Järjekord Tallinna tööbörsil kui korduvkasutatav poliitreklaami komponent

Milleks veebruarikuist Tallinna tööbörsi tegelikult vaja oli - vastuse leiab Gerd Tarandi blogist (ja mitte ainult äsjasest, vaid ka ühest varasemast, veebruarikuisest postitusest): kõigest kaks kuud peale tööbörsi leidis pilt kõleda tuule käes sadade meetrite pikkuselt loogelnud töölesoovijate sabast poliitreklaamis kasutamist – oleks sama üritus korraldatud kusagil katuse all, poleks saanud ligilähedaseltki nii efektseid pilte kui lumisel Lauluväljakul.   Tööbörs oli niigi ajastatud samale päevale, mil toimus tööpuuduse arutelu Riigikogus, järjekord on aga nii võimas pilt, et oleks patt jätta see korduvkasutusest välja.

Ühe asjaga on kõrvatoodud plakatil aga vint pisut üle keeratud, nimelt lausega: “Uusi töökohti loome meie!”. Mis tuleb esimesena meelde seoses Keskerakonna ja töökohtade loomisega – kes muu kui reisisaatja! Tõsi ta ju on, et reisisaatja töölevõtmine oli tollal kõige kiirem ja lihtsam moodus sotsiaalse töökoha loomiseks, kuna erinevalt näiteks pargivahist ei vaja ta ei lumelabidat ega luuda, ning alguses oli suhtumine reisisaatjasse umbes sama, nagu lemmikseriaali vahele näidatavasse reklaamipausi – võiks ju olemata olla, ent suurt tüli ta ei tee ja ju on ta millekski vajalik; nüüdseks on seis paraku selline, et 1. märtsist kärbiti koondamiste vältimiseks 10% võrra bussijuhtide palka, 1. aprillist hõrendati bussigraafikuid, ehk siis teisisõnu kärbitakse kust vaid saab, ainult reisisaatja on endiselt alles.

Läbinisti mõttetu mehega reisisaatja näol siiski tegemist ei ole: reisisaatja tööjuhendis on kokku 12 punktist koosnev tööülesannete loetelu, iseasi aga, kas kõiki neid ülesandeid alati täidetakse, ehk siis mõttetu mehe kuvandi kujundamisse on teatava panuse oma tööjuhendi järgimisega andnud ka reisiaatjad ise. Tööjuhend on selline: