7. nädal

Lõppenud nädalal registreeriti 2518 uut töötut (nädal tagasi 2702), registreeritud töötuid on Tallinnas ja Harjumaal hetkel arvel 37 829 (töötuse osakaal 13,7 protsenti), töökuulutusi pealinna ja selle lähiümbruse vakantside kohta üleval enam-vähem sama palju kui nädal tagasi:

		6. nädal	7. nädal
	ArikoReserv	3	4
	CV-keskus	802	789
	CV-online	792	795
	EkspressJob	186	202
	HR Factory	5	5
	Hyppelaud	41	35
	Manpower	13	14
	M-Partner	1	1
	Personalipunkt	4	3
	Töö24	12	8
	Töötukassa	241	213
	Varumeesteenindus	1	3
	KOKKU	2101	2072

Töökuulutuste arvu vähenemist ei tuleks tõlgendada negatiivsena: järelikult on osa konkursse lihtsalt lõppenud ja võib järeldada, et 29 eelmisel nädalal üleval olnud vaba töökohta on nüüdseks täidetud. Juurde tuleks liita ka 16. veebruaril Tallinna linna korraldatud tööbörs Lauluväljakul, kus oli pakkuda lausa 400 töökohta, samas oli ka konkurents kõva – ühele kalmistuvahi kohale üle 100 kandidaadi. Sotsiaalminister Hanno Pevkuri arvates oleks linn saanud tööd pakkuda palju inimlikumal moel kui sundida inimesi õues järjekorras külmetama, abilinnapea Jüri Pihl küsis “Terevisioonis” seepeale: "Kui asju oleks võimalik mugavalt lahendada, siis miks need inimesed Töötukassa soojadest ruumidest tulevad õue seisma? Oli ju teada, et töökohti ei pakuta rohkem kui 500”. Sotsiaalsed töökohad olid sel nädalal kõneaineks veel teiselegi reformierakondlasele: riigikogu liige Hannes Astok arvas Kuku “Keskpäevatunnis”, et Tallinna ühistranspordi reisisaatjate kui ebavajalikku tööd tegevate inimeste kasutuselevõtt on sotsiaalse töökoha maine ära lörtsinud (Eesti olusid mittetundev inimene võib siit välja lugeda seisukorra, justkui oleks riik varem loonud hulganisti mainekaid sotsiaalseid töökohti, millede imago Tallinn takkajärgi reisisaatjate töölerakendamisega ära on lörtsinud). Astok ei olnud ka nõus BNS-i peatoimetaja Ainar Ruussaare tõdemusega, et uuest töölepingu seadusest pole tolku olnud, töötus kasvab aina edasi – Astoki väitel tuleb seadusele veel aega anda. Pisut liigoptimistlikult kõlab Astoki lootus, et töötukassa asub aktiivsemalt tegutsema, sest on saanud euroliidult raha: ehkki võib eeldada, et see raha leiab kasutamist koolituste ning ümberõppe eesmärgil, ei ole olemas ülevaadet sellest, missugused on praeguste töötute kutseoskused; sedasama tõdes äsja Vikerraadio “Reporteritunnis” ka Indrek Neivelt: “"Kui ma oleksin Rootsi investor ja hakkaksin vaatama, mida siinsed töötud teha tahavad ja oskavad, ning millise raha eest nad on nõus seda tegema, siis sellist informatsiooni mina ei leiaks". Ja tõepoolest: iga pisemagi personaliotsingufirma ankeedis on reeglina sees küsimused palgasoovi kohta, muude oskuste kohta peale põhiameti, samuti selle kohta, kui kaugele kodust ollakse nõus tööle käima, Töötukassa küsib vaid vanust, sugu, viimast töökohta, keeleoskust ja juhilubade olemasolu. Kui käisin ennast möödunud aasta juunis arvele võtmas, oli konsultant kimbatuses: viimases töökohas olin töölepingu järgi töödejuhataja-elektrik-lukksepp-katsetaja, konsultant aga vabandas, et üle ühe ameti ei ole võimalik sisestada. Ehk siis eelkõige on vaja saada ülevaade sellest, missugused on tänaste töötute eeldused ümberõppeks ning milliste kutsealade esindajaid vajatakse enim järgneva 10 aasta jooksul, ning seda mitte ainult eurorahade otstarbekamaks kasutamiseks – ka Töötukassa 15 000-kroonisest koolituskaardist on abi vaid nende ametite puhul, mille oskajal on lootust lähiajal tööd leida: kuna koolituskaart võimaldab täiendõpet ainult juba olemasoleval erialal, ei ole ju mõtet koolitada töötust ketrajast veelgi kvalifitseeritumat töötut ketrajat samal ajal teades, et tekstiilitööstus on enamjaolt kolinud Aasiasse.

Aasiaga seoses ütles Indrek Neivelt “Reporteritunnis” välja veel teisegi väärt mõtte: uued töökohad tulevad Põhjamaadest, tuleks keskenduda Põhjamaade väikeettevõtetele, mis ei ole oma tegevust veel Aasiasse kolinud. Ja tõepoolest – Eesti soodsast asendist ja sadamatest räägitakse ikka ja alati transiidi kontekstis, tootmise aspekt aga jääb kuidagi varju: Hiinast mingit toodet Euroopasse transportides ei ole palju muid valikuid peal meretranspordi, ehk siis toode oleks teel 5-6 nädalat, kui aga sama toode valmistada Eestis, kulub sama toote transpordiks Euroopasse kõige enam paar kolm nädalat. Kui eelmanitud toode mahub merekonteinerisse, tasub ta ehk koguni Hiinast tellida, kui ta aga on merekonteinerist suurem, siis kujuneb Hiinast toomine oi-kui-kalliks.