Sociaalpoliitika: depends….

New Yorki linnapea Michael Bloombergi ja osariigi kuberneri David Pattersoni plaan jätta toiudabikupongide eest ostetavate kaupade seast välja suhkrut sisaldavad karastusjoogid paneb siinpool Atlandi ookeani mõtlema nii mõnegi paralleeli peale. Toiduabikupongide (või mida me ikka keerutame: ütleme siis otse välja – toidutalongide) majanduslikult vähekindlustatud elanikkonnale esmavajaliku tagamiseks mõeldud talongisüsteem käivitus USA-s 60`ndatel aastatel, tänase seisuga on New Yorgis 1,7 ja osariigis kokku 40 miljonit elanikku, kes esmatarbekaupade eest tasuvad toidutalongidega. Tolle talongisüsteemi algaegadest saati ei saa talongide eest osta ei alkoholi- ja tubakatooteid ega lemmikloomatoitu: limonaad oleks seega esimene toidukaup, millele piirang laieneks.

Tervislike eluviiside propageerimise poolest tuntud Blomberg toob piirangu peamise põhjusena esile suhkrut sisaldavatest jookidest põhjustatud liigse kehakaalu ja tollest +kaalust tulenevate haiguste ennetamist, ja tõepoolest: enam kui 40-l protsendil New Yorki kooliealistest lastest on probleeme ülekaalulisusega. Iseasi, mis seekordsest põllumajandusministeeriumile esitatud 2-aastase katseajaga kavast saab: oma esimesel linnapea-perioodil läksid läbi nii Bloombergi pakutud piirang suitsetamisele avalikes asutustes ning nõue näidata restoranimenüüdes kalorisisaldust, tema kena kava lisada tervisekahjustusmaksu suhkrut sisaldavate karastusjookide hinnale kahjuks kõrbes. Piiramist on proovitud varemgi: Minnesota KOV arvas kuus aastat tagasi, et abi ei ole eriti otstarbekas, kui toidutalongide eest ostetakse rämpstoitu ja karamellkomme …kuid kõrbes – selline piirang seadvat toidutalongide kasutajad piinlikku olukorda.

Kriitikute meelest ei ole Bloombergil õigust vähekindlustatud elanikkonnale ette kirjutada, mida nad sööma ja jooma peaksid, ent teisalt – lausliberaalselt toiduabi jagades jõuaks Bloombergi juhitud linn ühel “heal” päeval samale tasemele Satakunnas asuva 5000 elanikuga Jämijärvega, kus korterist leiti laip, kelle surma põhjuseks oli näljasurm – too surnud suht priske Soome sotsiaalabi saaja kulutas kogu oma rahas ülekantava abi kärakale, ja kuna Alko oli kodule lähemal kui K-Lähikauppa… nii ta nälga surigi.

Meil õnneks seda muret pole ja toimetulekutoetusega tuleme toime, välja arvatud Hanno Pevkur juhul, kui ta kohtub elanikega, kellele toimetulekutoetus on ainus sissetulekuallikas (ei kadesta – keegi näritaks Koplis kondini puhtaks).

Puht personaalselt: kuitahes õiglane too USA toidutalongisüsteem ka poleks – kui Eestis kunagi midagi sarnast tuleb, jätaksin lemmikloomatoidu siiski esmatarbekaupade hulka: tean memmesid, kes hoiavad oma niigi napi toidulaua pealt kokku, et sõbral (ja võib-olla tema ainsal veel meie pool oleval sõbral, ülejäänuid külastab memm tavaliselt pühapäeviti kalmistul käies) oleks harjumuspärane ninaesine ikka olemas; olen käinud-näinud haamri alla minevas korteris, mille müügikuulutus ammu üleval ja elekter võlgnevuste tõttu ammu väljas, aga head naabrid annavad veel väljakolimata elanikule pikendusjuhtmega voolu, et tema küülik külma kätte ei jääks, ja naaber jääb kasvõi mitu päeva söömata, a talveks tuleb õled osta). Ja parasjagu naljakas ka: tuled koju, peni jookseb sulle vastu, hellitab ning seejärel pistab nina nagu tavaliselt su kotti, seejärel vaatab küsiva pilguga sulle otsa, ning sa selgitad: “Seoses valitsusepoolsest käibemaksu tõstmisest ning Talinna volikogu poolsest müügimaksu kehtestamisest tingitud jaehinna tõusuga… No tule tagasi, kutsa-kutsa-kutsa…”

Tallinna Ettevõtluspäev; praktiline näide

Soovitan soojalt osaleda: programmiga saab tutvuda siin ja registreeruda just Teile sobivatele seminaridele, foorumitele ja külastustele (ehk siis oma päevakava kokku panna) siin, pealegi – tegemist on külastajale täiesti tasuta üritusega!

Kuna päeva programm on tõepoolest tihe, võib tekkida küsimus: “Aga mida kasulikku ma nende mõne seminaritunniga üldse õppida jõuan?”. Tegelikult jõuab omandada nii mõndagi: näiteks osalesin kevadel Statistikaameti poolt läbiviidud statistiliste andmebaaside kasutamise kolmetunnisel koolitusel (läbiviijaks Statistikaameti teabe ja levi talituse vanemkonsultant Margit Kottise), ja peamine teadmine, mida too kolmetunnine koolitus andis, on veendumus, et ole sa kuitahes kõva surfaja või infoguugeldaja – teatavad eelteadmised võimaldavad eelpoolmainitud tegevustele kuluvat aega kordades kokku hoida. Sellega seoses soovitangi eriti soojalt osaleda Ettevõtluspäeval Statistikaameti poolt 13:30–15:00 korraldataval seminaril “Milleks ettevõtjale statistika?”, registreeruda saab siin.

Praktiline näide: kujutage ette, et Teil on korralikult toimiv autohoolduse- ja remondi väikeettevõte ning nüüdseks on Teil tekkinud soov laieneda ja hakata lisaks pakkuma ka autorendi teenust. Olete leidnud koostööpartnerid Euroopast, kes saabuvad homme Tallinna, kuid soovivad enne väljalendu vastuseid järgnevatele küsimustele:

1. Kasutatud sõiduautode (sädesüütega, silindrite töömahuga kuni 1000 cm³) import Eestisse riigiti 2009 aastal
2. Eesti linnade arv ja nimekiri, kus elab üle 20 000 elaniku
3. Eravalduses olevate sõiduautode arv haldusüksuste kaupa 2008 ja 2009 aastal
4. Liikluskindlustuse kindlustusnõude väljamaksed 2009 aasal (kuuliselt) kindlustusandjate kaupa
5. Palgatöötajate kuu keskmine ja saajate arv omavalitsusüksuste kaupa
6. Keskmine palk maakonniti 2007-2009

Kõike seda guugeldades ei pruugi kõikidele küsimustele vastuseid leiduda ja need, mis leiduvadki, ei pruugi omavahel haakuda, ehk siis vihje vastusele: www.stat.ee / metaandmed; klassifikaator KN 2009 (Intrastat), statistika andmebaasi väljaanded/avaldamiskalender.

Ehk siis osaleda tasub: hea nõu ei jookse kunagi külgi mööda maha, ja kindlasti on minu viimaste aastakümnete karjääri positiivses suunas mõjutanud lähtumine veerand sajandit tagasi minu otsese juhi suust pudenenud tõdemus: “Odavam on küsida tobedaid küsimusi, kui parandada tobedaid vigu”.

- - -

P.S. Spikker ülesandele: alustada tuleb klassifikaatoritest > kombineeritud andmed > Intrastat > otsing koodi järgi; otsingusõna järgi avab kõik grupid; edasi ava grupphaaval:

Kasutatud sõiduautode (sädesüütega, silindrite töömahuga kuni 1000 cm³) import Eestisse riigiti 2009 aastal – otsing klassifikaatoriga

Eesti linnade arv ja nimekiri, kus elab üle 20 000 elaniku – rahvastik ja rahvastikunäitajad

Eravalduses olevate sõiduautode arv haldusüksuste kaupa 2008 ja 2009 aastal - transport

Liikluskindlustuse kindlustusnõude väljamaksed 2009 aasal (kuuliselt) kindlustusandjate kaupa - rahandus

Palgatöötajate kuu keskmine ja saajate arv omavalitsusüksuste kaupa – piirkondlik statistika

Keskmine palk maakonniti 2007-2009 – kuna tegemist KOV andmetega,siis Tooted alt Linnad ja vallad arvudes

Brutopalga leiab Rahanduse alt

Töötute ettevõtlusklubi kolmas tulemine

Kristel Miljand ja Kadri Ruttas on osanud käesoleva aasta alguses käivitatud Töötute ettevõtlusklubi  sellistel pööretel käima saada, et 6. oktoobril koguneb juba klubi kolmas koosseis. Ehkki väljakujunenud tavadest on veel vara rääkida, on uue grupi sissejuhatavaks ürituseks taas nagu järjekorras teisegi grupi puhul ekskursioon Tallinna vanalinnas, mille käigus kuuleb Jüri Kuuskemaalt nii mõndagi põnevat ettevõtlusest keskaegses Tallinnas, ekskursioonile järgneb kokkusaamine endiste klubilastega, järgnevate klubiürituste programmi ja läbiviijate listiga saab tutvuda siin.

“Endiste” kohta niipalju, et esimese grupi lõpetamise ajaks oli üle poole klubilastest n.ö. “välja langenud” – seda mitte puudumiste või korrarikkumiste tõttu: inimesed olid vahepeal kas töö leidnud või omandatud teadmisi kasutades oma ärile aluse pannud, teiste hulgas ka klubi käivitajad Kristel ja Kadri. Kadri puhul on muigamapanevaks asjaoluks veel seegi, et kui ta sai täiesti söödava tööpakkumise, oli ta klubi käigushoidmisega juba sedavõrd vehus, et tunnistab tagantjärele: “Tegelikult olin tollal sedavõrd klubile pühendunud, et ei tahtnudki enam tööle minna!”

Kadri puhul veel üks mõtlemapanev nüanss: ta kandideeris teatavasse linnaametisse (seda öeldes toonitas ta ka kohe, et ei kuulu mitte ühtegi erakonda, iseäranis mitte tollesse töökohti loovasse), kuid tollele konkursil pakutavale vakantsele ametikohale ta ei pääsenudki, kuna kompetentne personalitöötaja leidis peale Kadri CV-ga (ja iseäranis tema tegevusega klubi käivitamisel ja käigushoidmisel) tutvumist, et sedavõrd väärt inimest ei ole otstarbekas poolel koormusel käia lasta, ehk siis – kogemustest ja kutseoskustest lähtudes loodi sellisele inimesele täiesti uus töökoht.

Esimese koosseisu klubilased käivad aga endistviisi koos, vaatamata sellele, et enamus neist on leidnud töö või käivitanud oma ettevõtte, liiatigi loonud koguni uue kovisiooni-teemalise grupi, mille juhtimisega nad niigi hõivatud Kadrit ja Kristelit enam ei kiusa: grupi vedajateks on paar esimese koosseisu klubilist. Kristeli ja Kadri saavutusi on võimatu alahinnata, kuid hea sõnaga tahaks meeles pidada teisigi, kes abiks olnud selle vahva ürituse käivitamisel, milles osalemisest nii mõnigi töötu on hääd nõu ja väärt teavet saanud:

• Rahvusraamatukogu
• Tallinna ja Harjumaa Töötukassa (eriti teenusejuht Raido Raudnagel )
• Statistikaamet (eriti teabe ja levi talituse vanemkonsultant Margit Kottise ja analüütik Siim Krusell)
• ESA Kopli ettevõtlusinkubaator (eriti juhataja Peeter Mõistlik)
• ESA Alustava ettevõtte division (eriti kliendihaldur Meeli Vaikjärv)
• SA Harju Ettevõtlus- ja arenduskeskus (eriti Kaupo Reede)
• MTÜ Alustame ettevõtlust (eriti Katrin Gaver)
• psühholoog Karin London
• WSI Internetiturunduse konsultant Armin Tüll
• OÜ Pähkel  Kristel Kõrgemaa
• arst, psühholoog, kinesoloog dr.Viigi Viil
• ning palju teisi ja muidugi Kadri&Kristel

Omadest kogemustest niipalju, et mingi hea aura on tollel klubil küljes suisa algusest saati: esimese koosseisu käivitamise ajal elatusin veel töötuskindlustusest ehk siis kiiret tööle tõtata ei olnud, ent sain Statistikaametist sedavõrd huvitava tähtajalise tööpakkumise, et ei suutnud keelduda, ehk siis esimese koosseisu üritused “magasin” töökoormuse tõttu maha. Teine klubikoosseis paistis perspektiivikas, ja jõudsin suisa viiel klubiüritusel kohal käia, siis aga tuli taas tähtajaline tööpakkumine, mis tundus sedavõrd huvitav, et ei suutnud keelduda. Klubi kolmanda koosseisuga otsustasin kindalt liituda, kuid juba enne tolle otsuse elluviimist pikendas praegune tööandja töölepingut, ehk siis taas olen reeservalt maas.

Ehk siis resümee: tahad tööle pääseda – liitu töötute klubiga! Pean seda silmas täiesti tõsiselt ja ehkki võrdlus anonüümsete alkohoolikute ja eelpoolkajastatud klubi vahel pole vast sobivaim, teatav paralleel neil siiski on: mõlema klubi liikmed on ise aktiivselt huvitatud oma olukorra muutmisest, ehk siis lõppu taas kord mitut eelnevat postitust lõpetav tsitaat Mäejala Vihavallalt: “Küll Jumal aitab, aga kõigepealt muretse omale korralik mõõk”.

Ärikultuurist

Täpsemalt siiski Soome ärikultuurist (ehk siis taas kord eksitav postituse pealkiri, sorry), mille ettekujutatavale ja tegelikule mainele laupäevane Taloussanomat kolme asjatundja arvamuste abil turmtuld annab. Ettevõtluskoolitaja Jari Sarasvuo hinnangul on soomlaste üle võimust võtnud vastumeelsus töö vastu, ja seda mitte ainult sinikraede tasandil – ka juhtivtöötajad on hakanud tööd vihkama.

