Viru Keskuse “lilleneiud”

Küllap veab nii mõnegi tallinnlase suu äratundmisrõõmust muigele järgneva situatsiooni kirjeldus: möödud Viru Keskusest, sinu juurde astub tumedat verd lillekimbuga kaunitar ning ulatab sulle roosi koos inglisekeelse selgitusega: “Me ei müü lilli, see on teile kingituseks”, ning kui oled tolle tema ulatatud õie oma kätte võtnud, järgneb selgituste jada: “Aga tegelikult me kogume raha haigete laste jaoks…”.

Kuna täna juhtus tänu puhkepäevale pisut rohkem aega olema, võtsin pakutud õie tõepoolest vastu, ning kui jutt jõudis haigete laste jaoks kogutava rahani, palusin tollel noorikul mulle ulatatud lille senikaua oma käes hoida, kuni hoian vasaku käega hõlma ja võtan paremaga põuetaskust rahakoti… Rahakoti vahelt libistasin tühjaks sahtli, kus on punast värvi sendid (kokku ca 20…30 senti) ning valasin need naeratuse saatel tõmmu nooriku peopesale, üritades samal ajal mulle justkui kingitud lille oma kätte tagasi võtta - sente nähes läks nooriku nägu mossi: “Õu, thätz sou liddl!” ning roosivars püsis kui tangide vahel.

Huvitav, kas kerjustel on ka mingi eetikakoodeks olemas? Tsitaat Delfist: “Täpse silmaga härrasmees näeb lillemüüjate seljataga maas vedelevaid vanu lilli. Vanad nelgid käravad tegelikult küll! Hädas olevale romantikule ulatatigi kolm vana nelki. Lillede varreotsad haisesid nagu üks väga tasuta tualettruum, kuid kääridega lühemaks tehtuna ilutsesid veel paar päeva küll!”. Mul ei ole kahju annetada paari eurot tollele Tammsaare pargi jalgteede ristmikul vahvaid liigutusi–häälitsusi tegevale hõbedasele vennikesele: poiss on hästi läbimõeldud etteaste ettevalmistuse-varustusega tõepoolest vaeva näinud. Ka ei ole mul kahju libistada mõnda eurot tolle kidravenna kitarrikohvrisse, kes hea ilmaga mängib Viru Keskuse Tammsaare pargi poolsel alleel, kehvema ilma korral Kaubamaja ristmiku tunnelis – tõsi küll, seda eelkõige isikliku eelistuse tõttu, kuna too vend esitab peamiselt mulle südamelähedast 70´ndate hard rock`i. Ja ei ole ka kahju tavaliselt samas jalakäijate tunnelis annetada tollele naturaalkitarri saatel suurepärase vokaaliga venekeelseid laule esitavale kaheksa lapse emale … tõsi küll, ma pole teda juba ammu seal üllatavalt hea akustikaga tunnelis kohanud, ent korra või paar kohtasin Tallinki hotelli poolse tunneli otsas vanemapoolset juudi rahvusest ja virtuoosselt klassikat mängivat viiuldajat – tunneli tase püsib!

(Tammsaare pargi indiaanlaste CD-sid ei osta ma omaenda korduva altmineku tõttu: kuulen eemalt, et kõlab justkui Mike Oldfield – ruttan ligi: pilli mängivad mingid sulgedega ehitud tõmmud vennad).

Ehk siis kerjamisega on nii nagu iga teisegi tööga – seda tuleb osata, vajaduse korral tuleb panustada vahenditesse (nagu Tammsaare pargi hõbedane vend) või oskustesse (nagu Kaubamaja jalakäijate tunneli virtuoosid), kuid kui tulemus ei ole oluline, võib ka proovida lillemüüjate poolt äravisatud ja nende selja tagant kokku korjatud roose maha parseldada – vähem vaeva, vähem tulemust.

Moblaga rooli taga rääkimine: HKI politsei vs TLN bussijuht

Tänahommikusi uudistepealkirju läbi lapates hakkas Oma Kaupunki esikülje teemadest silma kirjutis rooli taga telefoniga rääkivast Soome politseinikust - mis on keelatud härjale, pole keelatud Jupiterile.

Miks ma toda võõramaist uudist tolle pealkirjal klikates üldse lugema läksin: on ju Helsinki politsei eestlase jaoks suhteliselt  kauge teema, ent Tallinna linnaliini bussijuht on juba midagi tunduvalt lähedasemat, ning mul oli meeles värske näide samalaadsest rooli taga telefoniga rääkimisest, kuid pildid sellest jäid paraku tegemata.

Lugu ise oli selline, et eile TAK-i 63 liini lõõtsbussiga õhtupoolikul töölt koju naastes vajutasin kolmsada meetrit enne kodupeatust peatusenupule ning suundusin seejärel ukse juurde. Kuna TAK-i vanemapoolse veeremi peatusenupud alati ei toimi, heitsin pilgu bussi salongi laetabloole (et kas mind ikka märgati) ning seejärel bussijuhi salongi tahavaatepeeglisse, millest vaatas vastu telefoniga rääkiv bussijuht ?! Bussijuhi kõne oli  käsil juba peale Lasnamäe-Kesklinna suuna Lauluväljaku peatusest väljasõitmist ja jäi jätkuma peale sellele järgnevat Oru peatust, kus väljusin. Too buss polnud küll kaugeltki ülerahvastatud, hõivatud oli kõigest kolmveerand istekohtadest ja püstiseisvaid reisijaid polnud, ent: tolle, ehkki küll lühikese vahemaa peal on üks fooriga ja üks ilma foorita ülekäigurada, ning usun, et äkkpidurduse korral eelistanuksid nood kolmveerand bussitäit reisijaid näkku saada midagi meeldivamat kui eesmise istme seljatugi.

Kaebust toimunu kohta ma ei saatnud: vastav vorm on Tallinna Autobussikoondise kodulehel küll olemas, ja omadest kogemustest tean, et TAK reageerib laekunud avaldustele-ettepanekutele küllaltki kiiresti, üldjuhul kohe järgmise tööpäeva jooksul, kuid ma ei jätnud meelde ei kellaaega ega bussi “pardanumbrit”, ilma milledeta avalduse esitamisest erilist tolku pole. Pilte salongipeeglist paistvast moblaga lobisevat bussijuhist ma lihtsalt ei julgenud teha: bussijuht oli üsna heas füüsilises vormis ning et tema näeb peeglist mind paremini kui mina teda, ja ehkki olen üsna nobe jooksja – uste avamise nupp on ju tema kabiinis.

Jah, ma mõistan, et bussijuhi elu ei ole kerge: tema tööpäev algab sageli mitu tundi varem, kui mõne teise puhkepäev lõpeb, või jõuab ta töölt koju alles siis, kui tema pere magades juba teist, seejärel kolmandat-neljandat külge keerab. Ta võib saada kaela kriminaalasja, kui mõni reisija bussijuhi süül viga saab. Töögraafiku tõttu veedab ta mõned nädalavahetused mitte pere, vaid reisijate seltsis… Kuid seda, et elu peab kerge olema, ei ole välja öeldud mitte kusagil: ei Piiblis, ei Koraanis, ei Kommunistliku partei manifestis.

Elu on raske jah, ent teisalt – millega võrreldes?

Head (kooli)aasta algust!

"Koolivaheaja" järel lähevad blogipostitused taas käima, teemad ikka endised:

• Olme: hinnad, maksud, hinnavõrdlused, kasulikud viited
• Tööturg: tööõigus, statistika, töötamine välismaal
• Kodukant: eelkõige Tallinna Kesklinna linnaosa, kitsamalt Kadriorg

Olme osas on huvitavaid tähelepanekuid Tallinna vodkaturistidest, kes viivad siit kohvrite viisi koju kaasa kergeid alkohoolseid jooke ning naasevad samade jookide pandipakenditega Tallinna, enamasti NordeCentrumi panditaara tagastuspunkti (kohalikud parmud on konkurentsi pärast päris pahased: siit kaasaviidud pappkohvriga sama taarat kohvrist tagastav soomlane on pindala poolest tunduvalt tõhusam kui üheksat kilekotti näppude otsas tassiv kohalik, ajaliselt hõivab ta aga tagastusautomaadi tunduvalt pikemaks ajaks).

Tööturu osas on pilt küllaltki kirju: vähemalt metallitööstuse alal on mõnedes ettevõtetes palgatase tõusnud mitte ainult masu-eelsele tasemele, vaid seda juba ületamas. Valdkonniti aga on olukord sedavõrd erinev, et selge pildi saamiseks tuleb kas otsida andmeid Statistikaameti meta-andmetest või oodata Statistikaameti 2011 aastaraamatu üllitamist. Põhjamaade pettekujutus on hämmastavalt püsiv: kohe, kui juttu illegaalsetest võõrtöölistest, assotsieerub teema Eestist pärit ehitajatega... aeg oleks areneda.

Kodukandi ajalugu ja tulevik pakuvad endiselt huvi: Kadrioru Kirdetiik keerati paraku peeti, kuid sellega samal ajal renoveeriti suurepäraselt Fahle aias asuv Kaitseliidu Tallinna Maleva staabihoone. Kaitset vajavaid objekte on teisigi, kasvõi näiteks uhke villa aadressil Narva mnt 108, kus oli kunagi mingi meremeeste hotell, või Narva mnt 77 hobusetall..

Ehk siis head kirjutamisaastat!

Kadrioru Kirdepark

Nonii, suvevaheaeg on läbi ja uus (elu)kooliaasta on alanud, blogipostitused jätkuvad ning nende teemadeks on endistviisi:

• Olme: hinnad, maksud, hinnavõrdlused, kasulikud viited
• Tööturg: tööõigus, statistika, töötamine välismaal
• Kodukant: eelkõige Tallinna Kesklinna linnaosa, kitsamalt Kadriorg

Ning just tolle viimase teema jätkuks äsja Kadriorus nähtust - Kirdetiigi ümberehitused leidsid kajastamist juba 17. aprilli postituses, pargi praegune olukord on tolleaegsest küll pisut parem, ent tekitab siiski küsimusi.

Kuna üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna, siis allpool mõned:

Ehk siis peale Tuukri tänava nimelist padukat on Hundikuristiku oja taas tööle hakanud, Kadri tee poolne tiik ei meenuta enam kuiva kruusakarjääri ja tollepoolse sissepääsutee sild on tõepoolest jaapanipärane.

Keelumärkidele on olemas mõistetavad põhjendused:

1. Jalgteede servad on (ilmselt umbrohu eemalhoidmiseks) piiratud servapidi maasse pistetud metall-lehtedega, mis võiksid nendele pealesõidu korral lõhkuda jalgrattarehve.
2. Pargi kujundaja Masao Sone on rahvuse poolest jaapanlane, kuid kuna keelumärgi paigaldaja teadis vaid seda, et mingis Aasia riigis süüakse koeri, otsustas ta lemmikloomade kaitseks märgi paigaldamise kasuks.

Jah, kuid nii mõnestki vaatest on kahju. Praegune tiigikallas ja saar näevad välja sellised:

…olen valmis vaidlema, ent vähemalt minu meelest oli vanasti pilt parem (see “vanasti” ei tähenda tsaariaega – pildid on pärit käesoleva sajandi esimese kümnendi teisest poolest):

Tsitaat aiakujundaja Masao Sone poolt Postimehele antud intervjuust, mis muudab mu meele pisut kõhedaks: “Jaapani aias pole niivõrd olulised taimed, tähtis on vaimsus”.

Taimed (nagu näiteks tiigisaarel kasvanud puud)… mis läind, see läind, kuid partidest tunnen ma tõepoolest puudust – no see tiik ei ole ilma nende kadunud präägutajateta enam see, mis ta oli varem!

Mõtlemist mõjutavate jookide jae-eksport tõusuteel

Aasta tagasi tellis Soome Kaubandusliit Innolink Researchilt uuringu Eestit külastavate Soome turistide ostueelistuste kohta (mida põgusalt käsitles ka mo tollane blogipostitus), äsja avaldas Kaubandusliit äsjase uuringu tulemused.

Kokkuvõtlikult on pilt niisiis selline, et viimase aastaga kasvas soomlaste tarbimine Eestis 11 protsenti ehk siis rekordilise 390 000 €uroni, 11 protsenti on ühtlasi käesoleva sajandi seni kiireim kasvutempo. Numbritega ma tüütuks ei muutu: kel tendentside kohta  detailsem huvi, saab uuringu tulemuse (pdf, 0,07MB) alla laadida siit.

Kaubagruppidest hoiavad enda käes endiselt esikohta mõtlemist mõjutavad joogid: tunamullu tõi neid Eestist koju kaasa 80, mullu 86 protsenti turistidest. Üldist pilti lahjendavad kas noored või pensionärid või mõlemad, kuid reisilt koju naasejatest, kelle vanus jääb vahemikku 36 kuni 55 eluaastat, võttis jooke Eestist kindlaslt kaasa 93 protsenti külalistest.

Toiduainete väljavedu on paraku paraja põntsu saanud: Kaubandusliit peab selle põntsu peamiseks põhjuseks põhjanaabrite masu-aegset (ning minu meelest täiesti põhjendatud otsust) langetada toiduainete käibemaksu, ent ise eeldan, et mingi osa väljaveo vähenemisel oli ka €esti üleminekul €urole, mis teadupärast ju hinda ei tõsta – toiduainete hinnaralli algas kui mitte kolmveerand, siis igatahes kõva pool aastat enne €uro kasutuselevõttu maksevahendina €estis. Esmatarbekaupade käibemaksu alandamisest oli juttu ka masuaegsel Toompeal ning ka minu meelest on see kõige lihtsam, töökindlam ja ei mingit kontrolli vajav vahend vähemkindlustatud perede toimetuleku tagamiseks rasketel aegadel: emapalga piirmäär osutus tollal tähtsamaks teemaks.

