Vastuolu volbriöö joogimüügipiirangu põhjenduses

Nagu juba tavaks, andis Harju maavanem korralduse peatada alkohoolsete jookidega kauplemine maakonnas alates 30. aprilli kella 14.00-st kuni 1. mai hommikuni kella 10.00-ni, ettepaneku korralduse väljaandmiseks tegid maavanemale Tallinna Linnavalitsus ja Põhja Prefektuur, ning politseipoolne ettepanek on täiesti põhjendatud: varasemate aastate praktika põhjal on joogimüügipiirang piiranud ka õigusrikkumiste arvu. Kummaline on aga Põhja prefektuuri pressiesindaja Puusepa põhjendus müügipiirangule Delfile antud intervjuus: “Et alkoholi kättesaadavus oleks alaealistele võimalikult raske” – kas vahepeal on vanuseline piirang kehtetuks muutunud ning mina olen ainus, kellel see märkamata on jäänud? Varude soetamist politsei pressiesindaja ei välista: “Need, kellel on vaba aja veetmiseks alkoholi vaja, saavad selle varakult varuda ja siis ei teki sellist viimase minutil alkoholi järele sõitmist, ise eelnevalt seda tarbinud olles” - kui alaealistel on ehkki raske, ent siiski võimalik alkoholi kätte saada, on neil ju samamoodi võimalik seda ka volbriööks varuda. Kui juba varumiseks läks, võib varumisplaani koostamisega vabalt kaasneda selline dialoog:

• “Palju me seekord võtame?”
• “A kui palju me eelmisel aastal ostsime?”
• “Kaks kasti”
• “Nujah, aga tookord jäi ju väheks…”
• “No võtame siis kolm kasti”
• “Ah, võtame kohe viis ära”

Niisiis on koju varumisel küll omad miinused (mis on olemas, see tuleb ka ära hävitada!), kuid siiski ka plussid: ei minda avalikku kohta johmas töllerdama (millega seatakse ohtu eelkõige iseennast) ja jäävad ära igasugused viinarallid (millega lisaks iseendale seatakse ohtu ka teiste liiklejate elu ja tervis).

Alaealistele peaks aga alkohol kättesaamatu olema mitte ainult volbriööl, vaid iga päev kuni täisealiseks saamiseni, siis poleks vaja ka sedasorti piiranguid: pressiesindaja Puusepa öeldut võib ju mõista nii, et kui keegi ei saa jooki osta, siis ei saa seda ka alaealised teha… Aga kui keegi “hea onu” enne kella kahte nolkidele liitrise noti poest välja toob – siis pole piirangust ju kasu tuhkagi? Samal põhjusel ei usu ma, et kiiruse piiramine Tallinnas liiklusõnnetuste arvu märgatavalt vähendaks: 40 km/h ehk 11 m/sek sõitev auto ei ole oluliselt ohutum kui 50 km/h ehk 13 m/sek sõitev, ohtlik on aga kvartalisiseses 30 km/h alas 80 km/h kimav pohhuist, kes teab, et vahelejäämise võimalus on minimaalne. Nii alaealistele alkomüügi kui liiklusohutuse puhul pole niivõrd tolku piiramisest ja karistuste karmistamisest – kõige tõhusamalt toimib teadmine vahelejäämise tõenäosusest; liikluse puhul ei oska kahjuks muud retsepti välja pakkuda kui politseid igale tänavanurgale või teede totaalset kaameratega katmist, alkomüügiga oleks asi pisut lihtsam – mida vähem müügikohti, seda lihtsam on nendes toimuvat jälgida.

Varuks soetamise kohta vast veel niipalju, et kuna volbriöö on igal aastal ühel ja samal kuupäeval, ei keela keegi kasvõi kuu aega varem oma jooki keldrisse valmis osta, ning kui keegi väidab, et jook ei seisa kuu aega keldris – just selliste tõttu kehtestataksegi piiranguid.

Näe – leidsidki lõpuks ettekäände!

Ehk siis ettekäände hoida kõrvaloleval pildil kujutatud hoone ehituselt eemal 40 Eestist pärit betoneerijat.

Hoone ise on Rovaniemisse ehitatav riigi infotehnoloogia halduskeskus (Haltik), eesti ehitajate kaasamisest sellele objektile sai kuum teema täpselt kuu aega tagasi ja nende kõrvalejäämise ametlikuks ettekäändeks ajanappus riigiobjektile esitatavate turvanõuete täitmiseks. Turvanõuetest pole kogu selle kuu jooksul siiski kuigivõrd räägitud: ehkki vaidlusi jagus nii pressi kui parlamenti, oli kõneaineks peamiselt võõrtööjõu kasutamine tänase tööpuuduse tingimustes.

Lärm eesti betoonerijate ümber läks lahti peale 26. märtsil eetris olnud Yleisradio Lapimaa toimetuse saadet: objekti peatöövõtja Skanska Talonrakennus Oy otsus tuua osa tööjõudu kontserni Eesti tütarfirmast Skanska EMV AS-ist poleks puhtmatemaatiliselt ehk lärmiks põhjust andnudki (40 eesti betoneerijat vs 400 töötut Rovaniemi ehitajat), et aga ametiliit leidis Skanska piirkonnajuhi jutu ridade vahelt vihje soome tööjõu kehvale kvaliteedile (kuna kibeda graafiku tõttu pole praagi parandamiseks aega, tuleb töö kohe korralikult teha), süüdistas ta Skanskat lisaks tööturu solkimisele soome töölise solvamises ning korraldas 9. aprillil kõikidel Rovaniemi ja osadel Oulu ehitusobjektidel protestiks võõrtööjõu kasutamise vastu väikese vahva tööseisaku.

Kuna tööseisaku korraldamine vajab mingitki aega ja kirjutamine käib kiiremini, esitas Vasakliidu parlamendisaadik Esko-Juhani Tennilä 1. aprillil Eduskunnale arupärimise, milles nõudis valitsuse sekkumist Skanska värbamisplaanidesse (muidugi mõista sisaldas arupärimine toda traditsioonilist võrdusmärki eesti ehitaja = odavtööjõud) ning pidas lubamatuks võõrtööjõu kasutamist riigihanke objektidel. Skanskalt tuli selleteemaline pressiteade 14. aprillil, tegevjuht Juha Hetemäki avaldus kergitab pisut toda kaalukaussi, kus ametiühingu argumendid, ja eks mingil määral on õigus mõlemal osapoolel: arusaadavalt ei soovi Skanska raha perekonnast välja anda ja rakendab eeskätt oma tööjõudu, samuti nagu ametiühing ei saa lasta objektile välismaalasi oma töötute plangu taha jäämise hinnaga; eripära ehk niipalju, et sel korral on osa Skanska tööjõust pärit Eestist ning et mitte kõigi soome ehitusmeeste tase ei ole enam sama kõrge kui Viru hotelli ehitamise ajal.

15. aprillil jõudis vaidlus Haltiki ehitusel välismaalt pärit tööjõu üle otsaga parlamenti ehk teisisõnu toimus sõnasõda tööministri Anni Sinnemäe ja eelpoolmainitud arupärimise esitanud parldamendisaadiku Esko-Juhani Tennilä vahel. Sinnemäe arvates puudub vajadus piirata välismaalaste tööletulekut - olemas on tellijavastutuse seadus, eriti ehitussektoril hoiavad silma peal nii maksu- kui konkurentsiamet, Tennila arvates on trahvid tolle seaduse eiramise eest liiga väikesed ning ehitusobjekte kontrollivaid inspektoreid on vaid kümmekond kogu riigi kohta, 20 000 soomlasest ehitajatat on töötud ja samal ajal töötab riigis 30 000 välismaa ehitajat. Immigratsiooni kriitiliselt suhtuvasse Põlissoomlaste Parteisse kuuluv parlamendisaadik Pietari Jääskeläinen nõudis soomlaste tööhõivega kindustamiseks piiri sulgemist võõrtöölistele, ent juhtis ühtlas tähelepanu sellele, et eestlased töötavad Soomes täiesti seaduslikult, ehk siis piirang ei peaks laienema EL kodanikele.

Korra oli kogu selle aja jooksul tõepoolest ka riigihankeobjekti turvanõuetest juttu: 9. aprillil ehk siis ehitajate tööseisakuga samal päeval Pohjolan Sanomatele antud usutluses tuletas Haltiki juht Tuija Kuusisto meelde, et valitsusasutuste töötajate puhul kohustuslik taustauuring kehtib ka tollesama infotehnoloogia halduskeskuse betoneerijate puhul – kes kriteeriumitele ei vasta, see karkassi valama ei pääse.

Teist ja viimast korda tulid turvanõuded jutuks täna: Haltiki hanke eest vastutava Pekka Rautio väitel oleks Eestist pärit ehitaja taustauuringuks kulunud kuni kolm kuud, soomlase tausta saab selgeks nädalaga, seega siis ei jäänud Skanskal ajaliselt valikuvõimalust ning tuli eestlastele ära öelda. Taustauuringutega tegeleb SuPo (meie KaPo analoog), lisaks kriminaal- ja luureregistrile tuntakse huvi ka majandusliku olukorra vastu… Huvitav, kes uurib Olkiluoto aatomielektrijaama ehitajate tausta? Kuna tolle ehitise puhul on personali osas tegemist paraja Paabeli torniga, uurib ehitajate tausta ilmselt TüRa (Türgi Ratsapolitsei).

Ehkki toda ehitist, mille karkassi ilma laitmatu taustata valama ei pääse, nimetatakse kõnekeeles Haltikiks ehk riigi infotehnoloogia halduskeskuseks, on see asutus siiski vaid 2011. aasta novembris valmiva maja allrentnik, vaherentnikuks ja Haltiki esindajaks on Riigi Kinnisvara (Senaatti-kiinteistöt), kes võtab ehitise 15 aastaks rendile selle omanikult, Austria pangakontserni kuuluvalt RL-Nordic (Raiffeisen Leasing) Oy-lt.

Kas on turvanõuded tõepoolest nõnda karmid või on tegemist kõigest ettekäändega välismaise tööjõu tõrjumiseks, igatahes kaks korda on kogu selle eesti ehitajate ümber keerenud kammajaa jooksul turvanõuded juba üsna mugava ettekäändena kasutamist leidnud: Vasakliitu ei saa süüdistada protektsionismis (ikkagi EU ja tööjõu vaba liikumine) ning Skanskale anti võimalus Eesti ehitajatele viisakalt ära öelda.

Kasutatud allikad: YLE, Helsinkin Sanomat, Pohjolan Sanomat, Skanska Oy, RL-Nordic Oy, Senaatti-kiinteistöt

Mis nad siis tulevad meie õuele töötama!

