REL 2011 prooviloenduse küsitlusloendus 5.–31. märts 2010

Viimane postitus sai ajaveebi lisatud kuu aega tagasi, põhjuseks hõivatus – osalesin loendajana 2011 rahva ja eluruumide loenduse peaproovil, täpsemalt siis 5. kuni 31. märtsini kestnud küsitlusloendusel, mille käigus loendaja külastas neid leibkondi, kes ei olnud kasutanud võimalust loendada end ise e-loendusel, mis toimus 31. detsembrist 2009 kuni 21. veebruarini 2010 või olid täitnud e-küsimustiku puudulikult.

Prooviloenduse kohta leiab asjast huvitatu piisavalt materjali siit, 2011 aasta rahva ja eluruumide loenduse kohta saab samuti täpseimat teavet loenduse läbiviija ehk siis Statistikaameti saidilt, kus on üleval ka loendusel esitatavad küsimused. Siinkohal võiks ju kirjeldada seda, kuidas näeb prooviloendus välja loendaja silme läbi nähtuna, kuid ei saa – minu loendusjaoskond oli üks 24-st üle terve Eesti valitud piirkonnast, ning prooviloenduse eesmärk oligi testida loenduse korraldust ja loendaja poolt kasutatavaid rakendusi võimalikult erineivamates tingimustes; prooviloenduse piirkondadest saab ülevaate siit. Eesmärk on saavutatud ja 2011 rahva ja eluruumide loendusel äsjase prooviloenduse käigus ilmnenud pisiviperusi enam ei esine – seda mitte ainult tänu alates 2005 aastast loenduse eeltööga tegelenud REL 2011 tiimile, kelle osa prooviloenduse läbiviimisel ei ole võimalik alahinnata, vaid vähemalt sama suures osas tänu prooviloenduspiirkondade elanike mõistvale suhtumisele ja koostööle. Tõsi, tuli ette ka küsitlusest keeldumisi, kuid enamjaolt olid keeldumised tingitud ajapuudusest tiheda töögraafiku, aktiivse pere-elu või muu sarnase (sisult ju positiivse) takistuse tõttu, üldiselt oli aga loenduspiirkonna elanike suhtumine asjalik ja toetav, ning mitte ainult elanike: kuna loendatakse ka eluruume, tuli loenduse läbiviimiseks tõhus tugi korteriühistutelt, kinnisvarafirmadelt ja kinnisvaraarendajatelt, kes aitasid loendust ladusamalt läbi viia asustamata eluruumide osas.

Ehkki haruharva, küsiti loendajalt ka sedalaadi küsimusi: “Milleks seda loendust üldse tarvis on?”, vastuseks sobiks järgnev lugu (mille kohta ei ole täpselt teada, kas on tegemist tõestisündinud loo või linnalegendiga). Lugu ise siis selline: teadupärast oli Nõukogude Liidu Kaitseministeerium omaette riik riigis, kes kohalike omavalitsuste peale (eriti endistes liiduvabariikides) pikka vilet lasi: ei kottinud militaare ei detailplaneeringud ega looduskaitsealad (tolle viimase sai nimetada polügooniks, seejärel sõjaväeringkonna “jahimajandiks”). Militaariehitajad (стройбат) askeldasid Astangu kandis Vaino ajal usinasti Venemaalt sisseveetud paneelide ja kohaliku kruusa-killustikuga, ja ühtäkki hakkasid linnavalitsusse (tolleaegse nimega Tallinna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee) laekuma kaebused transprordikorralduse kohta: buss käib kõigest kaks korda päevas, a vaja sagedamini. Rahvasaadikud vaatasid kaarti ja vangutasid päid: nonde paari hajaasustusega maja juurde sõidab kollane “Ikarus” asustust silmas pidades liigagi tihti, kuid kuna töö on töö, tuli minna kohapeale olukorraga tutvuma: Täitevkomitee töötajad leidsid mõne maja asemel eest mikrorajooni jagu viiekorruseliseid korterelamuid, mitu kilomeetrit kvartalisiseseid teid ning terve polgu jagu juba keskpäevaks purjus praporštšikke… Tänapäeval sellised eksklusiivsed lood õnneks kõne alla ei tule, kuid loendus on kahtlemata tarvilik: kui palju on loendusjaoskonnas tegelikult elanikke ning kas nad vajavad elukoha ligidale enam lasteaeda, kooli, või hoopis bensukat või parklat; kas käib ühistransport piisavalt sagedasti või saaks graafikut parandada vastavalt tegelikule koormusele.

Igatahes loodan, et minu töö prooviloenduse loendajana ei läinud tühja, ning olen väga tänulik vastajatele: Teie tagasiside, täpsustavad küsimused, viitamine võimalikele probleemidele küsitluse käigus võimaldavad esimese elektroonse loenduse loodetavasti läbi viia probleemideta: suur aitäh Teile, kes aega leidsite!