasti algavast tööintervjuust: “Niisiis soovite meile tööle tulla?” - “Mine tea jah: eks neid CV-sid ole ikka siia-sinna küll ja küll saadetud”.

Kommentaariumist leiab ka mitu asjalikku soovitust ise kohale minna – see toimib kindlasti: esiteks saab personalitöötaja vestluse käigus esitada täiesti elusuuruses kandideerijale esitada täpsustavaid küsimusi tööandjale huvipakkuvate detailide kohta, mida ehk elulookirjeldusest välja ei loe, teiseks näitab see kandidaadi tõsist huvi pakutava töökoha vastu. Omadest kogemustest tean lisada, et sama efektiivne on ka helistamine või meili saatmine koos motivatsioonikirjaga ning koos ettepanekuga pakkuda välja intervjuuks sobiv aeg – sellisel puhul jääks ära isikliku kohaleilmumisega kaasnev “äkitselt sissesadamise” situatsioon. Mõlemad moodused on head: igatahes on personalitöötaja teadlik sellest, et kandideerija on konkreetsest tööpakkumisest tõepoolest huvitatud, kuna võtab ette midagi enamat kui klikkamine kusagil tööotsinguportaalis tööpakkumise all olevale nupule “soovin kandideerida”. Tõsi – otsekontakt võib anda ka vastupidise efekti: sageli pöördutakse peronaliotsingufirma poole just eelvaliku tegemiseks, s.t. selekteerimaks välja konkreetsele töökohale sobivad kandidaadid, kellega peale personaliotsingu eelvalikut tegeleb juba konkreetse ettevõtte personalijuht.

Selles osas, et et üheksal juhul kümnest reklaamitavast ametist on töötegija siseringist juba leitud, ei saa Emiliga kohe kuidagi nõustuda: eraettevõtja ei saa endale lubada ettevõtte palgafondist sellise “onupoja” poputamist, kes vakantsele ametikohale oma kutseoskuste või muu poolest kohe kuidagi ei sobi, väljaspool erasektorit paneb asjad paika Avaliku teenistuse seadus. Jah – erasektor eelistab tõesti mõnikord tuttavate tuttavaid, ent seda eelkõige riski vähendamiseks, ütleb ju Murphy seaduski, et personali värbamine on lootuse võit kogemuse üle. “Mees tänavalt” võib olla kuitahes sobiv kandidaat, kuna vastab tööintevjuul igale küsimusele: “Jah – just minu rida!”, tuttav oskab aga tuttava kandidaadi kohta juba enne intervjuud anda sedalaadi pealtnäha pealiskaudset lisainfot, kas on tegemist solistiga või meeskonnamängijaga, kas teeb tulevane töötaja meelsasti ületunde või ei ole see näiteks kodustel põhjustel võimalik, kas käib ta vabal ajal kalal või mängib meelsamini malet – ühesõnaga: anda pildi isiksusest tervikuna.

Niipalju siis CV-de saatmisest; CV enda kirjutamise kohta lisan lähiajal mõned sellised soovitused, mida kursustel ei kuule, ent mis on tõestanud oma efektiivsust, ehk siis teisisõnu omal nahal järele proovitud.

Olukord tööjõuturul (Tallinn ja Harjumaa)

Töötute arv jätkab seni veel kasvamist, saavutades Töötukassa juhi Meelis Paaveli arvates kõrgpunkti märtsis – aprillis, samas on tasapisi, kuid siiski kasvama hakanud ka tööpakkumiste hulk. Kui möödud aasta III ja IV kvartali jooksul oli pilt kahes suuremas töövahendusportaalis üsna nutune – CV-online`s kippus Tallinna ja Harjumaa vakantside arv langema alla 300, CV-keskuses püsis napilt üle kahesaja – siis hetkel on pilt juba pisut lootustandvam, tööpakkumiskuulutusi Tallinnas ja Harjumaal 12. veebruari oli üleval järgnevalt:

		5. nädal	6. nädal
	Ametro	1	0
	ArikoReserv	3	3
	CV-keskus	722	802
	CV-online	749	792
	EkspressJob	170	186
	Fontes	3
	HR Factory	3	5
	Hyppelaud	39	41
	jobbXtra	0	0
	Manpower	6	13
	M-Partner	1	1
	Personalipunkt	4	4
	RightHead	0	0
	Töö24	8	12
	Töötukassa	206	241
	vakants.ee	0	0
	Varumeesteenindus	2	1
	KOKKU	1917	2101

Nädalaga on niisiis lisandunud 184 uut tööpakkumiskuulutust, juurde tuleks ilmselt ka arvata 16.02 Tallinna linna poolt korraldataval tööbörsil tööotsijaid ootavad 400 eri valdkonna sotsiaalset töökohta.Täpsusest on eeltoodud tabel muidugi kaugel: Töötukassa ja CV-online`i töökuulutused kattuvad osaliselt, osa pisemate personaliotsingufirmade pakkumisi on üleval suuremate tööotsingusaitide lehekülgede, niisiis ei saa seda pidada mingiks statistikaks, kuid mingi ettekujutuse sealt siiski saab.

Selle kohta, millistele erialadele kui palju vakantse on, ei hakanud meelega kokkuvõtet tegema – see kajastanuks kõigest hetkenõudlust, kuna aga mõnedel ametialadel ei pruugi kriisieelne tõõjõuvajadus taastuda enam kunagi, seisab nii mõnelgi töötuksjäänul ees vajadus ümberõppe järele, enne ümberõpet oleks aga hädatarvilik teave selle kohta, milliseid ametimehi läheb vaja lähikümnenditel, ning hetkel küll sellist teavet saadaval ei ole. Teada on ehk vaid niipalju, et vananeva rahvastikuga Euroopas ei kao mitte kuhugi nõudlus tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate järele, muus osas on palju erinevaid ja vastukäivaid prognoose: kriisi alguses ennustati ilusalongidele kadu, kuna salongi asemel püütakse kitsastes oludes hakkama saada koduste vahenditega – samal ajal aga pole nõudlus iluteenidajate järele kadunud; ehitusmeestele soovitati kinnisvarabuumi lõppedes kellu heaga varna riputada, majandusteadlane Heido Vitsur aga leiab, et kuni Eesti elamufond on selline, nagu ta on, ei saa vähegi talutavas majandusolukorras nõudlus elamuehitusele veel niipea alaneda, mis muidugi ei anna ehitustöölisele alust loota, et kunagi tuleb tagas kriisieelne kuldaeg, mida Merko üldehitusdivisjoni direktor Tarmo Pohlak tabavalt kirjeldas: “Saabub ehitusobjekti väravasse tuttuus suuremat sorti Lexus, sealt astub välja tunkedes plaatija, võtab pagasiruumist tööriistad kaasa ja suundub oma tööfrondile“.

Tallinna ja Harjumaa tööjõuturul toimuvaga püüan edaspidigi kursis olla, muude piirkondade kohta ei julge paraku sõna võtta: toimuvast arusaamiseks on teinekord lisaks numbritele tarvis teada ka taustainfot, mida mul aga Tallinna elanikuna muu Eesti kohta napib.

Lumekoristusest NATO kontekstis

Helsinki linnavalitsus kaalub hetkel kaitseväe abi kasutamist, tulemaks toime kesklinna koormava lumeuputusega. Eriolukordades on ajateenijad varemgi tegusid teinud, viimati 2005 üleujutuse ajal sadama kaitsetammide rajamisel, ent praegu on asi pigem siiski selles, et ligikaudu 400 saju algusest lakkamatult töös olevat lumekoristusmasinat ei ole piisav kogus, ja kas labidameestest sellises olukorras masinapargile arvestatavat abi oleks – Kaarti Jäägrirügemendi staabiülem Heikki Saarento: “Mehi meil on, aga kas neile ka labidaid jätkub? Veoautosid meil on, aga kas need ka lume veoks sobivad?” Kui tervet möistust piisab, siis polegi tarvis teada Vene sõjaväe ehituspataljoni baasvalemit: “30 sõdurit = 1 ekskavaator”.

Nujah, ent – neil pole ju NATO liitlasi. Meil on, ja läheb nagu Afganistanis: alguses pikad läbirääkimised, siis annab Läti loa sahkade transiidiks Pärnu-Riia maantee kaudu; vahepeal jääb asi pisut venima (kuna sõduriemad küsivad: “Mille nimel peavad meie poisid Eestis külmetama?”), ja vahepeale pisut actionit ka, kuid see kõik selleks, et vägede ülemjuhataja saaks enne Jaanipäeva raporteerida: “Üldjoontes oleme me oma ülesande täitnud. Jah, me kandsime ka kaotusi, kuid siia saabudes me teadsime, et ei lahku siit enne, kui meie eesmärk on tegelikkuseks saanud, ning see hetk on käes…. “ Ehk siis asfalt on jaanipäevaks nii või teisiti must, kaotustena kirjas kahe traktoristi joobes juhtimise eest läinud load, action´iks 30 km/h liikuvast sahast möödasõitu üritanud Ford Focuse teelt väljarammimine, ja resümeeks sõltumatu ajakirjaniku kommentaar: “Tegelikult agaa… ei lõpe lumesajud Eestis kunagi: NATO võib oma väed välja viia, kuid lumesaju võimalus oli, on, ja jääb”.

Foto: Helsinkin Sanomat