Et Eestis on tööga, nagu on, ehk siis põlegi teist õieti, tuleb välismaal töötamise puhul esimesena meelde Soome: kultuuritaust ju suht tuttav, keelt arvatakse ka oskavat (“Kõikki on korrassa!”), ning nagu näitas 21. aprillil Töötukassa/EURES-e korraldatud teabepäev, kus keskenduti eeskätt Soomele, on huvi täiesti olemas. Iseasi aga, kas Eestist pärit töömeest sealmail praegu oodatakse – ametlikke töötuid on üle 400 000, koos registreerumata ja varjatud töötutega pakutakse mittetöötavate koguarvuks koguni pool miljonit. 30 000 töötut ehitajat oli ehitajate ametiühingule kolm nädalat tagasi piisavaks põhjuseks korraldada tööseisak protestiks Skanska plaanile tuua Eestist Rovaniemi riigi infotehnoloogia halduskeskuse ehitusele 40 betoneerijat ja see toimis – tööle võeti kohalikud.

Esmapilgul paistab Soome tööotsija jaoks külalislahke riigina: parlamendis on parasjagu töös välismaalaste seaduse muudatused, mis edendadaksid võõrtööjõu immigratsiooni ja muudaksid Soome tööotsijaile veelgi atraktiivsemaks. Silmas pidades tuleva aasta 17. aprillil toimuvaid parlamendivalimisi ei pruugi külalislahkust kauaks jätkuda: üleeile hindas sotsiaaldemokraatide parlamendifraktsiooni esimees Eero Heinäluoma Hufvudstadsbladetile antud intervjuus valitsuse tööjõupõhist immigratsioonipoliitikat praeguses olukorras ohtlikuks - kuna võõramaalased hõivavad töökohti, jättes sellega osa soomlasi töötuteks, toob sellise poliitika jätkamine enesega kaasa võõraviha kasvu. Heinäluoma arvates puudub tööjõupõhise migratsiooni suurendamise järele vajadus mitte ainult enne järgmisi, vaid ka enne ülejärgmisi valimisi. Kokkuvõtte samast intervjuust avaldas ka Hesari, ning kohe sellele otsa peaminister Matti Vanhaneni arvamuse, et just selline vastandamine ja “ridade vahelt” – poliitika põhjustabki võõraviha. Välisminister Alexander Stubb möönab küll, et kriisil on teatav mõju üldisele tööjõuvajadusele, kuid peab Heinäluoma arvamust võõrtööliste poolt hõivatavatest soomlaste töökohtadest kummaliseks. Karmimat immigratsioonipoliitikat pooldava Põlissoomlaste partei (Perussuomalaiset, kõnekeeles PerSu) esimees Timo Soini usub, et üldiselt üsna liberaalset immigratsioonipoliitikat pooldavate sotside esimehe arvamuse tingis see, et immigratsiooniga kaasnev probleemistik on muutunud sedavõrd silmnähtavaks, et sunnib teisigi parteisid peale PerSu võtma immigratsiooni osas selget seisukohta. Soini ei ole sotside siiruses siiski päris kindel  ning pelgab, kas ei olnud Heinäluoma arvamus ehk proov noolida perussuomalaiste toetajate hääli.

Toosama seadusemuudatus, millest kogu poleemika alguse sai, hõlbustaks Soome tööle pääsemist väljastpoolt Euroopa Liitu tulijatele, ehk siis kui see läbi ei lähegi, ei muutu eestlase jaoks midagi. Ja väljastpoolt EL-i pole võõrtööjõudu tõepoolest lisaks tarvis: juba olemasolevate immigrantide tööpuudus on selline:

• Venemaalt tulnutel 30%
• Vietnamist tulnutel 40%
• Serbiast tulnutel 40%
• Iraanist tulnutel 47%
• Afganistanist tulnutel 55%
• Somaaliast tulnutel 55%
• Iraagist tulnutel 62%

(allikas: vasakliitu kuuluva parlamendisaadiku,  tööelu- ja võrdõiguslikkuse komisjoni liikme Jyrki Yrttiaho arvamusartikkel Turun Sanomates)

Paksu verd tekitab peamiselt immigrantide koormus sotsiaalsüsteemile: hooldusõdede aina kasvavat nappust leevendav somaallanna oleks ju teretulnud, ent sageli kaasneb temaga kuus last ja kari kirjaoskamatuid sugulasi. Ehk siis Eestist tulnud tööline peaks patust justkui puhas olema, kuna ta ei koorma Soome sotsiaalsüsteemi mitte mingil moel, aga ei ole, kuna visalt püsib käibel müüt kriminaalse taustaga vahendusfirma kaudu tööle tulnud kollektiivlepingus seatust poole pisema palga eest töötavast baltlasest, kes maksab makse kurat teab kuhu, kui üldse maksab. Vasakliidu esimees Paavo Arhinmäki tuletab meelde (ikka sealsamas 24. kuupäeva Hesaris), et kuna suurem osa välismaisest tööjõust tuleb teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest, tuleks tähelepanu pöörata hoopis ettevõtetele, mis kasutavad ebaseaduslikult välismaist odavtööjõudu: “On vale, et välismaist tööjõudu kasutatakse ära palkasid alla lüües ja maksudest kõrvale hiilides. Seda saaks ära hoida tellija vastutuse seaduse tõhustamise, korraliku järelevalve ja sanktsioonidega. Immigrantide süüdistamine tööpuuduses ei paranda olukorda mitte kuidagi”. Ehk siis nagu ikka, tekib võrdusmärk võõrtööjõu, odavtööjõu ja illegaalse tööjõu vahele kuidagi iseenesest.

Eduskunna valimisteni on veel terve aasta ja aeg ennustamiseks varajane, ent sellegipoolest tasub jälgida, kuidas tööpuuduse ja võõrtööjõu teema valijale peale läheb, kuna sellest oleneb ka ametlik seisukoht välismaalt pärit tööjõusse valimistejärgsel perioodil. Tööjõupõhise immigratsiooni piiramine  looks võimalusi neile, kel plaanis Soome tööle minna, sest vaatamata suurele töötute arvule on ka praegu olemas vabu töökohti, kuhu soomlane kas tema arust madala palga tõttu või mingil muul põhjusel tööle minna ei taha, ning nendele töökohtadele kandideerides on Eesti elanikul lätlase või poolaka ees teatavad konkurentsieelised täiesti olemas.

16. nädal tööturul

Registreeritud töötute arv vähenes juba neljandat nädalat järjest; kevadist töötute arvu kahanemist ennustati ette juba IV kvartalis, ent siis seostati tööhõive tõusu hooajatööde algusega – ma ei tea, kuidas mujal, kuid Tallinna ja Harjumaa tööpakkumiskuulutuste hulgas hooajatöid küll eriti silma hakanud ei ole. Töötukassale edastatud vabade töökohtade arv jätkab samuti kasvu, Tallinna ja Harjumaa vakantside arv püsib aga aprilli algusest saati suht stabiilne, nädalane kõikumine püsib ±50 piires, lõppenud nädala +50 tähendab niisiis seda, et arvuliselt on pakkumisi sama palju kui kaks nädalat tagasi. Arv iseenesest ei ütle muidugi midagi: osa vakantse on paralleelselt üleval mitmes portaalis (Manpower OÜ: kontaktikeskuse töötaja jm), osa konkursse lõpevad ning algavad peagi uuesti (Temp Team: oskustööline turvavõrke valmistavasse ettevõttesse – eelmise konkursi lõpptähtaeg oli 19.04, järgmine algas 22.04 ja kestab kuni 22.05). Arvu järgi vaadates on CV-Online´s Tallinna / Harjumaale üleval oi kui palju tööpakkumisi - 935, kui aga sealt maha arvata töötukassale edastatud pakkumised, ei jää just palju järele – 333. Seda siiski öelda ei saa, et hooajatööd ei ole tööpakkumiste arvu kasvatanud – on küll, iseasi kus: reedese seisuga oli töötukassal vahendada 2373 töökohta, neist Eestis 1891, välismaistest vakantsidest valdav osa aga oligi turismi-hotellinduse alalt.

Viimase aja trendina olen tähele pannud tööpakkumiste lisandumist osalise koormusega töökohtadele, mida masu-eelsel ajal peeti pelgalt lisateenimisvõimaluseks, kuid praegusel ajal võiks ju täiesti tõsiselt kaaluda töötamist ühe täiskoormusega koha asemel kahel või enamal 0,5-koormusega kohal. See eeldab muidugi teatavat ajaplaneerimise oskust, miinusena lisandub ka sõiduaeg: kodunt tööle – sealt teisele tööle – sealt koju tagasi.

Sügisest saati kadunud olnud BLRT erinevate tütarfirmade tööpakkumised on tagasi, tingimused täpselt samad mis pool aastat tagasi: palk 16 100 krooni ja kontaktisik Jelena Ojala… Esimest korda hakkas BLRT massiliselt töökuulutusi avaldama enne ukraina keevitajate saabumist, järgmine kord enne hiinlaste värbamist: keda siis seekord oodata on?

Tööpakkumisi lapates hakkas silma ka üks huvitav (mitte töö)–pakkumine: M-Partner pakub koolitust, kuidas koostada CV-d, kuidas kandideerida, kuidas käituda tööontervjuul (ühesõnaga seda, mida vähemalt korra kuus tasuta täiesti kvaliteetsel kujul saab: töötute klubid, omavalitsuste ja erinevate sihtasutuste korraldatud infopäevad jpm.), kolmetunnise koolituse hinnaks on 275 krooni. Millegagi peab M-Partner ju tegelema, kuna nende põhitöö ehk personaliotsing piirdub praegu vaid ühe vakantsiga - rubriigis “Värsked tööpakkumised” juba kolmandat kuud ülevalrippuva välisturgude müügijuhi omaga. Erinevatel CV-kirjutamise koolitustel tasub aga käia: julgen omadest kogemustest kinnitada, et vähemalt ühe uue nipi õpib iga kord juurde ning “silmatorkav CV” ei ole enam paljas sõnakõlks – kolm aastat tagasi oli ühe tööotsija kohta kaks vakantsi, kaks aasta tagasi ühe vakantsi kohta kaks tööotsijat, praegust olukorda parem arvutama ei hakka.