Miks seda teemat blogis kajastan? Esiteks muidugi seepärast, et Soomes on niigi tööl kümneid tuhandeid Eesti elanikke ja kuna Eestis on tööpakkumiste ja palgatasemega nigu on, otsib praegu eeldatavasti üksjagu eestlasi ka sealtmaalt tööd: oma SWOT-analüüsi saavad mõlemad (nii juba töötajad kui ka tööotsijad) soomlaste nõrkused oma tugevusteks ehk konkurentsieelisteks kirjutada. Ja teiseks: ehkki need kaks maad on erinevad (kasvõi euro kasutuselevõtu poolest: Soomes hakkasid hinnad tõusma peale eurole üleminekut, meil ei muneta ja hinnad kerkivad juba II kvartalist saati) – leidub ka mõningaid mõtlemapanevaid paralleele.

Taloussanomat küsis ettevõtluskoolitajalt Jari Sarasvuolt, Åbo Akademi majandusteaduste professorilt Alf Rehnilt ja idasuhetes kompetentselt ettevõtjalt Juhani Järvenpäält, mis siis ikkagi on mädä Soome ärikultuuris.

Suisa turmtuld annab 20 aastat Trainer`s House`is ettevõtluskoolitajana töötanud Jari Sarasvuo: “Probleemi selgroog seisneb selles, et 90-ndate keskpaigast saati on tehtud töövastast propagandat, mida meediakanalid on omakorda ülehüsteriseerinud. Käibel on luul, justkui teeksid soomlased kolepalju tööd ja on lausa suremas töötaaga all, kuid võrdlused teiste riikidega tollele teooriale katet ei paku. Meil on ettekujutus, justkui oleks töö karistus millegi eest”; sama ettekujutus on nakatanud ka juhtivtöötajaid, kes püüavad põgeneda tööelust niipea, kui võimalik (eelpensionite süsteem seda tõepoolest ka võimadab). Sarasvuo toonitab, et karjääri alustatakse üldjuhul hilja, töönädalad on lühikesed, kuid nädalalõpud ja puhkused pikad, samuti nagu haiguspuhkused – haiguspuhkus aga võetakse kohe, kui töö juures tuleb kehv tuju. Sarasvuo: “Elu on paraku selline, et ikka tuleb mõnikord paha tuju peale, ja tõhusaim ravim selle ennetamiseks töö juures oleks töötempo tõstmine” (Omalt poolt vahele vanasõna veerevast kivist ja samblast). Sarasvuo arvates on tegemist puhtbioloogilise case`iga: inimesed lihtsalt ei talu sedavõrd madalat põhikoormust – see tekitab masendust. On kujunenud grupp inimesi, kellele toimetulekutoetusest on saanud peamine elatusvahend; suur osa juhtivtöötajatest balansseerib burn-out´i piiril.

Samas rõhutab Sarasvuo, et eelmainitut ei maksaks mitte mingil juhul üldistada, pigem vastupidi: “Ühtlasi on tüüpiline soomlane kahetsusväärselt ülitundlik: see on teine suur ja peamiselt psühholoogiline probleem. Reeglid välistavad mõtlemise – kõik, mis on trükitud, on kohustuslik. Lõpunipõlemise põhjuseks on sageli mõttetu töö – mõttetute nõudmiste peale ei julgeta vilet lasta, nagu mõnel pool mujal Euroopas tavaliselt tehakse”. Näiteks tuleb kusagilt rahvusvahelisest organisatsioonist hunnik tobedaid nõudmisi:näiteks mingi mõttetu Madriidi või Pariisi  asjapulk saadab pinu pseudopäringuid või lisaraportite nõudmisi, et mitte nii mõttetuna näida, ning mida teeb soomlane? Vehib kuni hommikuni nõutud raporteid teha. “Soomlased ei peaks keskenduma mitte täiuslikkusele, vaid kliendile – perfektsionism ei võrdu kvaliteediga. Muidugi mõista on reegleid ja nõudmisi, mida tuleb järgida, kuid on ka teistsuguseid reegleid ja nõudmisi”.

Kolmas juhtimisviga seisneb Sarasvuo arvates selles, et soomlane ei usu nähtamatut jõudu: strateegiat ja brändi. “Kui miski ei ole materiaalselt kehastunud, siis ei ole seda soomlase jaoks olemas – seepärast jäämegi allhanke tegijateks. Väärtus sünnib nähtamatust: seda sünnitavad loovus, visioonid ja innovatiivsus; me ei taha uskuda, et emotsioon omab ka kaalu”. Sarasvuo toob taas kord eeskujuks oma “lemmiknaabri” Rootsi, kuid seekord mitte põhjendamatult – per capita on Rootsi loonud enim rahvusvaheliselt tuntud brände. “Tarbijat tõmbavad ligi mängulisus ja meelelahutus – meie lähenemine on aga umbigav”.

Åbo Akademi majandusteaduste professor Alf Rehn ei purustaks Soome managementi per perkele, kuid sooviks siiski selle kahepoolset toimimist: soomlasest juht on jah pädev otsustaja ja hea suunanäitaja, kuid kahjuks napib tal ärakuulamisoskust; liiga tihti tunnevad liiga paljud, et neid lihtsalt ei taheta ära kuulata – juht peaks olema valmis ära kuulama kasvõi kirumist, seda nii klientidelt kui alluvatelt. Rehni arvates on juhtivtöötajad kuidagi liiga keskpärased: kesklassi kuuluvad keskealised, kes valivad enda keskele samasuguseid keskpäraseid tüüpe, kes küll julgevad vastu võtta häid otsuseid, kuid kardavad vastu võtta suurepäraseid otsuseid, ehk siis Rehni sõnul ollakse meeldivalt mõistlikud. Rehn toob näitena Morris Mini ja Google lansseerimise: mõlemad otsused olid omal ajal kõike muud kui mõistlikud, kuna teised ju tollal nii ei teinud (omapoolne täiendus, täpsemalt siiski tsitaat Mark Twainilt: “Inglane teeb asju seepärast, et nii on tehtud varem. Ameeriklane teeb asju seepärast, et nii pole varem tehtud”; btw – BLMC Mini osas on kõik korrektne: selle looja sir Alec Issigonis oli rahvuse poolest kreeklane). Ehk siis – korralikke prahmakaid ei tehta, kuid geniaalseid läbimurdeid ka mitte.

Viis aastat Sankt-Peterburis Sokose hotelliketti juhtinud Juhani Järvenpää tõdeb, et erinevate kultuuritaustade õppimiseks kulutatakse Soomes liiga vähe aega: Järvenpää tunnistab, et ta tuli ka ise Venemaale täesti ebaadekvaatsete taustateadmistega, mis olid kokku pandud teatmikest, pressist loetu ja stereotüüpide põhjal. Järvenpää meelest on Sankt-Peterburg oluliselt rahvusvahelisem kui Soome, kuna sealses ärielus leidub vägagi erineva kultuuritaustaga inimesi, ja tänu erinevale kultuuritaustale leidub ka valmisolekut leida probleemidele lahendusi erinevatel, mõnikord ka uutel ja harjumuspäratutel viisidel. Kodunt kaasavõetud steeotüüpide põhjal teadis Järvenpää, et Venemaa juhtimine käib ühe juhi ainuisikuliste otsuste põhjal, et venelased on laisad, et venelased ei väärtusta tööd… Nüüd tõdeb ta, et venelased on samasugused maailmakodanikud nagu soomlasedki, sageli soomlastest töökamadki ja oskavad hinnata töö (eriti käsitöö) väärtust. Maailma näinud mees peab soomlaste peamiseks puuduseks seda, et soomlase jaoks on olemas vaid üks tõde korraga; rahvusvahelises keskkonnas ühte ja ainuõiget tõde olemas pole – on erinevad aspektid.

Veel mõned huvitavad tähelepanekud Järvenpää viimase viie aasta Venemaa-kogemustest:

• kommunikatsioon: e-post, telefonikonverentsid ja videokõned ei pruugi alati toimida
• isiklik kontakt: ilma selleta sealmaal asjad liikuma ei lähe (tähtis on teretades alati silma vaadata)
• “perkele!” pendliprintsiip: südamepõhjast kirumise puhul Venmaal küll ette hoiatamata tuld ei avata, kuid vabandus olgu siis kas sama ülevoolav või veel enamgi – vajadusele vastavalt utreeritud komplimendid kasvõi koos õlalepatsutamise või kaisutamisega
• juhi kehakeel: halvim on neutraalne, tasakaalukas ja ülikorrektne juht, kes sellise body-language´a külvab ümberringi ebakindlust – tema sõnum ei jõua kohale, seda ei mõisteta
• juhi väljenduslaad: juht peab sõnastama oma tahet jõuliselt, kuid sama jõuliselt ka oma emotsioone – see väljendub enamasti kõnedes, kuid vajadusel ka šampanjapokaalide klirinas või lillede kinkimises

Omadele kogemustele tuginedes soovitab Järvenpää välismaal panustada enam kohalike kandidaatide värbamisele kõikidele tasanditele; Rehnile sekundeerides leiab Järvenpää, et Soome juhtimismudelid on lootusetult üheülbased. Soome otsekohesus ei pruugi just alati olla see kiireim tee edasi rebida – oskus kurve lõigata võib osutuda kiiremaks, efektiivsemaks, tasuvamaks ning mõlemale osapoolele sobivamaks. “Meil on kombeks korraga lukku lüüa ainult üks vastus – see tähendabki, et meil on käsil ainult üks tõde korraga. Püstitatud eesmärgini võib jõuda mitut erinevat teed pidi ning nende teede leidmine ongi kompetentne juhtimine”.

Wiikend

Eelmine postitus tõi meelde juba ligi veerandsajanditaguse aja, mil TTTK-s ühtäkki taibati, et pole ju mõtet trollide-trammide külgedele lasta lausa tasuta pori pritsida – neid saab ju kasutada mobiilsete reklaamipindadena (TAK-i juht Mati Mägi värvis tollal Ikarusi roheliseks), ja Tallinnas hakkasid vurama esimesed reklaamikirevad trollid-trammid.

Minust täna pool peajagu pikem “laps” oli tollal parasjagu eas, mil avastatakse kõike ümbritsevat ja soovitakse hoomatust koheselt teavitada vanemaid ning osatakse lühemaid sõnu tähthaaval väljagi lugeda, ehk siis ligi kahekümne aasta taguse Kadrioru jalutuskäigu soundtrack reklaamtramme jälgides:

• “Oi, emme, näe – Fanta!”
• “Oi, emme, näe – Sprite!”
• “Oi, issi, näe – Saku!”

BTW, tegemist ei ole plagiaadiga à la “emme: näe – veski; emme: näe – lehm; issi: näe – blondiin”… Parimad naljad pole mitte anekdoodid, vaid tõesti aset leidnud sündmused-ütelused, ja nende kommenteerimise osas ei suuda meie, täiskasvanud inimesed, pägalikele vähimatki konkurentsi pakkuda :)

Tallinnlaste tavad ja reisisaatja tööjuhend

Kui mõni aasta tagasi üks tollastest Tallinna abilinnapeadest endale Nissan Pathfinderi soetas, nenditi kommentaariumites, et auto valikul on ametimehel tavakodanikuga võrreldes teatav eelis: abilinnapea on kursis teede-tänavate remondi kavadega ning seetõttu langeski valik vastupidava veermikuga veoki kasuks. Sõna “veok” ei ole siinkohal sugugi liialdus: Nissan Pathfinder erineb Nissan PickUp-ist vaid kere ja pakutava lisavarustuse poolest, ehk siis mootorivaliku-jõuülekande-veermiku poolest on tolle ametimehe sõiduriist identne PickUp`i kastikaga, mis meie mail on ehk mõnel puhul tillipikendus, kuid Austraalias või Ladina-Ameerika maades on ta samasugune tubli tööhobune nagu meil näiteks Pösö Partner või Citröö Berlingo.

Ma ei tea ega ei tahagi teada, mis autoga sõidab tolle pealkirjas mainitud ametijuhendi koostaja, ent ilmselgelt mitte ühistranspordiga; või kui sõidabki, siis mitte hommiku ja õhtupooliku tipptundidel. Kaitsejõududes on olemas käsklus “Keskele vaat!”; linnaliinisõidkites seersanti pole, kuid pole tarviski, kuna reisijad järgivad ise käsklust “Keskele ist!”, ehk siis tipptundidel avaneb ühissõidukites sageli selline koomiline pilt, et kahel pool ummistunud istmetevahelisi vahekäike on kahes reas kahekohalisi istmeid, milledest aknapoolne vaba ja vahekäigupoolne täidetud ülbe aknast välja vaatava reisijaga. Reisisaatjal pole volitusi sekkuda, kuna ametijuhend näeb ette: Ehk siis puuetega inimestega on OK ja nad istutatakse maha, väikelaste emadega samuti, kuid kui laps kasvab suuremaks ja läheb kooli? 5.8 – kui mitut väikelapse ema sisenemisel ja väljumisel abistama peab?! No ma saan aru, et väikelapse issi on незаконный муж, aga pole mõtet kõiki abielurikkumisi ühe väikelapse kaela ajada; seda enam, et tööjuhendi 5.8 meenutab vanavanavana Delfi negdooti, kus tütar kurdab: “Issi, ma saan lapse” – Issi: “OK, võtame asja rahulikult: esiteks – kas sa oled kindel, et see on sinu laps?”.

Postituse ajendiks oligi Pääskülas elava ja kesklinnas töötava tuttava jutt oma tööle ja kojusõidust: 18. liini bussis on hommikuti ja pärastlõunal vahekäik täis raskete ranitsatega juntsusid, kes aga ei julge vahekäigu pool istuvalt ja aknaaluse istekoha puutumatust oma kehaga kaitsvalt täisealiselt pääsu istekohale paluda, kuna paremal juhul on vastuseks “Möh?”, ent enamasti allameetrimehe ignoreerimine. Teataval määral kuritarvitab too tuttav oma välimust (Pat Benatar Stop using sex as a weapon- nii karm see värk siiski ei ole:) – juntsusid ignoreeritakse, kuid kui alla 30 tüüpiline kesklinnas juhina või spetsialistina töötav, kalleid riideid, ehteid ja aksessuaare kandev naine, kes ilmselt sõidab linnaliinibussis kõigest seetõttu, et kesklinnas pole parkimine lihtne või tahab ta end jalgsi tööle-koju kõndides fitnessile lisaks veelgi paremas vormis hoida, palub läbipääsu tollele vabale istekohale – keeldumisi praktiliselt pole. Ning niipea kui läbipääs olemas, aitab too tuttav vabale istekohale raske ranitsa vahekäigus nügimisi talunud põnni või plika ja läheb järgmise istme juurde… no on ju paras luupainaja?!