Kaubagruppide asemel tarbijagruppe vaadeldes kipub 36-55 aastaste vodkaturistide kõva tulemus kahvatuma: Eestisse jätavad enim €urosid põhjanaabrid, kelle vanus jääb küll vahemikku 55 kuni 65 eluaastat, kuid kes kasutavad muudest vanuserühmadest rohkem restorani- ja hotelliteenust ja külastavad usinasti kultuuriasutusi. Lastega pered on andnud oma panuse nii täiskasvanute kui laste riiete-jalatsite väljaveo kasvu, kuid lisaks tunnevad nad Eesti teenindust - peamiselt käiakse juuksuri juures, ja saabuvad sagedasti Eestisse enamaks kui üheks päevaks – üksik poissmees leiab ehk öömaja Tallinnas elava tuttava juures, kuid näiteks mulle külla tuleva Pääkaupunkinseutu neljaliikmelise pere saadaksin viisakalt, kuid kindlat hotelli ööbima. Kaubandusliidu peaökonomistile Jaana Kurjenojal teeb muret, et lastega pered on oluliselt kasvatanud ka “inspireerivate” jookide Eestist kaasatoomist; ise arvan, et hinnang tuleneb erinevate mõõtühikute süsteemide paraleelsest  kasutamisest: see, kes üldjuhul  joob laupäeva õhtul ära ühe pokaali punast veini, ning kui korra kuus teisest pokaalist veel poole juurde joob ning leiab seejärel, et sel nädalal kippus küll joomaks, võiba arvata jah, et kaks 6packi nelja nädala kohta on murettegev kogus.

Igatahes 92 protsenti küsitletutest plaanivad käesoleva aasta jooksul Eesti külastamist, enim peaks küsitlustulemuste põhjal kasvama külalistele osutatud teenuste maht. Ning ega ma eriti imestagi – teeninduse tase on kõrge ning hinnad taskukohased. Ma ei pea siinkohal silmas alatasa võrdlusobjektiks olevat toitlustus-majutusteenust, vaid midagi hoopis praktilisemat, näiteks autohoolduse. Veel enne masu saabumist võttis niigi väga asjalike võrdlustestide poolest tuntud AutoLeht kätte võrrelda viie enimlevinud sõiduauto margiteenindusi Tallinnas ja Helsinkis: testi sisu seisnes  selles, et AutoLeht otsis testiks välja 2x5 sarnast sõiduautot, tekitas neile sarnased vead ja saatis ühe viisiku hooldusse Tallinna ja teise Helsinki margiesindustesse. Testitulemuse hinnavõrdlusest rääkida ei taha, ega taha rääkida ka miinuspunktitabelist (masendav); testivõitja oli Mustamäe tee Saksa auto, kes pälvis oma ainsa miinuspunkti hooldusesse toodud auto varuratta rehvirõhu kontrollimata jätmise eest.

Kõikehõlmavat võrdlust Eesti hinnataseme kohta ülejäänud €urotsooni riikidega võrreldes ei näe me ilmselt mitte  kunagi, kuna aspektid on liialt erinevad, seda kasvõi äsja kõne all olnud Soomega võrreldes; kolm aastat tagasi küsis üks Satakunta talupidaja minult traktorite hindade kohta Eestis, ning leidis peale “Kuldse Börsi” ja auto24.ee lappamist, et Eestist ostetud traktor ei tasu Soome toomist; aasta enne seda küsis üks Satakunta ettevõtja minult alla 23 jalga pikkade kaatrite hindade kohta ja leidis, et need on sikahalvat… Oma osa mängib ka maksundus: nii, nagu toiduainete käibemaksu langus pärssis meilt Soome turistide poolt kaasaostetud toidukraami väljavedu, ei soodusta sealne maksusüsteem kohe mitte kuidagi näiteks sõiduautode järelturgu. Paar näidet: endine hea kolleeg Ville Järvinen tõi Saksamaalt Mersu (W140) – Soome tollimaks oli tolle auto Saksamaa müügihinnast ca 10% suurem; tuttav Pori taksojuht tõi Saksast suht uue Mondeo (mehel kõigest kolm tingimust: 1) diisel 2) automaat 3) univesaal), auto hind + tollimaks + registreerimine + kindlustus = kokku 23 000 €, Soomes oleks samasuguse sõiduki hinnad alanud 40 000 €-st.

Kõigele vaatamata oli Soome Kaubandusliidu tänavune uuring tänuväärt tegu, kuna põhilised tendentsid on seal enamjaolt esile toodud; kel asja vastu tõsisem huvi, leiab teda huvitavad andmed Statistikaameti meta-andmetest niikuni (vajaliku klassifikaatori koostamine on esimesel korral ehk kole jah, kuid tasub harjutamist – enamiku ÜRO liikmesriikide statistikaametite saitide metaandmete lehe ülesehitus on suures osas sama). Ja kel riikide lõikes päris tõsine võrdlushuvi, võtab võrdlusandmedandmed niikuinii CIA World Factbook`ist.

Hinnatase Tallinnas: Taloussanomate tänase päeva peateema

 

Üllatus oli päris suur, kui hommikul Taloussanomate uudiseid kiigates leidsin esilehe peateemana Lasnamäe ja Kannelmäe Prismade hinnavõrdluse: esimeses veerus Tarbijakaitseameti keskmine, teises ja kolmandas vastavalt Lasnamäe ja Kannelmäe hinnad, kolmandas ja neljandas Harju keskmise ja Lasnamäe Prisma edulisus (huom! – mitte alati miinusmärgiga).

 

Supermarketi-kraamile lisaks olid toodud ka mõned muud soomlase mõistes “imelised” hinnad; võrdlust kahjuks ei pakutud:

Mingit Ameerika avastamist Taloussanomate hinnavõrdlus enesest kindlasti ei kujuta, kuid Tallinna hinnakujunduse pulssi kompab see leht küllaltki sageli, siinkohal mõned näited käesolevast aastast:

• 07.01.2011 lehes leidis käsitlemist 2010 a. detsembri 5,7% inflatsioon (prognoos oli 5,5%)
• 17.01.2011 –€uro kasutuselevõtule järgnenud hinnatõusust, seda peamiselt turistidele suunatud teeninduse osas
• 07.02.2011: “Ehkki €uro tulek hindasid ei tõstnud, on toiduained nüüd 11% kallimad kui aasta tagasi”
• 18.03.2011 hotellihindadest, sealhulgas päris asjalik hinnang selle kohta, kus suunas võivad majutuse hinnad liikuda järgmisena ning kus suunas peale järgmist ning mis peamine - mis neid liikumisi põhjustab
• 06.04.2011 – taksoteenuse hinnakujunduse “loomingulisusest”: 3-kilomeetrine sõit võib maksma minna kas kolm või kakskümmend eurot,depends…

Ehk siis keskmiselt korra kuus oleme pildil oma põhjanaabri jaoks ikka veel odavate hindadega, ja arvata võib, et püsime pildil ka edaspidi. Seda mitte ainult seepärast, et Taloussanomat ihkab iga hinna eest edastada oma lugejale värskeimat teavet Tallinna hindadest: seda kindlasti ka, kuid usun (järgnev on vaid minu isiklik arvamus), et Talousssanomat tahab võrrelda inflatsioonitempot peale €uro kasutuselevõttu oma kodumaal ja Eestis.