Авоська - arvestatav alternatiiv kilekotile

Tarbija jaoks jääb kilekotiaktsiis mõneti mõistetamatuks: kas kahtlustatakse teda tõesti selles, et kui ta on kilesse pakitud toiduained kassast saadud kilekotis koju viinud ja ära tarbinud, viskab ta ülejäänud kilepakendid kohusetundlikult vastavasse konteinerisse, koti aga pistab hõlma alla ning viib selle õelalt irvitades kuhugi põlismetsa tuhandeks aastaks lagunema? Veel on vara ennustada, kuidas hakkab aktsiisistamine praktikas välja nägema: kas lajatatakse poolteist krooni maksva kilekoti hinnale kaks korda sama palju maksuna otsa või hajutatakse aktsiis muude kaupade hindadele (mis annab “loominguliselt” mõtlevale kaupmehele teatavaid lisavõimalusi). Rahandusminister Jürgen Ligi arvas valitsuse pressikonverentsil 22. aprillil, et eraldi seadus on natuke palju, „kilekotimaksu“ asemel oleks piisanud pakendiaktsiisi muudatusest. Maksust saadav 30 miljonit pole pole riigieelarve mõttes märkimisväärne, ent nagu leiab 25. märtsi EPL juhtkiri, toob see natukenegi tagasi sellest 86 miljonist, mille rohelised said riigieelarvest energiaagentuuri tarbeks, ehkki samu eesmärke võinuks täita ka senised asutused. Kilekotte puudutavat keskkonnateadlikku mõtteviisi saab harjutada juba praegu: koerakaka koristamise kotti ostes võid valida tavalise ja biolaguneva vahel, hinnavahe ca 17-kordne.

Olgu muude pakenditega kuidas on – konkreetse kotimaksu mõte on muuta igapäevane poekott korduvkasutatavaks, ja korduvkasutamist eeldava vastupidavuse osas jääb kilekott riidekotile tõepoolest alla: näiteks sisult õhukesed, ent vormilt tugevas teravate nurkadega kiles fileepakendid võivad kilekoti lõhkuda juba esimesel kasutamisel, riidest kott kestab (kuigi narmendavana) kauem. Korduvkasutatavast poekotist rääkides nähakse kilekoti ainsa alternatiivina riidest kotti (kuna paberkoti tootmiskulud ja tootmise mõju keskkonnale jätavad selle pakendiliigi paraku konkurentsist välja), kuid jäetakse põhjendamatult tähelepanuta selline klassikaline pakend nagu авоська: vastupidavuselt annab ta riidest kotile silmad ette ega jää alla ka hügieeni osas (kuna enamus tavaari pistetakse sinna niikuinii pakendatud kujul), korduvkasutuse-kaasaskandmise osas trumpab üle ka kilekoti (kuna kokkupanduna pole ta teab kui palju suurem kui bussisistme alla kleebitud nätsulärakas).

Hinna kohta ei oska paraku midagi kosta: kuna авоська`sid valmistatakse vaid koduturu tarbeks (peamiselt Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja mingil määral ka Kasahstanis) ega ekspordita üldjuhul, on võimatu öelda, kui konkurentsivõimelised oleksid need hinna poolest – ei saa välistada, et meie tänaseid tekstiilist poekotte traageldaksid usinad hiinlased kokku tunduvalt odavamalt.

          

Tööpuudusele Tallinnas lahendus lähedal?

Töötusega Tallinnas on asunud otsustavalt võitlema turvateenuseid pakkuv Grifs OÜ: tänase seisuga üle Baltikumi pea 800 turvatöötajale tööd andev ettevõte pakub üleeile ülespandud töökuulutuses tööd tervele pealinnale. Totaalset tööhõivet pakkumine esialgu veel ei taga, teatavad piirangud siiski on:

• laitmatu minevik
  
• riigikeele valdamine vähemalt (B2)kesktasemel, nõutav tunnistuseesitamine
  
• inglise keele oskus suhlustasandil
  
• töötervishoiuarsti luba tööks II gr. turvatöötajana (esitada peale tööpakkumise saamist)
  
• turvatöötaja kutsetunnistuse olemasolu

ent eesmärgi nimel tasub pingutada:  investeering keeleõppesse ja koolitusse turvatöötaja kutsetunistuse saamiseks tasub end tulevikus – vastutasuks pakutakse paindlikku vahetustega tööaega, täiendavat ametialast väljaõpet ja firmasisest karjääri. Pakkumine ise on selline:

100 000 töötut = 100 000 valijat 06.03.2011

Tallinna tööbörsi järjekorda kujutavatest poliitplakatitest tegi osavate käte ring üsna kähku valmis vahva plagiaadi (üks näidis kohe siinsamas kõrval, ülejäänute vaatamiseks kliki pildil). Tolle järjekorra kokkukogumine pelgalt reklaamiotstarbelise pildi tegemiseks polnud ehk päris eetiline (Tallinna ettevõtlusameti juhi Kairi Teniste sõnul märkisid paljud kohaletulnud kandideerimise eesmärgina ankeeti  “lihtsalt leida tööd, nõus igasuguse tööga”), kuid ma ei suuda kohe mitte kuidagi uskuda, et nonde enam kui 100 000 registreeritud töötu hääled enne XII Riigikogu valimisi Keski konkurentidel suud vett jooskma ei aja (lihtsalt seekord sai Kesk esimesena paugu lahti). Mida edasi, seda huvitavam: valitsusliidu kõmisemine haridusse investeerimisest tähendab tänasele töötule keevitajale seda, et viie aasta pärast on ta töötu insener, seni Tallinna poolt pensionäridele enne jõuluid pakutud präänik aga on konkreetselt kontol nähtav & taskus tuntav: ma ei imestaks, kui sel aastal peaksid pensionärid ses osas käppa imema, kuna töötud on samuti valimisõigusega kontingent. Kuid kõmistamine ei pruugi kriisi tingimustes teab kui efektiivselt peale minna ka nendele, kes ei kuulu kahe eelmainitud kontingendi hulka: enam ei pea ju rabama ja on aega arvutada seda, mida andis Indrek Neivelt projekti “Noored kooli” raames 11. klassi matemaatikatunnis ülesandeks (õpilastel oli  järg parasjagu logaritmi arvutamise ja eksponentvõrrandite juures): kui Euroopa neljanda ja viienda riigi nominaalne SKT inimese kohta on 40 700 eurot ja Eestis 9500 ning nendes riikides kasvab nominaalmajandus keskeltläbi 4,6 protsenti, siis kui kiiresti peab kasvama Eesti majandus, et jõuda 15 aastaga viie jõukama riigi hulka – nominaalkasvult? Õpilased lahendasid ülesande ära ning said teada, et Eesti majandus peaks igal aastal kasvama üle 15 protsendi ja niiviisi viisteist aastat järjest.

Järjekord Tallinna tööbörsil kui korduvkasutatav poliitreklaami komponent

Milleks veebruarikuist Tallinna tööbörsi tegelikult vaja oli - vastuse leiab Gerd Tarandi blogist (ja mitte ainult äsjasest, vaid ka ühest varasemast, veebruarikuisest postitusest): kõigest kaks kuud peale tööbörsi leidis pilt kõleda tuule käes sadade meetrite pikkuselt loogelnud töölesoovijate sabast poliitreklaamis kasutamist – oleks sama üritus korraldatud kusagil katuse all, poleks saanud ligilähedaseltki nii efektseid pilte kui lumisel Lauluväljakul.   Tööbörs oli niigi ajastatud samale päevale, mil toimus tööpuuduse arutelu Riigikogus, järjekord on aga nii võimas pilt, et oleks patt jätta see korduvkasutusest välja.

Ühe asjaga on kõrvatoodud plakatil aga vint pisut üle keeratud, nimelt lausega: “Uusi töökohti loome meie!”. Mis tuleb esimesena meelde seoses Keskerakonna ja töökohtade loomisega – kes muu kui reisisaatja! Tõsi ta ju on, et reisisaatja töölevõtmine oli tollal kõige kiirem ja lihtsam moodus sotsiaalse töökoha loomiseks, kuna erinevalt näiteks pargivahist ei vaja ta ei lumelabidat ega luuda, ning alguses oli suhtumine reisisaatjasse umbes sama, nagu lemmikseriaali vahele näidatavasse reklaamipausi – võiks ju olemata olla, ent suurt tüli ta ei tee ja ju on ta millekski vajalik; nüüdseks on seis paraku selline, et 1. märtsist kärbiti koondamiste vältimiseks 10% võrra bussijuhtide palka, 1. aprillist hõrendati bussigraafikuid, ehk siis teisisõnu kärbitakse kust vaid saab, ainult reisisaatja on endiselt alles.

Läbinisti mõttetu mehega reisisaatja näol siiski tegemist ei ole: reisisaatja tööjuhendis on kokku 12 punktist koosnev tööülesannete loetelu, iseasi aga, kas kõiki neid ülesandeid alati täidetakse, ehk siis mõttetu mehe kuvandi kujundamisse on teatava panuse oma tööjuhendi järgimisega andnud ka reisiaatjad ise. Tööjuhend on selline:

15. nädal Tallinna ja Harjumaa tööturul

15. nädala lõpuks oli töökuulutuste arv suuremates töövahendusportaalides järgmine: CV-Online – 886 (nädal tagasi 877), Töötukassa - 644 (nädal tagasi 621), CV-keskus – 510 (nädal tagasi 581), EkspressJob – 131 (nädal tagasi 143) ning Hyppelaud 44 (nädal tagasi 43). Nagu näha, on paari suurema töökuulutuste vahendaja pakutavate vakantside arv nädala lõikes vähenenud, mis aga ei pruugi sugugi tähendada seda,et töö otsa on saanud – lihtsalt on samaegselt lõppenud mitu konkurssi ehk siis nii mõnedki töökohad on järelikult täidetud.