Reisisaatjate kiviaeda ma seekord kapsast ei loobi: eelpoolkirjeldatud rivistamine ei kuulu nende ametikohustuste hulka ja pealegi näitavad nad ise sageli istekohta valides eeskuju (mis pole puhtnegatiivne näide: kui reisisaatja istub uksele lähimal istmel, et saaks vajaduse korral kohe abiks tormata. Ja ega neilgi kerge ole: 2003 kõndisin põlengus saadud traumade tõttu neli kuud karkudel, ja ühissõidukisse sisenedes hakkas seal istuv nooremapoolne rahvas enamasti ühtäkki tohutut huvi tundma aknast avanevate Tallinna vaadete vastu, istekohta pakkusid enamasti sellises eas inimesed, kellele oleksin üldjuhul ise istet pakkunud, kui oleksin püsti püsinud ilma karkudeta. Oleks tollal olnud olemas reisisaatjad, oleks ehk mõni ühistranspordi interjööri püstipüsimistoru minu poolt painutamata jäänud.

Ühtlasi luban, et juba niigi läbileierdatud reisisaatjate teemat ma enam ei torgi – loodetavasti pole vajadust. Tsitaat peaministriltTallinna sotsiaalsete töökohtade loomise kohta: “Õige raske on Tallinna linnapeal öelda mingil hetkel nendele inimestele, kes praegu nendele sotsiaalsetele töökohtadele on palgatud, et nüüd on meil majanduskriis läbi ja teie panust enam ei vajata”… Ise näen tulevikku vastupidi: need inimesed, kes olid sotsiaalsetele töökohtadele palgatud, tulevad Tallinna linnapea juurde ja ütlevad: “Kuna nüüd on meil majanduskriis läbi ja olen taas leidnud erialase töö – suur aitäh häda ajal aitamast”.

P.S. Teema ammendamiseks paar postscriptumit:

• Tuttavaga koos sõites möödusime teepervel ratast vahetavast autost; tagaistmelt kostis kohustuslikku helkurvesti kandva rattavahetaja kohta roolis olnud tuttava 5-aastase tütre kommentaar: “Issi, näe – reisisaatja!”
• Juhuslikult pealtkuuldud kõnelus bussis: “Teadsa, ja siis tuli saatejuht ja…” - “Oot: mis saatejuht?!”  - “Sorry; ja siis tuli reisisaatja ja…”

Homses Postimehes…

… on loodetavasti lugeda nii mõndagi sellist, mis meelt rõõmustab, ehk siis vabandan, et selle postituse pealkiri sai pisut eksitav (ent atraktiivne sellegipoolest, onju!). Ent sellegipoolest: miskit googtsides (koksides?) pakkus otsing muuhulgas homme oma avaldamise kaheaastast juubelit tähistavat Postimehe kirjutist, kus mõned mõtlemapanevad numbrid 2008 aasta esimese veerandi algusest (mitte  I kvartali, vaid kooliveerandi):

• Augustis lisandus 3170 uut registreeritud töötut
• Augusti lõpuks oli registreeritud töötuid kokku 18 775
• Võrreldes 2007. aasta sama perioodiga, kasvas töötus 45,2 protsenti

Eelpoolmainitud Postimehe toimetaja Kaire Uuseni kahe aasta vanust kirjutist tööpuuduse kasvu kohta saab lugeda siit; tänast Tallinna abilinnapea Priit Kutseri kirjutist tööpuuduse leevendamise meetmete kohta saab Delfi arvamusterubriigis lugeda siit…

Nood kirjutised on ju kaks täiesti erineva keeduajaga kartulit, kuid miks ma neid samas kastrulis keedan: ehkki Tallinna linna poolt vastuvõetud meetmed tööpuuduse leevendamiseks on propagandistlikud, kunstlikult loodud jne jne jne – no tule rääkima seda inimesele, kes sellel nn. palaganil leidis peale kaks aastat ilma tööta olemist kasvõi reisiaatja töökoha ja võib üle pika aja perele kasvõi paki makarone välja käristada, ja saad sõna “tööturupalagan” peale kindla peale molli.

Ise oleksin kaks aastat tagasi teadmises, et töötus on aastaga kasvanud 45,2%, kiiruga hakanud “voolikuid lahti kerima”, kuid esiteks ei kuulunud ma valitsusse ja teiseks elasin tollal Soomes ja kuulsin vaid päevast-päeva tolle maa uudistest, et on kõigest aja küsimus, millal USA-st alguse saanud kriis jõuab Euroopasse…. Eestis toimuvat iseloomustab kõige paremini Mihkel Raua tõdemus, kes võttis 2008 detsembris aja täiega maha: lendas lõunamaale ja puhkas täiega ja ei jälginud mitte mingeid päevauudiseid (õige tegu – mis puhkus see muidu oleks!); 2009 jaanuaris Eestisse naastes ja hetkeolukorra vastu huvi tundes sai sõpradelt vastuse: “Peaministri arvates on olemas oht, et kriis võib peagi jõuda ka Eestisse”.

Selgituseks eelnevale: ma ei ole kesik ning ma ei arva, et reisisaatjate ametikohtade loomine on hea lahendus tööpuuduse leevendamiseks; samas olen ma veendunud, et s*tt lahendus on oluliselt parem kui lahenduse puudumine.

Kriis tasapisi möödumas?

Masu mõõnapunkti möödumist ja majaduse tõusulepöördumise väljendamist numbriliste näitajate kaudu laidetakse alatasa maha – nood numbrid ei kajastavat reaalsust, olevat võetud värskeltvõõbatud laest jne jne jne. OK – annan siis omalt mõned puhtsubjektiivsed, visuaalsetel vaatlustel põhinevad, kuid mittenumbrilised näitajad.

Tolle deduktiivse idee iva pudenes peakolu sisse teise ilmasõja eelse perioodi kohta käivast legendist, mille kohaselt olevat Inglise luurel olnud aimu Saksamaa kurikavalate kavatsuste kohta juba ammu enne Saksamaa kallaetungi Poolale, ning seda  tänu Saksamaa otsusele tõsta riiklike toetuste jms. abil olulisel määral seakasvatuse mahtu. Smithid imestasid “Milleks?”, kuna Scmidtide toitumisharjumusi teades eeldanuksid britid proportsionaalselt ka hapukapsa kasvatuse kasvu, ning asusid nuputama, et mida nonde lisanduvate schweinedega Saksas peale hakatakse. Lihaga on klaar, kisaga ka, kuna peale seakisa ei tohtivat tapamajas mitte midagi raisku minna (ega ma eriti ei imestakski, kui sakslased on tänaseks oma tuntud teutooni tõhususega litsensi tollele kisale türk… sorry: teistele tublidele Germany kodanikele kahekümneprossase kasumimarginaaliga maha müünud). Sisu ehk liha juurest jõudsid briti luurajad pakendi ehk seanahani, millest saab jah valmistada luksuslikele Horchidele sisepolstrit, ent –uups!- ka sõdurisaapaid.

Tänasesse päeva naastes: ettevõte, kus hetkel töötan, toodab muuhulgas ja (suht suures osas) lastikäsitlemise mehhanismide komponente, ning mitte mingeid laokärusid, vaid sadamates ja transporditerminalides kasutatavate masinate osi – merekonteinerite haaratseid, terminalitraktorite raame, tõstukimaste jne. OK – tegemist on allhankega, kuid mitte odava allhankega: tellijad on eranditult Euroopa tootjad (kelle kvaliteedinõuded oikui kõrged), ning kui keegi postituse lugejatest leiab mõnest Aasia sadamast masina (tõstuki, terminalitraktori vms), mille marginime esimene silp ei ole KOM.. TOY.. DAE.. HYU.. FUJ.. või mistahes mitteAasia tootja oma– saatke palun pilt: vaevatasu lubada ei julge, kuid üritan!

Nagu juba alguses lubatud: numbrilisi näitajaid ei saa ja pealegi pole mul õigust neid avalikustada kaa. Kuid mida tahtsin oma “deduktiivse” meetodiga rõhutada: tellimuste mahud on kasvanud, mõne toote puhul koguni kordades, ehk siis – Euroopa vajab aina enam masinaid, mis teisaldavad suuri kaubakoguseid transporditerminalides ning neid masinaid toodavad Euroopa tootjad. Jah, muidugi laadivad need masinad laevadelt maha ka Aasiast saabunud konteinereid Hiinas toodetud odavkaubaga, kuid siinkohal (vähemalt metallonstruktsioonide osas) jälle ühes varasemas postituses mainitud tõsiasi:

1. Kui miski allhanke osa-või-asi on suurem kui FEU (40-feet merekonteiner), ei tasu see Euroopa lõpptarnijale üldjuhul Aasiast tellimist (kui tegemist pole just laevatäiega)
2. Kui miski allhanke osa-või-asja kohaletoimetamistähtaeg on lühem kui 5 nädalat, ei tasu see Euroopa lõpptarnijale üldjuhul Aasiast tellimist (kui tegemist pole just laevatäiega)

Wiikend: avalik teenus

Pilt Priisle tee 8 trepikoja teadetetahvlil pilku püüdnud teavitusest:

Teatav vastuolu valge raamiga rõhutatud lausel ning sellele eelneval tekstil loomulikult on, ent oma talupojamõistusega saan asjast siiski aru nii, et elanikel ei tasu vaeva püüda oma isiklike sõiduvahenditega blokeerida prügivedu, kuna politsei saab sellega kindlasti palju efektiivsemalt hakkama -ogamattide laotamine läbisõiduteele, prügiveoki rehvidesse tulistamine etc… Niisiis igati positiivne case: nii korteriühistu liikmete kodanikualgatus prügiauto blokeerimisel kui KÜ juhatuse otsus kasutada elanike initsiatiivist tunduvalt tõhusamat avalikku teenust ehk siis politsei abi.

P.S. Blogimisele tuli suve tõttu päris pikk paus vahele… Ei-ei: puhkust mul ei olnud (viimati puhkasin suvel anno 2006), lihtsalt leidsin juuni alguses töökoha, millest olin ammu unistanud – sellise, kus töötajalt oodatakse vähemalt 150% koormusega töötamist: see võib kõlada crazy´na, kuid on inimesi,kellele selline elulaad meeldib, näiteks mina ja minu praegused kolleegid (endistest kolleegidest rääkimata, ehk siis  - see on mitte ainult sõltuvust tekitav, vaid ka nakkav… Kes teab: võib-olla just seepärast mind välja valitigi, et oli tarvis inimest, kes ennetab sambla kasvamist ehk siis kiiresti veerevat kivi). Nüüd on kolleegid taas suvepuhkustelt tagasi, koormus pisut leebem ja loodetavasti leian taas piisavalt  aega tööväliste tegevuste jaoks: korteriühistu, naabrivalve, erakond, ning muidugi – blogosfäär! Käsi alati put… sorry – pulsil!

Wiikend

Nagu ütlesid muistsed eestlased: “Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi”…

 

 

 

 

 

 

Asi asub Tallinnas Keskturu juures (Kreutzwaldi tänava pikenduse ja Lastekodu tn. ristmiku loodeservas).

Töötajate täiendkoolitus

… on samuti nagu uute töötajate väljaõpetamine viimase viisaastaku jooksul paraja matsu saanud, erinevus ehk vaid ajas: enne masu kardeti tööle võtta uusi väljaõpetamata töölisi, kuna peale kvalifikatsiooni omandamist võisid nood tööle siirduda konkurendi juurde või hoopistükkis välismaale, ent olude sunnil seda siiski tehti – tööjõupuudus ja buum.Kuna masu lõpp ei ole proportsioonis töökohtade arvu taastumisega, on selge, et suure osa endiste põhikohaga töötajate ülesannetest teevad ära koondamisest pääsenud väärt vennad, ja siinkohal tekib paariks lähimaks aastaks teatav riskimoment: lisaülesannetega toimetulekuks vajab too väärt vend lisaväljaõpet, kuid kuni pole kindel, kas oleme ikka taas pinnale tõusnud – esimeste peale pinnaletõusmist ahmitud õhusõõmude põhjal on tolle väljaõppe kohta üsna keeruline otsustada, kas tasub ressusrssi raisata: laseme vanaviisi edasi või püüame eksporditellimused siiski Eestis edasi hoida?