Ning ehkki siinkohal ei saa meil vaatamata 2010 a. III ja IV kvartali eelkõige esmatarbekaupade hinnatõusuga saavutatud edumaale kerge olema, usun siiski, et meie praeguse valitsuse pikema jätkamise puhul tõuseme inflatsioonitempo osas vähemalt Põhjamaades viie kiireima hulka. Põhjanaabrite tulemus iseenesest on muljetavaldav: kui €uro Soomes käibele tuli, oli algne kurss FIM suhtes 1€=1,94573 FIM. Kuus aastat peale Soome liitumist €urotsooniga tekkis mul Poris (Satakunta) elades vajadus tellida lukksepp korterisse ununenud võtme tõttu ust avama ja too kasseeris sisse 20€, sama päeva õhtul leidsin esikukapi ukse küljest 2001 aastast pärit vajalike telefoninumbrite listi koos lisainfoga – tollal läks ukse valutu avamine maksma 30 FIM-i, ehk siis algne 1:6 kurss kujunes kuue aastaga sujuvalt 1:1,5-ks. Kõva tulemus küll, kuid viimaste aastate kogemus ei tekita minus küll vähimatki kahtlust, et too oleks selline tulemus, mida Eesti ületada ei suudaks.

Lihavõttepühade sümboolikast

Kord olevat ühes Tallinna lasteaias lähenevatest lihavõttepühadest rääkides ilmsiks tulnud ühe tüdrukukese kindel veendumus, et jänesed munevad. Kasvataja oli alguses selges hämmelduses, kuid jutu käigus taipas tolle veendumuse põhjust: lihavõttepühade kaartidel kujutatakse ju enamasti jäneseid ja mune, ja eks sellest siis tekkiski tüdrukukesel lihavõttepühadega seoses selline seos. Tõtt-öelda hakkab omalgi vaimusilma ette kerkima pilt pesal hauduvast jänkuemast:

HÄID LIHAVÕTTEPÜHI!

Kevad Kadriorus… kole!

Oma praeguse elukoha valikul mängis minu jaoks mitte just vähetähtsat rolli selle asukoht: ligi pool sajandit oma majas elanuna soovisin, et ka kortermaja asukana oleks loodus lähedal, ning 2003 aastal leidsingi oma unistuste kodu, mille uksest mõnesaja meetri kaugusel avanes selline vaatepilt:

 

Tiigi paekividest laotud kaldad meenutasid mulle minu lapsepõlvekodu oja, mille kallastele ehitasime koos vanaisaga paekivist mitte päris sarnased  püstloodis, vaid astmelised kaldad, kuid põhimõte oli sama – et kaldad oleksid ilusad vaadata ning mis peamine: peaaegu hooldusvabad. Paekiviplaatide omavahel kokkusobitamine nõudis jah teatava arvu töötunde, mille aga hoidsime tulevikus kokku, kuna oja süvendamisele kuluv aeg kahanes drastiliselt ja kallaste korrashoiuks kuluv aeg võrdus edaspidi nulliga. Ent mis peamine: krdi hästi sobis loodusse!

Kadrioru pargi kirdeosas asuvat ala asuti juba paar aastat tagasi retsima; ise polnud ma toimuvaga kursiski (kuna töökoormus oli tollal suur), kuid operatiivset infot sain kojamutilt, kes elab küll Tatari tänaval, kuid kes põlistallinlannana ei ole ükskõikne ka muudes linnaosades toimuva suhtes. Kojamutt käis Vabaduse väljakul küsimas, et mis krdi kruusakarjääri Kadriorgu ehitatakse, ning sai vastuse, et see on Jaapani aia ehituse esimene etapp. Etapp ise näeb välja selline:

Kokkuvõtteks: kaks kidurat kaske ja kruusaauk on Jaapani aed.

Kadrioru pargi direktor  Ain Järve: “Kadrioru pargi Kirdetiigi ümberehitustööd käivad juba täie hooga ja aprilli teiseks nädalaks jõutakse mullatöödega ühele poole”. 17 aprilli hommikul oli vaatepilt selline:

EPL: “Eheda aia loomise tarvis Jaapanist eksperdi leidmiseks tuli Kadrioru pargi juhi Ain Järve sõnul olla kindel, et hiljem saadakse aia hooldamisega hakkama. “Jaapan kinkis 1980. aastaks Moskvale Jaapani aia ja see lõppes fiaskoga – viie-kuue aasta pärast oli aed kohutav,” tõi Järve näite kõhkluste põhjustest”.

Minu meelest muu osas poogen, ent sõna “fiasko” tasuks meelde jätta.

Riigifirmade palganumbrid ja minu pikk mälu

Postitust tahaks meeleldi alustada tänase Delfi juhtkirja alglausega: "Riigifirmade juhtide palgaedetabel on Eestis päris kole lugemine". Anvar Samosti poolt "Ringvaatele" antud intervjuus toodud põhjendused tunduvad ka kuidagi kõhnadena: tõsi ta on, et näiteks strateegilist tähtust omava Eesti Energia juhi töötasu ei tohiks alla jääda erasektori poolt pakutavale, kuid mulle meenuvad paraku siiski Maris Jesse sõnad, mis tema poolt lausutud ajal, mil ta asus juhtima äsjaloodud Keskhaigekassat (mille juhi palk küündis tollal müstilisena tunduva kuuekohalise numbrini): "Kuna Keskhaigekassast käivad läbi väga suured summad, siis peabki juhi palk suur olema, et juhil ei tekiks kiusatust".
Miks Maris Jesse sõnad mulle meenusid? Ikka riigi raha lugemisega seoses: masu alguses otsisin ühele Soome ettevõttele Eestist allhankijat; toode selline, mille hinda arvutati kilohinnaga. Ja just päeval, mil sobiv allhankija leitud, käis lõpuks ometi masu Eestisse saabumist tunnistanud valitsus välja kärpekava; valitsus sai hakkama, mina mitte. Põhjus selles, et kui rahandusminister Jürgen Ligilt küsiti, miks jäi too kärbe tegemat, vastas minister: "Aga ega need mõni miljonit krooni poleks ju niikuinii mitte midagi andnud"; minu poolt vahendatud läbirääkimised lükati reedelt esmaspäevale selleks, et järele mõelda, kas kilohinnaks sobib 2,93€/kg või 2,91€/kg+500€ ettemaks toote teatava etapi valmimisel.
See ajaski kuuli kokku: valitsus väidab, et mida see mõnemilline kärbe ikka annaks, eraettevõtjad saevad 0,02€ üle. Kumb oskab raha lugeda?