Teist nädalat järjest langes registreeritud töötute arv: selle kohta avaldab Töötukassa iga nädala lõpul kokkuvõtte ja igale sellisele kokkuvõttele järgneb veebis reeglina rida kommentaare, milledes tegelikuks töötute arvuks pakutakse müstilisi numbreid vahemikus 150 000 – 300 000 ning väidetakse tegelikku töötute arvu registreeritud töötu staatusest “väljalangemise” tõttu hoopis suurenevat; “väljalangemine” tähendavat seda, et mingi perioodi järel registreeritud töötu lihtsalt kustutatakse. Ehkki tegelik töötute arv on tõenäoliselt tõepoolest suurem registreeritud töötute arvust – ajaliselt on siiski piiratud vaid periood, mille jooksul saadakse töötuskindlustust või töötutoetust (ehk siis päris pinsini toetusega välja ei purjeta) ning kui kord kuus kokkulepitud ajal konsultandiga kohtumas käia, ei ole ainsamatki alust kedagi arvelt maha arvata. Maapiirkondades ei ole igakuine “nägude kontroll” ehk tõepoolest kõige otstarbekam lahendus, kuna sellega võib kaasneda Tallinnaga võrreldamatu sõidukulu, Tallinnas aga on kohalkäimine niivõrd lihtne, et pidades silmas sedalaadi kommentaaride rohkust nagu “raha enam ei maksta – mida ma enam kohal käin!” ollakse ilmselt sageli töötuna arvel vaid seni, kuni Töötukassalt on saada midagi sellist, mis kohe varsti pangakontole laekub. Isegi kui toetust enam ei saagi, tasub Töötukassas arvel olla kasvõi seepärast, et palgatoetusega töökohale pääsemine eeldab vähemalt 6 kuu pikkust töötaolekut. Vähetähtis ei ole ka ravikindlustus – sageli tuleb see meelde alles siis, kui teda tõega tarvis; umbes sama lugu on tulekustutiga, mille peamine otstarve arvatakse sageli olevat tema puudumise eest määratava trahvi ennetamine, kes aga korra elus on kustutit kasutanud tema tegelikul otstarbel, need vaatavad seda punast ballooni hoopis teise pilguga. Eelpoolmainitud kommentaariumites süüdistatakse valitsust sageli tegeliku töötute arvu varjamises: tõde on teada, kuid valitsus varjab tõde… no kui asi tõepoolest nii X-files`iks kipub, siis tehakse ju ennast registreerimata jätmisega tõe varjamine valitsuse jaoks veelgi lihtsamaks.

Küsitlus: kas 16-aastaselt valima?

Oma hea kamraadi Gerd Tarandi palvel edastan viite küsimustikule, mille vastused leiavad kasutamist sellise teema arutelus, mis tõenäoliselt tõuseb oluliseks enne järgmisi Riigikogu valimisi: kas 16-aastastele tuleks anda otsustusõigus (s.t. valimisõigus)? Kuigi küsitlus on suunatud eelkõige noortele, on vastama oodatud kõik, kellel selle teema kohta enda arvamus olemas: et tulemus saaks sisukam ja arvestaks võimalikult paljude arvamustega.

Küsitlusele saab vastata siin, aega vastamiseks kulub kõige enam kümme minutit. Küsimusi ei ole palju, nad ei ole keerulised, ning – kui sul on juba olemas kasvõi mingi seisukoht valimisea langetamise osas, siis saad hakkama vaid paari-kolme minutiga, kuna mõtlemise = oma seisukoha kujundamise peale sel juhul ju aega ei kulu!

Eestis on valimisea langetamist tugevalt toetanud Eesti Noorteühenduste Liit, pealegi on Eestis pretsedent olemas: hiljuti 20. aastapäeva tähistanud Eesti Kongressi valimisel oli vanusepiir samuti seatud just 16-eluaasta juurde - juba siis leiti, et tegelikult oleme me selleks valmis. Euroopas me sel alal läbimurret enam ei saavuta: 2007. aastal langetas Austria esimese Euroopa Liidu riigina valimisea piiri 16. eluaastani nii kohalikel, regionaalsetel, riiklikel kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Ning ehkki elektoraadi laienemine 16-17 aastaste võrra võib tunduda marginaalsena: kui valimisvanuse alampiiri langetada 2013. aasta kohalikeks valimisteks, puudutaks see otseselt ligikaudu 25 000 noort.

Präänikut kah: küsitlusele vastanute vahel loositakse välja reis Brüsselisse, tutvuma Euroopa Parlamendiga. Auhinna on välja pannud MEP Ivari Padar ning peale küsitluse lõppu loosib auhinna välja endine Noorte Sotsiaaldemokraatide president ning tänane Ivari Padari nõunik Euroopa Parlamendis Jörgen Siil.

Ehk siis ei muud kui oma arvamus (ja ka selle puudumine) ja vastama!

Osa soomlase eurodest voolab edaspidigi Eestisse

Sarnaselt Eesti uudisteportaalidele on Helsinkin Sanomates samuti pidevalt üleval mõni küsitlus, eile ülesriputatud teemaks oli: “Kas Eestisse kaubareisile sõitmine tasub end ära?”

Teema tõstatamine ei olnud juhuslik: äsja viis Innolink Research Kaubaliidu tellimusel läbi samateemalise uuringu, mille käigus küsitleti ligikaudu tuhandelt üle 18-aastaselt Lõuna-Soome elanikult viimase kahe aasta Eesti-reiside kohta, samuti järgneva kahe aasta kavatsuste kohta. Eelneva kahe aasta jooksul on 75% küsitletutest käinud Eestis ühe korra ning 38% kaks korda, pensioniealistest on 43% käinud kaks või enam korda; järgneva kahe aasta jooksul kavatseb kindlasti Eestit külastada 35% küsitletutest, võimalikuks hindab visiiti 80% vastanutest.

Magneediks on endistviisi mõtlemist mõjutavad joogid, mida on koju kaasa ostnud 80% siinkäinutest; pensionärid viivad üldjuhul alkot kaasa koguseliselt vähem, kuid reisivad sagedamini, lastega pered külastavad Eestit harvemini, ent see-eest on kaasaostetavad kogused suuremad, kuna oma sõiduvahendit kasutatakse teistest reisijatest enam. Toidukaupu ja täiskasvanute riideid toob Eesti-reisilt kaasa üle 40% põhjanaabritest, ravimeid ligi viiendik; lastega peredest toob toidukaupu ja täiskasvanute riideid reisilt 60%, sellel lisaks ligi kolmandik ka lasteriideid. Pensioniealised külastavad teistest turistidest enam Eesti sanatooriume, prillipoode ja apteeke ning käivad sagedamini teatrites ja muudes kultuuriasutustes, ka kasutavad eakamad meelsasti reisikorraldajate ja alkomüüjate poolt pakutavat kaasaostetud kauba transporditeenust; Kaubaliidu peaökonomist Jaana Kurjenoja hinnagul püsib Eesti pensionäride jaoks jätkuvalt atraktiivne tänu valmiskorraldatud sanatooriumi- ja kultuurireisidele. Ostuturismi kahanemist Kurjenoja ei prognoosi: “Soomes ei ole puudust ei toidukaupadest, riietest ega ravimitest ja nii ühekülgne meie kaubavalik küll ei ole, et sisseostud tuleks just Eestis teha – Eesti võistleb hindadega ja siin on meil raske midagi vastu seada”. Omalt poolt lisaksin veel laevapileti taskukohase hinna ning asjaolu, et Helsingi kesklinnast on Tallinna sõita sama lihtne kui Järvenpää Prismasse.

Helsinkin Sanomate päevaküsimuse kohta lisaks niipalju, et Tallinna ostureisi hindas tasuvaks 41% 8731-st vastanust, ehkki… Eile, kui küsimus üles riputati, pidas Tallinna-reisi tasuvaks vaid 37% vastanutest, täna hommikul kahanes tasuvuses kahtlejate osa paari protsendi võrra, ent umbes kella 11 paiku, kui uuringu tulemused Hesaris avaldati, kerkis ostosreissu toetajate osa kiiresti 41%-ni. Vastanute arv – 8731 – on üsna kõva keskmine, võrdluseks: küsimusele toiduainetetööstuse streigi mõjust argielule võttis vaevaks vastata 6642 inimest, Soome liitumise kohta NATO-ga avaldas oma arvamuse 12 168 inimest, ehkki jah – gallup “Kas oled kunagi vaadanud netipornot?” sai 16 738 vastust.

P.S. Logistika aspektist näeb asi päris vahva välja: 80% Eestit väisanutest väidab ju, et ilma jooki varumata nad naljalt koju tagasi ei pöördu, sadamas ja laeval võib aga märgata, et üsna suure osa kaasaostetud jookidest moodustab Soome toodang – pilt niisiis selline, et osa Sinebrychoffi või Hartwalli toodangust veetakse Soomest laevaga Eestisse, seejärel veetakse laevaga Eestisse teatav hulk soomlasi, kes osa tollest toodangust kasthaaval taas laevaga tagasi Soome veavad. Nõuka-ajal imestati selle üle, et mingi vidin transporditi kohale tuhandete kilomeetrite kauguselt selle asemel, et see vidin kohapeal valmis nikerdada; tänapäeva globaliseeruvas maailmas on iseenesestmõistetav, et kui tolle vidina Hiinast ostmine tuleb lihtsam ja odavam, siis sedasi edaspidi ka tehakse. Tõsi, ka tollal esines kurioosumeid: kord vajas Narva mnt 9 asuv tehas “Punane RET” mingit spetsiifilist juhet, mille ainus valmistaja NL-s oli Narva mnt 11 asuv tehas “Eesti Kaabel” (mõlemat ettevõtet lahutas ca 50m laiune Jõe tänav) – juhtmerull tehti “Eesti Kaablis” valmis, veeti Kopli kaubajaama, kust see kulges kaubarongiga Moskvasse ning peale mingi sealse kesklao läbimist teise kaubarongiga tagasi Tallinna Kopli kaubajaama ja sealt siis lõpuks lõpptellija ehk “Punase RET”-i hoovile. Miks ei saanud toda juhtmerulli viia kasvõi kaenla all üle Jõe tänava? Kuna ettevõtted kuulusid erinevate ametkondade alluvusse.

Kingakarp vs tossukott (s.h. maksustamist ootav kilekott)

Nike ja Adi järel maailma kolme kõvema tegija hulka kuuluv Puma tuleva aasta suvest alates tossusid enam karpi ei paki – ostja viib tuttuued tossud koju korduvkasutavas kotis. Peale paberi 8500-tonnise säästu aitab otsus kärpida tootja kulusid elektri ja vee osas ligi 60% – lühemas perspektiivis kokkuhoidu tulla ehk ei pruugi (pigem on efekt vastupidine), kuid ettevõtte juhi Jochen Zeitz`i arvates ei saa valitsuste järele ootama jääda: ettevõtted peavad olema valitsustele teejuhiks ja selles osas ei kavatse Puma pidur olla.

Esimese hooga on kott karbist mugavam kasvõi juba seeepärast, et ostu on mugavam koju tuua,edasi aga… Kuna ise kaalun enne iga eseme äraviskamist puhteestlaslikult “Aga äkki läheb taris?”, leiab kasutatud kott korduvkastamist tunduvalt suurema tõenäosusega kui tühi kingakarp (nõuka-ajal leidsid kingakarbid koduses arhiivnduses tõepoolest kasutamist, nüüd on selleks otstarbeks sobivamad asjad saadaval): polegi ju vahet, kas sisaldab ta olmeprahti või kassikakat – tühjalt ei lahku minust ükski kilekott! Ja ma ei ole ainus selline – üsna asjalikku mõtisklust tarbimisharjumuste kohta saab lugeda siit.