Wiikend: pärleid töösisekorraeeskirjadest

Viikendiks lahedat wahelugemist Tööinspektsiooni juunikuu infokirja nopitud pärlitest, mis korjatud erinevate ettevõtete sisekorraeeskirjadest ning milledest on kas raske aru saada või on nende asjakohasus küsitav või milliseid on kohati äärmiselt keerukas järgida:

• Finantsasutus: Töötaja peab vältima ebaharilike häälte tekitamist, mis võiksid segada kaastöötajaid
• Remonditöökoda: Töökohal ei tohi olla midagi liigset, et mitte asjata otsida tööajal vajalikku mittevajaliku seest!
• Piimafarm: Töötaja võib muuta tööümbruse hubasemaks, kuulata raadiot või muusikat, kui see ei riku töökoha üldilmet ega sega teiste töötajate töötegemist ning ei ohusta loomade heaolu
• Finantsasutus: Tööruumides on keelatud alkoholi ja narkootikumide tarbimine, välja arvatud juhtudel, kui seda pakutakse sümboolselt tööandja poolt tööruumes korraldatud ürituste raames
• Kinnisvarabüroo: Keelatud on söömine ja joomine arvutile ohtlikult vahetus läheduses
• Remonditöökoda: Külmal aastaajal on keelatud väljuda asutuse territooriumile kerges riietuses ja peakatteta
• Kaubandusettevõte:Lisaks korrapärasele kontrollile tuleb aastas vähemalt 2 korda teostada pistelist kontrolli
• Zookauplus: Loomavaenulikud väljendused nii sõnas kui teos on töölepingu kohese lõpetamise aluseks
• Autoremonditöökoda: Tööandja korraldab kõigi töötajate kõigi alaliikide kohta tõepärase arvestuse pidamise
• Kohalik omavalitsus: Töötaja on kohustatud tööandjat kirjalikult kõigist altkäemaksu pakkumistest, andmistest javõtmistest informeerima
• Hambaravi:Töötaja on kohustatud teostama meditsiinilisi protseduure optimaalsel arvul, tekitades patsiendile minimaliseeritud hulgal ebameeldivusi
• Lillekauplus: Töötaja peab täitma hügieeninõudeid kaastöötajatele vastuvõetavas ulatuses

 

Hügieeninõuetega on praegusel aastaajal paraku nigu on; meenub Anti Kontori ammune kirjutis EPL-s, ehk siis sedalaadi kirjavahetus:

• Janek to Marek – sa saad bossuga paremini läbi kysi kas ta meile suveks kontorisse kui mitte konti siis vähemalt ventikaid soetada ei soovi
• Marek Fwd to boss: Kuna töötajatelt on seoses suviste ilmade saabumise ning eriti tööruumide ebapiisava ventilatsiooniga seoses laekunud laekunud kaebusi töökeskkonna temperatuuri kohta, siis kas oleks võimalik paigaldada kontorisse kui mitte konditsioneer, siis vähemalt kohtventilaatorid?
• Re from boss to Marek: Kliimaseadmete hinnapakkumised on tulnud ja juhatus leidis, et konditsioneeride või ventilaatorite soetamine kolmeks kuuks ei ole otstarbekas – alternatiivina võib lubada töötajatel töökohal kergema riietuse kandmist ja külmade karastusjookide tarbimist
• Fwd from Marek to Janek: venti ei saa – boss soovitas, et jäta pintsak koju ja joo pepsit
• Re from Janek to Marek: M
• boss to crew: Seoses suve saabumisega, mida me kõik oleme pikisilmi oodanud, otsustas meie ettevõtte juhtkond sisekorraeeskirjadesse sisse viia mõned sesoonsed muudatused, mis eeldatavasti annavad oma olulise panuse Teie töökeskkonna veelgi paremaks muutmisele: pintsaku ja lipsu kandmine on kohustuslik kõigest kohtumistel klientidega, muul ajal võib töökohal viibida päevasärgi väel; 0,3L plastpudelis karastusjooke võib juua töökohal tingimusel, et neist tekkivad plekid ei sattu paberkandjal dokumentide peale.
• Janek Fwd to Marek: krt – sul on osakonnas selline Linda, kelle top kui midagi üldse varjab, siis ainult südamelööke ja kelle seelik on kitsam kui minu püksirihm, ja mina pean viigipükstes iga päev kui saunas käima – kui see ei ole sooline diskrimineerimine, siis mis see on?!
• Marek Re to Janek: marks – erinevalt sinust raseerib linda oma sääri ja kaenlaaluseid iga päev ja kui ta ajaks habet, siis ilmselt mitte ülepäeva nagu sina; erinevalt sinust kasutab linda higilõhna peitmiseks peent prantsuse parfyymi, mitte saku originaali six-pack`i nagu sina
• Janek: puhkusevastaja – out of office

Tööandja tagant virutamine…

… ei ole sugugi nii üheselt mõistetav tegevus, nagu esmapilgul paistab.

Otsese virutamisega on asi konkreeetselt klaar ja tegemist on üksüheselt varavastase kuriteoga, kuigi see sarnaselt alla 1000-kroonise poevargusega kuriteona justkui ei kvalifitseerugi: kui ikka mõnel mehel kulub päevas kordades enam töökindaid, lõikekettaid jms sarnast stuffi (mis on ka koduses majapidamises, garaažis või suvilas kasutatav) kui temaga samalaadset tööd tegeval kolleegil, siis kerkib küsimus – kuhu kogu see kulumaterjal kaob? Kilost kroonist kallimaid põhivahendeid õnneks näpistada ei juleta, kuna selliste kadumine võib kaasa tuua põhjalikuma juurdluse, kuid: täna paar töökindaid, homme kuuene keermepuur, ülehomme leht liivapaberit – no mida see peremehele ikka teeb! Tjah – aga mis raha eest peremees tema arust töövahendeid ostab? Selle raha eest, mida toote tellija peremehele ei maksa, ent mida peremees on sunnitud välja käima, kuna tema kohustuste hulka kuulub töötajate varustamine töövahenditega.

OK: nõuka-aja taustaga inimeste puhul saaks pisipõssamist välja vabandada halva harjumusega (tollal kuulus kõik ju rahvale), kuid ka tänapäeva säinased on noodsamad nõuka-aegsed мелочи kojunihverdamisnipid omandanud uskumatu kiirusega: milleks peremehele juba avatud poolik segukott või veerand alusetäit plaate – tal pole nende jääkidega ju niikunii mitte midagi peale hakata! Väga häid välimäärajaid koostada oskav Ekspress määratles toda venda nii: ehkki ta vihkab tööandjat kui klassi, saab ta siiski aru tema olemasolu vajalikkusest, kuna tema puudumisel poleks ju kellegi tagant varastada.

Otseste vargustega on asi klaar, kuid kuidas defineerida sellise säinase käitumist, kes läheb pooletunnisele lõunapausile ja jätab selle ajaks valgustuse täiega põlema ja ka kompressor ning tema töökoha ventilatsioon huugavad täiega samal ajal, kuis säinas ise 30 min jutti kollast kaarti saab (vutist on asi kaugel - pean silmas Liptoni teed)? Küsimuse peale “Aga kes elektrikulu kinni plekib?” teatab säinas süüdimatul moel: “Tööandja”. Ja kui küsida, kustkohast see raha tuleb, teatab säinas: “Aga tal on ju”. Ja ei jõua kohale see Henry Fordi põhitõde, et palka ei maksa tööandja – palka maksab toode, lihtsalt toote eest saadud raha liigub läbi tööandja raamatupidamise. Kui see ei ole kuritegelik hoolimatus, siis mis see on?

Veel üks kuriteoliik – kummi venitamine: ehkki enamus minu endisi ja praegusi kolleege tunnistavad, et stabiilne töötegemine väsitab päeva lõikes oluliselt vähem kui pealesunnitud ootepausid (tootmises näiteks detailide või materjali puudumise poolt põhjustatud), leidub siiski säinaseid, kellede peamine eesmärk tundub olevat tehases viibitud aja maksimeerimine ja samal ajal tehtu minimeerimine. Riigikogusse sellised ehk isegi kõlbaksid (kuna usinamad sealsed saalisistujad on pastaka värvi järgi nupuvajutajad, kelledest komisjonides niikuinii mingit tolku poleks), kuid kuna nad kandideerida vaevalt et viitskiskid, sobiksid nad suurepäraselt turvameesteks, kellede töö eesmärk ongi töllerdamine… kuni midagi toimuma hakkab (like intsdent: poes on varas või töökohal: oi, ülemus tuleb). Tegevuse tulemuse kohta selline küsimus: toote tegemiseks kulunud tunnid maksab kinni tellija, tasudes tööandjale toote eest;  kummi venitatud tunnid, millede eest tootja ei maksa, maksab kinni tööandja, kandes palga töötaja arvelduskontole (pluss 30% sotsi, mida töötaja oma palgalehel ei näe): kui see ei ole kelmus, siis mis see on?

Wiikend: Pikker

Ei-ei:mitte piirivalve patrulllaev PVL-103 Pikker, vaid ikka see stagnaaegne ajakiri… No lihtsalt tuli puhtjuhuslikult meelde tolle laheda ajakirja miski kuuekümnedate aastakäigu numbri koomuskis kujutatud telefonimäng: algul käratab tehase direktor peainsenerile: “PLAANI PRAAGIGA EI TOETATA – TEHA LÕPP SELLELE!”, ja subordinatsiooni pidi peainsenerilt tsehhijuhatajate ja etc-hierarhia kaudu rohujuuretasandini jõudnud sõnum oli lõpuks meistrilt töölisele selline: “PLAANI PRAAGIGA TOETADA- MUIDU LÕPP TEHASELE!”

Krdi kahju, et mul tolle väljaande kuuekümnedate sulaaastate hoolega alleshoitud aastakäigud 2003 tulekahjus hävisid – jupike ajalugu korstnasse tahmana kaduma lennanud, aga tippaegadel 80 000 tiraažis ilmununa on “Pikker” tükike ajalugu ikkagi:

• kuni 60-ndateni sotsrealism koos kõige sellega kaasnevaga (mille kaks aastakümmet hiljem üldistas Vladislav Koržets aka Ülev Suurmõlk aka kodanik Männike: “On nigu on. Need, kes oma vaimupimeduses selle vastu võidelda püüavad, lihtsalt ei mõista, et on, nigu on. Ent sellegipoolest teeb eesrindlik kodanik omalt poolt kõik, et oleks veelgi enam”).
• kuuekümnendatel oli jah tagakaanel alati Stanislav Malahhovi kohutuslik karikatuur à la käepigistus, kus ühel mansetinööbiks aatomipommid ja teisel dollarimärgid… OK, tollal õpetati lasteaias luuletusi like “Дядя Труман вяка, атомная бомба кака!” ja rahutuvi pasandas nn. arengumaadesse nii kuis jaksas, aga millegipärast arvan, et siinmaal läksid hoopis paremini peale kasvõi Kohila poisi Roman Ohlau kolhoositeemalised karikatuurid: pealesattunud agronoom käratab erasektorisse sõnnikukoorma kärutanud traktoristile: “See koorem oli kolhoosi põllule mõeldud!” - “Mina olen traktorist, mitte mõtete lugeja”.
• seitsmekümnendate ridade vahele peitmisest saab põhjalikumalt lugeda tolleaegse peatoimetaja pihtumusest Õhtulehele;  omapoolseid mälestusi vaid niipalju, et peamine plagieerimine keskendati keskmisele lehele (Padavere; lehe sisuga täitjateks Boleslav Boržets aka Vladislav Koržets, John Kaplinn-Johannesburgsky aka Jaan Kaplinski, Änn Bläkk aka Ann Must ja palju teisi tolleaegsele vaimu sumbumisele vaatamata siiski elus olevaid inimesi).

Nu ma ei tea, kas on Õhtulehes ilmunud viimase tõsise toimetaja Kaido Liiva jutt kolmekordest tsensuurist tõega bullshit, kuid kaldun pigem arvama, et tsensorid lasid masstootmiseprahmaka tollal lihtsalt hooletusest läbi: iga väljaande ISSN all pidi olema  olema rahvastevahelise suhtlemise keele arusaadav selgitus, millega tegu, ja ühes seitsmekümndetate “Pikris” oligi üldjuhul avaldatava ISSN all “журнал сатиры и юмора в эстонском языке” asemel “zhurnal sätiry i ymora v östonskom äzyke”

Jaanibäe

Õnneks on Eesti Tuletõrje- ja Päästeameti järelkokkuvõte Jaanipäeva tähistamisest juba üsna mitu viimast aastat alanud lausega: “Sel aastal erilisi intsidente ei olnud…”. Mõtlemist mõjutavaid jooke pruugitakse jaanipäeval niikunii, laipu loetakse aga pärastpoole ja seda iga maa spetsiifkast lähtudes: Eesti Politsei arvutab puhutud promillide keskmist, põhjanaabrid arvutavad, kui mitmel järvest leitud uppunul on püksilukk lahti – praktikas on selleks põhjendus olemas: õõtsuv ja mõtlemist mõjutavat jooki tarbinud jaanipäevaline läheb tolle joogi jääke üle samuti õõtsuva paadi parda siristama, satub kusemise ajal oma ja paadi õõtsumisega resonantsi ja ongi ots – tuhande järve maa spetsiifika (tegelikult on järvi üle 5000, kuid “tuhat” kõlab kenamalt).

5 rikkaima hulgas, aga igamees meepotti ei pääse

Kui Eesti tõepoolest trügiks 15 aastaga 5 rikkama EU riigi hulka, siis ei tähendaks see sugugi, et iga meie mats meepoti ligi pääseb, tahtjaid on teisigi: isegi kui mett noolima ei pääse, on heaoluriigi rasvaplekiselt laudlinalt pudenenud raasud kolmanda maailma kodaniku mõistes ju parajad porgandid.

• 23.02.2010: Aamulehti andmetel on Pirkanmaal ligi 1000 töötut õde: hooldusõdede tööpuudus on aastaga kasvanud 34%, tööd otsivaid põetajaid on 49% rohkem kui aasta tagasi. Statistikaeksperdi Juha Salmise sõnul on asi selles, et aastavahetusega lõppenud tähtajaliste töölepingute asemel uusi ei sõlmita.
• 13.04.2010: Radio957 andmetel asuvad 19.04 Hatanpääl (Tamperes, Pirkanmaa südames) ametisse viis Filipiinidelt Pirkanmaa tööjõupuuduse leevendamiseks palgatud hooldajat. Hooldusõekoolituse on nad kodumaal juba saanud, samuti ka soome keele algõppe, täiendkoolitus käib kohapeal.
• 22.04.2010: Radio 957 teatel asuvad Filipiinidelt saabunud hooldajad lõpuks tööle – algne plaan alustada tööd Hatanpää haiglas juba esmaspäeval 19.04 takerdus reisi&piletiprobleemide taha. Filipiinlased on tööle võetud personaliotsingufirma OpTeam Oy kaudu.

Taustaks tiba vanem uudis:

• 19.01.2008 Hesari: juhul, kui personaliotsinguettevõtte OpTeam´i plaanid realiseeruvad, tuleb aastaks 2015 Filipiinidelt Soome tööle kümneid tuhandeid väljaõppinud ja kvalifitseeritud töötajaid – eeskätt hooldusõdesid, kuid ka keevitajaid, koristajaid ning toitlustustöötajaid.

OK: Filipiinide 91 983 000 elanikust ligi 9 000 000 töötab välismaal ja näiteks kevadel Soome saabunud ning varem USA-s ja Austraalias töötanud Circe Brillantes´e välismaal teenitud palga eest on tema kodumaal korda tehtud kuueliikmelise pere kodu, kuid – Finlandisse veab teda eeskätt ikka 10 korda kõrgem palk kui kusagil kodumaal.