Hobujaama nõiapeatus

 

Täna, 18. märtsil Tallinnas Hobujaama tänaval Postimaja kõrval asuvast bussipeatusest möödudes tuli esimese asjana pähe paralleel Tuhala nõiakaevuga:

Tuhala nõiakaevu kapasiteeti – kuni 100 liitrit sekundis – Hobujaama nõiapeatus kahjuks ilmselt välja ei kanna, ka on loo puudumise tõttu temast keeruline luua turismimagnetit: rahvapärimuse järgi hakkab nõiakaev keema, kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad, Hobujaama nõiapeatuses polnud näha isegi mõnda leilis bussijänest, kuna tegemist esimese peatusega peale bussiparklat, mistõttu Mupo pisibuss seal ei peatu. Kuid sarnaselt Tuhala nõiakaevuga vajab ka Hobujaama nõiapeatus päästmiseks avalikkuse kiiret sekkumist: vähem kui kaks tundi hiljem nõiapeatusest eemalt mööda sõites märkasin seal oranže vilkureid – nõiapeatus vajab päästmist: kas tõesti laseme torulukkseppadel selle likvideerida?!

€ vs LVL

Vist hakkan tasapisi taipama, miks Läti ei kiirusta Eurole üleminekuga: krooni puhul oli teatavaks teguriks-piduriks emotsionaalne aspekt (ja mis siin salata - Vladimir Taigeri kujundatud kroonikupüürid olid tõesti maitsekad ja kaunid), Läti puhul ei lähe meelest, et enamik poliitikutest on keskeas meesterahvad, latt siis selline:



Ent teisalt - arenguruumi jätkub:

Vahendaja kimbatus

Kuna ma ise neid töökindlaid kodumasinaid oma igapäevaelus õnneks ei kasuta, ei oska ma ka valida, kumb on parem (hinnavahe suurema partii puhul ju märkimisväärne) - kas oskab keegi nõu anda või küsin Tallinna linnavalitsuselt (Vitsut ja Õispuu ilmselt asjaga palju paremini kursis kui mina)?

Teravmeelne kampaania

On teatud-tuntud tõde see, et valimiseelsete välikampaaniate puhul on objekti otsingul otsustavaks teguriks mingit kohta mingis ajaühikus läbivate potentsiaalsete valijate hulk, praegusel jahedal aastaajal soovitavalt kusagil soojas. Ma tõesti ei tea, mis toimub Stocmannis või Maximas, kuid minu stammketis Grossi Toidukaupades on ikka kohal kas IRL või reformarid... koos pole ma neid veel poekampaaniat tegemas kohanud - ilmselt töötavad erinevates vahetustes, ehkki mitte alati: eile olid Paasiku Grossis kohal mõlemad (ju siis vahetusgraafikud kattusid).

Eilse ja tänase poeskäigu võrdlus on aga mõtlemapanev. IRL-ist eilse puhul ei räägiks, kuna nende esindatus oli arvuliselt reformarite omast nõrgem, ehk siis kogu nende inimresurss oli minu möödumise hetkel hõivatud, mis pole üldsegi paha - järelikult oma otsust veel mitte langetanud valjatel, kellega IRL omad hetkel vestlesid, oli, mida küsida - valija järelikult mõtleb! (Fakt, mida sloganite väljamõtlemisel ja plakatite kujundamisel sageli unustama kiputakse).
Ent ega reformaridki üllatanud: peale kassa läbimist ja ostetu kotti ladumist astuti ligi, šokolaad käes, ning tunti huvi, kas olen juba valinud. Kuna ma veel ei ole, sest minu generatsiooni inimestele lihtsalt meeldib valimiste päeval füüsilisele isikuna minna elukohajärgsesse valimisjaoskonda, märkida pastakaga sedelile oma valik ja lasta see oma käega valimiskasti - see loob teatava pidupäevatunde, siis vastasingi, et valimas käinud veel ei ole, ent valik on juba tehtud. Seepeale tunti huvi, et keda nimelt, ning kui kuuldi, et sotse, siis kiideti: "Tark valik!" ja käsi šokolaadiga pöördus hetkega järgmise potentsiaalse valija poole.

IRL toimetas täna Endla tänava Grossis tunduvalt targemini. Olin just jõudnud kassa juurde, keegi "erariides" noor naisterahvas sooritas parasjagu kassas kaardimakset ja kaks IRL särkides tüdrukut ladusid kaupu kotti - no mis seal ikka: IRL-lased ilmselt kampaania pealt tulnud ja õhtuks ju toidukraami vaja. Oma ostude eest tasumise ajal ma kassalindi tagumist otsa loomulikult ei jälginud, ent kui olin ise kassas tasunud ja kavatsesin oma oste pakkima hakata - uups: mulle ulatati naeratuse saatel abivalmilt IRL logoga kott, kus minu õhtusöök (ja IRL kandidaadi ajakiri) juba sees: "Palun - Teie kaup on juba pakitud!".
Mingit moosimist, keda valida, ei toimunud, ega seda ei olnud ju vajagi: kui Teile kaup kotti pakituna kätte ulatakse, ei hakka te ju eeldatavasti seda kas kassast ostetud kilekotti (mis ilmselt sisaldub samas juba pakitud kotis) või õlalolnud seljakotti (nagu mina tegin) ümber laduma, vaid viite selle tollessamas IRL logdega kotis sihtkohani ehk koduni, ning kogu selle teekonna jooksul on logod NÄHTAVAL.

Mingil määral on IRL-i abivalmis tüdrukute mõtteviis sama ühe tuttava tartlasest elektripaigaldusega tegeleva ettevõte omaniku omaga, kes laiendas kümmekond aastat tagasi tegevust areldi Tallinnasse, ent jäigi peamiselt siia pidama, oli pealegi sunnitud töötajaid juurde võtma ja aina otsis töötajaid juurde, kuna tellimusi tuli sellisel määral, et inimressurssi nappis aina... Panin imeks, kuidas on see võimalik - ta pole mitte kunagi kulutanud mitte kroonigi reklaamile!? Tuttav vastas: "Parim müügimees on rahulolev klient!".

Üksikkandidaat?

Tarandil kõva konkurent (screenshot eilsest Delfist):

Ilmateade… keda uskuda!?

Mõned täna 15.02.2011 ajavahemikus 18:35 – 18:40 tehtud screenshotid current weatherist, esimesena traditsiooniline ilm.ee:

 

ning seejärel võrdluseks veel mõned:

Nagu alguseski öeldud – screenshotid on tehtud ca 5 min ajavahemikus.