Ligi 100 000 töötut – millest nad elatuvad?!

Pealkirjas esitatud (ja sugugi mitte retoorilist) küsimust olen viimasel ajal endamisi aina enam ja enam esitanud (tänagi – lugedes e24.ee-st rahanduminimster Jürgen Ligi lootusest, et sügisel jõuab pärale tööturu fundamentaalne paranemine): tööpuudus hakkab stabiliseeruma jah ja sada tuhat töötut jääb ehk saavutamata, ent et teisalt ei ole töötuse kiiret kahanemist lähiajal kah oodata, siis tahaks taibata, mis sissetulek neid alla-sadat-tuhandet hinges hoiab.

Märtsi lõpu seisuga 95 087 registreerunud töötu vahel jagunesid Töötukassa poolt makstavad toetused järgmiselt:

• 31 549 inimest said töötuskindlustust (keskmine täiskalendrikuu eest makstud hüvitis oli 4747 krooni)
• 19 211 inimest said töötutoetust (ligikaudu 1000 krooni)
• 933 inimest said kindlustushüvitist koondamise korral (keskmine märtsis määratud koondamishüvitis oli 17 373 krooni)
• 508 inimest said tööandja maksejõuetuse hüvitist (keskmine märtsis määratud hüvitis oli 29 330 krooni)

Teisisõnu siis sai arvelolnutest kolmandik töötuskindlustushüvitist ning viiendik töötutoetust, ühtekokku sai märtsis Töötukassalt tuge 52 201 töötut ja eks eeldatavasti lisavad ülejäänud 42 886-st vähemalt osa oma panuse toimetulekutoetuse vajajate hulgale, mis on Tallinnas aastaga niigi kolmekordistunud: mulluse aasta märtsis oli toimetulekutoetuse saajaist töötuid 712, tänavu märtsis 2317 (veebruaris 2187 – juurdekasv kuuga niisiis 130). Tallinna uudistes kajastatud toimetulekutoetuse saajate igakusele hüppelisele kasvule ei pruugi tööpuuduse stabiliseerumine leevendust tuua: ok – uusi töötuid enam ei lisandu, aga selles ei julgeks ma kah veendunud olla, et 270 päeva jooksul leiavad uue töökoha need, kes seni veel elatuvad töötuskindlustusest või töötutoetusest (märtsis kokku 50 760 inimest). Statistikaameti analüütik Mai Luuk tuletab Statistikablogis meelde tõsiasja, et tööturg reageerib majanduse elavnemisele teatud viitajaga, see tähendab, et majandustõusu esimesed ilmingud ei too kaasa olulist vabade töökohtade pakkumist: esmajärjekorras taastatakse ettevõtetes tavapärane töörežiim — kaotatakse töötajate sundpuhkused, vähendatakse sunnitud osaajatöö osatähtsust ja lahendatakse muid töötajate vaeghõivega seonduvaid probleeme, alles pärast selliseid ümberkorraldusi hakkavad tööandjad mõtlema uute töökohtade loomisele. Ja ehkki pikaajalisi töötuid ehk siis 12 kuud või kauem ilma tööta olnud inimesi ei ole veel sama palju kui 2001 aastal (peale Venemaa kriisi), on praeguse tendetsi jätkudes tollase taseme saavutamine täiesti tõenäoline: viimase aasta jooksul on pikaajaliste töötute arv Tallinnas ja Ida-Virumaa linnades kasvanud 2,4 korda.

Tahtes loota, et Rahandusministeeriumi kevadine prognoos töötuse määra kohta täide läheb -tänavu 15,5 protsenti, kahanedes tuleval aastal 13,9 protsendini ning 2014. aastal 7 protsendini, ei kao ikkagi kuhugi see pealkirjas küsitud küsimus – kuidas kahanemiseni hinge sees hoida? Haridusse investeerimise ja spetsialistide koolitamise (neid napib juba nüüdki) vilju maitseme kaugemas tulevikus, et aga kohe kolmapäeval keevitaja Koljale (elukoht Kohtla-Järvel, erilise keeleoskuseta, keskealine, töötu olnud kokku kolmeteist kuud) töötutoetuse asemel tööhõivet pakkuda, pole vähemalt esialgu eriti muud valikut kui püüda Eestisse tuua see Euroopa tellija töö, mis muul juhul oleks tehtud Hiinas.

Töötute arv Lätis kahanes

Olukorraga Eesti tööturul on kerge kursis püsida tänu Töötukassa ja erinevate meediakanalite operatiivsusele värskete andmete avaldamisel, ent vaataks vahelduseks, kuidas on lood lõunanaabrite pool.

Aprill tõi lõunanaabritele kauaoodatud uudise: viimased kaks aastat kasvanud registreeritud töötute arv kahanes – seda küll kogu Läti lõikes kõigest 0,1%, ehk siis hetkeseisuga on arvele võetud töötuid siiski rohkem, kui neid oli märtsi alguses.  Märtsis kasvas tööpuudus 0,2%  - lisandus 2221 töötut, peale aprillikuist kahanemist on registreeritud töötuid Lätis kokku 192 950 inimest, see on 17,2% töövõimelisest elanikkonnast.  Nagu tööpuuduse jaotumine, nii on ka selle kahanemine piirkondade (novads) lõikes erinev: Dobele piirkonnas -0,5%, Salduse, Liepāja, Alūksne ja Krāslava piirkondades –0,4%, Riia linnas –0,1%.  Endiselt on tööpuuduse tase madalaim Riia piirkonnas (14,1%) ja kõrgeim Latgale piirkonnas (22,9%, piirkonda iseloomustavad põllumajanduse suur osakaal majanduses, eakate suur osakaal (noored on asunud Riiga) ning keskmisest väiksem lätlaste osakaal rahvastikus).  Piirkondadele lisaks ka töötuse määra võrdlus mõnedes suuremates linnades: Rēzekne 25,0%,  Liepāja 19,2%, Jūrmala 15,3%, Ventspils 14,7%, Daugavpils 14,2%, Jelgava 14,1%, Riia 12,8%.  Riikliku Tööhõiveagentuuri juhi Baiba Paševitsa hinnangul on tööpuuduse kahanemine seotud hooajatööde algusega, agentuuri andmebaasis on hetkel 1850 tööpakkumist.  Madal tööhõive ja sissetulekute vähenemine on avaldanud mõju ka maksude laekumisele: käesoleva aasta kahel esimesel kuul on mullusega võrreldes vähem laekunud üksikisiku tulumaksu 15,7%, aktsiisi 22,2% ning sotsiaalkindustusmakseid 24,6%.

Tallinna ühistransport erakätesse?

Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni juht Remo Holsmer arvab Postimehele antud usutluses, et Tallinna busside-trollide-trammide haisu- ja mustuseprobleemi lahendaks ühistranspordi erastamine: “Tallinna ühistranspordis tuleks luua konkurents. Saamaks teada, kui palju tegelikult maksab liinikilomeeter, või teisisõnu, kui odavalt saaks Tallinnas sõita, tuleks panna liinid avalikule konkursile. Seeläbi saaks linn odavama, puhtama ja kvaliteetsema ühistransporditeenuse”. Samas Postimehes laidab Tallinna abilinnapea Taavi Aas Tartut näitena tuues selle mõtte maha: “Teatavasti on Holsmeri koduerakonna, Reformierakonna juhitud Tartu linnas ühistransport antud eraettevõtte korraldada. Paraku on lood nii, et nüüd kaalub Tartu linn ühistranspordi munitsipaliseerimist ehk nn. Tallinna mudeli kasutuselevõttu”. Aasa arvates võiks Holsmer rääkida parem sellest, kui palju on kallinenud kütus ja elekter tänu tema erakonnakaaslasest peaminister Ansipi aktsiisi- ja käibemaksutõusule, ja kui palju kallineb elekter veelgi tulenevalt elektrituru avanemisest.

Tartu kohta meenub niipalju, et Tartu linnavalitsus sai 30. septembril 2008 AS-ilt GoBus liiniveolepingu ülesütlemise avalduse:Go Bus soovis alates 01.01.2009 lõpetada ettevõttele kahjuliku liiniveolepingu Tartu linnaga, mis on bussifirmale toonud 27 miljonit krooni kahjumit (tõsi –GoBus võttis avalduse novembri lõpus tagasi, kuna jõudis läbirääkimistel linnaga dotatsiooni osas kokkuleppele).

Liinide avalik konkurss Tallinnas ei ole jalgratta leiutamine: seda lenksu hoiab MRP juba alates aastast 1994, mil Tallinnas alustas tegevust MRP Liinid AS, erafirma teenindada oli teiste hulgas tollal veomahust 7% moodustanud 35. liin; 1997 jaanuaris lõpetas Tallinna transpordiamet lepingu 35. liini teenindamiseks, kuna erafirma ei pidanud sellest kinni, kuu aega hiljem lõpetas MRP Liinid AS Lasnamäe kaugemasse lõppu sõitva 97. bussiliini töö. 1997 aasta märtsi alguses plaanisid MRP Liinide bussijuhid saamata palga tõttu tunniajalist hoiatusstreiki, mis jäi ära, kuna pooled leppisid kokku tähtajad palgavõlgnevuste likvideerimiseks ning läbirääkimiste alustamiseks palgatõusu üle, 2001 aasta juunis ähvardasid streigiga omakorda TAK-i bussijuhid, liikluskorraldajad ning busside remondi ja hooldusega tegelevad töötajad, põhjuseks palgatõus – MRP kippus mööda sõitma. Peale AS MRP Liinid likvideerimist loodi AS MRP Tallinna Liinid, mis pankrotistus 1998 a. AS MRP Linna Liinid alustas tegevust 1998 aasta novembris, ettevõtte põhiomanikud on kaks Rootsi ärimeest, kaks eelmist MRP nime kandvat firmat jäid riigile ja kütusefirmadele võlgu kokku umbes 15 miljonit krooni. Peamised nagistamised TAK ja MRP vahel jäävad siiski põhiliselt eelmisesse aastakümnesse, ning tänastes oludes on tollaste kogemuste kasutamisest Tallinna ühistranspordi korraldamisel kasu sama vähe kui Väägvere koori vankritega laulupeolkäigu kirjeldusest.