Btw – siin need viis Hatanpää hooldajat ongi:

See teooria, et ega neeger Eestisse tööle tule, kuna talle on kliima külm, on täielik jura: Soome kliima kohta küsisin üle Satakunnas juba mitu aastat ühes elektrotehnikaettevõttes töötanud itaallase käest, ja hea kolleeg Antonio arvas, et ei ole see soome talv hull midagi – lihtsalt tuleb soojalt riidesse panna ja boonusena saab mootorkelguga tasuta sõita, soome suvi aga on lausa ideaalne – just sobivalt soe! Kollegi kodumaa (ehkki Põhja-Itaalia) suvi on Antonio meelest pisut liiast plusskraadides…

Alkoholism Venemaal…

…on teadagi tõsine probleem, mille vastu võitlemiseks on riiklikul tasandil vastu võetud mitmeidki meetmeid, võetakse praegugi ja jäädaksegi võtma, aga igapäevaelu illustratsiooniks paar värsket pilti Doni-äärsest Rostovist, esimene neist selline ehtvenelikult temperamentne крик души:

Teine näide on aga päris asjalik: tegemist on Rostovis üsna populaarse kohaga, kuhu ei tulda mitte sõpradega jõmisema ja koos nendega jalgpalli MM-i või F1 ülekandeid kommenteerima, vaid tõepoolest kiirustamata külma õlle ja hea raamatu seltsis end harima (ehk siis see on minu meelest meie päevalehtedega varustatud pubikultuurist pügalajagu üle):

btw: see naeratav õlle- ja kirjandusehuviline daam on mu abikaasa

Weel wiikendi: A Negdoot

Kriis hakkab tasapisi üle minema ja allhanke tellimusi hakkab taas meie kanti tilkuma - selline konkreetne Soome ettevõtja nagu Ruokokoinen leidis äsja äripartneri Põhja-Ameerikast, ning et hinnas ja muudes tarnetingimustes sai nädala jooksul kokkulepe kokku, helises äsja kojujõudnud ja allhankelepingu teksti koostav USA-s elav ukrainlane Ruokokoiselle: “I need your name for composing the subcontracting order – could you spell it?”  Ruokokoinen kui koolitatud mees hääldaski tähthaaval oma nime: “Aar-juu-ou-kei-ou-kei-oor-ai… “   Vastus kostis: “Thank you and don`t worry -  I´m fine. But could you spell your name now, please?”

Ruokokoinen on ok, aga ega eestlastega lihtsam ole: Croonika ja Kosmopolitani fotograafid soovitavad laia ja laheda naeratuse pildile saamiseks: “Say – cheese!”, kuid eestlane kui keeli oskav rahvas transliidib sellise soovituse ajus automaatselt, ajab huuled torusse ja kostab fotsi plõksu ajal: “Juuuust”.

Kamuflaaž: omamoodi moodus motiveerida

Tuttav ettevõtja oli hädas: tellimusi vaatamata kriisile tasapisi ikka tilgub, ent tähtaegadega on pidev piin, kuna tema koostajad & keevitajad, kelle töö tootlikkusest sõltub tähtaegade järgimine, venivad kui tatt, maksa palka palju tahad. Masu ajal on 90 – 110 krooni vahele mahtuv tunnipalk paras präänik, ja mehed on tegelikult tänu kõrgele kvalifikatsioonile oma palka väärt, ent: tellija maksab reaalselt töötatud tundide eest, tööloldud nn. tagumikutunnid hinnakalkulatsiooni ei mahu: paraku mõnele mehele kohale ei jõua, et kui tellija ettevõttelt krooniliste hilinemiste pärast tellimustevaiba jalge alt ära tõmbab, on kirdõkk nii ettevõttel endal kui ka selle töötajate töökohtadel.

Too tuttav ettevõtja tutvus mingis bensukas kohvi juues kahe Poola rekkamehega ning sõlmis nendega tunniks sellise suulise töölepingu:

1. Töötajate ülesanne on imiteerida Poolast pärit tööd otsivaid keevitajaid
2. Töötajate töötasu on 5€/h
3. Töötajad kohustuvad jätma oma rekka tehase nägemisulatusest välja

Poolakad said antud asjaga auga hakkama, ja kuna peremees oli ise ka kunagi samas keeles suhelnud, siis tuuri ajal kuulsid end parasjagu kohvipausile sättivad venivillemid fraase à la: “Potrzebna jest za cztery spawaczi, a muszą być do sześć osoby: głównie spawanie, a ogólnie oprócz i czyszczenie. Ot spawaczy potrzebne kwalifikacija: czarny stal ponieważ ot osiemi mm, w drodze odstępstwa również nierdzewnej, pod warunkiem ale doświadczenij mało – następnie to nie mieszać…”.

Nagu ikka sedasorti visiitide puhul, kerkis kohe pärast pausi töötajate poolt esile küsimus: “А кто эти такие были?", peremees seletas: “Poola keevitajad – kaua me kummi venitame: nood vennad võtavad 3€ tunnist, tööd teevad 14 tundi päevas: ilma nendeta peaksime poe kinni panema”. Järgmine küsimus oli otse loomulikult: “ А с нами как?!”. Peale sõna VALLANDAMINE kuulmist paranes töötempo kohe samal päeval lausa suurusjärgu võrra.

Vaesuse mõõdupuud

Kas võid endale võimaldada vähemalt ülepäeva liha või kala söömist? Kui ei, oled varsti ametlikult vaene.

Euroopa Liidu liikmesmaade sotsiaalministrid leppisid 7. juunil Luxemburgis kokku, et 20 miljonit  EU kodanikku tuleb vaesusest välja tõsta, kuid kuna on iseasi, kuidas seda vaesust mõõta, pandi paika 9 kriteeriumit, millede hulgast iga liikmesriik valib vähemalt neli. Siiamaani oli jah mugav seada vaesuspiiri vaid sissetulekupõhiselt, ehk siis enamikus Euroopa liidu liikmesriikides oli vaene see, kelle sissetulek oli väiksem kui 60% mediaanpalgast, nood just seatud kriteeriumid on vast pisut objektiivsemad, ehkki mitte päris:

1. Maksehäired (Eurostati andmetel ei suuda iga kümnes EU elanik oma arveid tähtajaks tasuda; Kreekas on asi kusisem: arvetega on probleeme igal neljandal leibkonnal)
2. Küte – kütmata või alatemperatuuriga eluruumis elamist loetakse nüüdsest vaesuse tunnusmärgiks
3. Ootamatud väljaminekud (trauma terveks ravinud arst esitab kirvearve või mõni kodumasin annab saba: see lööks pere-eelarve rööbastelt välja ligi kolmandikul küsitletutest)
4. Ülepäevane ports liha, kala või muud proteiini sisaldavat toitu (9% eurooplastest sellist luksust endale lubada ei saa)
5. Võimalus vähemalt nädalaks kodunt kaugemale puhkuseresile sõita (kolm neljandikku rumeenlastest on selle puudumise tõttu kodu külge aheldatud)
6. Sõiduauto (seda ei saa soetada 9% EU elanikest)
7. Pesumasin (ju vist tarvilik asi – 98% ostaks selle iga kell)
8. Telekas (veelgi levinum kui pesumasin – kõigest 1% saab ilma selleta hakkama)
9. Telefon (kuidas kusagil: Eestis ja Soomes on mõnel mitu tükki taskus, 4% bulgaarlasi helistab kirjutuslaualt või tänavataksofonist)

Nali ongi nondes neljas kohustuslikult valitud kriteeriumis (pealegi oli algse plaani järgi kriteeriume kõigest kolm): no ma tahaks ette kujutada Eesti talupidajat, kes ei saa oma elamut kütta ning kellel pole ei autot ega telefoni ega tagataskus mõndasadat krooni ootamatult lõhki läinud uue hüdraulikavooliku ostmiseks traktorile – ei saanud pilti ette! Telekat tal tarvis pole, kuna tema arvutis on TV-kaart, nädalaks ära sõita ta ei mõtlegi, kuna ei paremat pole kuskil maal kui suisel ajal Saaremaal – mis ta on nüüd siis vaene või ?!

Müügimaks: saab ka kõrvale nihverdada

Tuttav raamatupidaja saatis vihje, kuidas sooritada oma ostud ilma Tallinna müügimaksu maksmata:

Müügimaks kehtib teadupärast eraisikutest ostjatele, mitte juriidilistele kehadele. Nii-et kui järgmine kord rosinasaia või muud "luksuskaupa" ostad, palu tšekk vormistada näiteks Eesti Keskerakonna kui Tallinna müügimaksu “autori” nimele. Sinult küsitakse selle jaoks reg numbrit/aadressi, see on 80053370, Toom-Rüütli 3/5, Tallinn, 10130. Ja voilà, oled 1% kokku hoidnud. Ei ole vahet, kas maksad sulas või isikliku pangakaardiga - loeb see, kellele ost kassasüsteemis vormistatud on.

Motivatsioonist & mõttelaadist

Mõnikord nädalavahetustel mõtlen, et mis imemoel on mul õnnestunud masu ajal mitte ainult töökohta säilitada, vaid ka karjääriredelil ülespoole trügida… Vastuse leidsin Jack Higginsi vanast thrillerist “Kotkas on laskunud” (eesti keeles: Kupar 1995), kus üks spioon imestab: “Kuidas te nii kaua elus olete püsinud?”, ning teine spioon vastab: “Tänu sellele, et ma ei võta mitte kunagi mitte midagi liiga tõsiselt!”. Pohhuismiga siinkohal siiski pistmist pole, pigem on asi  stambi&krambivabas mõttelaadis, millele andis Corvette`i kiirenduse ühe ammuse tööandja lausutud vastus minu puhtsüdamlikule tõdemusele: “Ma ei ole kindel, kas ma saan sellega hakkama” - “Sina ei peagi kindel olema: mina olen kindel, et sa saad sellega hakkama - sina aga anna minna!”

Statistika: lahja pahteldamine vs väärt mört

Registreeritud töötute arv aina kahaneb ja kahaneb – hurraa. Kui viitsiks, siis võtaks kätte ja arvutaks välja daatumi, mil registreeritud töötute arv jõuab nullini, ent ei viitsi – tegelikus elus ei ole nende numbritega mitte midagi peale hakata, kuna nii väikeseks ei kahane isegi regatud töötute arv mitte kunagi, et kuue viimase nädala kahanejate arvu võiks kasutada Viking-Loto pileti märkimisel.

Eesti Töötukassa igareedene registreeritud töötute arvu vähenemine on tegeliku olukorra silumise aspektist nagu lahja pahteldamine, sakslased ammutavad Agenda 2010-tüüpi segumasinast rammusaid kellutäisi ja mätsivad statistikat echtsa teutooni põhjalikkusega. Saksamaa Majandusinstituudi hinnangul oleks töötute arv ilma Agenda 2010-ta praeguse 3,5 miljoni asemel 5 miljonit, kuid – millega need poolteist justkui töökoha säilitanud miljonit praegu tegelevad? Tööbürood on sadu tuhandeid töötuid suunanud nn. 1 €/h töökohtadele, mis on suht sarnased meie sotsiaalsetele töökohtadele: peamiselt abitööd riigihanke ehitusobjektidel, hoolduskodudes ja koolides, raamatukogudes ja arhiivides, tänavate ja parkide heakorra tagamisel. Kui töötu keeldub sedalaadi töökohast, lõigatakse tema sotsiaalabist 30% maha, ja alla 25-aastane ei saaks äraütlemise puhul enam kottigi (kuigi tööbüroo maksab tema korteriüüri ja toidu kinni, toiduraha ostutšekkide näol). Sellist sotsiaaltööd võib teha kõige rohkem 15 tundi nädalas, ja siin see iva ongi: erinevalt meie reisisaatjatest säilivad 1€/h-töötajal kõik töötutoetused, kuid käib ta ju justkui tööl ja tööpuuduse statistikas ta enam ei kajastu.

Wiikend: globaliseerumine

Nädalalõpul oma pildikogu sirvides sattus ette vana, ent tabav Hesaris avaldatud karikatuur… näe – siin see ongi!

Maakeeli niisiis:

• VAREM: soome müüja müüb Soomes tehtud särke
• PRAEGU: soome müüja müüb veerandi hinna eest Taimaal või muulmaal tehtud särke
• TULEVIKUS: Taimaa või muumaa müüja müüb veerandi palga eest ja veerandi hinna eest särke soome töötutele.

Tööandja – ekspluataator?

Eurobaromeetri uuringu tulemused toovad välja naljaka vastuolu (eestikeelset kokkuvõtet saab lugeda siit):

• 72 protsenti Eesti elanikke nõustub väitega, et ettevõtjad ekspluateerivad teiste inimeste tööd
• Samas möönab 90 protsenti eestimaalastest, et ettevõtjad loovad uusi töökohti

Parem siinkohal pikemalt arutlema ei hakka, et misasi see ettevõtlus üldse on: paljud näevad temas lehma, keda lüpsta, paljud ulukit, keda lasta, ja vähesed seda hobust, kes vankrit veab… Oma osa on stereotüüpidel: tööandja on inimene, kelle peamiseks eesmärgiks on armukesele kalli Lexuse kinkimine ja igal avaneval võimalusel töötaja peedistamine ja Havaile puhkama putkamine ning kes on vajalik vaid selleks, et kellegi juures tuleb ju täis istuda 40h nädalas tasutud tagumikutunde ja kodusesse majapidamisse tööriistade-materjalide soetamiseks on samuti tarvis kedagi, kelle tagant neid virutada.

Ekspluateerimise kohta mõned killud Postimehe kommentaariumist:

• töötu: ekspluateerimisest veelgi hullem on see, kui keegi tahagi sind enam ekspluateerida
• imf: Kui neid k---di tööandjaid ei oleks, küll oleks hea tööd teha :)
• k2: Loomulikult ekspluateerib ettevõtja oma töötajate tööd, teisiti ei saaks ta ju midagi teenida ning tegu poleks mitte ettevõtluse, vaid heategevusega
• lunar: lõpetan ekspluaterimise, tahan näha kuidas nad ise hakkama saavad ....