Ühistranspordi piletihind vs auto ülalpidamiskulud

Üks mu tuttavatest loobus sügisel oma suurest BMW-st ning soetas väikese Ford Fiesta. Neli kuud ekspluatatsioonis olnud väikeauto ülalpidamiskuludest on nüüdseks ülevaade olemas ning eile võttis tuttav kätte võrrelda neid ühistranspordi kasutamise maksumusega - konkreetse leibkonna puhul ning üheotsapileteid kasutades on väikeauto pidamine odavam, kuu- või kvartalikaardiga sõites oleks ühistransport olnud veidi soodsam. Selgituseks niipalju, et too tuttav elab Pääskülas ja töötab Peterburi teel, ka külastab ta sageli oma Maardus elavaid vanemaid: ainuüksi tööle ja töölt koju pääsemiseks tuleb tal kaks korda ümber istuda (tõsi küll: ühe ümberistumise saab asendada kahekilomeetrise jalgsimatkaga, tööpäeva peale kokku niisiis neli kilomeetrit). Ning ainuüksi minu tutvusringkonnas ei ole ta ainus, esimesena tuleb meelde kolleeg, kes elab samuti Pääskülas, kuid töötab Irus - ka kaks ümberistumist, ning võimalus ühte bussisõiduotsa jalgsimatkaga asendada puudub: Lasnamäelt Ussimäe peatusest tema töökohani on neli kilomeetrit; suvel ilusa ilmaga oleme selle vahemaa mõnikord meeleldi maha kõmpinud, talvel lumega selline võimalus paraku aga puudub, kuna Vana-Narva maanteel kõnniteid pole ja teepeenra kohal kõrgub praegu lumevall.
Loomulikult kasutame me kolleegiga mõlemad kvartalikaarti, ning oleme viimasel ajal korduvalt arutanud ärevakstegevat uudist kuu- ja kvartalikaartide asendasemisest igakordsel ühissõidukisse sisenemisel märgistatava elektroonilise piletiga - midagi sarnast, nagu näiteks lõunanaabrite juuresja mujalgi juba kasutusel. See tähendaks sõidumugavuse vähenemist, kuna sisenemisel tuleb minna ühissõiduki esiossa sõidu eest tasuma, aga ümberistumistega reiside puhul eeldatavasti ka transpordikulude kasvu pere-eelarves.
Väidetavalt puuduvat praegu statistika ühissõidukite kasutamise koormuste kohta, ning igal sisenemisel registreeritava pileti puhul pidavat see statistika tekkima - no ma ei ole mitte kusagilt leidnud sõnagi sellise pileti puhul reisija ühissõidukist väljumise registreerimise kohta, ning juhul, kui minu sõidu sihtpunkt jääb selgusetuks: mis kasu on teadmisest, et sisenesin mingil kellaajal Viru Keskuse bussiterminaalis liini nr. 18 bussi, kui ei ole teda, kas ma väljusin Vabaduse väljakul või Valdeku peatuses!? Ja veel: masu tulles põhjendati Tallinna ühistranpordigraafikute hõrendamist ja liinide alguse-lõpuaegade piiramist ning liinil olevate ühissõidukite arvu kärpimist reisijate vähesusega: järelikult oli mingi statistika siiski olemas - kuhu see kadus?
Juhul, kui Tallinna transpordiameti kohustusliku üheotsapileti plaan peaks läbi minema ning selle tulemusena pere-eelarve transpordikulude reale uus ja suurem number tekkima... Minu Pääskülas elaval ja Irus töötaval kolleegil autojuhiloa puudumise tõttu alternatiiv paraku puudub, ise aga käisin hiljuti Renault esinduses Dacia Dusterit proovimas - meeldis!

P.S. Masu tulekul tekkis Delfi naljarubriiki negdoot arupidamisest Tallinna transpordiametis: mida ette võtta - piletimüügitulud aina kahanevad:
"Tõstaks piletihinda?"
"Siis hakkavad veel rohkem jänest sõitma"
"Langetaks piletihinda - jääks jäneseid vähemaks?"
"Hinda langetada... Olete te hull või?"
"Nimetaks paar peatust ümber?"
"Milleks?!"
"No masu ju - midagi tuleb ette võtta!"

Kuid midagi suhteliselt sarnast toimus tollal, kui Tallinna Autobussipark moondus Autobussikoondiseks - tolle Koondise esimene tõsisem ettevõtmine oli sinepikollaste Ikaruste ümbervärvimine salatirohelisteks, sekka ka mõni kurgikoore värvi tumedam triip, ja koondise esindaja teatas teleintervjuus uhkusega: "No eks me mõtleme ikka majanduslikult ja ega me peatselt mahakandmisele kuuluvate busside peale värvi kulutama ei hakka!". Vahe vaid selles, et kui postscriptumi alguses kirjeldatu oli anekdoot, siis järgnev oli juba tõestisündinud lugu.

Olukorrast riigis…

… ning seda (no kuidas seda nüüd poliitkorrektselt väljendada?) Eestimaal alaliselt elava eesti keelt emakeelena mitte kõneleva Eesti kodaniku silmade läbi. Ehk siis väljavõte endise hea kolleegi kirjast – avaldatud loomulikult tema loal:

“ …Я в Белоруссию пока не собираюсь, жизненного опыта ещё нужно подкопить чтобы не проиграть от ситуации, я думаю до самого продуктивного опыта = 30-35 лет времени ещё немного есть... Белоруссия - как вариант, мне по менталитету подходит больше, чем какая-либо другая страна, а в Россию не тянет. Да и недвижимость есть в сельской местности, земля, недалеко от Минска, экотуризмом можно, например, заниматься. Чем-то своим в общем и на себя. Единственное что напрягает - сейчас там хоть и "совок", но батьку рано или поздно всё-равно подвинут, начнут разворовывать и делить страну, опять смута настанет, а уже тошнит от этих реформ и перемен:)) Хотя куда от них денешься...

А в Датвеллере (tööandja juures) всё классно, кроме зарплаты. Пока хватает сводить концы с концами, но скоро жена закончит детские "копеечки" получать, там посмотрим. К этому времени я с Робертом (tööandjaga) поговорю, если никаких повышений не планируется, буду искать где-то что-то. А то блин цены поползли вверх будь здоров, а зарплаты стоят. Работодатели снимают сливки, а нам то что от этого:) Пущай тогда снимают дальше, будем поднимать более развитые экономики...:)

Саня в Швеции. Собрал вещи, взял с собой Лёню, ещё какого-то кадра, билет на паром - сели в машину и поехали на удачу. Вроде как уже где-то что-то нашли.

Жена его задолбалась здесь что-то искать в течение года, в Москву свинтила осенью, там работает. Он сам тут хлебнув безработного горя в Швецию ломанулся.

В общем, спасибо Партии за наше светлое будущее, как говорится. Позор! Чтобы жить более-менее в человеческих условиях молодые специалисты должны ездить по заграницам работать. Охренеть, куда страна катится:) Скоро одни пенсионеры останутся...:)… “.

Eriti jäi meelde lause: “будем поднимать более развитые экономики”… Konkreetse kirja saatja kaalub Valgevenes oma ettevõtte püstipanekut, kus praegused kinnisvarahinnad suunavad tema äriideed ökoturismi suunas; sügisel aitasin Venemaale tööle oma endise tööandja endise töötaja – aastavahetusel temalt saadud feedback oli läbinisti positiivne: Baltikumist pärit keevitaja on Loode-Venemaal hinnas, kuna oskab ise joonist lugeda, oma tööd planeerida, tööks vajalikke materjale leida ega vaja selleks meistrit või töödejuhatajat (Venemaal need asjad päris nii, ilma meistrita ei käi). Kolm minu endist Galvex Estonia OÜ kolleegi töötavad juba paar aastat Austraalias: kolm ei ole küll suur number, kuid Galvexi tolleaegsest personalist moodustavad kolm inimest ligi 5%. Ning mulle omalegi tuli hiljuti huvitav tööpakkumine: tööandja oleks küll Soome ettevõte, ent tööobjektid asuvad Marokos, ja – minu üksikisiku tulumaks läheks Verovirastole, mitte Maksuametile. Muide – toda Maroko töökohta pakuti kõigepealt minu ex-kolleegile (kes oleks tõtt tunnistades minust sobivam kandidaat), kuid too vend keeldus, kuna on juba mõnda aega töötanud Oulus ega kavatse sealt ära tulla enne, kui Soome pension on välja teenitud – ja miks ka mitte: peale maksude mahaarvamist talle kättejääv summa on oluliselt suurem kui kodumaal, pensioni erinevust (5x Eesti kahjuks) siinkohal parem võrdlema ei hakkagi. Maailma tööjõuturg ei seisa kolme elevandi seljas: Soome ehitustandrid, Iirimaa kalkunifarmid ja Skype Technologies (see viimane ei olnud asukohana apsakas: CV-onlines on asukohtadena võimalik valida ka Skype`i ja Siemensit… ja Top Connect OÜ-d) – see on oluliselt laiem.