Tänane seis on niisiis selline, et algselt ambitsioonikalt alustanud MRP Liinid (mõnda aega MRP teenindada olnud 35. liinile lisaks soovis sama vedaja endale ka 50. liini – tollal moodustasid nood kaks liini Lasnamäe tuiksoone) on leidnud oma niši: ümberistumisteta sõit Õismäelt otse Lasnamäe taguotsa nagu 12. ja 13. liinid, võimalus kesklinnas käimata pääseda Pinnast Piritale tänu 49. liinile, lisaks linnulennult lühike, ent geograafiliselt komplitseeritud 65. liin, tänu millele võib TAK-i poolt hõredalt sõidetavast Suur-Sõjamäe kandist pääseda kui mitte sihtkohta, siis vähemalt ümberistumiskohta viiva ühistranspordivahendi peatusesse. Pilet mõlema vedaja teenuse paralleelset kasutamist ei pärsi (ühtne piletisüsteem, ID-pilet, tunnipilet), ka ei tohiks tänaseks enam-vähem võrdsustunud veokipargi vanus reisijalt vedaja valiku osas enam otsustamist eeldada (kollaste Ikaruste salongi küte projekteeriti ilmselt `80 kevadel, kui konstruktoritel oli pilk küll veel vatmanil, ent silme ees eelseisev suvepuhkus perega Balatoni ääres; Lennujaama vahet sõitsid enamjaolt soliidsed Skannid, eksootilise erandina esines 90`ndate lõpul buss, mille disain tuttav Spede Pasaneni paroodiatest ning kuna tolle kuuekümnendatel konstrueeritud transpordivahendi sünnihetkel ei olnud kütusekulu ja keskkonnasääst teab kui aktuaalsed teemad: no ikka päris vingelt rebis see zelluloosi mäest üles!

Eesti ehitajat Lapimaale ei oodata

Soome ehitajate ametiühingu rahulolematusest Skanska plaaniga kaasata 40 Eestist pärit betoneerijat riigi infotehnoloogia halduskeskuse Haltiki ehitusele Rovaniemisse oli juttu ka meie meedias (lugeda saab siit, siit ja siit), Ehitusliidule vamistas meelehärmi võõrtööjõu kasutamine riigi laenuraha eest tellitud objektil olukorras, kus Lapimaal on ilma tööta 1071 ehitajat, neist Rovaniemis 392. Protestiks korraldas Ehitusliit tööseisaku: kõigil Rovaniemis ja osadel Oulus asuvatel ehitusobjektidel peatati reedel 11:30 töö. Ehitusliidu Lapimaa piirkonna usaldusmees Jarmo Alatarvas pelgab tööjõuvahenduskettide levikut Lõuna-Soomest Lapimaale ning küsib, kas on Haltik kõigest avalöögiks: järgmise objektina on Skanskal kavas ehitusmahult veelgi suurem Valionranna spaa-hotell. Skanska Talonrakennus Oy Põhja-Soome piirkonna juhataja Sakari Jämsä sõnul ei ole Eesti ehitajate kaasamine juba äraotsustatud lahendus, eeskätt püütakse rakendust leida oma töötajatele, sama kontserni Eesti tütarettevõtte Skanska EMV tööjõu kasutamisest on juttu olnud vaid kui ühest võimalikust variandist, kuna tähtajad on üsnagi lühikesed. Skanska juht Juha Hetemäki toob põhjuseks ka eestlaste töö kvaliteedi: Lapimaal ei jätku nõutava kvalifikatsiooniga ehitusmehi – väide, mis Ehitusliidu esimehe Matti Harjuniemi meelest on kummaline, lausa solvav: “Soomes on puidust ja betoonist osatud ehitada aastakümneid, isegi aastasadu!” (mille kohta Hesari kommentaariumis omakorda küsis tundmatuks jääda soovinud ehituse töödejuhataja: “Kui need nelisada töötut ehitajat nii kõvad spetsialistid on, siis miks on nad töötud?”). Päris selge siiski pole, kes ehitusel ikkagi betoneerima hakkab: Ehitusliidu Lapimaa piirkonna usaldusmehe Jarmo Alatarvase väitel olevat Skanska EMV andnud allhanke omakorda edasi kolmandale, samuti Eestist pärit allhankijale. Kuid ehkki ametiühingute kõnepruugis tekib võrdusmärks sõnade “võõrtööjõud” ja “odav tööjõud” vahele kuidagi iseenesest, ei saa ehituse maksumust päris teisejärguliseks hinnata: kui soomlasest ehitusmees teenib  12 -20 €/h ja eestlane 7-10 €/h, siis kujuneb sedavõrd mahuka objekti puhul vahe märgatavaks. Kvaliteedi ja tähtaegade sidumist Skanska juhtide jutus tuleb mõista nii, et kuna tähtajad on lühikesed, siis ei ole aega praagi parandamiseks – töö tuleb teha kohe korralikult, pealegi on praktika näidanud, et eestlasest ehitusmees teeb vajaduse korral meelsasti ületunnitööd, soomlane aga küsib: “Miks ma peaksin rohkem teenima – siis maksaksin ju maksu ka rohkem?!” Lähinädalate jooksul peaks selguma, kes Haltiki ehitusel betoneerima hakkab: Ehitusliidu Lapimaa piirkonna juht Heimo Lahtela annab mõista, et ametiühing võib ettevõtete suhtes, kes ei pea kinni reeglitest, kasutada igati seaduslikke sanktsioone, sealhulgas objektide blokeerimine, Skanska Põhja-Soome piirkonna juhataja Sakari Jämsä ütles aga juba enne reedest tööseisakut, et juhul, kui töövaidlusega kaasneb otsene kahju, käsitletakse seda juba Eesti ehitajate töölevõtmisest eraldiseisva teemana. Kuid kui ka sellel konkreetsel objektil otsustab Skanska Talonrakennus Oy loobuda Skanska EMV meestest – välismaalt pärit tööjõudu on Soomest üsna keeruline eemal hoida: esiteks teavad kinisvara- ja ehitusala otsustajad hästi, et soomlasest ehitusmehe tase ei ole enam sama, mis Viru hotelli ehitamise ajal, teisalt tuletab vabakutseline ajakirjanik Jouko Kämäräinen konkreetse tööseisakuga seoses meelde seda, et liigkõrged tööjõukulud olid Soome konkurentsivõimest rääkides päevakorral juba kaheksakümnendatel aastatel, kuid kuna vabatahtlikult keegi juba saavutatud hüvedest naljalt loobuda ei soovi, kestis too status quo kuni kriisini (erandiks ehk end hüvede säilitamise nimel töötuteks streikinud paberitööstuse töötajad – tootmine koliti lihtsalt mujale ja poolakad on tööhõive tõstmise eest soomlaste arvelt tänulikud), ning kui Soome ei soovi, et lähitulevikus oleksid kolm peamist ühiskonnagruppi töötud, pensionärid ja pensonäridele tugiteenuseid osutavad sotsiaaltöötajad, siis tuleks ehk mõneks ajaks loobuda sellistest sisseharjunud hüvedest nagu kollektiivlepinguga tagatud iga-aastane palgatõus, üle mõistuse kollossaalsed koondamishüvitised… Kämäräinen peab siinkohal silmas just seda, et eelised jaotuvad valdkondade lõikes erinevalt, olenedes vastava ala ametiühingu aktiivsusest: sadamatööline on suht muretu, kuna ta teab, et koondamise puhul saab ta hüvitisena aastapalga; koristaja on ka rõõmus, kuna tal on stabiilne töökoht – koondamise puhul saab ta hüvitisena küll kõigest vaid kahe kuu palga, kuid kuna tal koondamist karta ei ole, siis on see teisejärguline. Sadamatööliste aastapalga mahus koondamiskompensatsioon on üsna uus asi: seni sai dokker teerahaks 6 kuu palga, äsjalõppenud streik tõstis hüvitise aastapalga tasemele, ning seda läks ka kohe tarvis: kohe peale sadamatööliste streigi lõppu koondas Finnsteve 100 töötajat. Omaette teema on tööjõu vaba liikuvus: Eesti ja Lapimaa on mõlemad Euroopa Liidus, ehk siis oma töötuid kaitsev Ehitusliit kipub minema pahuksisse protektsionismiga;  EU-st välja jäävatel Norra naftaplatvormidel ja Venemaa naftaväljadel töötavad Lapi tundra töömehed meelsasti (muidugi mitte need, kes hetkel Lapimaal töötud ja kes teevad vahete-vahel Lõuna-Soomes alampalga eest lühiajalisi tööotsi, kindlustamaks oma abiraha laekumiste jätkumist). Ehkki Vasakliidu parlamendisaadik Esko-Juhani Tennilä on esitanud Skanska tegevuse kohta  järelepärimise: Tennilä arvates on sobimatu, et riiklikule objektile värvatakse odavtööjõudu, seetõttu peaks ehituse tellija sekkuma, loodan siiski, et Eesti ehitusmeest osatakse Soomes edaspidigi hinnata – kui lama tõttu hakkas ehitustegevus Soomes tasapisi soikuma ja Eesti ehitusmehed sättisid koju sõitma, arvas tuttav ehitusala väike-ettevõtja, et kõiki eestlasi ei saa kodumaale lasta – vähemalt keegi peaks jääma näitamaks soomlastele, kuidas tuleb tegelikult töölepingujärgset tööd teha ja tööaega kasutada (P.S. Ei ole ei Lapimaa ega Lõuna-Soome ettevõtja: tegutseb Kankaanpää-Ikaalisten-Jämijärvi kandis, ehk siis täiesti objektiivne hinnang); näited siis sellised:

• kui töönädala pikkus on 40 tundi, siis eestlane teeb 40 tundi tööd – soomlasel on liukumat, pekkaspäivät jms
• kui kohvipausi pikkus on 15 min, siis eestlase kohvipaus on 15 min pikk, soomlase omale lisandub teine 15 min tupakkatauko ja kolmas 15 min lörpöttelytauko
• kui tööpäeva lõpu kell kukub, siis kukub ka soomlase haamer samasse kohta, kuhu viimane nael löödi – eestlane korjab tööpäeva lõppedes tööriistad kokku ja korrastab töökoha
• kui reedene tööpäev on 8-tunnine, siis teeb eestlane ka kaheksa tundi tööd – soomlase arvates on piisav põhjus enne kella kahte töölt lahkumiseks see, et nädalavahetuse õlled on juba neljapäevast saati külmkapis – no ei saa ju jääda!