P.S. (lisatud peale teema esialgset postitamist): Üheksakümnendate aastate algul said oma ennesõjaaegse nime tagasi mitmed tänavad ja linnaosad, aga ka mõned eesti ajal populaarsed kauplused ja kohvikud, sealhulgas Kaarmanni kauplus, mille nime kohta tuli tollal Maalehe toimetuses töötanud Nasta Pino juurde arvamust avaldama nördinud lugeja:

• “Kuidas Te suhtute sellesse, et kauplusele ennistati ekspluataatori nimi?”
• “Mis mõttes ekspluataatori?”
• “No Kaarmann oli ju kapitalist, vereimeja, ta ekspluateeris töölisi”
• “Kuidas ekspluateeris – kas ta ei maksnud palka?”
• “Miks ei maksnud, ikka maksis – ja hästi maksis! Mis tal viga maksta, omal miljonid pangas”
• “Aga mis moodi ta siis ekspluateeris?”
• “No kuidas Te siis ei mõista?! Ta ju nõudis tööd!”

Kirjeldatud sündmus leidis aset vahetult peale nõuka-aja lõppu: tol perioodil  püüdis tööline jätta muljet, et teeb tööd, kuna tööandja ehk riik üritas jätta muljet, et maksab selle eest palka. Masueelse perioodiga seda üks-ühele võrrelda ei saa, kuid teatav sarnasus siiski on: tööjõupuudus võimaldas ehituse ämbrikandjal kruvida oma tunnihinna 200 krooni tasemele ja vegeteerida nii mõnelgi kaheldava kasuteguriga töötajal tänu tööandja lootusele, et midagi ta ehk ikkagi teeb – tänaseks on nii ämbrikandja kui vegeteerija töötud, ent (oma arust õigustatult) nördinud: krt, kas palga eest peab veel tööd ka tegema?!

Klient on kuningas ja kassapidaja on keiser?

Ma ei ole mingi viriseja ja olen alati lähtunud printsiibist, et kui klient on kuningas, peab ta ka vastavalt käituma, kuid mõnikord lihtsalt muidu ei saa, kui esmaemotsooni ajel postitada kaebus tarbija.24 kaebusteraamatusse, postitust ennast saab lugeda siit (või kliki pildil):

Vahejuhtumi iroonia seisneb selles, et olen ise olnud ligi aasta töötu ja endal hinge sees ja katust pea kohal hoidnud ajutiste tööotstega, milledest ühte olingi just tegema minemas ja Keskturu Grossist põikasin lihtsalt tee peal läbi: Grossil oleks nibin-nabin saamata jäänud minu 46 krooni, ise läksin koostama kahte erinevat kalkulatsiooni kilohinnaga toodetavatele metallkonstruktsioonidele – 2.95€/kg või 2.92€/kg + 500 € ettemakse iga toote eest, ehk siis olukorras, kus ühe Eesti ettevõtte ekspordivõimalus oleneb sellest, kas tellija aktsepteerib 46 sendi võrra kallimat kilohinda, laseb teise Eesti ettevõtte töötaja sama numbri, kuid kroonides, lahinal minema.

Erinevad uuringud on näidanud, et töötajate töökultuur ja töödistsipliin on kriisi käigus paranenud, kuid ma ei arva, et selle põhjuseks on ainuüksi koondamishirm: kriis ja tööandja nibin-nabin omadega toimetulek näitavad selgemalt, kui suur on iga töötaja osa lisaväärtuse loomisel ning teadvustavad töötajale teravamalt, et palka ei maksa tööandja – palka maksab toode, lihtsalt raha liigub tööandja kaudu.

Vestmann ja Piibeleht müügimaksu kallal

Müügimaksust endast siinkohal rääkima ei hakkagi, kuna sellest on juba piisavalt räägitud ja jõutakse kuni järgmise aasta jaanuarini veel piisavalt vaielda, kuid valitsuse äsjase otsuse kohta ei saa kohe kuidagi ütlemata jätta, et asjal on ikka kange kemplemise maik man. Tallinna ja Toompea vahelises kemplemises ei ole mitte midagi uut, selline kemplemine kestab ju juba keskajast saati: kumbas suunas on all-linna ja Toompea vahelise linnamüüri laskeavad? Ehk siis juba tollal kujutas Toompea all-linnale suuremat ohtu kui välisvaenlane.

Järgmine kord on linn sedalaadi asjade planeerimisel lihtsalt ettenägelikum ja võtab ette midagi sellist, millele Stenbocki majast oleks võimalikult keerulisem kaigast kodarasse susata, üks idee oleks selline:

Valitsusel oleks sellise asja elluviimisesse sekkuda sama raske kui näiteks Tallinnas tasulise parkimise ala laiendamisesse Kalamajja (primitiivsest pelgalt sirkli abil parkimisala planeerimisest ilmus eilses Eesti Päevalehes väga hea arvamuslugu arhitekt Indrek Saarepera sulest). Ja pealegi – mis võiks reformaritel olla tasulise tänavaületamise vastu? See ei puudutaks ju autoomanikke, kelle hulgas on majanduslikult paremini toimetulevaid kodanikke enam kui jalakäijate seas, hea demagoog oskaks vastupidi - serveerida tasu kui igati õiglast. Alguses oleks asja korraldamine ehk jah pisut keeruline ning tooks enesega kaasa lisatööd MuPo-le, kuna tasumata tänavat ületavad jalakäijad tuleb ju paigaldada tasulisse parklasse, uuest aastast saabuv euro tooks kaasa lihtsa võimaluse lahendata nupuga ülekäigukohtadel asi samasuguse mündikogumismasina abil, mida saab lisavarustusena paigaldada näiteks kohviautomaatidele – kakskümmend eurosenti pilusse ja veerandiks tunniks roheline ees!

Ent seda arvas peaminister küll ilmaasjata, et müügimaksu kulutamine mädanud kartulite ja puuhalgude peale on propaganda; lätlased eksperimenteerisid seemnekartuliga, kuid kukkusid haledalt läbi: Cēsise rajooni Vaivese vald pakkus vähekindlustatud elanikele seemnekartulit ja maatükki, et omale ise talvekartul mulda panna – eelmisel aastal tundis kartulikasvatuse vastu huvi üheksa leibkonda, käesoleval aastal mitte ühtegi, Tallinna kartulid võeti aga vastu – ju siis järelikult oli vajadus nende järele olemas.

Jälle see reisisaatja! Seekoord Aaviksoo hammaste vahel

Kui Tallinna ühistransporti ilmusid esimesed reisisaatjad, ei saanud peaminister neid mainimata mitte kordagi tööpuudusega tegelemisest rääkida: et selline lahendus ei ole õige, investeerima peab haridusse ja teadusesse ning valitsus küll kunagi neoonveste jagama ei hakka. Viimasel ajal pole aga Ansip reisisaatjate teemat enam puudutanud: võib-olla seepärast, et neoonveste kannavad nüüd ka pargivahid, kellede tööl on silmaganähtav tulemus täiesti olemas, võib-olla aga oletatava võimaluse tõttu, et viimases hädas reisisaatjaks pääsenu jättis andmata omapoolse panuse nende hulgale, keda Eestis oli 2009 aastal 242, 2009 aastal 280 ning tänavuse aasta esimeses kvartalis 57 – enesetapu sooritanutele.

Seekord ei saanud reisisaatjast oma blogis üle ega ümber kaitseminister Jaak Aaviksoo: “Muidugi, eksisteerib ka ahvatlev võimalus tööpuudust kiirkorras leevendada avaliku sektori tööhõive suurendamise teel kas siis reisisaatjaid palgates või muul moel (palga)raha laiali jagades. Sellist lähenemist ei saa küll sotsiaalseid argumente arvestades hukka mõista, ent tootliku tööhõive kasvatamisele see küll kuidagi kaasa ei aita, pigem pärsib tegelike töökohtade loomist ja tarvilist tööviljakuse kasvu”. Aaviksoo arvab ka, et avaliku sektori tööhõive kasvatamine kasvatab tegelikult eelkõige riigi kulusid ja seeläbi riigivõlga ning viib lõpuks paratamatult Kreeka arenguteele.

Kas asi lausa nii hull on, et toob kaasa Kreeka stsenaariumi kordumise, kuid ilmselt ilma sotsiaalsete töökohtadeta hakkama ei saa, seda juba ainuüksi silmas pidades pikaajaliste töötute tohutu suurt osakaalu – lihtsalt liiga palju on inimesi, kellel ei ole juba hommepäev leiba lauale panna ning keda seetõttu jutud haridusse investeerimisest ja tööjõu kvaliteedi tõstmisest täiesti külmaks jätavad. Loo alguses mainitud enesetappude teema oli ehk liiga julm: ehkki nende kasvus võib tööpuudusel ja lootusetusel oma osa olla, ent eks neid ole tehtud ka jõukaimatel aegadel – näiteks õnnetu armastus majanduskasvu kohta ei küsi. Muret teevad hoopis välismaale tööelmineku põhjused – ehkki sellekohane statistika puudub, saab arvamuslugudes ja kasvõi netikommentaariumites mingigi pildi. Masueelsel ajal mindi enamasti kas uusi kogemusi omandama või head palka teenima või ka mõlemat korraga, ning kuna kojujäänud pereema palk võimaldas pere ära majandada, oli välismaal töötaval pereisal kindel plaan kunagi koju naasta, pealegi ei pidanud palga pärast ilmtingimata kaugele sõitmagi: palgaerinevus pealinna ja Lõuna-Eesti või Ida-Virumaa oli üsna tuntav, ning ehkki Tallinna all enam Ivo Schenkenbergi ootamas ei olnud, ei olnud Tallinn ka kaugel. Nüüdseks on koju jäänud pereema koondatud, tallinlastel ei ole omalgi tööd, ehk siis lihtalt ei jää muud üle kui CV EURESE saidile riputada või hakata vakantse guugeldama. Kuna välismaal töötajad on üsna usinad netikommenteerijad, saab mingi ettekujutuse ka kojunaasmisplaanide kohta, ning seal on kahjuks vähemuses soovid esimesel võimalusel kodumaale naasta (välismaal ei olnudki meepotte ees ootamas) ja märgatavas enamuses veendunud kinnitused tagasitulekuplaanide kohta mitte varem kui pensile jäädes (uups –ei olegi nii hull, kui alguses kartsin!).

Kui vajadus sotsiaalsete töökohtade järele välja arvata, siis midagi sellist küll Jaak Aaviksoo kirjutisest ei leia, mille üle lausa vaidlema kipuks (lugeda saab siit), samast teemast annab ülevaate ka Delfi (soovitan soojalt kiigata ka sealsesse kommentaariumisse). Lõpetuseks aga ei saa ma kohe kuidagi jätta meelde tuletamata Aaviksoo erakonnakaaslase Mart Laari poolt mõned aastad tagasi väljaöeldud lauset; ehkki lausutud enne masu saabumist, on see jätkuvalt aktuaalne ka täna: “Tänu üheksakümnendatel vastu võetud otsustele olemegi me tänaseks välja jõudnud sinna, kus me oleme”.

Põlevkivi – Eesti Nogia?

Kriisist oli siiski kasu kah: ei küsita enam “Kui palju see maksab?” vaid “Kui kaua see niipalju maksab?”. Positiivne on see, et tarbijal on tekkinud on huvi (ehitades tegelt sigakalliste) passiivmajade vastu, ehk siis põllule püstitatud gyprok-karbid on loodetavasti möödanik, ja paratamatu tundub seegi, et tuumajaamast pole pääsu: minu tänase seisuga 48-aastased silmad seda näha ei pruugi, kuid varem või hiljem ta Pakrile tuleb… (võib-olla ka mujale, kuid kindlasti mitte Caprile, ikka kuhugi siia).

Naftavarude kahanemine on andnud põlevkiviõlile hoopis uue väärtuse, ja ehkki Eesti energiakandjate osas Bahreiniks kunagi ei saa, pühime me oma põlevkivivarudega näiteks Belgiast sama pikalt üle, kui viimati Wehrmacht:

1. USA - 72,0%
2. Brasiilia - 5,4%
3. Jordaania – 4,7%
4. Maroko – 3,5%
5. jne kuni Eestini – 1,1%

Ehk siis: mida vähem seda elektrienergia tootmiseks ahju aetakse, seda enam seda alles jääb, ja pooleteise aasta pärast hakkab teda oi-kui-palju tarvis minema: Outoteci ja Eesti Energia loodava põlevkiviõlitehase algne planeeritud aastane tootmismaht on kaks miljonit barrelit ja ettevõttel on kavas see tulevikus kahekordistada.

Erinevalt pruuni kulla kasutamisest elektri saamiseks ei reosta põlevkiviõli tootmine ei atmosfääri ega põhjavett, ent mis peamine: 72% maailma põlevkivivarusid omava USA ukse vahele on Outoteci/Eesti Energia jalg juba pistetud: Eestis investeeritakse tehasesse-tootmisse, mujale maailma kavatsetakse müüa eelkõige Eesti ja Soome inseneride väljatöötatud tootmistehnoloogiat. EE Jordaania-projekti on pressis pekstud piisavalt, mis pole ka ime: väidetavalt on eestlased ainus teadaolev rahvus, kelle kadedus on sugutungist suurem.

Väliseestlasest ettevõtja Lembit Soots: “Mis täna tehtud, see homme hooleta ja maksab kaks korda rohkem”.

 

Dr. Kabel ja tohtrite keeleoskus

Reedene Delfi juhtkiri käsitleb tohtrite kehva keeleoskust: Tallinna ülikooli ja osaühingu MindPark korraldatud meditsiinitöötajate riigikeele oskuse uuringus osalenud 80-le arstile ja 159-le õele esitati ülesandeks testpilt, kus pidi ära tundma ja märkima viis kehaosa ja elundit; eesti keeles esitatud sõnadeks olid pimesool, pahkluu, näpp, otsmik ja kaenlaalune. Üllataval kombel suutis ülesande veatult lahendada kõigest 52,5 protsenti arstidest.