Kartuli hind Tallinna Keskturul

……kasvab ikka hullumeelses tempos: 01 ja 02 nädalal, kui € ja Eesti kroon olid paralleelselt käibel, kippus kartuli hind Corvette`i tempoga kiirendama (tollest lahedast anomaaliast saab lugeda tolleaegsest postitusest), 03 nädalal sai viiekilose võrgu suurt puhast salatikartulit €2.50 eest kätte, 04 nädalal tuli valida: kas viiekilone võrk 3€ eest või endine €2.50 neljakilose võrkkoti eest. Kaupmehi ma ei süüdistaks, kuna kindlasti on hinnatõusule olemas objektiivne põhjendus: näiteks sarnaselt mootorikütusele või kohvile kasvõi kartuli hinnatõus maailmaturul.

Tõtt tõdedes: käin Keskturu hindasid kaemas puht sportlikust huvist – kartuli ostan ammuilma OG Elektra kauplusest (üks neist asub Tallinna Keskturu peavärava kõrval, ehk siis siis otsene konkurent), kuna sealne hind on Keskturu omast soodsam ning olen kindel, et see kartul on kasvanud Eestimaal, mitte leitud kusagilt Poola prügimäelt. Heimar Lenkile oleksin samuti pidanud tema toimetulekueksperimendi ajal Grossi toidupoode soovitama: piisav valik, mõistlikud hinnad, meeldiv teenindus… ning mis peaasi – minu raha jääb kodumaale (= perekonda: meid eestlasi on kõigest 1 miljon, ehk siis eks me peame omavahel väikest viisi Corleoned olema).

Väljavõte minu kirjavahetusest Tallinna linnapeaga

from: eero.rang@gmail.com
to: keskerakond@keskerakond.ee
subject: re: Hea tallinnlane

Hea linnapea,
Käisin hiljuti Maardus ja nägin oma silmaga, kui pungil on bussid Tallinna inimestest. Enamik neist ei sõida aga ostu- ega puhkusereisile. Inimesed käivad bussiga Maardus tööl, sest kodulinn neid enam ei vaja.

27. jaanuar 2011 15:05 kirjutas Edgar Savisaar <keskerakond@keskerakond.ee>:

Hea tallinlane,
käisin hiljuti Soomes ja nägin oma silmaga, kui pungil on laevad Eesti inimestest. Enamik neist ei sõida aga ostu- ega puhkusereisile. Inimesed käivad laevaga Soomes tööl, sest kodumaa neid enam ei vaja.
Tallinnast väljuval laeval on tallinlasi siiski vähem kui mujalt Eestist minejaid. Tallinna rahval on veel tööd ja leiba. Hiljaaegu tõstsime 10 protsenti bussijuhtide palkasid ja ka õpetajate ja lasteaednike töötasu oleme suutnud hoida kõrgemal kui mujal Eestis. Avasime 25. jaanuaril Tallinna tööbüroo ja peatselt on tulemas ka tööbörs, kus jagatakse nii sotsiaalseid kui ka erasektoris linna toetusel asutatud töökohti. Vaatamata valitsuse poolt läbi viidud karistuskärbetele on Tallinnas siiski säilinud ranitsatoetus lastele ja hinnatõuse kompenseerida aitav pensionilisa eakatele. Mitmed omavalitsused, kus võimul Keskerakond, on meist ka eeskuju võtnud – pensionilisa maksab ka näiteks Sindi linn.
Olukord terves Eestis on aga traagiline. Elanike arv kahaneb peale Tallinna ja Harjumaa kõikides maakondades. Eesti ajaloos 1944. aasta „Suure põgenemisena tuntud“ sõja jalust lahkumine viis meilt 60-70 tuhat inimest. Praeguste ränkade majanduskriisi aastatega on Eesti kaotanud umbes samas suurusjärgus rahvast. Täpsemad numbrid on aga praegu kõige hoolikamalt varjatud riigisaladus.
Eestist minnakse eelkõige Soome, kus on astmeline tulumaks; kus kehtib ettevõtete tulumaks; kus toiduainetel on madalam käibemaks, ehk kus on olemas kõik see, mille sisseviimist ka Eestis on Keskerakond kogu aeg taotlenud. Soomes iseenesestmõistetavad asjad on iseenesestmõistetavad ka eestlastele - muide meie inimesed sinna ju ei põgeneks.
Ainult Reformierakonna ja IRLi valitsus soovib vahendeid valimata võimule klammerdudes põlistada meie praegust maksu- ja sotsiaalsüsteemi, mis sarnaneb rohkem Venemaale ning vastandub täielikult Soomele. Selle poliitika tulemuseks on rikaste rikastumine ning vasttärganud keskklassi vaesumine. Ansipi võimu jätkumisel võid olla kindel, et Eesti rahvaarvu langus kiireneb veelgi.
Hea tallinlane! Aitab tööpuudusest! Aitab valitsuse genereeritud hinnatõusudest! Aitab väljarändest!
Aita Keskerakonda üks kord ja Keskerakond aitab Sind ja tervet Eestit järgmised neli aastat!
Edgar Savisaar
Keskerakonna esimees, Tallinna linnapea

P.S. Linnapea kirja lõpus oli siiski väike lohutus ka:

Juhul, kui Te ei soovi edaspidi Keskerakonnalt oma e-mailile teateid saada, vajutage lingile http://www.keskerakond.ee/unsubscribe/?UID=e601a52cd9231d95b9bddbf9e56f38aa
Teid eemaldatakse meie andmebaasist 24 tunni jooksul.

P.P.S Facebooki kommentaar endiselt healt kolleegilt ja alatiselt healt sõbralt Indrekult: “ahjaa, mõni valimine tagasi tuli mulle ka etsilt kiri. Siis see unsubscribe ei toimind, sest täna sain jälle kirja. Kurat, ma pole tallinlanegi...”

Ja ma ei luiska – käin tõepoolest tööl Maardus Finmec AS-is, mis asub aadressil Vana-Narva mnt. 1c, kuhu pääseb liini nr. 30 bussiga.

Me ei saa kunagi jõukaks, kui meie konkurentsieeliseks on vaesus...

