Авоська - arvestatav alternatiiv kilekotile

Tarbija jaoks jääb kilekotiaktsiis mõneti mõistetamatuks: kas kahtlustatakse teda tõesti selles, et kui ta on kilesse pakitud toiduained kassast saadud kilekotis koju viinud ja ära tarbinud, viskab ta ülejäänud kilepakendid kohusetundlikult vastavasse konteinerisse, koti aga pistab hõlma alla ning viib selle õelalt irvitades kuhugi põlismetsa tuhandeks aastaks lagunema? Veel on vara ennustada, kuidas hakkab aktsiisistamine praktikas välja nägema: kas lajatatakse poolteist krooni maksva kilekoti hinnale kaks korda sama palju maksuna otsa või hajutatakse aktsiis muude kaupade hindadele (mis annab “loominguliselt” mõtlevale kaupmehele teatavaid lisavõimalusi). Rahandusminister Jürgen Ligi arvas valitsuse pressikonverentsil 22. aprillil, et eraldi seadus on natuke palju, „kilekotimaksu“ asemel oleks piisanud pakendiaktsiisi muudatusest. Maksust saadav 30 miljonit pole pole riigieelarve mõttes märkimisväärne, ent nagu leiab 25. märtsi EPL juhtkiri, toob see natukenegi tagasi sellest 86 miljonist, mille rohelised said riigieelarvest energiaagentuuri tarbeks, ehkki samu eesmärke võinuks täita ka senised asutused. Kilekotte puudutavat keskkonnateadlikku mõtteviisi saab harjutada juba praegu: koerakaka koristamise kotti ostes võid valida tavalise ja biolaguneva vahel, hinnavahe ca 17-kordne.

Olgu muude pakenditega kuidas on – konkreetse kotimaksu mõte on muuta igapäevane poekott korduvkasutatavaks, ja korduvkasutamist eeldava vastupidavuse osas jääb kilekott riidekotile tõepoolest alla: näiteks sisult õhukesed, ent vormilt tugevas teravate nurkadega kiles fileepakendid võivad kilekoti lõhkuda juba esimesel kasutamisel, riidest kott kestab (kuigi narmendavana) kauem. Korduvkasutatavast poekotist rääkides nähakse kilekoti ainsa alternatiivina riidest kotti (kuna paberkoti tootmiskulud ja tootmise mõju keskkonnale jätavad selle pakendiliigi paraku konkurentsist välja), kuid jäetakse põhjendamatult tähelepanuta selline klassikaline pakend nagu авоська: vastupidavuselt annab ta riidest kotile silmad ette ega jää alla ka hügieeni osas (kuna enamus tavaari pistetakse sinna niikuinii pakendatud kujul), korduvkasutuse-kaasaskandmise osas trumpab üle ka kilekoti (kuna kokkupanduna pole ta teab kui palju suurem kui bussisistme alla kleebitud nätsulärakas).

Hinna kohta ei oska paraku midagi kosta: kuna авоська`sid valmistatakse vaid koduturu tarbeks (peamiselt Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja mingil määral ka Kasahstanis) ega ekspordita üldjuhul, on võimatu öelda, kui konkurentsivõimelised oleksid need hinna poolest – ei saa välistada, et meie tänaseid tekstiilist poekotte traageldaksid usinad hiinlased kokku tunduvalt odavamalt.