Tohtri umbkeelsuse eluohtlikkusest on omast tutvusringkonnast tuua kolmekümne aasta tagune näide: nädalavahetusel suvilas toimetades lõi linnas elav vanahärra põlve vastu mingit piiret ära ning et valu pakitses põlves ka uue nädala alguses, otsustas papi pahema ennetamiseks elukohajärgses polikliinikus põlve näitamas käia. Noor, viks ja just äsja peale mingi oblasti meditsiinilise instituudi lõpetamist Eesti NSV-sse tööle suuntud arst kuulas vanahärra kurtmised viisakalt ära ning kirjutas välja retsepti, ja kui mees apteegis küsis, kui mitu korda päevas seda retseptirohtu põlvele määrima peab, sai ta teada, et määrida pole siin midagi, kuna tegemist on südameravimiga. Tavaliselt terve paki suitsu päevas tõmmanud papi pani end hirmunult kuni järgmise päevani tervisedieedile ning naases kohe hommikul koos vene keelt oskava tütrega rajooniarsti juurde – too tunnistas, et kuna ta vanahärra jutust peale “Тэрэ пяеваст” mõhkugi ei mõiganud, oletas ta, et mida sellises vanuses inimesel muud ikka viga saab olla, kui et süda jukerdab, ning kirjutas vastavalt oma oletusele välja ka retsepti.

Mõnikord olen mõelnud, kui keeruline on veterinaari töö võrreldes perearsti omaga: erinevalt loomast ei ole inimene arsti juurde tulles stressis, mida tekitavad võõras ümbruskond ja eriti võõrad inimesed, kes üritavad kombata just valu tegevat kohta ning keda seetõttu paratamatult tuleb enesekaitseks hammustada – inimene räägib tohtrile ise, kustkohast ja kuidas tal valutab ja vajadusel näitab valutava koha ka ette, kui aga tohter põlvel ja südamel vahet ei tee, on ehk kindlam tee minna hea veterinaari juurde, kes oskab looma piinade põhjuse kasvõi tema silmadest välja lugeda.

Tohtrite umbkeelsuse teema kerkis päevakorrale kohe peale taasiseseisvumist, kuna osa arste arvasid, et kui on olemas krdi kõva arstidiplom, siis on riigikeele oskuse nõue lausa liiast – huvitav, kuidas nad oma tööd ette kujutavad? No näiteks ei ole ma kohanud sedalaadi tööpakkumist: “Vajatakse autojuhti, soovitav on suunatulede sisse-väljalülitamise oskus”… Mõned iseenesestmõistetavad asjad ei ole mõnedele iseenesestmõistetavad.

Postituse pealkirjast kah ehk siis lõppu ka lõbusam toon: kuuekümnendatel oli Kohila ambulatooriumi peaarstiks dr. Kabel, ning mida pidi arvama patsient sellist arupidamist kuuldes: “Mida tolle tõvega teha?” - “Mis muud kui Kabeli juurde!”

Kõvalt kiire tööpakkumine

No mõnel on puuduva töötaja leidmisega ikka sedavõrd tuli takus, et pakutakse ka sedalaadi konkursi lõpptähtaegu:

Konkursi lõpu kellaaeg küll puudub, kuid võiks siiski olla, et mitte sattuda peale hoolikat kandideerimisavalduse koostamist taas kord teate peale “Konkurss on aegunud”.

Loodetavasti on tegemist mingi personaliosakonna tibina näpukaga rippmenüüst või kalendrist kuupäevade valimisel kuulutuse sisestamise ajal, või on tõepoolest potentsiaalne tööandja taibanud, et töötud ja kohe-kohe lootust kaotavad tööotsijad ei lappa suuremaid töövahendussaite mitte ainult iga päev, vaid lausa iga tund? Omalt poolt julgen otsimiskogemust juba omavana sedasorti sirvimist soovitada: olukord muutub online`s hetkedega ja suitsupausi asemel tasuks parem kiigata CV-Keskuse “värsked” – rubriiki või valida CV-online vasakust menüüst (peale “Tööpakkumiste” alt eriala või asukoha valimist) filter “Periood” – ööpäev.

Muidugi eeldab sedasorti sirvimine ja kiire reageerimine tugeva CV olemasolu mainitud keskkondades – see peaks olema sama laskevalmis kui Clint Eastwoodi kolt, täpsemalt siis sama saatmisvalmis, et võiks vajaduse korral kasvõi puusalt tulistada. OK- tema kehastatud kangelaste kasutada oli kõigest kolt ja teadmine, et taskukohased tulitervad võrdustavad võimalusi , meil on keskaegseid kogemusi rohkem (Raeapteegis uhmerdati pulbreid juba sajand enne seda, kui Kolumbus tõstis purjed) ja lähtume me esi-isade õpetustest: “Küll jumal aitab, aga kõigepealt muretse omale korralik mõõk” – ehk siis kõigepealt koosta omale läbilöögivõimeline elulookirjeldus.

Juurovižn sonng gonntesst…

…jättis seekord täiesti külmaks – latt on liiga madalale langenud (sorry, lõunanaabrid – pidasin silmas kõrgushüpet, mitte LVL kurssi!) ja seepärast pole seekordne tulemus teab kui pozoorne: kõvas konkurentsis kõva koha saavutamine oli auasi (Padari-Bentoni võit, Ivo Linna – Maarja-Liis Ilusa kauni “Kaelakee hääle” nibin-nabin võidust ilmajäämine), ent aeg on astunud edasi ja kuna enam pole osalemas endisel tasemel tegijaid, võrdunuks võit võrreldes endiste aegadega Giacomo Agostini etapivõiduga 125-stel või vormel3-s, kuhu vanameister üle kolis, kuna ei suutnud või ei osanud oma karjääri väärikalt lõpetada – minu meelest pole see pingutamist väärt.

Eriti kahju on aga sellest, et juerooplased ei oska enam irvitada: Guildo Stern ja Stefan Raab kogusid ju omal ajal üksjagu punkte, “Leto Svet” jäi juba ajastusse, mida kirjeldab Andrus Kivirähk: “On selge, et tulevikus pole enam mingit mõtet investeerida laulu või muusikavideosse. Neil pole mingit tähtsust. Oluline on võita telefonihääletus! Selleks tuleb aga teha koostööd naabritega. Näiteks leppida kokku, et kõik Soome estofiilid hääletavad meie laulu poolt, samuti osta viinakohvrite abil ära võimalikult palju tavalisi soomlasi. Seda kampaaniat võiks koordineerida näiteks Tuglase Selts Helsingis. Vastutasuks lubame meie hääletada soomlaste poolt. Samasuguse diili võib teha ka lätlastega – näiteks sundida kõik Valka linna elanikud hääletama Eesti poolt ja kõik valgalased Läti poolt. Juhan Paadam viibiks isiklikult kohal nagu külvivolinik ja hoiaks häältekogumisel silma peal. Ma usun, et sel kombel suudaksime me finaali suruda mis tahes mõmina!” Ja tõepoolest: milleks korraldada kolm tundi kestvat gala-kontserti - kuulutatakse hääletuse algus välja: Eesti annab hääled Soomele ja vastupidi, ex-Jugoslaavia arveldab isekeskis, Rootsi ei saa sittagi… veerand tundi ja tulemused teada!

Huvi on mul muidugi endiselt olemas (uncoclypedia väitel on ju Eesti kolm peamist religiooni striitreiss, rate.ee ja Eurovisiooni fan-clubide fännklubi), kuid pöialt pidama ei hakka ma enne, kui lavale tuleb taas midagi sama lahedat kui LT-United.

Kilulinna turismindus

Möödunud suvel olin parajas plindris: küllasaabunud kanadalanna soovis osta eesti rahvariides nukku ja mõtlesime selle käigupealt vanalinnast kaasa haarata, käik vanalinna venis aga kolmetunniseks – no mida pole, seda pole: laias valikus leidub kõiksugu jõuluvanasid-päkapikke-HagarHirmsaid, ent eesti rahvariides nukke võid vanalinnas leida vaid kolmest kauplusest. OK: mõistan, et autorinuku valmistamine on töömahukas ja kallis; siinkohal idee Töötute Ettevõtlusklubile – omal ajal Kalevipoegi ja saarepiigasid treinud Salvo mahtu taastada ei ilmselt õnnestu (kuna tolle tootmiskoondise puidutöötlemisseadmed erastati kuidagi sujuvalt – isegi nii sujuvalt, et seadmed erastanud ettevõtja sai eelnevalt Salvo arvelt tehtud omandatavate seadmete täishoolduse kuni höövliterade teritamiseni välja; toda teritamistööd tegin 1989 ise, krrt!), kuid pisemaid pöidlapikkusi Lindasid valmistas ka nikerdajate ühing “Uku” (ukerdajate ühing “N…”) – nõudlust ju oleks?

Kuna kõik turistid eeldatavasti puukalevipoegi-lõikelaudu koju klobistada ei soovi, oleks nõudlust ka muud laadi toodetele, ent eelduseks oleks siiski, et Tallinna teema võetaks koju kaasa  - turisminduses nagu muudelgi aladel kehtib paraku reegel, et sinu parim müügimees on sinu rahulolev klient: kas tahame me erineda Rostockist ja Poznanist või oleme edasi üks pärameri kõik?

Tuttav klaasikunstnik teeb päris huvitavaid Tallinna siluetiga külmkapimagneteid: meeldivalt õhulised (klaasist; sobivad suurepäraselt stainlessi külge), kena kujundusega… peagi paneb plika piznessi kinni, kuna:

• kaupmees ostab vidina 35 krooni eest ja laob selle välja 105-kroonise letihinnaga
• kaupmehe tagatasku on parempoolselt õhuke (vasak tegelt samasugune)– kunstnik saab tasu siis, kui vidin müüdud

P.S. Vihje FIE Valeri Sepale: minu endisel koostööpartneril Jouko Jukkolal on “kohustus” saata ämmale igast komandeeringu sihtkohast postkaart – kena Tallinna vaatega kaardi leidsime, kuid postmargi järel käisime Kallaveres (mis polnud probleem, kuna Jokke Saabil oli Soomes paak täis tangitud ja diiselkütus on seal tänase seisuga odavam kui Eestis).

Tööpuudus juunis

Pidevalt tööpakkumiskuulutusi jälginuna võin väita, et talvised ennustused tööpuuduse leevenemisest suvel tänu hooajatöödele on jama: pakkumisi on vähe ning mõnedel on ilmselt mingi kala sees – miks muidu ei suuda FIE Valeri Sepp juba kolmandat kuud leida vanalinna postkaardimüüjat. Iseäranis väike tundub hooajaliste tööpakkumiste arv aga siis, kui seda võrrelda kohe-kohe tööturule tulevate uute tegijate armaadaga – pean siinkohal silmas tänavu kooli lõpetavaid noori. Kuna vanade kaladega võrreldes puudub sel kontingendil konkurentsieelis eelneva töökogemuse näol, siis mis oleksid nende tugevad küljed? Eelkõige mudugi õppimisvõime - kool ju just äsja lõpetatud ja hoog veel sees. Eelneva töökogemuse puudumisel tasuks kindlasti CV-sse sisse kirjutada lõputöö teema, veelgi parem oleks aga tavapärase kronoloogilise elulookirjelduse asemel kandideerida funktsionaalse CV-ga (asjaliku näidise leiab siit): tundub jah harjumuspäratu ja uus, ent CV-Online`i värbamisspetsalisti Ivika Borni kinnitusel läheb personalitöötajatele päris hästi peale.

Asi, mida tasuks ilmtingimata kohe peale kooli lõppu teha (seda muidugi juhul, kui töökohta silmapiiril terendamas pole) – end töötukassas arvele võtta: erinevalt minuvanuste kändude kuue kuu pikkusest vindumisperioodist saab 16 – 24aastase töötu palgatoetusega tööle võtta, kui ta on olnud töötuna arvel järjest vähemalt kolm kuud – septembris lisanduks seega juba teatav konkurentsieelis. Igareedeste regatud töötute arvu kahanemise raportite bravuuri abiturientide arvelevõtmine paraku jah kahandaks, kuid numbrid numbriteks:olen ise möödunud aasta juunist saati töötu ja ma ei taha oma konkurentsieelist kahandada sellega, et trükin välja tolle igareedese raporti ja saadan selle koos vabandusega arve tasumata jätmise pärast korteriühistule, Eesti Energiale, Tallinna Veele, Tele2-le jne-jne-jne: tulemuseks oleks minu hullumajja pistmine, kuid sealt on juba krdi keeruline tööintervjuudele pääseda.

Müüt mustalt töötavast Eesti ehitajast

Soome ehitustöölite ametiühing (Rakennusliitto) tegi eelmise nädala neljapäeval arappi riigi ergutustoetusega rajatavatele ehitusobjektidele (sama teemat kajastasid ka Delfi ja Hesari): välismaalt pärit töötajate osakaal on 64%, enamus neist on pärit Eestist, juhuslikult jäi hambusse 600€ kuupalgaga tellingupaigaldaja ja müüt elab edasi – Eestist pärit tööjõud on mingi hämar värk, kes kollektiivlepingust pole kuulnudki ja maksavad makse krt teab kuhu riiki (kui üldse maksavad) ja Eesti ehitaja võtab töö ära 20 000–lt töötult Soome ehitajalt.

Pilti laiendab pisut Hesari kommentaariumi sirvimine: pooled arvamuse avaldajatest pole teemaga lihtsalt kursis (näiteks arvavad, et kuni 6 kuud saab Soomes töötada makse maksmata – selline luksus lõppes juba 01.01.2007, kusjuures maistraatti esitas poliitiliselt korrektse põhjenduse, kuid politsei ütles oma kodukal häbenemata välja: “Seadusemuudatus on vajalik Soome tööjõuturu kaitsmiseks”).

Ylevaade Hesari kommentidest:

• Valitettavasti suurin osa suomalaisista rakennusmiehistä osaa irroittaa vain nosturinkoukun elementistä uudisrakennuksella
• Ensinnäkin, jos uutista ei olisi kirjoitettu rakennusliiton tovereitten tilaustyönä, toimittaja olisi voinut todeta, että kaikesta rasistisesta mölötyksestä huolimatta suurin osa raksalla työskentelevistä on Suomessa rekisteröityjen yrityksen palveluksessa.
• Telineasentajalle maksettava 2500 euron palkka on kyllä jo niin kohtuuton, että ei semmoista pidäkään maksaa. Se on ryöstämistä. Yhtään valtion elvytysrahaa ei tuommoiseen pidä panna. Toisekseen, suomalaiset rakentajat eivät suostu töihin työehtosopimuksen hinnoilla, vaan vaativat ylikuumenneen markkinan palkkoja. Nyt on lama, joten suomalaisten hintataso on kohtuuton
• Lisäksi toimittaja olisi voinut ilmaista iloa siitä, että tämän ulkomaisen työvoiman avulla pidetään Suomen rattaat pyörimässä. Rakentamisessahan ei ole kyse vain raksalaisten työllistämisestä, vaan myös oheisalojen työllisyydestä.Ulmainen työvoima ei tässäkään vie yhtään kenenkään duunia. Päinvastoin. Jos suomalaisia käytettäisiin rakentaminen olisi jo kuivunut ja niin olisivat myös työttäminä monet siitä leipänsä saavat palvelualan, teollisuuden, kuljetuksen, kaupan ja suunnittelun alan töissä olevat suomalaiset.Niin kuin Saksassa ja Englannissa on todettu ulkomainen työvoima ei vie työpaikkoja. Monia niistä työpaikoista nimittäin ei edes olisi ilman niitä ulkomaalaisia, vaan toiminta olisi lopetettu, ja samoin niiden työpaikkojen avulla pyörivät monet muutkin työpaikatKiitämme rakennusalaa sopeutumisesta vallitsevaan markkinaan ja sen panoksesta suomalaistenkin työllistäjänä järkevän toiminnan avulla
• 1. Suomalainen ei tule minimipalkalla. Työttömyysturva on ruhtinaallinen. Lamassa ei mikään yritys pysty kilpailemaan sen kanssa.
  2. Hoitajia toki riittää vientiin. Olet niellyt TEHYn valheet. TEHYon ihan itse tehnyt tutkimuksen ulkomaille muuttaneista hoitajista. Sen tutkimuksen mukaan syy ei ollut raha, vaan yksinkertaisesti nuorten ihmisten halu nähdä maailmaa. Jos eivät sattuneet rakastumaan kunnon mieheen, suurin osa palasi. Merkittävä ryhmä olivat myös ns. ruovat, jotka muuttivat ulkomaille vain ja ainoastaan puolisonsa työn vuoksi. Tarkoituskaan ei ollut mennä hoitajaksi yhtään mihinkään, vaan vähän pelailla golfia ja hoidella kotia.
  3. Pääkaupunkiseudulla tarvitaan ehdottomasti ulkomaisia bussikuskeja. Suomalaisista työttömistä ei hommaan ole. Siinä vaaditaan sosiaalisia taitoja, kykyä ottaa vastuuta ja pitää itsensä siedettävässä kunnossa. Alkoholisteja ei voida edes ajatella
• Kuten moni muukin ammattiliitto, rakennusalan ammattiliittokaan, ei ole vuosikymmeniin ajanut jäsentensä etua. Tietysti siltä tuntuu että on, kun pyritään lakkoilulla joka vuosi nostamaan palkkaa epärealistiselle tasolle, hetaan lisää "pekkas ja pakkaspäiviä" pyritään vaikeuttamaan irtisanomista vaikka työntekijä olisi ollut päissään kuukausi kaupalla. Edellä mainittujen "etujen" hakeminen jäsenistölle on heikentänyt Suomalaisen työmiehen mahdollisuutta saada töitä. Paperilliitto on onnistunut jo ajamaan työttömäksi suuren osan jäsenistään ja rakennusliitto tulee perässä.
  Ammattiliittojen sinänsä tärkeä työ oli tehty 1970 luvun lopussa, sitten ne olisi pitänyt lakkauttaa.
• Lisäksi toimittaja olisi voinut ilmaista iloa siitä, että tämän ulkomaisen työvoiman avulla pidetään Suomen rattaat pyörimässä. Rakentamisessahan ei ole kyse vain raksalaisten työllistämisestä, vaan myös oheisalojen työllisyydestä.
• Ulmainen työvoima ei tässäkään vie yhtään kenenkään duunia. Päinvastoin. Jos suomalaisia käytettäisiin rakentaminen olisi jo kuivunut ja niin olisivat myös työttäminä monet siitä leipänsä saavat palvelualan, teollisuuden, kuljetuksen, kaupan ja suunnittelun alan töissä olevat suomalaiset.
• Niin kuin Saksassa ja Englannissa on todettu ulkomainen työvoima ei vie työpaikkoja. Monia niistä työpaikoista nimittäin ei edes olisi ilman niitä ulkomaalaisia, vaan toiminta olisi lopetettu, ja samoin niiden työpaikkojen avulla pyörivät monet muutkin työpaikat
• Kiitämme rakennusalaa sopeutumisesta vallitsevaan markkinaan ja sen panoksesta suomalaistenkin työllistäjänä järkevän toiminnan avulla
• Rakennusmies on Suomen yleisin ammattinimike. Se tarkoittaa puhtaasti sitä, ettei henkilöllä todellisuudessa ole minkäänmoista ammattitaitoa. Olisikin syytä siivota nämä ns rakennusmiehet siitä työttömien suomalaisten tilastosta.
• Täällä oletetaan lähtökohtaisesti, että suomalaiset tekevät laatua ja ulkomaiset sutta ja sekundaa. Ei kokemukseni mukaan pidä paikkaansa. Suomalaisten alihankintafirmojen (aliurakoinahan nuo työt pääsääntöisesti tehdään) kanssa on enemmän sääntönä, että mallityöt tehdään miten sattuu, ja millä materiaaleilla edelliseltä työmaalta on sattunut jäämään. Ja sitten jähnätään jokaisesta työdetaljista, että saisiko tämän kuitenkin tehtyä huonommin ja halvemmalla kuin mihin on urakkasopimuksessa sitouduttu. Kyllähän sen tavallaan ymmärtää, että kun urakka on saatu tinkimällä hinta niin alas kuin suinkin, katteet pitää yrittää ottaa tinkimällä laadusta.
  Virolaisille taas Suomen urakkapalkkiot ovat niin hyviä, että niillä voi tehdä työt asiallisesti ilman vedättämistä
• Suomalaiset vanhemmat rakennusäijät ovat ihan samanlaisia. Olen nähnyt kypärättömän, valjaattoman miehen museorakennuksen pärekatolla, kuumana päivänä tupakka suussa.
  Työkaveri taas kertoi rakennusmies- isästään, joka teippasi repsottavan peukalon paikalleen ja teki töitä vaikka väkisin.Olen täysin samaa mieltä kanssasi! Suuri ongelma on myös rakennusalansuomalaisten työntekijöiden suuri alkoholiongelmaisuus. Eivät ole luotettavia, tule töihin ajoissa tai ollenkaan, jne. Moni kyllästyy siihen ja olenpa tavannut jopa rakennasalalla sellaisia, jotka haluavat palkata muslimeja kun näistä todennäköisesti harvemmin löytyy alkoholin suurkuluttajia
• Hienoa, että elvytysrahalla saadaan valmista aikaan. Jos käytettäisiin kohtuuttoman hintaisia suomalaisia, vain murto-osa rakennustyömaista olisi olemassa. Nyt saadaan enemmän samalla rahalla ja työllistettyä useampia suomalaisia rakennustyömaiden kuljetuksissa, palveluissa, matkailussa, kennustarviketeollisuudessa, suunnittelussa, kaupassa jne.
  Ulkomainen työvoima ei vie kenenkään työpaikkaa, koska niitä työpaikkoja ei edes olisi ilman näitä ulkomaisia työntekijöitä. Ulkomainen työvoima lisää suomalaisia työpaikkoja, kuten edellä selitin rakennustarviketeollisuudessa, kaupassa, palveluissa....
• Rahaa rakentamiseen on rajallisesti. Nyt se optimoidaan. Saadaan useampia rakennustyömaita, kun käytetään ulkomaista työvoimaa suomalaisen ohella. Siis, jos yksi raksatyömaa ylläpitää x työpaikkaa raksojen ulkopuolella, kymmenen ylläpitää 10-kertaisen määrän. Eli jos suomalaisia käyttäen saadaan aikaan vain 1 rakennustyömaa käytettävissä olevalla rahalla, mutta ulkomaista työvoimaa käyttäen 10 työmaata, työllistetään rakennustyömaan ulkopuolella 10kertaa enemmän ihmisiä kuin suomalaisia rakentajia käyttäen. Tämä on hienoa, koska on kohtuullista, että elvytysraha luo mahdollisimman paljon hyvinvointia ja taloudellista toimintaa koko yhteiskuntaan. Näin saadaan todella työttömyyttä torjuttua. Valtion rahoja ei pidäkään lahjoittaa pienen ryhmän ylipalkkaukseen

So – meite mehed on niisiis töötegijatena endistviisi hinnatud ja mis puudutab ametiühinguid: Hollming Works Oy ammattiliitto pomo laual on ENSV kilukarbisiluetiga lipp ja tema raamaturiiulis on nähtavale kohale seatud Karl Vaino väljaanne “Eesti NSV 1978-1988” – sapienti sat.

Kui kodumaal kohe kuidagi tööd ei leia…

Kui lootus kodumaal tööd leida on pärast pikki otsinguid läinud ja olude sunnil tuleb otsiv pilk pöörata kaugemale, satub esimesena fookusesse Soome kui lähim alternatiiv nii geograafiliselt kui kultuuriliselt. Parimat inffi Soome töölesiirdumise kohta saab kahtlemata seal töötanud-töötavatelt tuttavatelt, nende puudumise pärast ei pea aga püssi veel põõsasse viskama, täiesti pädeva plaani saab paika panna Soome Tööturu Infokeskuse ja EURES-e poolt pakutava põhjal: ühisele Euroopale ja tööjõu vabale liikumisele vaatamata ei ole asi sama lihtne kui Saaremaalt praamiga Tallinnasse tööle tulek – esmakordse tööleaasumisega kaasnevatele registreerumistele-arvelevõtmistele lisaks tuleb arvestada ka teatava omapoolse investeeringuga, ehk siis arvestada tuleb vähemalt 1000-eurose tagatasku-tagavaraga (mis võib asukohast olenevalt olla ka oluliselt suurem: näiteks Helsinki ümbruskonnas ei kata too 1000 € korteri üürimise puhul tarvilikku 3 kuu üüri ettemaksu, s.o. 1 kuu üür + 2 kuu üüritagatis, mis üürilepingu lõppemisel tagastatakse… või võetakse lagastamiskompensatsiooniks, ent see oleneb juba üürnikust endast).

Naaberriikides tööleasumisest rääkides pole aga peaaegu üldse puudutatud Venemaa teemat (kui, siis vaid Ust-Luga kontekstis), mis on aga eeskätt Vene kodakondsusega Eesti elanike jaoks täiesti tõsiseltvõetav alternatiiv. Statistikast lähtudes ei kannata sealne palgatase võrdlust Soome omaga kohe kuidagi välja, ent pelgast statistikast ei saa siinkohal lähtuda eeskätt seetõttu, et regiooniti ja ettevõtete lõikes on Venemaal palgakäärid väga suured, kuid peamiselt seepärast, et kui Soomes on Eestist pärit tööjõu trumbiks selle hind, siis Venemaal vastupidi – kvaliteet. Eestist pärit töötajate puhul osatakse hinnata nende euroopalikku töökultuuri ja töödistsipliini, algatusvõimet, keelteoskust, tänapäevaste tehnoloogiate tundmist, ehk siis lõppkokkuvõttes tuleb odavam maksta kohalikust säinasest kõrgemat palka Eestist pärit töötajale, kuna:

1. teda ei tule promillide tõttu juba enne tööpäeva algust tehase väravast tagasi saata ning ta ei hiline, kuna ta on võimeline ka vara hommikul autot juhtima
2. tema tõttu pole tarvis palgal pidada üleliia palju meistreid-töödejuhatajaid, kes tööpäeva lõppedes longates koju lähevad, kuna meistri jalg on valus, kuna mõni mees muidu ei liiguta, kui pidevalt ja permanetselt jalaga p***sse tagudes – ta ei tule töökohale vaid seal viibimiseks, ta tuleb tööle
3. samuti pole “valvemeister” vajalik seetõttu, et töötaja oskab ise jooniselt välja lugeda, mis pulk kuhu auku käib, ja kui paberkandjal joonist polegi, pole tarvis töötajale kätte näidata AutoCAD´i või SolidWorks`i stardinuppu – ta teab niigi, kus see asub
4. küsitavusi joonistel või dokumentatsioonis ei lahenda ta fraasiga “Раз уж так нарисован – сделаем”
5. kvaliteediprobleeme ei lahenda ta fraasiga “Эх – зайдёт!”

Bürokraatiat tööleasumisel piisab, seda ka Vene kodakondsust omavate Eesti elanike puhul – piiriületamine on jah lihtsam, ent alaline elukoht väljaspool föderatsiooni toob kaasa parasjagu jahmerdamist, ja igasse ametisse seepärast paraku ei pääsegi: kaks kuud tagasi oli üks Moskva turvafirma vägagi huvitunud tööjõu värbamisest Eestist, kuid kuna selgus, et vajalike litsentside vormistamine on välisriigi elaniku jaoks pea võimatu, jäi asi soiku.

Keelebarjääriga on, nigu on, ehk siis Venemaale töölemineku puhul on too barjäär venekeelse elanikkonna jaoks olenemata generatsioonist olematu, noorematele eestlastele aga paraku pärssiv, kuna (seda küll olenevalt elukohast) igapäevapraktiseerimise võimalused on ahtad. Samas materdaks meeleldi müüti, et eestlane saab Soomes keelt oskamata hakkama, kuna üks ugri-mugri puha: OK – kui paki peal on kirjas “Piimä” ja sees ei olegi maito, siis paneb see lihtsalt pettunult sülitama, kui aga pultti pää alla pannakse korilaatta ja jousiprikka… mida krdit selle poldi pea alla siis pistma peab?!

Julgustuseks minuvanustel kändudele: me ei ole ex-sovjetid ja meie vene keele argitasandi oskus ei ole miinus, vaid pluss, mida kursustelt ei saa parimagi raha eest, kuid meie “kõikki on korrassa!” – tase ei ole põhjanaabri pool iseseisvaks töötamiseks piisav… kui just ei soovi sattuda sama pozoorsesse situatsiooni (paras wiikendi-vitsi): brigaad eestlasi oli Soomes kuu aega töötanud, esimese palga kätte saanud ja suundunud linna peale seda maha raiskama, tööandjale teadmiseks jäeti uksele sõnum: “lähdettiin linnaan raiskamaan”.