1 Kg = 5 EEK, 5 Kg = 2 EUR

Jah, just sellist hinnasilti silmasin eile ühe Tallinna Keskturu kartulimüüja letil, kui käisin lõpuks kaemas, kuidas edeneb euro juurutamine turukaubanduses. Muud laadi kaubanduse-teeninduse edusamme eurole üleminekul läksin puht uudishimust uudistama kohe 1. jaanuaril, ent ega vajadust selle järele tegelikult eriti ei olnudki: ühiskonna valvekoer ajakirjandus pidas mujal kui turgudel toimuval valvsat silma peal (Delfi riputas kohe euro tulles “Rahva Hääle” rubriiki üleskutse anda teada suurematest hinnatõusudest) ning tuleb tõdeda, et valdav osa kaupmehi–teenindajaid mängis fair play reeglite järgi.

OK – too hinnale viiendiku otsa keevitanud kaupmees võib oma teguviisi ehk välja vabandada sellega, et tal ei ole peenraha tagasi anda… või siis sellega, et kuna 2 eurot maksis valmiskaalutud–pakitud viiekilone võrk: kartuli kilohinnale lisandub kaalumisele–pakkimisele kulunud tööjõukulu (kas kroonide ajal kaaluti–pakiti tasuta?). Ja mida kostab too kaupmees, kelle putkas on Folva-Vineta-Princess juba enam kui aasta maksnud 5Kr/kg, nüüd siis 1.8 € (tean täpselt, kuna jalutan Tallinna Keskturult läbi vähemalt korra nädalas)  - et sorry, parasjagu ei ole peenraha tagasi anda ning hinnaks kujuneb seetõttu ikkagi 2€/kg?

Pisikeste hinnanumbrite ning müntide rohkuse tõttu pälvis lühend EUR üsna ruttu tõlgenduse “Eesti uus rubla” (seda ilmselt kelletki, kes veel nõukogude fikseeritud kursiga rubla aegadest 16-kopikalist leivapätsi ja 46-kopikalist piimapudelit mäletavad), täna aga juhtusin kuulma tabavat venekeelset terminit eurosentide kohta (kusjuures termin tuli selle väljaütlejalt täiesti eksprompt, ilma ette väljamõtlemata) - “мелочи” asemel “еврочь”.

P.S. Vabandan, et postituse pealkirjas kirjeldatud hinnasildi kohta ei ole fotot. Kavatsesin küll pildistada, kuid turske kartulimüüja näoilmet märgates hakkas mul kohe ja kole kahju mulle jõuludeks kingitud 5MP kaameraga telefonist, mis kindlasti mitte terveks ei oleks jäänud, minust endast rääkimata, kuna müüja näoilme kõneles selget keelt: “Pildista-pildista… pärast ütlen politseile, et ise ta kukkus kastivirna otsa, kusjuures kaheksateist korda järjest!”.

Läbi nagu Läti raha

Euro on tänaseks täpselt nädala käibel olnud, ning terve selle nädala on mind kummitanud mõte, et miks tunduvad 2011 jaanuari alguspäevadel kauplusekassade ja pangaautomaatide juures nähtud näoilmed nii tuttavad – Déjà vu või?

Lõpuks meenus, et sarnane olukord on tõepoolest korra juba ära nähtud: nimelt Lätis, veidi peale seda, kui seal nõukogude rubla asemel tuli käibele latt, mille kurss krooni suhtes oli tollal ca 1 LVL = 20 EEK.

Olime just Valka jõudnud ja kuna mul oli asja pangakontorisse, andis abikaasa mulle kaasa sajakroonise palvega see kohalikuks vääringuks vahetada; tolleaegsest kursist tingituna sain Koidula eest kohalikku vääringut kõigest pisikese peotäie müntide jagu, mida ma naastes abikaasale üle andma ei kiirustanud. Kui abikaasa lõpuks huvi tundis, et mis siis sajasest sai, sai abikaasa tollesama mündipeotäie kätte koos kommentaariga “Sajane on läbi nagu Läti raha”.

 

Mul omal on euro kasutuselevõtt sujunud suht valutult, ning seda sugugi mitte seepärast, et olen mitu head (?) aastat elanud eurotsoonis ja ei pea kupüüride-müntide pealt vääringunumbrit otsima – teatav harjumus juba olemas, vaid hoopis seepärast, et ka krooniajal teadsin Eestis sularahas makstes alati enam-vähem täpselt, kui palju on mul mis münte ja kui palju kuimis kupüüre, ehk siis ei pakkunud laiskusest suurt kupüüri, vaid üritasin võimaluse korral alati tasuda täpse rahaga (pälvides sellega kassapidajatelt tänulikke pilke).

P.S. See ei haaku küll euroteemaga, ent tahaksin siiski mainida, millega veel kassapidajatelt tänulikke pilke välja teenisin ja teenin edaspidigi: esiteks sellega, et asetan ostud kassalindile alati nii, et triipkood oleks võimalikult hõlpsamini skännatav, ning teiseks sellega, et kaon kassa tagant võimalikult kähku – loobin ostud kotti, pistan vahetusraha tasku ja läinud ma olengi = järgmise kliendi jaoks on koht vaba. Mitte et ma kassatšekki ja tagasisaadud raha üle ei kontrolliks ja oste mõistlikult kotti ei paigutaks – seda kahtlemata, ent seda ei pea ilmtingimata tegema kassalindi otsas: ka pisemates poodides on olemas vähemalt aknalaud vms, suuremates keskustes fuajeepingid-kohvikud… No lihtsalt ajab pisut närvi, kui üks klient sorteerib peale kassa läbimist alguses vahetusraha oma tengelpunga sahtlite järgi, seejärel voldib lahti kaasasolnud kilekotid (iseenesest keskkonnasäästlik samm ehk taaskasutus) ning alustab ainult talle teadaoleva logistika-ergonoomika järgi kauba sorteerimist-pakendamist… Üks kunde pole häda, kuid kaks kõrvuti on kõva pidur, mis sunnib kassapidajat kolmanda kliendi kaupa käega lindil pidurdama, kuni emb-kumb eelmainitud bremsedest on oma protseduuriga lõpule jõudnud. Enne 01.01.2011 võtsin asja huumoriga, ent nüüd, kus kassiiride elu ei ole kerge (uus harjumatu valuts, ja veel nädal paralleelselt käibelolevaid pangatähti) – no ajab pisut närvi.

P.P.S. Üldisemas plaanis eelnevat mõtet arendades… OK – mina kliendina mõtlen, mida ma omalt poolt saan teha oma stammtoidupoe kassa läbilaskevõime suurendamiseks, ja seda mitte ainult kassiiri tänuliku pilgu püüdmiseks – pääsen ise kiiremini koju. Ent empaatiat napib kõikjal, lumerohket talve silmas pidades eelkõige liikluses: mõnikord tuleb tuline tahtmine haarata kraest mõnel hange tagant teele tormaval jalakäijal, suruda ta rooli taha ja sundida sõitma – et ta näeks, kuidas tema tekitatud ohuolukord sealtpoolt vaadates välja näeb. Nii mõnegi jalakäija aspektist on suhtumine liikluseskirjadesse hämmastavalt sarnane suhtumisega oma töölepingusse: oma õigused on kui ajusse raiutud, kuid oma kohustustesse suhtutakse kuidagi “loominguliselt”.