14. nädal Harjumaa tööturul

Kui I kvartalis oli olukord pealinnas ja selle lähiümbruses tööpakkumiste osas nukralt stabiilne ja nädalane kõikumine kõigi avaldatud vakantside lõikes püsis pluss-miinus mõnikümmend, siis II kvartal on kaasa toonud elavnemise. Pisemaid portaale seekord kõrvale jättes on nädalane muutus järgmine: Töötukassa – 621 vakantsi (nädal tagasi 580), CV-online – 877 vakantsi (nädal tagasi 811), CV-keskus – 581 vakantsi; siinkohal selgituseks sedavõrd, et mõlema viimatimainitud töövahendusportaali tööpakkumiskuulutuste hulk on tegelikkuses nagu alati suht suveräänselt enam-vähem võrdne, CV-online`i suurem number tuleneb selles portaalis avaldatud Töötukassale edastatud tööpakkumiste avaldamisest, ehk siis teisisõnu on oluline osa Töötukassa ja CV-online´i kuulutustest kattuvad. Veel tasub mainimist EkspressJob`i tööpakkumiste arvu kasv – täna 143, nädal tagasi 131; pisemaid portaale (nagu juba alguses öeldud) seekord suurde katlasse segama ei hakka – üldist numbrit nad oluliselt ei mõjuta, mis aga ei tähenda sugugi, et neile ei maksaks tähelepanu pöörata: mahud ehk väiksemad, ent suhtumine sellevõrra kliendikesksem, seda nii tööotsija kui ka tööandja aspektist. EkspressJob pääses seekord suuremate tegijate loendisse päris põhjendatult, sama põhjendatult jäi välja Hyppelaud, kes on langemas pigem Töö24-kaalukategooriasse: millegipärast loetakse hyppelaud.ee kõiksugustel  tööotsingu- ja kandideerimiskoolitustel alailma Eesti kolme suurima hulka, ise ma muud põhjust peale inertsi selle kohta välja mõelda ei mõista. Kasvutendents loodetavasti jätkub: suvi jõuab iga päevaga lähemale ning eeldatavasti läheb vähemalt teeninduse-toitlustuse-turismi-hotellinduse-suvetuurinduse-jne alal suveperioodil tarvis hooajalist tööjõudu: koos koolide lõpuaktustega on kohe-kohe tööjõuturule sisenemas päris palju ilma igasuguse töökogemuseta noori, ja suvi on sobiv aeg esimese töökogemuse omandamiseks – mingi bändi suvetuuri turvamees või eliitrestorani väliterrassiteenindaja ei teeni ju palju palka jah, kuid töö iseenesest võib osutuda oodatust meeldivamaks (ei olegi kole kohustus: on hoopis mõnusad kolleegid ja enamjaolt viisakad kliendid) ja kahtlemata on kasvõi hooajatöö kogemus CV-s kõvem sõna kui töökogemuse puudumine. Tasapisi on hooajatöö pakkumisi hakanud laekuma ka välismaalt, kuid kvalifikatsiooni eeldavate pakkumiste aeg on ümber: üldjuhul algab suvise puhkuseperioodi ajaks asendustöötajate otsing kui mitte veebruaris (JAT-Asennus Oy), siis vähemalt märtsis (Hollming Works Oy) – lühema ajaga lihtsalt ei ole võimalik kasvõi kvalifikatsiooni omavat töötajat harjutada ettevõtte nõuetega, sisekorraga jms-ga, olemaks kompetentne ja täieõiguslik (s.h. vastutus) asendaja.

Wiikend: kas Maxima kärbib palka?

Nädalapäevad tagasi hakkasid Maxima töötajad kandma rinnamärke kirjaga “Hakkame vähem maksma. Maxima”. Esimene pähetulev tõlgendus oli, et tööandja on otsustanud hakata vähem palka maksma, ja kui uus töölepinguseadus võimaldab koondamisteadet kätte toimetada tekstisõnumi teel, siis miks mitte kasutada palgakärpest teavitamiseks rinnamärke.

Õnneks mõistsin sõnumit siiski valesti – kassapidajate palka keegi kärpima ei kipu ning tegemist on hoopis kauplusteketi imagokampaania uue aktiivse juhtlausega. Maxima kommunikatsioonijuhi Ty Lehtmäe sõnul on juhtlauseid, mis kutsuvad inimesi konkreetsele tegevusele, Eestis kasutusel väga vähe. Lehtmäe: „Uus slogan kutsub tarbijaid aktiivselt üles säästma, tuletab meelde meie hinnaliidrirolli turul, on lihtne ja meeldejääv ning lisaks hästi riimuv ka Maximaga – hakkame vähem maksma, hakkame Maxima!“

Igatahes vahva slogan, kuid veelgi vahvam oleks olukord kassa juures, kui mõni klient otsustaks uut juhtlauset sõna-sõnalt võtta: "Hakkame vähem maksma!"

EPL värskeneb ja koondab

Eile pärastlõunal rõõmustas Eesti Päevaleht lugejat järgneva sõnumiga:

Eesti Päevaleht värskendab Laupäeva ja toob turule uue toote. Juba sellel laupäeval leiavad lugejad oma postkastist värskenduse läbi teinud Eesti Päevalehe laupäevalehe. Muudetud on sisulist ülesehitust ja leht ilmub kompaktsena ühes köites. Kõik senised lugejate poolt armastatud rubriigid ja sisuelemendid jäävad uuenenud laupäevases lehes ilmuma. Lugeja leiab lehest nii suure persooniloo, kui ka laupäevased kultuuriküljed, reisilood, restoraniarvustuse kui ka TV kava. Andrus Kiviräha rubriik saab tagasi oma ajaloolise koha lehe tagaküljel.

Sama päeva “Aktuaalne Kaamera” valgustas lisaks ka laupäevalehe värskenemise tagamaid:

Eesti Päevaleht koondab kümmekond töötajat. Majanduslanguse tõttu juba varem koondamisi ja suuri palgakärpeid läbi elanud Eesti Päevalehes kaotab töö veel kümmekond inimest.Juba kaheksa protsenti töötajate palku kärpinud ning osad töötajad koondanud Eesti Päevaleht võttis hiljaaegu veel viiendiku palgast töötajail, kes teenisid üle 20 000 krooni kuus ning koondab lähipäevil veel kümmekond ajakirjanikku, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Väljaande peadirektor Mihkel Reinsalu kinnitas ajalehe omaniku Jaan Manitski sõnu, et struktuuri muudatused Eesti Päevalehes ei ole seotud lehe püsima või mitte püsima jäämisega. "Muutsime sisu ja töökorraldust laupäevase väljaande juures ning lugejate jaoks ei lähe midagi seejuures kaduma," kinnitas Reinsalu.

Tööpuudusest tööjõupuudusse

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts tabas täna Eesti Infotehnoloogia Kolledžis toimunud rakenduskõrghariduse koostöökonverentsil kümnesse, öeldes: “Täna on töötus meie probleem number üks, nelja aasta pärast on aga tööjõupuudus probleem number üks”. Minister pidas sellega silmas asjaolu, et et kui täna astub 70% edasiõppijatest Eestis edasi ülikooli, siis rakenduskõrgkooli kasuks otsustab edasiõppijatest vaid 30% – näitajad, mis näiteks Soomes ja Austrias on vastupidised. Konverentsi päevajuhi Raivo Vare tõdemusele, et juba täna on Eestis puudu vajalikest spetsialistidest, on kinnitust leida lihtne – piisab põgusast pilgust mistahes töövahendusportaali vakantside loendile: lihttöölisi otsitakse harva ja lühidalt, tööpakkumised spetsialistidele ripuvad aga üleval pikalt ja pidevalt. Vare sõnul ongi välisinvestorite silmis üheks olulisemaks tingimuseks turule sisenedes olemasolevate töötajate kvaliteet, ning siinkohal ei maksaks enam loota, et Eestisse täna töökohti loov välisinvestor kordab samu vigu, mida tegid mütsiga lööjad kakskümmend aastat tagasi – näiteks nii, nagu HTM Sport GmbH erastas Eestis tehase pealiskaudses teadmises, et Ida-Euroopas on odav ja kvalifitseeritud tööjõud, ning lõpetas tootmise Eestis, kuna siinne kvalifitseeritud tööjõud ei olnudki nii odav, nagu oodati, ja odav tööjõud polnud niigipalju kvalifitseeritud, nagu peale Eestis tehase erastamist sama ettevõtte Türgis ja Sloveenias suletud tehaste oma. Kvantiteeti siinkohal parem ei mainigi: kvantitatiivsest aspektist pakuks Eesti huvi vast Šveitsi investorile juhul, kui kõik 1 300 000 kohalikku elanikku oleksid kellassepad; lokaalsema näitena 15-aasta tagune Robert Lepiksoni plaan rajada Otepää kanti ettevõte, mis toonuks kaasa vähemalt kolmsada töökohta, ehk siis kohalike kommentaarid: “Hea, kui leiad kolmkümmend säinast – needki kuni esimese palgapäevani”.

Eestit homme kollitama hakkav tööjõupuudus on Lõuna-Hiinas tänane teema – ligi 2.000.000 vakantsi, hädas on eelkõige madalat lisaväärtust tootvad, seni ressursimahukat tootmist viljelenud ettevõtted. Varem oli mugav kasutada tööotsinguil regioonist-regiooni reisivaid töölisi Hiina vaesematest piirkondadest, kuid tänu valitsuse poolt eelmisel aastal käivitatud infrastruktuuride rajamise stimuleerimispaketile on see kontigent leidnud kodukandis töö teede, sildade ja lennuväljade ehitustel ega ole enam reisimisest huvitatud. Ka omab iga järgnev tööjõuturule tulev põlvkond eelmisest paremat haridust, kõrgemaid nõudmisi palga ja töötingimuste osas ning põhjalikumaid teadmisi töötaja õigustest. Hiina tööandja on seega sunnitud ümber orienteeruma: ressursimahukas, madalat lisaväärtust loov tootmine enam ellu ei jäta – tootmise moderniseerimine ja tootlikkuse tõstmine on ellujäämiseks hädavajalik. Mis jääb meie nišiks: meie geograafiline asukoht või meie odav tööjõud (Hiina kontekstis kaheldav)?

Registreeritud töötute arv vähenes

1. aprilli seisuga oli Eestis ühtekokku töötuna arvel 95 086 inimest, mis tähendab, et registreeritud töötute arv vähenes 158 inimese võrra, ka töötuse protsent on püsinud juba viimased viis nädalat 14.6 protsenti. Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul on uudis registreeritud töötuse vähenemisest igati postitiivne, minister avaldas lootust, et tööturu seis on tõesti paremaks muutunud, kuna juba viimased viis nädalat on näidanud madalat ja vähenevat registreeritud töötute arvu. Sõna “registreeritud” toob paraku meelde mälestused ajast, mil miilitsa palk olenes sellest, kui palju õnnestus tal lahendada registreeritud kuritegusid, ning et registreerimata kuritegu ei olnud tarvis lahendada, kaasnesid jalgrattavarguste või sahvrisse sissemurdmiste kohta kuriteoavalduse kirjutamisega alailma miilitsapoolsed manitsussõnad: “Mis sellest avaldusest ikka kirjutada, niikunii neid pätte kätte ei saada: meil tööd niigi palju, mehi vähe ja masinaid väljasõitudeks ei jätku”, ehk siis kuriteo registreeris miilits meeleldi vaid juhul, kui selle lahendamine enam-vähem kindel. Miilitsa tolleaegseid kinnimätsimisi pole tagantjärele võimalik mõõta - kui palju pisipättusi registreerimata jäi, tänapäeva töötute puhul aga oleks üsna huvitav teada, kui suure osa töövõimelise elanikkonna eest ei ole tööandja tasunud sotsiaal- ja töötuskindlustusmaksu või ei ole isiku sissetulekust maha arvatud üksikisiku tulumaksu, kuna sissetulek puudub – millegipärast kaldun arvama, et selliseid isikuid on rohkem, kui registreeritud töötuid. Iseasi, kas keegi seda teada tahaks: samalaadselt miilitsa tolleaegsele süsteemile, mille järgi ei olnud registreerimata kuritegu lahendada tarvis, kuna seda polnud ju justkui sooritutatud, pole registreerimata töötut samuti ju justkui olemas.

Kriis Lätis: kas kuldne aeg second-hand`i jaoks?

Ehkki Eesti täiturukaubanduses ei ole masust tingitud tarbija ostujõu langus silmaga märgatavaid muutusi kaasa toonud, on lätlased kindlad, et kriis kujutab endast kuldaega kasutatud riiete-jalatsitega kauplejatele: varem peamiselt äärelinnas asunud барахолкa-poed on ümber kolinud parematesse piirkondadesse, tänu turule tulnud uutele tegijatele on sedalaadi kaupluste arv kasvanud, pakutava kauba valik laienenud…

Kaupmehed sama arvamust ei jaga: SIA Teksa juhatuse esimehe Aleksander Lauberti hinnangul langes nõudlus 2009 aasta jooksul ligi poole võrra, mistõttu ettevõtte jaoks lõppes eelnev aasta kasumita. SIA R.D.A. on küll kiiresti kasvanud, kuid ettevõtte esindaja Jonass Nauris nendib, et nõudlus erineb oluliselt regioonide lõikes. SIA Degas kommertsjuht Renars Strazdins peab arvamust kriisi poolt kaltsukaupmeestele kingitud kuldajast müüdiks: 2009 a. lõpuga võrreldes langes jaanuari käive 15%, veebruari käive jaanuariga võrreldes 10%, märtsikuine kummikubuum on erandiks (loodetavasti – sedavõrd lumerikkad talved ei ole siinkandis õnneks reegliks), elavnemist toob ehk kaasa soojema sesooni algus. Tarbimisharjumused seega siis muutunud ei ole, Renars Strazdinsi arvates tahab tarbija endistviisi riietuda kenalt, vahet vast niipalju, et kui varem lähtuti ostetava eseme valikul enam emotsioonidest, siis nüüd rohkem ratsionaalsusest. Korduvkasutuskaubanduse laienemise ja uute tegijate turule tulemise kohta on Strazdinsil olemas täiesti ratsionaalne selgitus: vabade rendipindade lisandumine ja kaubaunduspindade rendihindade langus, seega siis eeskätt kinnisvaraturust tingitud tegur – kõlab ju usutavalt? Ning miks ka mitte: ehkki detsember on jõulusid pidava ja Hiina horoskoopi vaid huvi pärast lugeva õhtumaailma kaubandusele üldjuhul ikka kuldne kuu, kasvas Läti jaekaubanduse käive jaanuaris võrreldes detsembriga 4% (toidukaupade osas 1,7% ning tööstuskaupade osas 5,3%): kui see on kriis, siis just sellises Lätis tahaksin ma elada.

13. nädal

Tallinna ja Harjumaa tööturu jälgimises jäi sisse kuu aja pikkune lünk, ent seda huvitavam on varem nädalakaupa võrreldud tööpakkumiste arvu kasvu-kahanemist sedapuhku võrrelda kuu aja taguse ajaga, pilt 14. nädala hakul siis selline:

		8. nädal	13. nädal
	ArikoReserv	4	3
	CV-keskus	816	871
	CV-online	861	801
	EkspressJob	176	131
	Fontes		3
	HR Factory	4	6
	Hyppelaud	39	41
	Manpower	9
	M-Partner	1	1
	Personalipunkt	2	2
	Töö24	7	15
	Töötukassa	219	580
	vakants.ee	0	7
	Varumeesteenindus	2	5
	KOKKU	2140	2466

Tabelis esinevate lünkade kohta niipalju, et kuu aega tagasi oli Fontese Talendipanga kodulehekülg uuendamisel (tänase seisuga see toimib) ning Manpower viib ajavahemikus 2-5 aprill läbi serveri hooldustöid. Tegelik tööpakkumiste arv on muidugi mõista väiksem, eeskätt seetõttu, et suur osa Eesti Töötukassale edastatud tööpakkumistest on üleval ka CV-online keskkonnas. Töötukassa pakkumiste äkiline kasv on selgitatav senise vigase metoodikaga: erinevalt teistest tööpakkujatest sisaldas tabel Töötukassa puhul seni vaid Tallinnas leiduvaid vakantse, korrektsuse huvides on neile nüüdsest lisandunud ka Harjumaa omad. Olulisi muutusi niisiis toimunud ei ole, küll on neid aga oodata lähiajal: ühest küljest peaks aastaajast tulenevalt peatselt hakkama lisanduma tööpakkumisi hooajatöödele, teisalt siseneb õppeasutustes suvevaheaja saabudes tööjõuturule hulk uusi tööotsijaid, kelledest paljudel paraku varasem töökogemus puudub.

REL 2011 prooviloenduse küsitlusloendus 5.–31. märts 2010

Viimane postitus sai ajaveebi lisatud kuu aega tagasi, põhjuseks hõivatus – osalesin loendajana 2011 rahva ja eluruumide loenduse peaproovil, täpsemalt siis 5. kuni 31. märtsini kestnud küsitlusloendusel, mille käigus loendaja külastas neid leibkondi, kes ei olnud kasutanud võimalust loendada end ise e-loendusel, mis toimus 31. detsembrist 2009 kuni 21. veebruarini 2010 või olid täitnud e-küsimustiku puudulikult.

Prooviloenduse kohta leiab asjast huvitatu piisavalt materjali siit, 2011 aasta rahva ja eluruumide loenduse kohta saab samuti täpseimat teavet loenduse läbiviija ehk siis Statistikaameti saidilt, kus on üleval ka loendusel esitatavad küsimused. Siinkohal võiks ju kirjeldada seda, kuidas näeb prooviloendus välja loendaja silme läbi nähtuna, kuid ei saa – minu loendusjaoskond oli üks 24-st üle terve Eesti valitud piirkonnast, ning prooviloenduse eesmärk oligi testida loenduse korraldust ja loendaja poolt kasutatavaid rakendusi võimalikult erineivamates tingimustes; prooviloenduse piirkondadest saab ülevaate siit. Eesmärk on saavutatud ja 2011 rahva ja eluruumide loendusel äsjase prooviloenduse käigus ilmnenud pisiviperusi enam ei esine – seda mitte ainult tänu alates 2005 aastast loenduse eeltööga tegelenud REL 2011 tiimile, kelle osa prooviloenduse läbiviimisel ei ole võimalik alahinnata, vaid vähemalt sama suures osas tänu prooviloenduspiirkondade elanike mõistvale suhtumisele ja koostööle. Tõsi, tuli ette ka küsitlusest keeldumisi, kuid enamjaolt olid keeldumised tingitud ajapuudusest tiheda töögraafiku, aktiivse pere-elu või muu sarnase (sisult ju positiivse) takistuse tõttu, üldiselt oli aga loenduspiirkonna elanike suhtumine asjalik ja toetav, ning mitte ainult elanike: kuna loendatakse ka eluruume, tuli loenduse läbiviimiseks tõhus tugi korteriühistutelt, kinnisvarafirmadelt ja kinnisvaraarendajatelt, kes aitasid loendust ladusamalt läbi viia asustamata eluruumide osas.

Ehkki haruharva, küsiti loendajalt ka sedalaadi küsimusi: “Milleks seda loendust üldse tarvis on?”, vastuseks sobiks järgnev lugu (mille kohta ei ole täpselt teada, kas on tegemist tõestisündinud loo või linnalegendiga). Lugu ise siis selline: teadupärast oli Nõukogude Liidu Kaitseministeerium omaette riik riigis, kes kohalike omavalitsuste peale (eriti endistes liiduvabariikides) pikka vilet lasi: ei kottinud militaare ei detailplaneeringud ega looduskaitsealad (tolle viimase sai nimetada polügooniks, seejärel sõjaväeringkonna “jahimajandiks”). Militaariehitajad (стройбат) askeldasid Astangu kandis Vaino ajal usinasti Venemaalt sisseveetud paneelide ja kohaliku kruusa-killustikuga, ja ühtäkki hakkasid linnavalitsusse (tolleaegse nimega Tallinna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee) laekuma kaebused transprordikorralduse kohta: buss käib kõigest kaks korda päevas, a vaja sagedamini. Rahvasaadikud vaatasid kaarti ja vangutasid päid: nonde paari hajaasustusega maja juurde sõidab kollane “Ikarus” asustust silmas pidades liigagi tihti, kuid kuna töö on töö, tuli minna kohapeale olukorraga tutvuma: Täitevkomitee töötajad leidsid mõne maja asemel eest mikrorajooni jagu viiekorruseliseid korterelamuid, mitu kilomeetrit kvartalisiseseid teid ning terve polgu jagu juba keskpäevaks purjus praporštšikke… Tänapäeval sellised eksklusiivsed lood õnneks kõne alla ei tule, kuid loendus on kahtlemata tarvilik: kui palju on loendusjaoskonnas tegelikult elanikke ning kas nad vajavad elukoha ligidale enam lasteaeda, kooli, või hoopis bensukat või parklat; kas käib ühistransport piisavalt sagedasti või saaks graafikut parandada vastavalt tegelikule koormusele.

Igatahes loodan, et minu töö prooviloenduse loendajana ei läinud tühja, ning olen väga tänulik vastajatele: Teie tagasiside, täpsustavad küsimused, viitamine võimalikele probleemidele küsitluse käigus võimaldavad esimese elektroonse loenduse loodetavasti läbi viia probleemideta: suur aitäh Teile, kes aega leidsite!